Selles postituste sarjas vaatleme ulmelisi kõrvalvoolu-koomikseid - nii veebis- kui trükisilmuvaid. Tutvustatava materjali valik on sügavalt erapoolik ja kujuneb printsiibil “lugesime, nautisime, jagame”. Lähenevat oktoobripimedust tervitame veebikoomiksiga “Monster Soup”. Selle loojaks on Julie Devin ja koomiks ilmub alates 2011 oktoobrist reedeti.
Pealkirja “koletise-supp” näol on tegu sõnamänguga laulu sisse pandud segapudru-žanri Monster Mash teemal - ühte patta pannakse erinevad õudus- ja olendilugude tegelased-tüpaažid.
Pärast lühikest sissejuhatust tuuaksegi lugeja ette viis keskset tegelast: zombi, nõid, kummitus, libahunt ja vampiir. Kõik on suuremate või väiksemate pahategude pärast kohtu alla sattunud ja kõikidele määratakse täpselt ühesugune karistus - veeta määramata aeg ühiskonnast eemal, vanas lossis (lisaks asub loss eraldatud kaljusaarel). Sinna minekuks kogunevad tegelased öö hakul sadamakai ääres ja igaüks saabub talle eriomasel dramaatilisel viisil. Nõid tuleb kollase taksoga, kummituse sõidutab retroautos kohale biomehaaniline sohver, vampiir reisib maagiast nõretavas neljahobusetõllas ning libahunt tassitakse kohtumispaika loomapüüdjate kaubikus.
Lisaks põhiviisikule toetavad “kole-kokteili” temaatikat värvikad kõrvaltegelased: Unustuse lossi peremeheks on pöörane teadlane, lossi köögis tegutsevad roosa mutant-deemon ja kokkutraageldatud mees; süüdimõistetud seltskonnal hoiab silma peal kivikuju-deemon, kohtunikuks oli nähtamatu mees ning viisiku viib üle mere lossi kombitsatega laevnik. Merevees elutsevad teravahambulised näkid ja loo edenedes hakkame kohtuma veel mitmesuguste müütiliste ja üleloomulike olevustega. (Sarnaselt eelmisel kuul vaadeldud Magellani-lugudele, kus suur osa elanikkonnast mitmesuguste erivõimetega pidevalt kokku puutus, paistavad ka “Kollisupi” maailmas teispoolsusega seotud tegelased igapäevaelu osaks olevat.)
Lossi-reaalsusesse sisseelamisel ei pääse isiksuste põrkumisest ja igavuse peletamiseks tehakse mitmesuguseid lollusi, mis teiste suhtes kuigi viisakad ei ole. Näiteks selgub kogemata, et meie zombi verel on erakordselt joovastav toime ning pikemalt mõtlemata otsustab lossi [elus] naispere, et hüva kraami peab juurde hankima. Zombil raiutakse käsi maha, tõmmatakse end mõnusasti vinesse ja elatakse tundmatu maagilise olluse mõju all mitmesuguseid ihasid välja.
Järgmise lollusena minnakse nõia maagilise reisikoti kallale, sest köögipaharet tahab endale rohkem läikivaid nätsupabereid. Kummitus aga, kes unetutel öödel on harjunud läbi seinte ringi jõlkuma ja lossi salasoppe tuustima, kipub ikka ja jälle magavat vampiiri kimbutama ning trügib koguni tema unenägudesse. Järgnenud vastasseisu käigus selgub, et kummitusel on sõna otseses mõttes luukere kapis - või täpsemalt, pealuu riidekirstus (tema enda oma, kasutatud).
Igavlemisest sündinud kaos toob lõpptulemusena siiski kasu: pealuu-probleemi lahendamise käigus kingib nõid kummitusele mõnevõrra tahkema keha (mis tähendab, et kummitus saab nüüd liigutada raskemaid asju, kui pastakas laual, ja teistel on võimalus tema eest uks lukku panna) ja narkoseiklejate rämepohmelli ravides tuvastab teadlane-lossiperemees zombi verest erakordseid aineid, mis tõotavad uusi põnevaid avastusi. Samuti avanevad kontrolli kaotanud tegelaste nägemustes nende sisemaailmad ja taustalood, mis sillutavad teed edasiste, üksiktegelastele pühendatud lugude juurde.
Järgnevas peatükis õnnestubki lugejal lähemalt tutvuda zombipoiss Bo saamislooga. (Minu jaoks on see siiani kõige põnevam areng, sest korraga tulevad pinnale väga mitmesugused taustaliinid.) Näeme, kuidas purjutamisel surma saanud tudeng viiakse vana nõia juurde, kes talle eluvaimu sisse puhub ja iseseisvaks eluks välja õpetab. Saame teada, miks Bo - erinevalt teistest selle maailma zombidest - on veel kolm aastat pärast esimest suremist küllaltki kõbus, mäletab oma nime ja mõistab vigadega kirjutada. Näeme ka, kuidas sattus Bo verre tundmatu maagiline ollus.
Vana nõid hoolitseb zombi eest, kuni talle maomehest agent kaela saadetakse. Eestkostjast ilma jäänud zombi aga korjavad öö varjus üles kahtlase organisatsiooni esindajad, kes viivad ta vastavasse zombikodusse-varjupaika. Päevasel ajal on seal tore, aga öösiti tehakse hämaraid tegusid.
Zombilt liigub lähivaade edasi nõiale. Kõigepealt näeme salapärast rituaali paarisaja aasta tagant, asjaosalisteks põrgusigitis ja veidi tuttava näoga nõiaplika. Sealt hüppame peaaegu-tänapäeva, kus noor nõid Amanita peab üle elama keskkooli - tuleb nurjata rikaste beibede ülemvõim, harjakapis tatti panna, sitapeadele peksa anda… Samal ajal tõstab tema teadvuses pead tume jõud, mis teda suunab ja abistab. Esialgu pole selge, kas Amanita ise tajub varihäält eraldiseisva olendina, või peab seda lihtsalt oma nõiavõimete lahutamatuks osaks.
Pärast koolist pääsemist üksipäini autosuvilaga ringi rännates on ta sunnitud peatuma tolmusel teel kesk kõrbe, kus linnatuled ei paista ja levi ei ole. Selgub, et tal on sabas kahtlane vanamees ja olukord kisub ohtlikuks. Sarimõrtsukast jälitaja eest põgenedes usaldab Amanita end esimest korda täielikult tumeda teadvuse meelevalda
Tulemus on pehmelt öeldes muljetavaldav. Kui vahetu oht on möödas, ilmuvad Amanitale sappa tumedates ülikondades agendid, kes pistavad ta nina alla maagilise lepingu. Segaduses nõiaplika jõuab vastuseid otsides tuttava palkmajakese lävele - saame teada, et varem kohatud vana nõid on tema vanatädi.
Siinkohal hüppame tagasi raamjutustuse-tänapäeva - ülevaate kirjutamise ajal on lugu selle koha peal pooleli.
Sisukorra-vaade laseb aimata, et lugu on jõudmas poole peale. Praegu ei tea me veel, mille kallal töötab teadlane-lossiperemees ja mis osa igal tegelasel tema eksperimendis võiks olla - küll aga on lugejale algusest peale vihjatud, et “supikogu” ei ole mitte juhuse tahtel kokku sattunud, vaid kindla käega suunatud, ja et nende saatused on märksa enam kokku põimunud, kui esmapilgul paistab. Täielikult ei ole veel avanenud ka vastaspool(t)e kaardid, aga juba on selgunud, et vere- ja peresidemed hargnevad nii liitlaste kui vaenlaste vahel.
Arvan, et “Monster Soup” sobib hästi lugejale, kellele meeldivad klassikaliste õudustegelaste ja õudustroopide tõlgendused ja remiksid.
Lisalugemis-linkide hulka saan seegi kord panna vastava TVtropes’i lehekülje; koomiksi põhiliste tegelaste kohta saab lähemalt lugeda sellelt lehelt ja lühikokkuvõtte leiab siit.