Käesoleva aasta augustis toimus Iiri saarel kaks rahvusvahelist ulmeüritust: Worldcon Iiri Vabariigi pealinnas Dublinis 15.-19. augustil ja Titancon Põhja-Iirimaal Belfastis, mis käesoleval aastal oli ka üleeuroopalised ulmefännide kokkutulekuks EuroConiks, 22.-25. augustil. Üritustel viibis ka ulmefänne Eestist, kellest neli – Taavi Kalju, Margus Makke, Andreas Oja ja käesoleva kirjutise autor – otsustasid ühise reisi käigus lisaks mõlema üritusele külastamisele ka kahe nädala jooksul Iiri saarega põhjalikumalt tutvuda.
Minu jaoks oli sisuliselt tegu elu esimese Iirimaa külastusega. Jah, olin sel saarel korra varem oma elu jooksul jala maha pannud – 1990. aasta detsembris, mil Leningradist New Yorki teel olnud reisilennuk seal vahemaandumise tegi. Tollest külastusest jäid toona seitsmeaastase minu mällu vaid üksikud detailid: südatalvise lennujaama akna taga kallav vihm ja põnevad „välismaa” maiustused poeriiulis. Seega oli käesoleval suvel toimunud reis mu esimeseks põhjalikumaks tutvumiseks Iiri saarega. Mainitud asjaolu on ka põhjuseks, miks käesolevas kirjutises pole peamine rõhk conide programmil – minu päevad Iirimaal möödusid suuresti kohalike vaatamisväärsustega tutvudes, mistõttu loengusaalidesse sattusin harva. Loodetavasti pakuvad mu meenutused kahest nädalast Iirimaal Reaktori lugejatele siiski huvi.
Lendasime neljakesi Tallinnast Dublinisse Ryanairi lennukiga, mis väljus 14. augustil kell 15:00. Pärast mõningaid äpardusi (kuhu olid segatud nii lennuki pardakaart kui ka mu isiklik ID-kaart) õnnestus mul lõpuks koos teiste neliku liikmetega lennukile jõuda.
Lennusõidust meenub huvitava detailina illuminaatorist paistnud rannikuala lõputute põhjalikult ülesharitud saarekestega. Oleksin eeldanud, et Tallinnast Dublinisse teelolev lennuk lendab pärast Läänemere ületamist otse üle Skandinaavia poolsaare – ent mida ma ei silmanud, olid Norra kõrged mäeharjad ja fjordid. Mõtlesin tükk aega, et altpoolt paistev ei saa ju Rootsi ega Norra olla… ja vestlesin sel teemal ma Makkega. Ühel hetkel teatas lennuki kapten, et lendame hoopis Taani kohal ja lennuk suundub Dublini poole ringiga lõuna poolt. Vastuolu mu teoreetiliste geograafiateadmiste ja illuminaatorist paistva reaalsuse vahel oli sellega lahendatud.
Ja muidugi rõlgelt puuriv migreenilaadne valu meelekohas ning kõrvas maandumisel, mille põhjustas õhurõhu muutus. Tegu oli mu esimese lennureisiga viimase 28 aasta vältel, nii et mainitud nähtus tabas mind üsna ootamatult, kordudes ka Tallinna naasmisel. Korraks tundus, et satun lennujaamast otse haiglasse, ent õnneks taandus see põrgulik valu varsti pärast maandumist.
Minu esimene õhtu Iirimaal algas unesegase ringijooksmise lennujaamas kiirustavate kaasmorskade sabas, sellele lisandusid katsed oma Xiaomi nutitelefoni võõras riigis mobiilsesse võrku ühendada. Lõpuks jõudsime kahekordse bussi pardale (mis erinevalt Londoni ikoonilistest ühistranspordivahenditest on Dublinis kollast värvi) ja sõitsime ööbimiskohta otsima. Esimese detailina torkasid bussiaknast vaadates silma palmipuud tänavahaljastuses. Algul mõtlesin, et näen midagi valesti, ent nagu hiljem selgus, võimaldavadki pehmed talved merelises kliimas neid puid Iiri saarel lageda taeva all kasvatada. Palme nägin hiljem ka teistes Iirimaa asustatud punktides.
Airbnb üürielamu leidmine võttis taaskord aega, ent lõpuks õnnestus Makkel see oma tahvelarvuti kaasabil üles leida. Mulle eraldatud tuba oli väga mugav ja mingi aja pärast vajusin kiiresti unele, kuna kaaslased suundusid lähedalasuvasse pubisse ning hakkasid seal kohalikele kidurate lõuakarvadega jalgpallihuligaanidele habemekasvutust õpetama.
Kui 15. augustil ärkasin, olid mu kaaslased juba suundunud The Convention Centre Dublinis äsjaalanud Worldconi ettekannetele. Avastasin, et meiega samas ühika-tüüpi üürimajas viibivad ka samale üritusele saabunud USA ulmefännid – neist ühega sai korra lobisetud, ent mingit hilisemat kontakti nendega ei tekkinud. Seadsin sammud kesklinna poole, otsides teed vastava nutirakenduse abil.
Dublin on ilus linn – see torkas silma juba esmapilgul. Teisest maailmasõjast peaaegu täiesti puutumata linnatänavail leidub rohkelt vanu maju ja varjulist roheliselt. Erinevalt stereotüüpsest ettekujutusest Briti saarte ilmastiku kohta paistis noil augustipäevil päike ja õhusooja oli kusagil + 20 ° ringis. Kohalike sõbralikkus ja abivalmidust tekitasid mulle kui Eestist saabunule paraja kultuurišoki – vastutulijad küsisid mult pidevalt, kas olen eksinud ning ega nad mind kuidagi aidata ei saa. Üks neist pidas sellise küsimuse esitamise otstarbel isegi oma auto ülekäiguraja juures kinni.
Natuke ehmatavalt mõjus küll kohalik liikluskultuur: ülekäiguradu ja valgusfooride punaseid tulesid ignoreeritakse seal riigis peaaegu täielikult, lisaks on ülekäigurajad paigutatud nii, et ohutu tänavaületamine on tihti võimatu. Ööbimiskohast üle tänava asuvasse toidupoodi (mida pidasid välimuse järgi kusagilt Lõuna-Aasiast pärit immigrandid) jõudmiseks tuli autoliiklusest läbi laveerida. (Valgusfooride helisignaal Dublinis kõlab kusjuures täpselt nagu lasermõõga hääl „Star Warsi” filmides.) Ka bussi- ja autojuhtide sõidustiil on võrreldes Eestiga hoolimatult uljas.
Umbkaudu viiekilomeetrise jalutuskäigu järel jõudsin Convention Centre’isse ja registreerusin Worldconi külastajate hulka. Tol päeval jõudsin kuulama ka üht vestluspaneeli – Introduction to Irish SFF. Õhtul einestasime Convention Centre’i lähedal asunud pubis nimega The Brew Dock, milles kehtis allahindlus Worldconist osavõtjatele.
Mälestused järgnevatest päevadest on mu mälus natuke kokku sulanud – uus keskkond ja palju uusi muljeid. Ühel päeval (see oli vist neljapäev) tegin põhjalikumalt tutvust väikepoodide piirkonnaga kesklinnas. Sellised rajoonid (nagu ka Saint Patrick Street Corkis) näivad Iiri linnades asendavat meile harjumuspäraseid mitmekordseid kaubanduskeskusi. Väikesi poode (ja nende kette) on palju ning need pakuvad erinevaid tooteid või teenuseid – nii näiteks tähistas kaubamärk Lycamobile nutitelefonide ja nende varuosade müüki ning hooldust. Selles ja paljudes teisteski ettevõtetes töötasid Lõuna-Aasia välimusega immigrandid, kellest koosnes ka kohaliku trammivõrgu teenindav personal. Ühest Lycamobile’i poest ostsin ka adapteri, millega oma nutitelefoni laadimisjuhe kolme auguga „Briti tüüpi” seinakontakti ühendada.
Õhtuti tegime tutvust kohalike pubidega. Neid on Dublinis palju, tihti pakutakse neis lisaks alkohoolsetele jookidele ka sooja toitu. Peomelu pubides algab juba kusagil kuue-seitsme paiku õhtul (kui keskmine eestlane alles vargsi linna peale minekut vaeb), südaöö paiku aga suur osa neist asutustest juba suletakse. Linnakujunduses torkab silma omanäoline kombinatsioon katoliiklusest ja alkoholismist – on kõrtsideks ümberehitatud vanu kirikuid ning välimuselt kirikuid meenutavaid pubisid. Samas mõjusid joogikohtade värvilised vitraažaknad religioosselt ja vähemalt üks neist asutustest uhkustas seinale kleebitud teatega kellestki tänaseks meie lahkunud preestrist, kes seal varem püsikülaliseks oli olnud.
Neljapäeva õhtul jõudsin ka oma teisele ja viimasele vestluspaneelile terve ürituse kestel. Introduction to hopepunk keskendus pealkirjas mainitud kummaliselt verisulis ulmežanrile, mis oma „mässulise lootusrikkuse” ja positiivse inimkujutusega peaks vastanduma grimdarkile ning Lääne ühiskonnas pärast Trumpi võimulepääsu domineerima kippuvale lootusetusele. Kõlama jäi mõte, et head inimesed peaksid ikkagi Trumpi ja kõige muu halva kiuste ühte hoidma ning natsidele pasunasse andma. Räägiti ka uuest fantasy alamžanrist nimega noblebright, kus taaskord erinevalt grimdarkist tegutsevad õilsad kangelased. Mõlema alamžanri kontseptsioonid tundusid oma mitmekordse vastandumise mulle üsna totrad.
Reede õhtul viibisime ka mõnda aega Convention Centre’i baaris, kus Soome fännid teistele külastajatele jooke välja tegid. Suhtlesime kohalike Iiri ja samuti USA fännidega, ka kõrvallauas istuvat Charles Strossi õnnestus mul silmata.
Laupäeval tegin pikema jalutuskäigu Dublinis. Üle sai muuhulgas vaadatud 11. sajandist pärinev Kristuse katedraal, osaliselt keskajast pärinev ja tänapäeval Iiri valitsushooneks olev Dublini loss ning samuti Temple Bari alternatiivkultuuri-rajoon, millest õhkus mõnusalt vabameelset ning hipilikku õhustikku.
Pühapäeva õhtul sain osa ka kurikuulsast Hugode tseremooniast, kus Jeanette Ng oma Campbelli-vastase süüdistuskõne pidas. Tseremoonia tundus alguses jaburalt politiseerituna, ent omandas mingil hetkel ka asjalikumaid toone.
Esmaspäeval, 19. augustil, jätsime Dublini seljataha ja asusime teele järgmise sihtpunkti – raskesti ligipääsetava Skellig Michaeli saare poole, mis on ulmefännide seas tuntud eeskätt „Viimase Jedi” nimelise mängufilmi ning „Troonide mängu” telesarja võttepaigana.
Raudteeliiklus on Iirimaal märksa halvemini korraldatud kui Eestis. Piletimüügi süsteem on kohutavalt segane (ümberistumisega reisi piletid Dublinist Killarney’sse maksid vahetult enne rongi väljumist üle 60 euro, ent varem valmis ostes olnuks nende hind hoopis odavam), Iarnród Éireanni rongide vagunites on märksa vähem ruumi kui Elroni „porgandites” (sealhulgas jalgade sirutamiseks) ja kontrolöride valvatud metallist väravad raudteejaamades teevad rongilepääsu aeglaseks ning ebamugavaks.
Kõigepealt viis lõunaedelasse suunduv rong meid Malloy raudteejaama Corki krahvkonnas. Seal istusime ümber Killarney’sse suunduvale rongile. Kerry krahvkonda jõudes püsis ilm päikselise ja peaaegu lõunamaiselt mõnusana – mulje, mida siin-seal silmatorkavad palmid veelgi süvendada aitasid. Huvitava vanaaegse hoonestusega Killarney’s ei jõudnud me kahjuks pikemalt peatuda. Suundusime sealt kohe bussiga tuhande elanikuga Cahersiveeni linnakesse Atlandi ookeani rannikul, mille lähistel paiknes meie planeeritud ööbimiskoht järgmiseks kaheks päevaks – SkelligSide Apartment.
Kerry krahvkond oma roheliste mägede ja orgude ning Atlandi ookeani rannikuga on ka Iirimaa kontekstist üks äärmiselt ilus kant, millesse bussiaknast välja vaadates esimesest pilgust ära armusin.
Cahersiveeni jõudmise järel maandusime kohalikku pubisse. Pubiomanikest abielupaar oli iirlastele omaselt lahke ja sõbralik ning Makke õnnestus diplomaatiline liigutus aitas meil nende südame võita. Nimelt kinkis ta pubile Eestist kaasatoodud pudeli Vana Tallinna likööri, mis käigupealt sealsesse joogivalikusse lisati.
Pubist lahkumise järel ilmnes probleem – taksojuhti, kes pidi meid Cahersiveenist SkelligSide Apartmenti viima, ei õnnestunud telefoni teel kätte saada. Oja suundus tagasi pubisse ja varsti järgnesime talle. Selgus, et pererahvas on kingitud Vana Tallinna üle endiselt nii rõõmus ja tänulik, et tutvustab meid teise kohaliku taksojuhi Morrisega ning teeb veel maja kulul viskit välja.
Morris oma kaubiku pidi saabuma kümne minuti pärast, ent kellaaegadesse ja tähtaegadesse suhtutakse Iirimaal katoliiklike Lõuna-Euroopa maade kombel üsna lõdvalt, mistõttu aeg lõbusa ning külalislahke pererahva seltsis muudkui kulus ja kulus. Lahked pakkumised üha järgmisteks ja järgmisteks joogiringideks tekitasid tunde, nagu oleksime sattunud mingile müütilisele haldjapeole, mille järel ärgates on möödunud terve sajand. Morrise kaubiku saabumine umbes tund pärast esialgset tähtaega aga purustas selle lumma ja peagi jõudsime SkelligSide Apartmentisse – iirlasest omaniku ning tema filipiinlannast naise peetavasse kaunilt sisustatud üürimajja.
20. augustil ärkasime kell kuus hommikul. Morris viis meid oma kaubikuga Caherdanieli sadamasse, kust väike mootorlaev transportis umbkaudu 10-15 turistist koosneva seltskonna Skellig Michaeli saarele.
Skellig Michael on suure osa aastast halbade ilmastikutingimuste tõttu ligipääsmatu, nii et retkeks valitud kuupäevaga meil tegelikult vedas. Reis Caherdanielist saarele kestis kolm tundi ja Atlandi ookeani murdlainetus kõigutas laeva päris korralikult, tuues meelde viie aasta taguse ulmefännide sügisese reisi Naissaarele. Lisaks meeskonnale ja reisijatele viibisid laeva pardal ka kaks äärmiselt sõbralikku koera, kes tülpinud ning kohati ka merehaiguse käes kannatavatel reisijatel enda paitamisega tuju parandada aitasid. Polnud raske kujutleda, kui keeruline ja ohtlik võis olla merereis sellele saarele 8. sajandil või veelgi varasemal ajal, kui Iiri mungad sinna kloostri rajasid. Ühel hetkel juhtis kapten meie tähelepanu delfiinide parvele, kes olid ilmselt saabunud Iirimaa rannikuvetesse Atlandi ookeani lõunapoolsematest piirkondadest.
Enne Skellig Michaeli rohkem kui tuhandeaastatest trepiastmetest muistsete mungakongide juurde ronimist pidas saarel töötav instruktor meile põhjaliku ohutusalase loengu. Skelligile olid saabunud ka laevad teistest Kerry krahvkonna sadamatest pärit turistidega, kai ääres torkas silma spetsiaalselt „Star Warsi” fännidest turistide kohaletoomiseks mõeldud alus Force Awakens. Noid fänne võis ka hiljem saarel näha lasermõõku imiteerivate mänguasjadega vehklemas. Kuna olin üsna tüdinud kaasulmikute süüdistustest liiga aeglases kõndimises, otsustasin vähemalt ronimises neile silmad ette teha ja jõudsin mööda ajahambast puretud ning ümbritseva looduse ja üksteisega osaliselt omavahel kokkusulanud kõrgeid ning järske trepiastmeid mööda esimesena Skellig Michaeli tippu kivist mungakongide juurde. Ronimine oli siiski tugevat füüsilist pingutust nõudev ja vajas paari hingetõmbepausi. Saare tipus, kust avanes ka vaade asustamata Little Skelligi saarele, rääkis giid meile kloostri ajaloost, viikingite rüüsteretkedest ja muudest sündmustest kuni kloostri sulgemiseni kirikliku tsentraliseerimispoliitika käigus 12. sajandil. Tänapäeval pooleldi asustamata saare tiivulised põlisasukad – kajakad ja lunnid – end inimestest hirmutada ei lasknud ning turistidest eemale ei hoidnud.
Järskudest trepiastmetest tagasi alla ronimine võttis mult siiski rohkem aega ja tagasi Caherdanieli sadamasse suunduvale laevale oleksin peaaegu hiljaks jäänud. Koduteel nägime ka ühe saare kaljuseinal pesitsevat metsikute merelindude tohutusuurt kolooniat. Caherdanielis hüppasid laevakoerad omaalgatuslikult merre ja ujusid kaldale, kahejalgsed reisijad aga ronisid omal jõul sadamakaile. Saabus Morris oma kaubikuga ja viis meid pärast poekülastust ühes teelasuvas väikelinnas tagasi Skelligside Apartmenti. Uueks kohtumiseks Cahersiveeni sõbralike pubipidajatega olime liiga väsinud ja läksime varakult magama.
21. augusti hommikul oligi saabunud aeg kauni ja mägise Kerry krahvkonnaga hüvasti jätta. Atlandilt saabunud pilved muutsid ilma võrreldes eelmiste päevadega vihmasemaks ja tuulisemaks. Morris viis meid oma kaubikuga tagasi Cahersiveeni bussijaama, kust algas teekond Iiri Vabariigi suuruselt teise linna, saare lõunarannikul asuva Corki poole.
21. augustil kordasime osalt oma üle-eelmise kuupäeva teekonda vastupidises suunas: bussiga Cahersiveenist Killarney’sse, sealt rongiga Malloy’sse ja ümberistumise järel Corki. Taas uus linn, uus ööbimiskoht ja meeleheitlik tormamine läbi kaootilisest liiklusest tulvil tänavate kiireltkõndivate kaaslaste sabas, käe otsas veetud ratastega reisikohver hoogsast liikumistempost tänavakividel rappumas. Corkis asus meie üürikorter kummalises nelinurkses siseõuega hoones, mille esimesel korrusel paiknesid erinevad meditsiiniasutused, kõrgemal aga erakorterid.
Ega Corkist palju rääkida polegi. Hulkusin vanalinnas, kus paiknes rohkelt põnevaid mitme sajandi vanuseid maju. Kuulsalt väikepoodide tänavalt Saint Patrick Streetilt ostsin uue vihmavarju, kuna eelmise oli tugev tuul Kerry rannikul ära lõhkunud. Õhtul suundusime Rob Roy nimelisse pubisse ja sealt tagasi üürikorterisse. 22. augusti hommikul jätsime Corki selja taha ja suundusime taaskord Iiri saare põhjaossa – sedapuhku Belfasti, kus algas samal päeval algas EuroCon.
Belfasti jõudmiseks pidime kõigepealt sõitma rongiga Corkist tagasi Dublinisse ja sealt trammiga teise raudteejaama. Kui Iiri Vabariigi rongiliiklust käitab riiklik ettevõte nimega Iarnród Éireann, siis Dublini ja Belfasti vahel opereerib mainitud Iiri riigiettevõtte ning Northern Ireland Railwaysi ühisettevõte Enterprise. Võrreldes Iarnród Éireanni rongidega on Enterprise’i omad veel eriti kitsad ja ebamugavad.
Riigipiiri (kus halvemal juhul paikneb lähitulevikus okastraataed ja möllab taaspuhkenud relvastatud konflikt) ületamist polnud rongiaknast välja vaadates võimalik tajuda. Ainsana andis sellest märku Telia poolt mu nutitelefonile saadetud SMS: „Tere tulemast Suurbritanniasse!” Sarnased tekstisõnumid said ka mu kaaslased. Olime jõudnud kunagise maailmariigi territooriumile, kus rahaühikuna maksavad endiselt naelsterlingid ja mis ähvardab oma ebapädeva juhtkonna all käkaskaela Euroopa Liidust välja pudeneda ning väikese naaberriigi Iirimaa kaootilisse veekeerisesse kaasa kiskuda.
Raudteeremondi tõttu olime sunnitud Newry piirilinnas rongilt lahkuma ja asendusbussiga Belfasti poole sõitma. Kui vabariigi poole linnades oli torganud silma Euroopa Liidu ja vikerkaarevärvides LGBT-lippe, siis Newry’s lehvisid kõikjal Briti Union Jackid, Inglise Püha Jüri lipud ning nende kõikvõimalikud kombinatsioonid. Kõik see jättis üsna pahaendelise mulje, sümboliseerides justkui kahe maailma kokkupõrget kohas, millest võis lähitulevikus kujuneda Euroopa Liidu välispiir. Nagu hiljem teada sain, polnud lipukampaania näol siiski tegu hiljutistest sündmustest tuleneva arenguga, vaid iga kolmanda laternaposti otsa lipu tõmbamine on Põhja-Iiri protestantidel kombeks olnud juba päris pikka aega.
Kui buss Newry’st väljus ja Belfasti poole suundus, võis künkanõlval märgata ka meenutust 1998. aastal lõppenud relvakonfliktist: kulunud ja päevinäinud loosungit: Stop strip-searching of republican prisoners!
Kui Dublin ja Cork olid jätnud värvikireva ja elurõõmsa mulje, siis Belfast tundus esmapilgul industriaalsem ning hallim, ka kõrghooneid on siin märksa rohkem kui vabariigi-poolsetes linnades. Tol päeval me Euroconist osa võtma ei jõudnud, vaid suundusime kohe ööbimiskohta. See asus keskklassi protestantide eramurajoonis, mille tänavad on (sarnaselt Newry omadele) tihedalt heisatud lippe täis. Majaseintel võis näha ka Iiri-vastaseid ja muid Briti patriotismile üleskutsuvaid poliitilisi loosungeid. Tolle linnaosa tänavad oma eramajade ja aedadega on üksteisest raskesti eristavad ning kandsid kohati ka sarnaseid, ilmselgelt protestantlikust kristlikust traditsioonist inspireeritud nimesid: Knock Eden Park, Knock Eden Crescent jne.
Suundusin üürikorterist veinipoodi otsima ja läksin kaaslastest mõneks ajaks lahku. Õhtune Belfasti agul tundus tõesti kuidagi närviline ja pahaendeline: inimtühjad tänavad ning üksikud kurjalt signaalitavad sõiduautojuhid. Mõtlesin, et kas õhus valitseva pinge näol on tegu vaid mu ettekujutusega või on piirkonda aastakümneid lõhestanud konfessionaalne konflikt silmapiiril terendava Brexiti tõttu kohe taaspuhkemas. Veinipoe leidsin ma igatahes üles ja mõtlesin üürimajja naasta, ent hakkasin ühel hetkel selle täpses asukohas kahtlema – ühetaoliste tänavate võrgustik oli mu ruumitaju sassi löönud. Helistasin Ojale ja küsisin talt täpset aadressi, mida ta ei teadnud. Seejärel helistas mulle Makke ja suunas mu kogemata hoopis kohalikule poetänavale. Eksliku teejuhatuse tõttu eksisin öises agulis ära ja trampisin seal mitu tundi ringi, kuni pärast südaööd tagasi üürimajja jõudsin.
Põõnasin taaskord pikalt, jalutasin kesklinnas asuvasse Hiltoni hotelli, mis oli EuroConi toimumiskohaks ja registreerusin osavõtjate sekka. Tol päeval jõudsin ka oma ainsale ettekandele EuroConil, mis polnud üllataval kombel üldse seotud ulmega – Radoslaw Koti Capital Ships Lost, milles oli juttu allveearheoloogiast ja lipulaevade vrakkide uurimisest. Ettekande ainsaks seoseks üritusega oli toimumiskoht Belfast, mis oma rohkete laevaehitustehastega on olnud paljude merendusajaloo jaoks oluliste laevade, sealhulgas kurikuulsa Titanicu, valmimiskohaks.
Kesklinnas viibides võisin mõista, et mu esialgne sünge mulje Belfastist oli olnud pigem petlik. Tänavatel kihas lõbus elu ja erinevalt meie üürikorteri asukohaks olevast agulist ei torganud kusagil silma lippe ega poliitilisi loosungeid, ka olid linnatänavate sildid paralleelselt iirikeelsed. Tol päeval jõudsin külastada ka Belfasti suurt raekojahoonet, mida ümbritses park rohkete 20. sajandi algusest pärit Briti impeeriumi au ja kuulsusega seostuvate monumentidega.
Laupäeval, 24. augustil, otsustasin omal käel Belfastiga põhjalikumalt tutvuda. Eriti suurt huvi pakkus mulle Põhja-Iiri konfliktiga seonduv: poliitilised seinamaalid, katoliiklaste ja protestantide elurajoone eraldanud „piiritarad” jne.
Kõigepealt jalutasin raekotta ja tegin tutvust sealse muuseumiga. Raekojast lahkudes jäin mõtlema, kuhu küll edasi minna, kui äkki astus mu juurde üks kohalik ja küsis, kas soovin osta pileti ringsõidule turistibussiga. Kuna lõputult aega Belfastiga tutvumiseks mul niikuinii polnud (pidime järgmisel päeval Derrysse edasi sõitma), nõustusin ettepanekuga ja leidsin end varsti kahekordsest turistibussist.
Tegu oli hop-on/hop-off tüüpi tuuriga, kus oli võimalik suvalises peatuskohas bussi pealt maha tulla, natuke oodata ja lasta tunnike hiljem end samal bussil uuesti üles korjata. Meile linna tutvustanud giidiks oli lõbus blond noor neiu, kes vahepeal ka mikrofoni iiri rahvalaule laulis.
Esimeseks peatuseks oli Titanicu muuseum, kus ma ka lühikeseks ajaks bussist maha tulin, ent rahvast tungil täis muuseumi sisenema siiski ei hakanud. Titanicu üle on Belfasti elanikud üldse kummaliselt uhked, justkui olnuks oma esimesel ookeaniületusel uppunud auriku ehitamise näol tegu tohutu kangelasteoga. Nii näiteks asub sadamapiirkonnas terve Titanicule pühendatud linnaosa. Kinniste väravate taga asuva Stormonti mõisa nime all tuntud Põhja-Iirimaa valitsushoone ümber tegi buss mitu tiiru, ent turistidel seal bussist maha minna ei lubatud. Edasi viidi meid ülikooli ja botaanikaaia juurde, nägime ka protestantide ning katoliiklaste aguleid, seinamaale ja piirdetara.
Õhtul jõudsin tagasi Hiltoni hotelli, kus EuroCon juba lõppema hakkas. Järelpeol hotellibaaris suhtlesime erinevate ulmefännidega Iirimaalt, Rootsist ja mujalt ning kutsusime neid ka Estconile. Nende hulgas olid ka kaks Eestist pärit neiut, kes polnud kuulnudki Eesti Ulmeühingust, Estconidest ega muust ja esindasid endale teadaolevatel andmetel EuroConidel ainsana Eesti ulmefänne.
Hiline kellaaeg nõudnuks ööbimiskohta naasmist, ent rahvusvaheline ulmikute seltskond osutus ääretult lõbusalt ja üks neist, umbkaudu neljakümneaastane lõbus ning külalislahke iirlane tegi viljatuid katseid mind viskist surnuks joota, keeldudes samas meie ööbimiskohta külla tulemast („Ma saaksin seal linnaosas oma katoliikliku aktsendi pärast peksa, ehkki olen tegelikult ateist. Kui tahad, otsi siit linna pealt mulle üks sõbralik katoliiklaste pubi”). Lõpuks lahkusin siiski Hiltonist ja kõndisin lähedalasuvasse raudteejaama, kust tellisin spetsiaalse taksofoni abil endale takso ning sõitsin ööbimiskohta.
25. augustil läksime raudteejaama ja asusime teele Põhja-Iirimaa suuruselt teise linna Derry poole (mille ametliku nime Londonderry kasutamisega võivad kaasneda ebameeldivad kõrvalnähud).
Juba rongisõidu ajal hoiatati meid Facebooki kaudu ühe Eesti sõbra poolt, et protestantidest kolonisaatorite pandud linnanime kasutamine avalikus vestluses võib Derrys lõppeda peksasaamisega. Nimelt olid inglased 17. sajandil lisanud linna varasemale nimele eesliite London, mis tänapäeval valdavalt katoliiklastest Iiri-meelseid linnaelanikke üsnagi närvi ajab.
Meie seekordse üürikorteri ümbruses vihjas kõik tugevale Briti-vastasusele. Tänavatel oli näha vasakäärmusliku Iiri Vabariikliku Sotsialistliku Partei loosungeid ja sümboolikat, üleskutseid IRA poliitvangide vabastamiseks, Palestiina lippe ning muud säärast. Suundusin 17. sajandil esimeste protestantidest kolonistide poolt ehitatud müüriga ümbritsetud vanalinna uurima.
Õhtusöögile lähedalasuvas pubis järgnesid kummalised sündmused. Algul ei saanud teenindajad mu Eesti deebetkaarti tööle ja pidin pikalt kuulama nende kõrvumurdva iiri aktsendiga arusaamatuid seletusi. Lõpuks sain arve makstud ja suundusin teispool tänavat olevat linnamüüri lõiku ning sealseid muuseumieksponaatidest kahureid uurima. Äkki nägin üht meest pubi ukse taga karjumas: „Miks kuradi pärast sa ütlesid selle linna kohta Londonderry? See linn on Derry!” Tegelane oli ilmselt pubist välja visatud ja sööstis hoogsalt teda tagasi hoidnud turvameeste poole. Arvasin hetkeks, et nüüd saabki keegi selle linnanime pärast peksa, ent nii kaugele sündmused tol õhtul siiski ei arenenud.
Pärast eelmist halvastimagatud ööd Belfastis tundsin kohutavat väsimust ja otsustasin ööbimiskohta unele suunduda. Pubist natuke eemal võis näha mitmekümnepealist umbkaudu põhikooliealiste laste kampa üksteise pihta veepudeleid loopimas, ülejäänud tänavad olid aga sel varasel õhtutunnil täis purjus ja agressiivselt mõjuvaid isikuid. Ilmselt oli sel üldisel meeleolul mingi seos jalgpalliga. Ehkki jõudsin varakult voodisse, kimbutas halb uni mind järgmiselgi ööl.
26. augusti hommikul lahkusime Derryst. Derry ajaloolisest vanalinnast jäi huvitav mulje ja lahkudes oli mul siiralt kahju, et aja- ja unepuudus mul selle linnaga põhjalikumalt tutvuda ei lubanud.
Sõitsin kogemata tagasi Belfasti liiga varase rongiga (sest sain Oja jutust valesti aru) ja pidin sealse raudteejaama pubis tükk aega ootama, kuni kaaslased mulle järele jõuavad. Kulutasime ära viimased Briti mündid (mida väidetavalt ei saavat Eesti pankades lahti vahetada) ja suundusime rongiga oma viimasesse sihtpunkti – Dublinist põhja pool asuvasse umbes Pärnu-suurusse Drogheda väikelinna
Drogheda on üks kummaline ja vastuoluline koht. Ka siin on ajalooline vanalinn (mille osa hoonestust ulatub tagasi keskaega), samuti on linnake tuntud Oliver Cromwelli korraldatud piiramise ja veresauna tõttu Inglise kodusõja ajal. Drogheda lähedal asuvad erinevad neoliitikumist pärinevad kivirajatised. Tänapäeval paistab Drogheda silma anomaalselt kõrge kuritegevuse taseme poolest (teine koht Euroopa Liidus Birminghami järel), mille peamisteks põhjustajateks on kaks konkureerivat narkojõuku.
Raudteejaamas rongilt maha tulles jättis parkidesse ja rohelusse uppunud Drogheda esmalt malbe mulje. Ootamatud raskused tekkisid aga seoses väidetavalt linnapiiril asuva ööbimiskohaga – Airbnb-s olid antud valed koordinaadid, nii et otsitud kohast me seda ei leidnud. Sel hetkel võisime esmakordselt näha, et pätid on kohalikud täiesti ära hirmutanud – kui püüdsime ühe vanema naisterahva käest teed küsida, kõndis too igaks juhuks sõnagi lausumata kiiresti edasi, justkui kartes nelja habetunud võõra suhtluskatsele vastata.
Viimaks õnnestus meil siiski takso tellida ja leida ööbimiskoht hoopis teisest linnaservast. Tegu oli talumaja kõrvalhoonega, mis haises rõvedalt hobusesõnniku järele, samuti puudus seal normaalne pesemisvõimalus.
Tolleks õhtuks oli meie reis kestnud kaksteist päeva. Drogheda ööbimiskohta jõudmine oli minu jaoks teatud määral murdepunktiks – rohkem ei suuda, tahaks olla kuskil korralikus linnakorteris, ennast pesta ja välja magada. Loodetud puhkuse asemel pidin taas hakkama kiirustavate kaaslaste sabas sörkima, et lähimasse pubisse ja toidupoodi jõuda. Maanteeserva mööda lipates ja vastutulevate autode eest põigeldes kaotasin kiirustajad varsti silmist ning tundsin ühel hetkel meeleheitest haaratuna, et tegelikult võiks mõni neist autodest mulle ka otsa sõita – saaksin vähemalt kohalikku haiglasse, rahulikult magada ning süüa.
Lõpuks leidsin siiski jooksikud üles ja naasime pärast poekülastust oma haisvasse ööbimiskohta. Et norskavad kaaslased mul magada laseksid, pidin kasutama kõrvatroppe. Ühe neist toppisin kogemata liiga sügavale kuulmekäiku ja sain selle kätte alles järgmisel päeval, kui kõrv põletikuliseks muutus ning metsikult vaiku eritades tropi endast välja tõukas. Siiski õnnestus mul tol ööl korralikult välja magada ja juba järgmisel päeval suundusime uurima lähedalasuvaid neoliitilisi muistiseid.
27. augustil viis takso meid külastuskeskusse, kust edasi suundusime ekskursioonile 5000 aasta vanuste ümara kujuga Knowthi kääbaste juurde, mis pealtnäha kääbiku-urge meenutasid. Sealt viis teine buss meid umbkaudu sama vana Newgrange’i hauamonumenti vaatama. Sealsest uksest ma kahjuks sisse ei mahtunud, nii et Newgrange’i sisemus jäi mul nägemata.
Pärast neoliitiliste monumentide külastamist naasime Droghedasse. Tegin jalutuskäigu läbi linna, pildistades kirikuid, vanu kindlustusi ja muid huvitavaid kohti.
Õhtu poole hakkas meeleolu Droghedas kuidagi ärevaks kiskuma. Linnatänavail võis näha liikumas relvastatud eripolitsei Garda Regional Support Uniti maastureid (Iirimaal politsei aset täitev Garda Síochána üldjuhul relvi ei kanna). Avastasin, et ei saa mingil põhjusel oma telefoniga kohalikele numbritele helistada ega taksot tellida, mistõttu läksin ühte pubisse, tellisin klaasi siidrit ja palusin baarmenil endale takso tellida. Taksoraadiost kuulsin linnakest haaranud ärevuse põhjusest – lähedalasuvas külas oli samal õhtul üks jõuguliige maha lastud ja kardeti uut vägivallalainet.
Kobisime unele, et järgmisel hommikul tagasi Dublini lennujaama sõita ja koju lennata. Magasin kohutavalt halvasti ja kogesin senitundmatut tüüpi uneparalüüsi – justkui oleks nähtamatu isik mind kägistanud. Ehk oli tegu eelmisel õhtul tapetud gängsteri vaimuga. Paralüüsi taandudes pikutasin mitu tundi sõnniku- ja higihaisuses ruumis ning mõlgutasin nukraid mõtteid kodus eesootavast segasest elust, kuni kell pool seitse sai ning oligi aeg lennujaama poole suunduda.
28. august möödus põrgulikult närvesöövalt. Algul hilines meid Drogheda bussipeatusse tagasi viima pidanud takso, siis hilines omakorda liiklusummikute tõttu Dublini lennujaama suundub buss. Vahepeal olin üsna veendunud, et jäämegi Tallinna lennukile hiljaks ja ees seisab lisakulutusi sisaldav kojulend Riia või Helsingi kaudu.
Lõpuks jõudsime siiski lennukile ja Eesti aja järgi kell 14:35 olimegi Tallinna lennujaamas.
Kokkuvõttes oli see kahe nädala pikkune reis natuke väsitav, aga siiski huvitav kogemus.
