Vatised pilved ümbritsevad taevalagedust, varjud sõidavad veidra vormiga laevadena merel. Hõlmamatu veteavarus on kaetud pisikeste valgete lainetupsudega. Igavene suvi Eikellegimaal.

Sellisel maal, kuhu rändad siis, kui unenäod vajuvad pehme ja hoolitseva tekina su peale, ja loovad irreaalusest reaaluse. Illusiooni, millest ärgata kunagi ei taha, aga ometi sa teed seda. Teed seda siis, kui istud väikese haldjana suure ja sõbraliku unelinnu selga ning sõidad minema. Tiivad löövad pea kohal kokku ja sa õõtsud sulgede keskel nagu rahuliku kulgemisega praamil, mis rajab väikeste lainetega lahel teed maa poole, mida pole veel loodud sinu jaoks.

Ühtäkki on see kohal. Rohelus, pikad ja sihvakad puud ja väikesed lamedate katustega majad. Valged, punased, pruunid ja hallid.  Kõik need värvid,  kõik need värvide varjundid, mida inimesed on heas arvanud katuste jaoks. Ikka selleks, et oleks nägus ja oleks kaitstud. Aga linnul ei ole sest midagi. Ei ole ka inimesel, kes rändab irreaalsusest reaalsusesse. Linnutiivul.

Lind lendab, sina püüad meeleheitlikult püsida tiibade vahel, aga sa libised ja libised ja libised. Otse linade vahele. Või siis kohta, millel pole muud nime peale hommiku, päeva või õhtu. Oleneb, kuidas uneaeg on sätitud.

Ja siis ei ole enam midagi. Pole meresina, pole rohelust, pole puid, pole maju. Ainult pehme õhk ja reaalsusese teravate küüntega varustatud kassikäpad, mis äratavad magaja üles ka kõige sõbralikumast unest. Selleks, et end ehmatusega rebida reaalsusesse.

Kui veab, ärkad laupäeva või pühapäeva, kui ei, siis argipäeva. Ja kõik kohustused vajuvad korraga kaela. Aga mälestused unelinnust jäävad kogu päevaks. Võimalik, et sa ei mäleta neid, võimalik, et ei mäleta isegi seda, et nägid unelindu, valgete tupsudega kaetud merd ja rohelist välja linnutiibade vahelt. Ei mäleta, kuidas libisesid unest välja.

On vaid terav vajadus alluda loomsele väljakutsele ehk joosta WC-sse ning ehk teha seejärel kohvi või teed. Ajada pilk selgeks ning suundada sellesse, millest pole pääsu. Seni kuni kestab ebamäärasus, mida nimetatakse tänaseks päevaks või eluks või mis vahet seal on. Eilne on olnud ja homset pole veel olemas. On ainult hetk, mis kestab sekundist sekundisse. Mõttest mõttesse, tundest tundesse. Kõikide hetkede kogusumma aga tühistub niipea, kui leiad taas üles ülelinnu ning istud kindlana ta seljas seni, kuni ta laseb. Seni, kuni lind ennast ei pööra ja sa ei kuku sealt maha.

Lugu kirjutatud kirjutatud Meelis Krošetskini illustratsiooni põhjal.