Tema kohal oli valge lagi ümmarguse lambiga. Menšikov lamas tavalises voodis kõrge aknaga toas, aga mis toimub akna taga, ta voodist ei näinud. Toas oli peale voodi kandiline valge kapp, samasuguseid kasutati tähelaevades. Ja kõik, mitte midagi rohkem, seepärast tuba nii tohutusuurena näibki. Liigutaks õige jalga? Ta liigutas käsi ja jalgu, tõstis pea padjalt. Keha kuulas sõna. Menšikov võttis julguse kokku ja tõusis. Tal oli endiselt seljas remondiinseneri kombinesoon ja ta tundis kohe maskeeritud blasteri raskust puusataskus. Menšikov nuhutas looma kombel – õhk oli igati tavaline, aga selles aimdus vaevumärgatavat võõrast hõngu, tundmatu lõhna õrna kaja. Pea hakkas äkki asja ees, teist taga ringi käima, aga see oli lihtne šokk – seda tuleb ette ka tugevatel natuuridel, raudseid inimesi ei ole olemas. Ta seisis keset tuba ja karjus sosinal: „Õnnestuski!“

Ettevaatlikult nagu mööda noort jääd lähenes Menšikov laia valge aknalauaga aknale. Akna taga kasvasid muljetavaldavad vanad pärnad, nende taga aga ulatus mõlemas suunas nii kaugele, kui silm võttis, kõrge, tuhmhall, arvatavasti metallist sein. Lihtne ja elegantne, ütles ta endale. Pole tarvis jõuvälja, pole tarvis väravaid valvsa Kerberosega – kui selle türmi ehitajad ja peremehed saabuvad õhu kaudu, piisab kõrgest seinast – tavainimene sellest üle ei pääse.

Menšikov hüpitas peos süütu trelli kujulist relva ja kujutles rõõmuga segadust, mida ta selle abil siin korraldada suudaks. Meeliülendav pilt…

Ta märkas alles nüüd, et kapi uksele on elektropliiatsiga kinnitatud tabeliks jaotatud paberileht. See kujutas endast midagi ankeedilaadset, oma kümmekond küsimust. Menšikov sai sellest peaaegu välgukiirusel jagu. See, kelle kätte leht satub, saab nüüd teada, et remondiinsener Sergei Vargin tegi kaugsidejaamale selles sektoris profülaktilist ülevaatust ja mingist laevade kadumisest (aga selline küsimus oli) polnud kuulnudki. Üldiselt oli selline avaldus pisut mõtlematu, aga mis teha.

Jäid veel mõningased kahtlused – kas ei olnud relvi kahjutute imitatsioonide vastu vahetatud? Toas kontrolliks kõmmutama hakata muidugi ei saanud. Aga kuna Menšikovi ülejäänud seadmed töötasid korralikult, otsustas ta lugeda ka relvad lahinguvalmis olevaks. Ja eks siis paistab.

Teine eluliselt tähtis küsimus oli: kas teda jälgitakse või ei? Andur, mis peilis elektroonilisi seadmeid, kinnitas, et mitte. Menšikov istus mõtlikult keset tuba türklase kombel põrandale, et oma esimesed napid vaatlusandmed süsteemi sisestada.

Hoone oli vaieldamatult vangla. Kõrge seinaga ümbritsetud hooned, kuhu inimesi paigutatakse vastu nende enda tahtmist, on harva linnalähedased klubid või teemajad. Rituaalsete trellide puudumise akendel kompenseerib küllaga sein, mis isegi eemalt näeb välja sile nagu klaas. Seda esiteks.

Kõrguse järgi, kust ta õue vaatas, asus ta tuba tavalise maise maja teise korruse kõrgusel. Seda teiseks. Sügavmõttelised järeldused, mis seal rääkidagi…

Uks avanes peaaegu hääletult (sellele vaatamata märkas treenitud kõrv vaevukuuldavat kriuksatust) ja tuppa hõljus jalgpalli suurune roheline kera, peatus Menšikovist nelja sammu kaugusel, jäi ta näo ette rippuma ning teatas vene keeles kiretult:

„Puudub vajadus mind karta. Ma teostan hoolduse ja hoolitsuse funktsioone teie elutegevuse üle. Olemasolevate palvetega palun pöörduda minu poole.“

„Väga armas,“ sõnas Menšikov. „Kuule, tõbras, oled sa sapiens või lihtsalt tavaline holopp, plekist tallaalune?“

Ta tahtis välja selgitada, kui põhjalikult on röövijad ta keelt uurinud. Menšikov luges süstemaatiliselt ajaloolisi romaane ja suutis seetõttu kasutada soliidset tagavara vanamoodsaid roppusi ning žargoonsõnu – nende vennaskonnas oli see moes.

„Paljud teie kasutatud sõnad pole mulle tuttavad,“ kuulutas kera. „Aga eelmise kogemuse põhjal pakuksin ma, et te tahate vist teada, kas ma olen loomulikku päritolu mõistuslik olend või sääraste olendite poolt kunstlikult loodud seade?“

„Nimelt, sa siiruviiruline sitikas, et susi sind söögu,“ lausus Menšikov kõige võluvama naeratuse saatel.

„Ma olen kunstlikult loodud seade,“ ütles kera. „Teener. Intellekti tase madal. On teil teisi küsimusi?“

„Hunnikus. Miks ma olen siin? Kes mind siia tõi ja miks?“

Kera vaikis, nagu rahvas tuntud iidses näidendis.[1]

„Mis lahti, molu, kas sa neid sõnu ka ei tunne?“

„Tunnen,“ ütles kera. „Aga küsimused kuuluvad keelatute kategooriasse. Esitage teisi, lubatuid.“

„Ka siin on teisi inimesi?“

„On teisi inimesi.“

„Kas ma võin nendega kohtuda?“

„Võite.“

„Jalutada õues?“

„Võite.“

„Ronida puude otsa?“

„Teostamatu.“

„Anda su peremeestele vastu lõugu?“

„Ei mõista, mida nimelt te neile anda tahate?“

„Pole oluline.“ Menšikov mõtles, et see akadeemiliselt veatu kõnemaneeriga ümmargune idioot muudab ta vangistuse värvikamaks. „Kas mind jälgitakse, kui ma oma toas viibin?“

„Pole vajadust.“

„Miks siis sina, molu, siin oled?“

„Et sekkuda, kui te tahate oma elutegevuse lõpetada.“

„Kõigest?“

„Kõigest.“

Sa mu armas plekihunnik, mõtles Menšikov teesklematu õrnusega, sa mu kullatükike, sest kui sa ei valeta, on see edu, millest me unistadagi ei osanud. Enesetapukatse ärahoidmine – loogiline… Tähendab, mu kulla pallike, et kui tarvis, litsun ma su laiaks nagu mädanenud pähkli, sina aga ei jõua taibatagi, mis juhtus. Kõige järgi otsustades loodavad su peremehed kõige täiega oma seina peale – nagu minagi nende asemel teeksin. Nad pole osanud ette näha hambuni relvastatud profi kiiret visiiti – ka mina nende asemel ei ootaks seda…

„Mis juhtub, kui ma üritan sind hävitada?“

„Teostamatu,“ pareeris robot. „Ma olen valmistatud väga vastupidavast materjalist. Löök minu pihta ükskõik millise teie jäsemega valmistab valu jäsemele.“

„Aga kui ma kasutan vaat seda masinat?“ Hinge kinni pidades näitas Menšikov robotile blaster-trelli. Nii nagu praegu, oli ta süda kloppinud seni vaid kahel korral elus – kui ta kakskümmend aastat tagasi puudutas pimedas toas oma esimese naisterahva õlgu ja kui ta kuusteist aastat tagasi läks oma esimesele ülesandele Harguraki Hallidesse Soodesse.

„Teostamatu,“ lausus robot. „Teie näidatud instrumendi ehitus on mulle eelnevate analoogsete näidiste põhjal visuaalselt tuttav. Tööprintsiip: tugeva pinna puurimine suurel kiirusel pöörleva figuurse metallvarvaga. Minu väliskattele pole see seade võimeline tuntavat mõju avaldama.“

„Kas keegi sinu peremeestest võttis mu seadme lahti?“

„Vajadus puudus. Seade on varem uuritud, küllaltki primitiivne ja ei ärata huvi.“

„Kindel pauk,“ sõnas Menšikov kähedalt. „Banaalne vidin, mida selles enam urkida, tõsi ta on… Nüüd võid ruumist lahkuda. Ei, pea. Ma tahan süüa.“

„Lõuna on poole tunni pärast, gongilöögi peale. Söökla leiate kergesti,“ teatas kera, temast roomas välja peenike haare, langes ankeedile ja kadus koos sellega kera sisemusse. Uks paiskus roboti ees iseenesest lahti ja mürtsatas tema järel kinni.

Menšikov pööras oma tegevust varjates selja ukse poole ja kruttis „figuurse metallvarva“ ehk lihtsamalt öeldes puuri otsast. Indikaatori roheline tuluke andis märku, et relv on lahinguks valmis. Niisiis – me oleme hobustel ja relvis. Huvitav, mu plink paksuke, mis jääb sust järele pärast impulsskiire tabamust…

Peitnud blasteri ära, astus Menšikov koridori ja vaatas ringi. Kümme ust, viis kummalgi pool. Paremal lõppes koridor tervet seina katva aknaga, vasakul trepiplatvormiga. Iga ukse juures valvepenina roheline kera. Uksed olid nummerdatud – üheteistkümnendast kahekümnendani. Tema oma oli seitsmeteistkümnes.

„Kuhu te lähete?“ küsis isiklik kera end liigutamata.

„Jalutama lähen. Ampsama ja kõmpima.“

„Esimene korrus, helesinine uks.“

Menšikov laskus esimesele korrusele, mis nägi välja üsna samasugune kui tema teine korruski – nummerdatud uksed, vaikus ja liikumatud kerad. Ainult et esimesel korrusel oli veel kaks ust, mõlemad helesinised, mustade kirjadega: „Söökla“ ja „Väljapääs“.

Seina suhtes oli tal õigus – väravaid ei olnud ja sein ümbritses L-tähe kujulist hoonet katkematu rõngana. L-tähe pikem tulp oli kolmekordne eluruumide tiib, lühem – ühekordne söökla. Rohelistest ruudukujulistest plaatidest teerada tegi teise, väiksema ringi ümber hoone. Menšikov imestas esialgu, miks kera talle ei järgnenud, et takistada tal pead vastu müüri puruks peksmast, kuid avastas peagi, et seina äärt mööda hõljub õhus veel üks kera, mis paikneb pidevalt seina ja maalase vahel. Niisiis on Kerberos siiski täitsa olemas…

Peaaegu terve taeva oli endasse mähkinud ebameeldiv lilla udu. Läbi selle kumas ähmaselt võõra päikese valkjas ketas. Vaid ühes kohas otse seina kohal paistis rebenenud hämust tükike tumesinist, otsekui õhtust taevast. Kui udu ei ole ööpäevaringne, võib öösel proovida tähtede järgi määrata, kuhu ta on taritud…

Pannud käed seljale, nagu vangile ette nähtud, uitas Menšikov ümber maja, vahtis maha ja mõtles, miks oli robot väitnud, et puudele ronimine on võimatu. Muide, miks on siin üldse maised puud? Menšikov pöördus oma lühikese varju suunas ja taipas.

Pärnad ei heitnud varju! Need olid nagu vanaaegsete muinasjuttude kummitused. Menšikovil endal, ja majal, ja keral, ja seinal – kõigil oli vari, välja arvatud laiuvatel pärnadel.

Menšikov astus kiiresti lähima puu juurde ja laksas käega vastu tüve. Käsi läks sellest läbi ja ta tuikus, kaotades hetkeks tasakaalu. Mingeid pärnasid polnud. Illusioon. Hologramm. Sõna otseses mõttes võltsing…[2]

Ta kõmpis edasi. Paari sammu pärast tundis ta ajus mõttelist pindu torkimas – samasugune tunne, kui üritad hommikul tulutult äsjalahtunud unenägu meenutada. Midagi oli tarvis viivitamatult meelde tuletada – hääl, liigutus, nägu, mõte? Misasi?

Tunne, vaat mis. Menšikov keris järjekorras tagasi oma süngevõitu jalutuskäigu mõtteid, aimdusi ja muljeid ning taipas, et vaja oli meelde tuletada midagi jäika jala all.

Tihke niiske maapind säilitas jälgi hästi ja ta leidis kohe võltspärna, mida oli üritanud patsutada, ja koha, kus ta sel hetkel oli seisnud. Ta laskus kükakile ja hakkas jälgedest võetud pinnast läbi näppude sõeluma.

Kolmas jälg kinnitas, et midagi jäika jala all ei viirastunud talle. Menšikovi laial peopesal lebas raske nööp – ehtsast tinast, kannaga, punnis loomasiluetiga, kelle kohta asjassepühendamatu oleks öelnud, et see on koer, nii-öelda koer üleüldse, anonüümne canis, asjassepühendatu oleks aga silmapilk ära tundnud metsiku koera dingo. „Dingode“ vormikuue nööp. Just vormikuue oma – särkide nööbid olid väiksemad ja kergemad.

Menšikov pigistas nööbi rusikasse – see sai kuuluda ainult Alain Le Medecile või Griška Bilzhole. Ta vaatas ringi ning asus sihipäraselt otsima ja leidis õige pea kõnekaid üksikasju, millele ta muul ajal ja nööpi leidmata poleks tähelepanu pööranud. Lõik seina, mis oli õige pisut heledam kui ülejäänud sein. Paarkümmend teeplaati, mis olid õige pisut uuemad kui ülejäänud plaadid. Majanurk, mis nägi välja nii, nagu oleks selles kohas mingi jõud tüki välja rebinud, hiljem aga kahjustus hoolikalt ära paigatud. Lõpuks leidis Menšikov imetillukese tüki kerget vastupidavat materjali, mis oli sama värvi kui Kerberos-kerad – ilmselt oli see ülejäänud tükkide ärakorjajal kahe silma vahele jäänud. Kui neid teisi tükke üldse oligi…

Üksikasjade mõistatamine oli mõttetu, aga selge oli, et vangid, üks neist või mõlemad korraga, lasid käiku blasterid. Peale nende polnud kadunute hulgas ühtegi Dingot, blasterid on aga ette nähtud ainult Dingodele.

Kuradile need üksikasjad, aga lõpp, finaal? Kas mõlemad hukkusid või tehti neid lihtsalt relvituks ja nad on seal, majas? Saate te ikka aru, mida me kolmekesi teha suudaksime, relvastatuna kõige sellega, mida ma kaasa tõin?

Ta tahtis majja tormata, kuid surus selle tungi alla ja tegi seda, mida oleks tulnud teha kohe alguses – võttis kammi, selle kammi, kammis end ja vajutas äärmisele piile.

Andur vaikis – mingit jõuvälja vangla ümber ei olnud.

Majas kõlas gong – lõunasignaal. Nüüd võib ka sammu lisada.

Rada mööda roomas suur roheline põrnikas ja Menšikov astus talle hooga peale. Võõrplaneetide putukate kogumine ei kuulunud tema ülesannete hulka, pealegi vihkas ta sitikaid juba lapsest saati, sellest ajast alates, kui kolmeaastast Paškat nõelas tohutu kimalane.

Alles siis, kui ta käe ukse käepidemele asetas, tuli mõte: äkki oleks juba aeg kõigi nende imede üle imestust tunda…

„Hüva,“ pomises ta läbi hammaste. „Loeme siis, et ma olen imestunud.“



[1] Viide Puškini näidendi „Boriss Godunov“ viimasele stseenile.

[2] Vene keeles tähendab sõna „липа“ nii pärna kui võltsingut.

Katkend Veiko Belialsi koostatud vene ulme kogumikust „Raevu päevad“, Aleksandr Buškovi loost „Ja nad püüdsid loomi seal...“

© Aлександр Бушков, 1986, И ловили там зверей...

Tõlkinud Veiko Belials, © 2019

Kirjastus Fantaasia


© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1071)