Päike tõusis, Suurim Tuli ärkas.

Glendower ei näinud seda ja näha ei võinud veel keegi, aga ta tundis seda kui miskit imelist surinat oma kehas. Suurima Tule tõus oli hääl liivas, lõhn õhus, kaja kaljudes. Isegi Värav tundis seda, ja ümises. Glendower kuulis teda just nõnda, vaikselt-vaikselt Suure Tule ümina saatel laulmas.

Kui ta tollest viimasest Aneirinile rääkis, jäi vana Esimene väga mõtlikuks. Ei kostnud küll sõnagi, aga järgmine päev andis vana vardja välja käsu, et enne päikesetõusu ei või ükski Väravale minna. Ega ka peale Suurima Tule magama heitmist. Glendower mõistis, et Aneirin luges tema sõnadest miskit välja, mis tolle käsu kaasa tõi. Keegi ei küsinud. Aneirin oli liiga vana ja tark, et kellelegi oleks pähe tulnud tema käskudes kahelda. Aneirin oli siin sündinud, ja siin oli sündinud ka tema laps ja lapselaps. Nemad ei olnud tulnud ega toodud. Nemad olid siia sündinud.

Glendower polnud siin sündinud. Aga Värav oli kõik, mis tal oli. Temal ja ta kaksikul Merfynil. Värav oli nende elu. Nõnda oli duwa Grigor oma laste elud päästnud – vandunud nad Väravale vardjateks anda ning Suurim Tuli oli temalt ka säärase ohvri vastu võtnud. Glendower oli oma duwale tänulik, ja samavõrra ka Suurimale Tulele, sest Värav polnud sugugi nii kohutav, kui sellest räägiti. Ta oli harjunud. Ta oli siin kaks aastat elanud ja teeninud, ning Merfyn ühes temaga. Nad ei pidanud altaril ühtima ja surema. Nad võisid siin olla ja elada ning teenida, ja Glendower teadis ja uskus siiralt, et Vardja olemine on kõige üllam teenistus üldse. Ka nemad olid sõdalased, aga nemad ei kaitsnud Tulipunast Maad pilvemadude või Sureva Maa vereimejate ja vägistajate eest. Nemad olid vahid ja sõdalased nende Maa ja iga teise Maa vahel, kõige vahel, mis neist tulla võiks.

Ning nende väravat nimetati Esimeseks. Väravaid oli veel kaheksa, aga nende Värav oli Esimene ja Aneirin oli Esimene. Esimese Värava Esimene, vardjate vardja, kellele kuuletusid isegi teiste kaheksa Värava vanimad. Teise Teine ja Kolmanda Kolmas ja nii edasi.

Aneirin pühitses vardjaid. Esimese omi. Teisel oli selleks Teine ja Kolmandal Kolmas ja nii edasi.

Keegi kuskil oleks pidanud ehk värdjalikuks, et Aneirin, kes oli kõrges ja austusväärses vanuses, seitsekümmend vihma Suurimat Tuld Väraval teeninud, võttis ja ühtis nondega, kes toodi. Ja kelle vanuseks oli alati viisteist vihma, ning kes olid alati süütud, sest keda Vardjateks hoiti, nood olid süütud, ning Aneirin võttis nad väraval ja liitis nad enese ja väravaga. See oli tema võim, see oli tema kohus.

Ja Aneirin oli alati õrn. Seda Glendower mäletas. Ka seda, kui meeletult ta ise kartis, sest ükski ei teadnud enne, kuidas vardjaks saadi, kui ta selleks sai. Veres ja tules ja kehas. Kolmiksidemega, mida ei murdnud isegi surm, sest vardjad jäid väravale. Nende hinged ei lennanud kunagi üles Suurima Tule juurde, vaid nendest said igavesed vardjad, tugipostid Tulipunase Maa ja kõigi teiste ilmade vahel.

Veri... jah.

Ta tuletas seda nüüd meelde, ja ta ei imestanud selle üle. Sest täna pidid viis uut Väravale saabuma, ning tema noorem kinnar, Grigori laps ja Sawylist sündinu Trev nende hulgas. Nad siis näevad teda. Glendower teadis, et tal on kinnar, aga ta ei olnud teda kunagi näinud. Väraval olid vaid vardjad. See siin oli nende ainus elu. Lihaliku elu hülgamist neilt ei nõutud, nagu rahvasuu lobises. Ega ka paljut muud kahtlast, millest räägiti. Aneirin ise oli elav tõestus – ta oli ise siin sündinud, ja endale armsama vardjate seast võtnud, ning kaks last üles kasvatanud ning ühe kaotanud, aga ta järeltulija Madoc oli endale Cledwyni võtnud ning neil oli samuti laps. Ceri pühitseti aasta tagasi, kui ta viisteist vihma täis sai.

Ceri oli Glendoweri jagu. Ja Glendower tema.

Ja nüüd näevad nad siis Trev'i. Noor vardja ei mõistnud, miks olid duwad veel ühe oma järglastest Vardjaks saatnud. Aga ju oli Grigoril hea põhjus. Oli alati. Ta oli duwale tänulik – elu eest, iga hommiku eest, mil ta võis ärgata tolle surina peale kehas ja tunda Cerit oma kaisus. Teada, et ta kaksik on olemas ja elus ning teda näha, kui ta silmad avas. Tunda meeltega veel ennegi.

Veri. Esimene oli vereside. Iga vardja andis oma verd väravale, ning värav andis talle väge vastu.

Teine oli tuli. Ta ei olnud karjunud. Ta oli oma huuled veriseks närinud, aga ta ei olnud karjunud. Ka mitte siis, kui Aneirin Merfynit märgistas. Hiljem kandis ta toda raskelt ja valusalt saadud leeki uhkusega.

Kolmas oli keha. Iga vardja andis oma keha Väravale, ja Aneirin oli tol riitusel Värava enese väest.

Ning peale seda tõusis värav esimest korda noore äsja pühitsetud vardja silme ette. Kui ta seda esimest korda nägi, higise, väsinu ja valutavana Aneirini käte vahel, siis ta armus sellesse. Ja see armastus jäi. Nii oli õige. Nii oli hea. Teine oli Aneirini naeratus – ja ka too jäi neile ja nende vahele, neid ühendama. Glendower sai vahel aru, et Aneirin teda natuke teisiti vaatab kui teisi vardjaid. Nagu oleks Glendower rohkem tema väest, nagu mõistaks ta rohkem. Nagu armastaks ta Väravat nõnda, nagu Aneirin seda tegi.

Veri, tuli ja keha. See ootas ka Trev'i ees. Neid kõiki, neid, kes tulid. Keegi ei teadnud, kuidas saadi vardjaks, enne kui selleks saadi.

Aga nood lood, mida Väravatest ja vardjatest ülejäänud maal räägiti...

Midagi oli ometi Väravatelt rahva kõrvusse ja suhu jõudnud. See algas ilmselt siis, kui Kaheksandale tuli üks nooruke ja süütu – mitte et nad kõik poleks olnud noorukesed ja süütud – aga tolle meeled olid ehk nõrgemad, või polnud vanemad teda vääriliseks kasvatanud, aga riitus murdis ta. Mitte veri, mitte tuli, aga too ühtimine. Muidugi, Kaheksandal polnud ka Aneirinit, kes selle meeldivaks teha üritas, ehkki see polnud tema kohus. Ta oleks võinud ka niisama võtta. Kogu värava väega. Keegi poleks talle seda ette heita saanud. Aga ta ise oleks. Ta hoidis neid kõiki.

Aga too nooruke oli võetud, rituaalselt ja karmilt, ning ta ei jõudnud kauem vardja olla kui mõned päevad. Ta põgenes ja kui ta leiti, oli ta surnud. Ta oli end tapnud. Tollest räägiti.

Räägiti ka Aneirinist, sest ta oli vana ja vägev ja omal moel kuulus, kui üks Vardja üldse kuulus olla võis. Sest miskit tollest riitusest nüüd teati, ja enamus mõistis Esimese ja riituse hukka. Glendower teadis, et Aneirin oli pühitsenud ka omaenese lapse, Madoci.

Glendower oli näinud ja vaadanud, kuidas Aneirin Madoci järeltulijat Ceri't pühitses.

Aga nii oli. Ta nägi seda nõnda, nagu see oli. Väraval kehtisid teised seadused. Ja selles, et Aneirinile kuulusid nende kõigi süütused, polnud midagi väära või inetut. Need kuulusid Väravale. Aneirin ei vaadanud neid kunagi nii. Peale oma armsama surma oli ta üksi jäänud ja nii püsinud. Kindlana, rahulikuna. Aneirin oli neile kõigile duwaks. Ja Esimeseks. Kõiges. Alati.

Keegi kuskil oleks kindlasti Aneirinit vihanud või armukadetsenud, et too sai Ceri enne kui Glendower. Aga mitte tema. See ei olnud isegi...säärane. Ta ei võtnud seda nii. See oli liiga püha. Oli isegi siis, kui seda temaga tehti ja ta kartis. Suurim Tuli tegi riituse pühaks. Aga Aneirin oli see, kes tegi selle talutavaks ja isegi heaks.

Räägiti sellestki, et Vardjate amet on mõttetu. Valvata surnud, tühja paika. Ja nõnda juba sajandeid. Rahvas ei mõistnud. Nad ei saanudki mõista. Vardjad mõistsid. Sa ei näinudki väravat, mitte enne kui kolmikside sinu ja värava vahel väreles. Siis see tõusis ja oli, ning sa olid selle sees. Ja see oli ilus ning mitte hirmutav, ja Aneirini käed hoidsid õrnalt ning ta silmad vaatasid väravat armastusega.

Ta tõstis Ceri käe õrnalt enda pihalt ja tõusis püsti. Ta mõtles väravale minna. Nüüd, mil Suurim Tuli kohekohe nende kohale pidi kerkima ja neid taas õnnistama. Ta pidi seal käima – igal hommikul ja igal õhtul. See polnud kohus. Või ei – see polnud mingi antud kohus. Ta oli selle ise võtnud. Ta oli ka Ceri Väravale viinud, järgmisel hommikul peale Ceri pühitsemist, ning seal teda võtnud ja end temale andnud. Aneirin ütles pärast, et see sidus nad ühte. Et ühtegi teist kinnitust pole neile enam vaja. Nad on paarilised, tema ja Ceri.

Madoc sündis väraval. Sündis ka Ceri. Vardjate tähtsamad elusündmused olid kõik väraval. Ka surm. Ja värav võttis hinge ning jättis selle endale vardjaks, liites selle teiste väega, ja nõnda olid nad igavesed kaitsjad ja hoidjad, värava sõdalased ja tema armsamad.

Ceri liigutas end natuke, ning Glendower kummardus ja paitas ta juukseid ning suudles neid korraks. Sellest piisas – Ceri ärkas. Punased silmad naeratasid ning roostekarvaline tulihunt ajas end jalule ja sirutas end Glendoweri vastu.

Nad rääkisid hommikutel vähe. Ceri ei pidanud küsima, kuhu Glendower läheb. Ta teadis. Nagu Glendower teadis, et ta armsaim kaasa tuleb. Ta võttis käe pihku hetk enne kui see sinna jõudis. Ka see oli omaette riitus. Väravale minek, ja selle vaatamine ja tundmine, ehkki Glendower tundis rohkem ja Ceri vähem. Ning nad ühtisid seal – vahel hommikul ja vahel õhtul, aga Ceri teadis, et Glendowerile meeldis seal, ja talle meeldis, et ta armsamale meeldis.

Glendower noogutas. Täna oli säärane hommik.

Nad jõudsid väravale koos päikesega. Glendower tundis surinat oma nahas, ning ta karvad turritasid end. Ceri silitas teda.

Surnud paik kõigile peale vardjate. Nemad nägid. Nemad tundsid. See oli tunne, mida sa nägid. See oli miskit nii erilist.

Glendower polnud pisike, aga Ceri kõrval ta peaaegu oli, ja too jõudis ta kergelt sülle haarata ning pehmelt jahedale liivale asetada. Ka see oli värava eripära – liiv oli siin alati jahe, isegi kõige suuremas tules oli see jahe. Ja õhk väreles, kui musttuhat kuju selles vormus.

Ceri suudles ta huuli, ta rinda, ta madu. Glendower sirutas end liival ja võttis vastu. Tunnetas. Liiv hellitas teda, Ceri käed ja huuled niisamuti, ja ta oli uus ja värske. Nad ei kõnelnud muus kui suudluste ja puudutuste keeles.

Glendower lebas, ning ta tuksles rütmis, mis meenutas talle toda üminat, ja Ceri tundis teise keha kutset ja ta tuli. Suur, ilus ja tuline, see ta oli. Ceri tõstis oma armsama korraks peaaegu õhku ning vallutas maoga ta uru. Glendower lõi käed ta kaela ümber ning põimis jalad ümber oma armsama puusade ning too tõstiski ta õhku. Ceri oli tugev ja ta suutis seista koos nende mõlemaga. Mitte kaua, aga ta seisis ja vaatas üles Suurima Tule poole, justkui talle Glendoweri näidates, ning laskus siis vaikselt tagasi maha, ning liiv oli jahe nagu ikka ja igavesti, justkui Ceri oli metsik ja kuum.

Glendower oigas, ja Ceri ütles kunagi, kui ta seda kuulis, et see on nagu laul. Ceri sosistas talle vahel kõrva “laula mulle veel, Glendower”. See, kuidas ta seda ütles ja oma armsama nime lausus, oli teine laul.

Glendower põles enne – vaikselt ja tasaselt. Ceri täitis ta tosin hetke hiljem – sügavalt ja lõpuni, ning hoidis oma armsamat, sest Glendower põles selles tules. Aga ta ihkas seda ometi. Ta nuttis iga kord, aga ta võttis seda nõnda, nagu see oli. Väraval kehtisid teised reeglid. Ceri teadis nüüdseks paremini kui et kohkuda või end halvasti tunda. See oli tema eripära ja Glendoweri eripära, nii et ta hoidis teda lihtsalt hellalt läbi kõigi värinate ja valu ning suudles ta pisaraid.

*

Nad jõudsid tagasi õigeks ajaks. Glendower tundis seda. Ka Ceri tundis. Uued olid tulemas. Varsti, varsti on nad siin. Seda oli õhus. Meeled tundsid seda nagu värsket õhupuhangut seisnud õhus. Vähemasti Glendower tundis seda nõnda. Cerile oli see veel põnevam. Tema polnud kunagi näinud rohkemaid kui neid, kes Väraval olid. Ja Glendower oli talle maailmast rääkinud. Veider oli see, mõtles Glendower. Ta ise pidi maailma maha jätma ja ta ei tundnud sellest puudust. Ceri oli see, kes tema juttude järgi seda igatsema hakkas.

Ta oli Aneirinilt küsinud, kas see on vale, kas see on häbi, et vardja igatseb ilma järele, mida talle pole antud ja mida ta ei saa. Aneirin aga vastas lihtsalt: Ka mina igatsen. Ei, seletas Esimene talle. Selles pole midagi imelikku ega halba. Selle pärast ei maksa piinlikkust tunda. See on loomulik. Seletas, ja vaatas siis Glendoweri korraks kummastunud pilguga – hetkel, mil ta mõistis, et noor vardja säärast igatsust isegi mitte ei mõista.

Glendower oli veider. Vahel isegi Aneirini jaoks.

Siis ta tundis seda. Värsket võõrast tuult. See oli ta meeltes nõnda tugev, et ta taganes ja oleks peaaegu kukkunud, kui Ceri poleks teda üllatunult kinni püüdnud. Ka Ceri tundis, aga mitte kunagi nõnda. Glendower ei olnud isegi teadnud, et ta võiks seda nõnda tunda. Uute tulekut. Nii valjult. Kui tulijad üle punaste liivade lähemale jõudsid, sai ta vähemasti osaliselt aru, miks see tunne nõnda tugev oli olnud.

Neid oli viis.

Vardjad ootasid. Aneirin seisis ja vaatas nõndasamuti, sõnatult. Ainult siis, kui Glendower oli tuult tundes taganenud, vaatas Esimene Vardja korraks ta poole.

Madoc ja Cledwyn ootasid ja vaatasid nõndasamuti. Kõik muu oli tehtud. Riided olid valmis säetud, jagus toitu ja jooki, ehkki mõlemat viimast pidid tulijad saama alles uuel hommikul. Vardjatena. Nagu ka rõivad – musta rüü ja tumedast terasest relvad.

Neid oli viis.

Esimene, kes pärale jõudis, võttis isegi Glendoweri neelatama. Ta tundis tolles miskit väge, nii et klõnksatus ta kõris polnud ainult seepärast, et see nooruke ilmselt enamusel maod kõvaks ajas. Sale ja habras, suurte roheliste silmadega, mille põhjas kumas miskit kuldset, ning sama kuldset jagus ka muidu musta karva tippudesse. See kartis, aga ta meeled lõrisesid selle nõrkuse peale, ja ta kummardus vardjatele oli ilus ja elegantne.

“Gwynedd.”

Aneirin noogutas.

Teine tulija oli mustjaspruuni karva, ning see oli tihe, ja ta lapseliku näo ümber turritasid mustad juuksed, ning rohelised silmad kiiskasid. Glendower tundis hirmu lõhna, ja veel miskit.

“Trev.” Seda ei öelnud tulija. Merfyn oli hääletult Glendoweri kõrvale jõudnud. Ja nüüd tundis ka vardja ise nood silmad ära. Neil kõigil olid säärased. Aga Grigorit ta Trev'is ei tundnud. Sawylist sündinud. Jah. Toda kindlust ja söakust ta ei tundnud. Trev kartis. Ja ta ei osanud seda õieti varjata. Glendower mõtles, kas ta peaks nüüd esile astuma ja ütlema, et “tere kinnar” või miskit. Ta vahetas Merfyniga pilgu ning otsustas oodata. Hommikuni. Merfyn nõustus.

Kolmas tulija tundus olevat viisiku vähemasti ajutine juht, ehkki vardjate ette jõudis ta kolmandana, ja kummardas viisakalt pead. Hallikad silmad vaatasid pigem uudishimulikult kui kartlikult.

“Morcant,” ütles uustulnuk. Ta oli pikk ja kõhetu, justkui oleks ta oma pikkuse liiga kiirelt kätte saanud ning lihased sellele mitte veel järele jõudnud. Aga temast tõotas tulla miskit pikka, ilusat ja saledat, ning ta karv ja juuksed sätendasid Suurima Tule paistes.

Viimased kaks jõudsid koos kohale, ning Glendower neelatas uuesti, ja ainult tugev enesekontroll ei lasknud tal küüsi Ceri kätte lüüa. Kuidas ometi oli keegi kaks säärast....kutsikat...õnnetut...vardjateks saatnud? Kas nad ise ei näinud, mida nad tegid??

Glendower vaatas Aneirini poole, ja mõistis, et Esimese Vardja mõtted on samal rajal.

Esimene kahest oli sale ja sihvakas, turritava halli karvaga ja torkivhallide silmadega. Ei, ta välimuses polnud miskit nii erilist. Eriline oli see, mis temast õhkus, ja kuidas nood silmad vaatasid ning mida nad nägid.

Sest hallikarvalise tulihundi küljes sõna otseses mõttes rippus teine. Pisike ja habras punasekarvaline tulihunt, pikad juuksed räsituna nägu ja keha katmas, pruunid silmad isegi mitte hirmu, vaid puhast õõva täis ja keha koos meeltega metsikult esimese külge klammerdunud.

Tema oli see ainus, keda hallikarvaline tulihunt nägi, ja kellele ta silmi ning meeli jagus. Ülejäänud maailma peale ta lõrises. Glendower tundis seda, Merfyn tundis, ja Ceri... nad kõik tundsid. Glendower teadis, et ta peaks mitu sammu tagasi astuma. Teda üritati sundida. Neid kõiki. Nad tundsid seda oma meeltes, isegi Aneirin.

Nad teadsid nimesid. Nii et kui eelmised olid olnud Morcant, Gwynedd ja Trev, siis need pidid olema Iorweth ja Brynmor. Glendower teadis ka seda, et nad peaksid endale ühe vardjaks saama, keda Suurim Tuli on õnnistanud ja talle rohkem andnud võimus tule üle kui enamusele. Nüüd ta siis nägi, kellele.

See...see pisike. Seesama.

Hallikarvaline oli see, kes viimaks kõneles. “Mina olen Brynmor ja see on Iorweth. Tervitused, auväärsed.”

Aga ta sõnade taga ja nende sees oli tugev ja sume lõrin. Nad ei kuulnud seda. Nad tundsid. See lükkas kõiki pisikesest punasest eemale ja see hoidis teda. Ainult teda.

Järgnev möödus nagu uni, tundis Glendower. Aneirin tervitas, teised tervitasid, tulijad juhiti edasi, Vanim andis leebe käsu Iorwethile end lahti riietada.

See oli hetk, mil Glendower tabas, et ta oli näinud miskit, mida polnud. Või õieti – ta oli teadnud ja eeldanud, et nad kõik tulevad alasti, nagu nad alati tulid – alasti ja paastunult ja süütutena, et ta polnud tähele pannud, et pisike punane tulihunt tumedat rüüd kandis.

Aneirini käsu peale vaatas ta ainult korraks üles ja puges siis eemale, käed õlgadel ja end kaitsmas.

Brynmori meelte lõrin ägenes. Aga ta sai aru, ja ta läks ja üritas oma armsamat – sest et need kaks seda olid, selles polnud vähimatki kahtlust – lohutada ning sai ta isegi nii kaugele, et võis vaikselt ta rüü seljast harutada. Pisike kattis end juustega, suured silmad hirmunud ja keha krambis ning karvad turris. Glendower vaatas teda ja leidis, et viitteist vihma ei pakuks ta sellele eales. Kaksteist-kolmteist, ja mõned olid isegi siis suuremad. Veel päris kutsikas, ja mida ta ometi nii väga kartis? Aneirin oli ju leebe ja sõbralik nagu alati, ning teised vardjad veel viisakamad kui harilikult.

*

Ta ärkas väraval. Ceri seisis temast vasakul ja Merfyn paremal käel. Aneirin seisis kesk väravat ja Glendower tundis selle tõmmet. Nagu keha, mis teise keha, teise madu enese poole tõmbas ja kutsus. Ta oli seda ka siis tundnud, kui ta ise pühitseti.

Aneirin sirutas käe ja kutsus. Morcant vastas. Mitte seepärast, et ta poleks peljanud, vaid et ta seda kasvõi hirmu kiuste oli valmis tegema. Glendower tundis. Morcant oli tugev. Morcant oli söakas. Miskit habrast temas oli, aga ta varjas seda.

Morcant tõusis ja läks ning seisis Aneirini ette ja kummardas pead.

Glendower teadis, et teised uued ootavad praegu koopas koos Madoci ja Cledwyniga. Nad ei tea, mis toimub, ega saa seda ka enne teada, kui see nendega toimub. Morcanti pärast Glendower väga ei peljanud. Noor tulihunt tundus tõesti piisavalt tugev, või kui mitte seda, siis vähemasti kangekaelne küll.

Glendower tundis Morcanti silmist ära, kui Aineirini meeled temasse jõudsid. Et teda suunata, et teda juhtida. Et vajadusel ka hoida. Tema tegi seda nõnda, ja ta meelte puudutus oli vähemasti Glendowerile alati rahustav.

Praegu andis ta tumeda noa Morcanti pihku ning kõhetu nooruk võttis selle vastu. Glendower mäletas toda sosinat. Häält mõtete vahel, mis seletas lihtsalt, et ta peab noa võtma ja sellega oma külge haava tõmbama ning nõnda vabal tahtel oma verd väravale andma.

Ka Morcant kuulis toda häält, ja ta ei kõhelnud kaua. Võibolla ei kõhelnud ta üldse. Hallid silmad tumenesid ja veri siugles külge pidi alla ning langes liiva. Ja kadus. Värav ümises. Glendower peaaegu võpatas, kui ta seda taas kuulis. Või tundis. Ta ei saanud kunagi aru, kas ta nägi või kuulis või tundis. See oli liialt üks.

Aneirin oli taas sosin Morcanti meeltes, justkui ta oli olnud seda Glendoweri omades. Ceri märgistamist oli olnud kordi valusam vaadata. Aga Morcant noogutas ja põlvitas. Heledad juuksed langesid õlgadele. Paar aastat, ja temast saab midagi väga ilusat, mõtles Glendower.

Südame kohale. Süda on leek. Süda on värav. Glendower teadis. Ta kandis seda leeki juba kaks aastat.

Aneirini nuga leegitses. Välgatust Morcanti silmis oli näha ja ta keha võpatas korraks, aga ta surus end kindlaks, ning julgus silmades põles tolle noaga võrdselt.

Glendower teadis, et Aneirin jahedaid meeli Morcanti meeltesse põimib ja teda nõnda hoiab. Ta hoidis kõiki alati. Mõnda rohkem, mõnda vähem, nagu vajadus oli.

Esimene Vardja lõikas. Nuga oli leek ja lõikas leeki. Ainult üht kuju, ainult märgistamiseks ta oligi.

Morcant sulges silmad, aga ta ei karjunud. Ka Glendower polnud karjunud.

Kaks sidet. Morcanti rinnal südame kohal paistis nüüd tume leek.

Ja kolmas.

Kolmas.

Seda oli siiski kummastav vaadata.

Aga Morcant oli kuulekas, ning heitis kõhuli, kõigi kommete kiuste. Veider. Aga ju see oli tema valik. Kui ta tahtis, et see kiirelt läbi saaks, siis oli ta õige valiku teinud. Aga Aneirini huultest ning tollest maagilisest esmapilgust Väravale jäi ta nüüd ilma.

Vanim põlvitas noorima kõrvale, ning silitas teda. Paitas ta külgi, nii käe kui küünistega ja Glendower tundis, kuidas Morcant nonde hellituste all nii rahunes kui ka erutus. Aga ümber ta end ei keeranud, ja Aneirin ei hakanud teda sundima. Ainult puudutas ja hellitas vaikselt, ilmselt ka meeltes.

Aneirin ise oli valmis, tema ja ta madu. Glendower mõtles, et Aneirin erutus vaid seepärast, et nõnda oli vaja. Või oli see värava enese vägi, sest ümin oli nüüd ka Esimeses Vardjas. Ta tõstis ja kergitas Morcanti enese vastu ning õrnalt ja aeglaselt tungis Vanima madu noorima urgu. Hele keha võpatas ja Morcant oigas, aga pigem naudingus kui valus. Talle meeldis, ja Aneirin naeratas leebelt ja võttis teda alul aeglaselt ja õrnalt, ning siis kiirelt ja tuliselt, ja Morcantile meeldis ning Glendower teadis, et Aneirin tegigi seda nõnda seepärast, et nooremale meeldiks. Et see ei oleks halb ega vastik kogemus. Ta lõpetas ja täitis Morcanti tulega ning hoidis teda läbi kõigi värinate. Ja läbi selle viimase üllatuse, kui vibalik tulihunt pea selga lõi ning väravat nägi ja tundis. See oli ilus. Hallid silmad lõid kiiskama ja Glendower nägi neis vaimustust.

Merfyn võttis ja viis Morcantile tumeda rüü ja tumeda mõõga. Uus vardja riietus ja seisis siis nende kõrvale. Nüüd võis ta jääda. Nüüd oli ta üks neist.

*

Ja see algas uuesti. Aneirin tõstis käe ja kutsus, ning see, keda ta kutsus, tundis seda ja tuli. Gwynedd. Ta oli tõega ilus. Glendower neelatas, ja tundis, kuidas Ceri ta selja taga sügavalt hingas ning kätega ta pihast võttis ja ta tundis oma armsama madu kõvana enese vastas. Ta naeratas. Ära karda, Ceri, ma pole armukade. Ma ju näen, kui ilus ta on.

Gwynedd oli sale ja habras, rohesilmne ja mustakarvaline, ning säärase sujuva liikumisega, nagu ta tantsiks. Kartis, aktsepteeris oma hirmu ja tuli ning seisis Aneirini ette. See siin oli tugevam kui Morcant, mõistis Glendower.

Aneirin naeratas seda väge tundes ja andis talle noa. Glendower võttis selle rahulikult vastu, ja sama kindlalt sähvatas käsi üle külje. Huuled surusid end kokku ja tumedajuukseline pea puges ühele õlale ning veri voolas heledana üle puusa, jalga pidi alla ning kadus liiva. Väravasse. Gwyneddi madu oli tõusnud, märkas Glendower. Jah. Valu võis nii mõjuda. Selles polnud midagi väära.

Kerge kummardusega ulatas Gwynedd noa tagasi Aneirinile ja põlvitas Vanima ette. Rohelised silmad olid tumedad, aga selged. Ja vägi voogas selgena ta ümber. See oli roheline. Glendower võpatas. See nooruke pidi tõesti võimas olema, kui ta seda nõnda näha võis. Imelik oli, et ta seda üldse nägi. Aga ehk oli asi väravas.

Aneirin lõikas leeki ja Gwynedd lõrises madalalt, ja see segunes üminaga, nõnda et sellest sai uus viis. Mustakarvalise tulihundi küünised lõikusid ta puusadesse, aga ta silmad olid rahulikud. Nõustuvad. Ootavad.

Glendower ohkas kergendatult. Selle pärast siin ei pidanud ta kartma. Ja nad saavad endale väärilise vardja.

Aneirin lõpetas ja Gwynedd tõusis. Vanim tõmbas noorima enese vastu ja suudles teda. Glendower tundis, kuidas ta madu tuksatas. Ning Ceril ta selja taga oli igatahes kõva. Ta tundis. Tal polnud midagi selle vastu. Oleks imelik, kui nad oleksid end alla surunud või räpasteks pidanud. Aneirinile poleks see meeldinud.

Gwynedd oli ilus Aneirini käte vahel, ja Aneirin oli samuti ilus, vaatamata oma eale ja ehk just tänu sellele. Ning keegi ja kunagi poleks talle pakkunud rohkem kui vast poolsada vihma. Ainult ta silmad olid vanad. Praegu olid ta silmad värav, ja see ei olnud Aneirin, kes võttis. See oli Värav. Esimene Värav.

Aneirini huuled paitasid Gwyneddit ja käsi silitas tumedat nahka ning hõõrus puusakarvu. Gwynedd värises vaikselt, aga hirmu ta silmis polnud. Ainult ootus. Ainult rahu. Ainult nõustumine, et asjad on, nagu nad on. Ning ta ei häbenenud, kui ta madu nonde hellituste peale tõusis. Ta ei astunud eemale, kui Aneirin ta vaikselt oma käte vahel liivale asetas. Selili. Alati selili. Nad pidid väravat tõusmas nägema. Ning Aneirini silmad ja ilme olid pealegi rahustavad. Ja kaunid.

 

Aneirin suudles taas Gwyneddit ja madu puges aeglaselt urgu. Huuled huultel, nii et kõik oiged võttis Aneirin endasse. Gwynedd oli habras ja väike, nii et ilmselt tal oli valus, vähemalt natuke. Aga ta ei puigelnud vastu. Ta leppis ja ta tegi seda rahulikult ning ta nautis, kui ta taas nautida sai. Ta ei häbenenud ka seda. Ja lõpus ta niutsus ja ta madu sülgas tuld ning ta vaatas ja nägi väravat. Ta silmad olid korraga peaaegu kuldsed.

Merfyn viis talle riided, ja vaatas teda nõnda, et... Glendower tuksatas. Nõnda polnud Merfyn veel ühtegi vaadanud. Silmad ihast nõnda tumedad, et need olid peaaegu mustad, ja ta kaksik värises ja hingeldas, ja muidugi oli tal ka kõva, aga muud märgid ütlesid Glendowerile rohkem. Merfyn oli selle ühe enesele välja valinud, ja kui ta vähegi oma kinnarit tundis, siis too ka saab. Saab alati, mida tahab.

*

Aneirin sirutas end ja kutsus taas. Kaks oli pühitsetud, kolm oli jäänud ja... Glendower üritas mitte mõelda.

Aneirin kutsus Trev'i.

Too tuli. Mitte sugugi nii kindlalt, kui eelmised. Oi ei. Trev kartis ja ta värises, kui ta tuli, ja värises, kui ta Aneirinile kummardas.

Läks aega, enne kui Trev Aneirinilt noa võttis. Ja ta ei saanud hakkama. Mitte esimese korraga. Sest ta ei julenud lihtsalt piisavalt tugevalt tõmmata. Hakkama sai ta umbes kolmanda korraga, ja siis ta lõrises ja näris oma huult. Aga veri kadus liiva ja esimene side värava ja vardja vahel oli loodud.

Endiselt valutav, põlvitas väike tõmmu tulihunt Esimese Vardja ette. Möödus aega, enne kui Aneirin üldse noa võttis, ja see leegitses. Trev võpatas järsult, ja Aneirin pani talle käe õlale ja hoidis ning rahustas teda.

Glendower surus end Ceri vastu ja lasi end hoida. Valu oli õhus tihke, aga ta teadis, et see on veel kerge. Sest kaks olid ees, ja ta ei tahtnud tõesti veel nondele mõelda. Mitte tollele pisikesele punapeale.

Trev karjatas, kui leegitsev nuga teda puutus, ja ainult Aneirini käsi ja meeled näisid teda paigal hoidvat. Edasi ta sisises ja oigas, aga ta jäi.

Teine side värava ja vardja vahel sai loodud.

Aneirin silitas ta pead ja suudles teda juustele, kui ta lõpetas. Ja järgmist alustas. Vähemasti oli Trevil hea Aneirini käte vahele pugeda, sest Vanim suudles ka märki ta rinnal ja haava ta küljel, ning need suudlused olid leebed ja rahustavad ning äratavad. Aga kange oli ta ikkagi, ja Aneirinil ei jäänud väga muud üle, mõtles Glendower. Ta mõistis, et ka see võis veider tunduda, sest nende vanusevahe oli nii suur, aga see oli ka just nii suur, et see ei olnud enam isegi mitte veider, vaid andis kõigele riituse maigu. Mida see oligi. Lihtsalt – pühitseja kohuste hulka ei käinud igatahes mitte pühitsetu mao suhu võtmine ja selle hellitamine. Aga Aneirin tegi seda, ja tegi nõnda hästi, et Trev rahunes ja siis erutus ning ta keha oli valu asemel midagi muud. Midagi palju paremat. Ja tegi nii kaua, kuni teise keha ihkas ja tahtis, ning siis laskus ta koos temaga vaikselt maha ja võttis teda sama vaikselt, ning Trev nautis, ja tema oli esimene, kes kippus omakorda Aneirinit võtma. Suudlema ja silitama igatahes.

Väravat pani ta tähele alles siis, kui Aneirin ta tähelepanu sellele juhtis.

Merfyn tõi ka talle riided, ja naeratas, ning Aneirin naeratas, aga ta silmad olid tõsised ja Glendower mõistis, miks. Nood kaks. Isegi tema poleks teadnud, kumba enne kutsuda.

Aneirin kutsus Brynmori.

*

Aneirin kutsus Brynmori.

Läks päris hulk aega, enne kui kutsutu tuli, ja ta heledal nahal leidus mitu verist kriimu ning ta silmad lõkendasid. Ta vägi oli käega katsutav, ning sellel olid hambad ja küünised. Ka Aneirin pidi seda kahtlemata tundma, ja esimest korda oli Vanim tõesti tõsine. Viimaks ütles ta seda lihtsalt vaiksel häälel, mitte üritades enam tungida sinna, kust teda nii väga tõrjuti:

“Võta nuga ja lõika küljele haav. Vabalt antud veri ühendab vardja väravaga.”

Brynmor noogutas, võttis ulatatud tera ning lõikas. Kindlalt ja sügavalt, ning ainult ta keha värahtas korraks. Silmad jäid sama läbitungimatuks nagu meeledki. Siis andis ta noa tagasi.

Glendower nägi toda õrna peavangutust ja pilku Aneirini silmis.

“Põlvita,” ütles Esimene Vardja nüüd Brynmorile, ja too kuuletus. Justkui käsule. “Tule märk ühendab vardja väravaga.”

Nuga Aneirini peos oli leek. Brynmori silmad sarnanesid sellele ja ta meeli ei tundnud isegi Aneirin, ilmselt. Või ei hakanud üritama, sest ta oleks pidanud murdma. Aga vägi keerles, ja see lõrises vaikselt. Brynmor võpatas taas korra, kui tuli teda puudutas ja märkis, aga siis ta vaid lõrises, tumedalt ja vaikselt, ja Glendower värises, sest ehkki Brynmor seda ilmselt nõnda ei mõelnud, kõlas ta urinas vihkamine ja sama tundis Glendower teise väes. Raev. Madal ja veel hillitsetud. Sest ta ei hoolinud, mida temaga tehti, aga ta teadis, et mida tehakse temaga, tehakse järgmisena ka ta väikese punakarvalise armsamaga. See tõstis toda viha, sai Glendower aru.

Jäi veel kolmas. Glendoweril oli Aneirinist tõesti kahju.

“Minu keha ja vägi on värav, ning ma võtan sinu ja ühendan su enese läbi väravaga,” ütles Vanim.

Ja tabas, et teine ei mõistnud, sest kes ei teadnud, mis oli kolmas osa riitusest, see ei võinud ilmselt ka noid sõnu nõnda mõista.

Aneirin neelatas. Miskit Vanima alatises rahus murdus korraks. “Ma võtan su süütuse ja annan selle väravale.”

Brynmor noogutas.

Aneirin tõmbas ta endale lähemale. Brynmori vägi lõrises, aga lasi sellel sündida. Aneirin üritas teda suudelda, ja pühitsetav näitas talle hambaid ning kogu ta vägi tõrjus. Ent samas lasi ta end hoida. Aneirin püüdis teda silitada – Brynmor tõrjus taas ja isegi mitte ta ise, vaid ta vägi lõrises Vanima peale.

Aneirin vangutas vaikselt pead ja sirutas siis käe, et kasvõi natuke teise maoga mängida ja teda nõnda rahustada ja ette valmistada. Pruunikarvaline käsi tõusis ja lükkas ta käe kindlalt eemale, ning Brynmor paljastas kihvad.

Aneirin ohkas ja noogutas. Olgu siis nii.

“Lasku põlvili.”

Brynmor kuuletus, ning ta silmad vaatasid nüüd Glendoweri ja Ceri suunda, aga ta ei näinud neid. Glendower aimas liiga selgelt, keda ta nägi ja kellele ta mõtles. Teistele olid ta meeled suletud.

Aneirin põlvitas samuti, ning ta pidi ise natuke oma maoga mängima, et too tõuseks. Aga ta sai hakkama. Ta nägu oli kurb, nägi ja tundis Glendower, kui ta Brynmori puusadest võttis ja end vaikselt aga tugevalt noore pruuni tulihundi urgu lükkas. Tolle huulilt ja väest kostus vaid madal tume lõrin, aga eemale ta ei tõuganud. Ent ainus reageering, mille Aneirin sai ja Glendower nägi, oli liikumine, mida Vanim ise oma keha ja maoga põhjustas. Ei muud, ja Brynmori madu rippus pehmelt ning ta meeled olid suletud.

Aneirin tundus kurb, ja ta võttis, ja see oli vaid kohus, ning ta ei tundnud teises midagi, ja ta ei saanud seda heaks teha, sest tal ei lubatud, ning ta teadis, et ta tegi haiget ja teine ei hoolinud sellestki. Brynmor ei tahtnud, et tal hea oleks.

Aneirin lõpetas viimaks ja täitis uru tulega. Keha võpatas veel korraks, ja siis ajas Brynmor end üles, vaatas väravat ja noogutas. Merfyn viis talle riided ja ta ajas need selga, võttis mõõga ning seisis värava kõrvale, teiste uute juurde, aga ometi eemale.

*

Iorweth jõudis kohale enne, kui teda kutsuti, ja viskus hooga Brynmorile kaela, isegi nägemata, et too korraks valust võpatas, kui pisike punane end vastu ta leeki ja haavatud külge surus. Too lõrisev vägi mässis end müüridena Iorwethi ümber ja hoidis teda ning sulges nad mõlemad maailma eest ära. Aneirin lasi neil olla, ning Glendower nägi, kuidas ta nägu järjest süngemaks muutus. Viimaks astus ta Brynmori ette ja ütles:

“Tule koos temaga. Hoia teda.”

Madoc, kes just koos Cledwyniga kohale oli jõudnud, tegi suured silmad. Polnud seadust, mis ütleks, et keegi peale pühitseja ja pühitsetava võiks veel väraval olla. Aga ilmselt polnud ka seadust, mis oleks seda keelanud, ning pealegi mõistsid kõik selgelt, miks Aneirin nii valis. See oli ilmselt ainus viis, kuidas seda pisikest üldse enda juurde saada.

Glendower ei mõistnud. Ei võinud ju olla, et see pisike siia vastu ta oma tahtmist saadeti. Noorukitele, kellest vardjad saama pidid, anti valik. Seda isegi ei küsitud neilt enne, kui nad vähemalt kaheksa vihma vanad olid. Et nad ikka kindlasti mõistaksid, mis see on, mida nad valivad. See oli alati valik. Glendower vaatas Iorwethi ja vaatas Brynmori ning äkitsi tabas teda mõistmine ja see lõi teda nii teravalt ja kõvasti, et ta Ceri käte vahele vajus ja värises.

Iorweth oli valinud oma saatuse Brynmori nimel. Brynmor oli see, keda oli vardjaks valitud, ja Iorweth oli valinud seda temaga jagada. Ta ei tahtnud vardja olla. Ta tahtis ainult oma armsamat.

Samavõrra kui Brynmori meeled olid suletud, olid Iorwethi omad valla ning Glendower võis neid lugeda, ning õrnalt ta seda ka tegi. Õrnalt ja ettevaatlikult, otsides mõista ja mitte liiga teha, ning igatahes mitte vahele jääda tollele suurele kaitsvale väele, mis oleks ta lõhki rebinud.

Ta nägi meeli, mis kartsid pea kogu ilma. Ta tundis seda hirmu, haistis seda. See oli pea alati nii olnud, ja ta nägi, mis oli olnud algus. Iorweth oli orb. Iorweth oli vabavara, ja seda vabavara oli võetud ja kasutatud. Vägistatud. Vägistatud siis, kui ta oli veel pisem kui praegu. Ja see oli ta niigi õrnad meeled maailmast ära lõiganud. Aga saatus oli talle vastukaaluks Brynmori andnud, ning tolle meeled seadnud nõnda, et ta väikest punast kaitsta võis.

Glendower mõistis veel ühte, ja see tahtis ta meeled tõesti lõhki rebida, eriti kuna ta mõistis, et kui tema seda nägi ja aru sai, siis pidi Aneirin seda ammugi teadma. Või siis praegu koos temaga lugema.

Kaheksas värav kordub siin. Kui Aneirin selle pisikese värava omaks teeb, siis too sureb. Ja siis sureb ka Brynmor, sest Iorweth oli Brynmori süda. Nad olid poolikud, värdjad, kui nad lahus olid. Koos olid nad tervik.

Glendower judises.

Brynmor astus taas väravale Aneirini ette, aga sedakorda hoidis ta Iorwethi oma embuses, ja too klammerdus tema külge, aga ta üritas vapper olla. Ta ei teadnud, mis teda ootas, ja ta kartis, aga ta ei teadnud veel, miks või mida ta kardab.

“Seleta talle, mida ta esimesena tegema peab,” ütles Aneirin Brynmorile. Glendower mõistis, et nii on lihtsam, kui üritada tolle pisikese meeli end kuulama panna. Brynmori ta kuulas.

Too noogutas, võttis noa ja noogutas, ning kummardus Iorwethi kohale ja sosistas temaga natuke aega, ning Glendower üllatus, kui pisike punane oma armsama käest noa võttis ning selle vastu oma külge pani ja tõmbas. Tõmbas tugevalt, ning tume veri voolas ta puusale ning seda pidi alla. Brynmori vägi lõrises ja ta silmad kiiskasid. Nüüd oli neis valu, mida seal enne polnud. Aga näis, et Iorweth õieti ei kartnudki, ning ta hingas rahulikult ja sügavalt, selg vastu oma armsamat, kes teda tugevalt ja õrnalt hoidis. Aneirin suutis naeratada. See oli natuke sunnitud, aga enamjaolt siiski siiras.

Glendower märkas, et Madoc ja Cledwyn mitut pikka verist kriimu ja ka põletusjälge kandsid. Ta mõistis. Nad olid üritanud Iorwethi tagasi hoida, kui Brynmor tema juurest ära kutsuti. Ja lõpuks murdis ta ikkagi välja. Õnneks mitte liiga vara. Glendower ohkas kergendatult.

Brynmor võttis ja ulatas noa Aneirinile tagasi. Too noogutas. “Teine. Räägi talle. Hoia teda.”

Tolle viimase peale vaatas Brynmor Vanimat säärase pilguga, et Glendower imestas, kuidas Aneirinil õnnestus üldse paigale jääda ning mitte taganeda. Aga ta hoidis ja rääkis miskit sosinal Iorwethile ning too noogutas ägedalt. Ta värises ja ta silmad kiiskasid, aga ta ei üritanud ära joosta. Ning ta meeled kutsusid Aneirinit, ehkki keha tõrjus.

Brynmor lõrises tumedalt. Vähemasti ta vägi tegi seda.

Aneirin oli järjest süngem, ja see muutis ta hirmuäratavaks, mida ta muidu polnud. Brynmor pani ühe käe Iorwethi rinna ümber, südamest kõrgemal, ning põimis teise ta piha ümber ning liitis ta enesega ühte.

Nuga leegitses, vägi lõrises.

Glendower nägi, et Aneirini käsi korraks värises, kui ta leegi Iorwethi rinnale tõstis. Ja see lõikas. Ning korraga naeris pisike punane heledalt ja isegi Aneirin tõmbas seepeale korraks käe tagasi.

“See ei tee mulle haiget. Tuli ei tee mulle kunagi haiget. Tuli on mu sõber,” sosistas Iorweth.

Aneirin ohkas. Ta käsi oli nüüd kindel, ning ta joonistas märgi lõpuni. Iorweth ei petnud – Glendower ei leidnud ta meeltest vähimatki jälge valust, kui natuke külge välja arvata, aga see pisike tundus vähemasti valu suhtes tugevam olevat kui ta arvanud oli.

Ja siis seisid nad kolmanda eel.

“Iorweth,” ütles Esimene Vardja. “Mina olen värava väge, ning...ning võtan sinu süütuse ja ühendan su nõnda väravaga.”

Pisike punasekarvaline vaatas teda natuke aega nõnda, nagu ei jõuaks talle kohale, mis too vana hallikarvaline vardja ütles. Siis ta mõistis, ja kui ta sama Brynmori meeltest leidis, ta uskus. Ja siis ta karjus.

*

Glendower puges vastu Ceri't. Too õõv ja valu lõikas valusamalt kui ükski tera või leek seda seni teinud oli. Merfyni silmad kiiskasid, Trev värises, Morcant vahtis säärase ilmega Aneirinit, nagu tahaks ta tõesti teada, kas see hädavajalik on. Madoc pigistas Cledwyni kätt. Brynmori lõrin täitis nende meeled, ja Ceri võttis tõepoolest sammu tagasi. Ta polnud ainus. Kõik uued peale Gwyneddi taganesid, justkui oleks miski suur kiskja neile just näkku lõrisenud.

“Nõnda saadakse vardjaks,” ütles Aneirin. “Sa ei saa siia jääda, kui sa vardja pole. Ja Brynmor on.”

Jah, Aneirin oli mõistnud sama, mida Glendower. Aga nüüd tuli tal tõesti taganeda, sest kogu Brynmori veider vägi lõrises talle kihvalise ja küüniselisena näkku.

Need sõnad aga lõikasid Iorwethi hääle pooleks. Ta suu jäi lahti ja silmad pärani, ja siis ta mõtles. Ning ta otsustas, mõistis Glendower, ja oigas ning surus endale küünised külge. Ceri omad juba olid seal.

Kui meeletult see pisike küll Brynmori armastas... et ta vägistamise hinnaga – sest seda see temale oli – endale oma armsama ostis. Ja ta pidi end vabalt andma. Glendower mõistis, et isegi kui ta seda teeb, sandistab või tapab see ta siiski. Tema ja Brynmori. Kaheksas värav on köömes selle kõrval siin, mõtles ta veel.

“Ma olen nõus.” Iorweth pigem hingas kui sosistas selle. Aga Aneirin kuulis ometi. Ja ta noogutas. Värav ümises, aga Glendoweril ei jätkunud selle jaoks kõrvu ega teisi meeli.

“Hoia mind. Hoia mind kõvasti,” palus Iorweth Brynmori. Tolle silmad leegitsesid, kui ta Iorwethi enese vastu tõmbas, huuled armsama huultel. Ja ta peaaegu soovis, et keegi – kasvõi Aneirin – tuleks talle ütlema, et ta teda nõnda hoida ei või. Glendower mõistis, et siis ta tapaks.

Nad kõik ootasid, julgemata hingata või mõelda. Tundmisest rääkimata. Trev tihkus nutta, see oli kõik, mida nad kuulsid.

Aneirin seisis, ja sulges siis silmad. Otsustavalt. Glendower tundis toda liigutust. Ja ta ootas ja kartis, mis sealt tuleb. Aga ükski neist ei teadnud oodata seda, mis nüüd sündima sai.

“Mina, Esimese Esimene, annan siin väraval oma vere Iorwethi eest ning sõlmin selle üheks sidemeks.”

Nuga Aneirini peos sähvatas ning lõikas küljele pika haava, ning nagu oli voolanud viie veri, nii kadus nüüd Vanima veri liiva ja värav võttis selle. Värav võttis alati, mis talle anti.

Brynmor vaatas teda vaikides ja mõistmata, aga ta hoidis ja embas Iorwethi, kes arusaamatuses ja õõvas ta käte vahel värises.

Vanim lasi noal liivale kukkuda, ning Glendower tundis tol hetkel miskit, aga seletada ta seda ei suutnud. Mitte veel. Aga see pani ta taas värisema. Miski eelaimdus tõusis temas.

Isegi Madoc vaatas oma duwat suuril silmil, ning keegi neist ei mõistnud, mida Vanim teeb, aga nendest polnud talle keelajat ning pealegi oli riitus püha. Värav oli püha.

“Mina, Esimese Esimene, annan siin väraval oma leegi Iorwethi eest ning sõlmin selle teiseks sidemeks.”

Nad ei mõistnud, mida nood sõnad tähendasidki. Ja siis nad nägid, ja isegi siis ei mõistnud nad. Aneirin põlvitas ning surus käe südamele, just sinna, kus kumas tume leek, antud aegadel, mida keegi siin mäletada ei võinud, Vanima poolt, keda keegi samuti ei mäletanud ega tundnud. Ühel hetkel hammustas Vanim huulde ja ta hallid silmad olid tumedad, aga neis oli ka miski pea jäine rahu.

“Ei,” pomises Glendower, aga ta ei teadnud isegi, mida ta ära keelata tahtis.

Kui Aneirin viimaks käe rinnalt võttis, suitses ta nahk kergelt. Leegi asemel oli vaid tühi nahk. Õõv haaras Glendoweri ja neid kõiki, ka neid, kes just vardjateks saanud olid. Ent Aneirin ei andnud neile aega, ega ka enesele.

“Mina, Esimese Esimene, annan siin väraval oma elu Iorwethi süütuse eest ning sõlmin selle kolmandaks sidemeks tema ja värava vahel.”

Esimese Vardja käsi noaga tõusis. Glendower karjus ja ta ei vaikinud enne, kui Ceri talle tõsiselt kõvasti küünised külge lõi ja peaaegu sisistas: “Vaata!”

Aneirin põlvitas, nuga tõstetud. Tema ees aga seisis leegina lõkendav Iorweth ning hoidis kinni ta nuga hoidvast käest ega lasknud seda südamesse minna.

“Ei,” ütles ta vaikselt, ja see hääl tekitas judinaid. See oli kuidagi...vana. Nõnda oleks võinud Aneirin rääkida, ainult ta ei teinud seda kunagi. “Ei. Ma ei ole nõus, et minu eest säärast hinda makstakse. Ma ei ole nõus. Ma ei luba. Ma nõuan, et sa tõused ja lõpetad selle, mida sa alustasid. Ma nõuan seda väraval ja ma nõuan, et sinu elu minu süütuse eest vastu ei võetaks. Ma nõuan, et sa leegi tagasi võtad. Ma nõuan seda.”

Liivast tõusis leekidest ring. Glendower karjatas kohkumusest, ja vaikis siis. Vaiksed olid nad kõik, kui tihe ja katkendlik hingamine välja arvata.

Ta nägi, kuidas Iorweth käe sirutas ning selle Aneirini rinnale pani. Vanim võpatas, nagu oleks see tuli ise olnud. Ja kui Iorweth käe ära võttis, nägid nad kõik, et see oligi. Aneirini rinnal hõõgus vastpõletatud leek. Ta kummardas Iorwethi ees pead.

Iorweth noogutas. “Nüüd lõpeta riitus.” Ta võttis noa Aneirini sõrmede vahelt ning lasi sellel liivale langeda. Siis läks ta tagasi, ning põimis käed ümber Brynmori.

“Hoia mind. Hoia, armsaim.”

Hääl oli ikka vanem kui ta ise. See oleks võinud talle esivanemaks olla. Väikese punakarvalise meelte jõud oli korraga säärane, et Brynmor vastu ei puigelnud, vaid koos temaga maha liivale laskus. Iorweth võttis ta huuled ja Brynmor andis.

Aneirin tõusis, ja Glendower nägi, et ta jalad värisesid, kui ta nende juurde laskus. Brynmor oli see, kes Iorwethi hellitas ja suudles. Aneirini ülesanne polnud endiselt kergete killast. Ja see, et ta ei mõistnud, keda ta õieti võtab, ei teinud seda lihtsamaks. Kes Iorweth oli?

*

Meeled kutsusid Aneirini. Meeled nõudsid. Ta ei saanud vastu panna sellele, kes oli talle ta märgi tagasi andnud. Too oli temast Vanem. Ent temal oli endiselt värava vägi, ehkki ta aimas, et see on neil mõlemal. Ta seadis käed nende mõlema ümber ja alustas vaikselt. Iorweth lõi käed kõvemini ümber Brynmori ja too tema. Värav nõudis. Värav nõudis seda pisikest. Värav tahtis seda pisikest....saada. See, mida ta tegi, oli vale. Ta ajas end püsti.

“Iorweth,” ütles ta vaikselt, aga nagu võrdne võrdsele. “Mitte mina ei võta sind, vaid sina pead võtma minu. Võtma ja end nõnda siduma, ning nõnda Esimese Esimeseks saama. Nii on määratud.”

Pisike punane pea tõusis ja pruunid silmad vaatasid neid kõiki. Glendower tundis, kuidas ta enese märk hõõguma lõi, just nagu märgitaks teda uuesti.

Iorweth noogutas. “Jah.” Ta ajas end jalule ja seisis Aneirini vastas. Too naeratas talle ja laskus vaikselt selili liivale. Iorweth põlvitas ta kõrvale, pisike madu Brynmori mängudest kõva.

“Mina, Iorweth, võtan siin väraval selle, mis Aneirin mulle annab ning saan Esimese Esimeseks.”

Glendower värises. Värav ümises valjult, ja ta oleks võinud vanduda, et Iorweth kuulis seda, kui ta Aneirini kohale kummardus ja teda korraks suudles.

“Ma lõpetan riituse.”

Ta madu leidis Aneirini uru suudme, ja kätega teise puusadest haarates tõukas ta end edasi. Ta oli pisike ja see oli lihtne. Ta võttis – tugevalt ja kindlalt, silmad pruunid ja leekidest kumavad. Ta teadis vaid, et ta peab seda tegema, ja ta tegi.

Viimaks purskas madu tuld ning see täitis Aneirini ja põletas teda, ning ta karjatas, ja siis karjatas Glendower, ning see polnud ainus karje, mis kõlas, aga nad ei teadnud veel, miks.

Aneirini keha süttis ja see põles.

Iorweth karjus. Brynmor sööstis teda hoidma. Leekidest ring sundis vardjaid eemale hoidma, sest väravale nad ei pääsenud.

Aneirin põles tuhaks, ja siis kuulsid nad Madoci häält: “Aneirin on nüüd igavesti vaimus vardja. Nagu Breth enne teda oli ning võeti ja tuhaks põles, nii võeti nüüd Anaerin ning... Meil on uus Vanim. Iorweth, Esimese Värava Esimene.”

Toosama Vanim ja Esimese Esimene nuttis aga parajasti meeletult oma armsama käte vahel, kurt ja pime kogu ülejäänud ilmale. Ning Brynmor hoidis ja varjas teda kogu ilma eest.

© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1104)