Ulmestaar: Valentin Abramov

Sündisin Eestis, niipalju kui ennast mäletan, rääkisin vabalt nii vene kui eesti keeles, ehk siis need on mul mõlemad samal – emakeele – tasemel. Lõpetasin Gustav Adolfi Gümnaasiumi füüsika-matemaatika eriklassi, seejärel TRÜ füüsikaosakonna füüsik-teoreetikuna. Järgnes töö Tartus Füüsikainstituudis, kus sai kaitstud ka füüsika-matemaatika kandidaadi kraad (mis vastab tänapäevasele lääne doktorikraadile). Pärast NSVL lagunemist sai vaikselt otsa ka Füüsika Instituut (Moskva rahad kadusid ja noor Eesti Vabariik ei suutnud suurt instituuti üleval pidada) ja paljudel füüsikutel tuli otsida uusi töökohti. Minul suuri probleeme ei olnud – kuna olin nagunii üsna tugevalt seotud arvutustega ja arvutustehnikaga, pöördumine IT poole ei olnud suureks probleemiks. IT-ga tegelen siiamaani.

Juba kooliajal hakkasin tegelema elektroonikaga – algul taskuraadiod, lõpuks TV kaugvastuvõtt. 80. aastate alguses vaatasin Tartus Soome TV-d. Tõsi, levi oli üsna ebaregulaarne ja vaadata sai vast umbes ühel neljandikul päevadest aastas. Oli ka muid huvialasid, nagu astronoomia, mitte professionaalne, aga tänu füüsiku haridusele siiski veidi enam kui populaarteaduslik. Seega haridus, töö ja huvid formeerisid üsna tehnilise ja teadulikku laadi mõtlemise, suure huviga ka erialast väljas olevate teaduslik-tehniliste küsimuste vastu. Selge, et suurt huvi pakkusid (juba keskkooliajast) sellised populaarteaduslikud ajakirjad nagu "Знание - сила" (Teadmised on jõud") ja "Техника - молодежи" ("Tehnika - noorsoole"). Neist ajakirjadest tuleb veel juttu hiljem.

Õppisin lugema üsna varakult – juba enne kooli lugesin vabalt eesti ja vene keeles, lemmikraamat oli „Totu seiklused“ (koos teise osaga „Totu Päikeselinnas“). Enne kooli sai loetud ka võib olla mu elu kõige olulisem raamat - Jakov Perelmani "Занимательные задачи и опыты" (Põnevad ülesanded ja katsed), sest see ilmselt määras minu mõttelaadi ja ka elukutse. Igatahes katseid elektriga tegin juba siis, kui õppisin esimeses klassis.

Mõnes mõttes kvalifitseeruvad ka Totu suurepärased raamatud ulme valda :) Aga päris ulme juurde viisid mind siiski vist filmid. Enne kooliminekut nägin 1959. aastal välja tulnud filmi "Astronaudid" (Lemi samanimelise romaani järgi) ja see film jäi väga teravalt meelde. Paar aastat hiljem (olin siis esimeses või teises klassis) tuli suurepärane film "Планета бурь" (Tormide planeet), mis samuti jäi väga hästi meelde. Aga raamatutest huvitasid 8-12 aastast poissi eelkõige muidugi seiklusjutud (Nahksuka jutud, Mayne Reid ja muu säärane). Kuni komistasin Strugatskite raamatule "Purpurpunaste pilvede maa". Kusjuures ma ei mäletagi, kummas keeles (kas eesti või vene) see raamat mulle kätte sattus. Haapsalu linna lasteraamatukogu oli otse kooli kõrval, kodu oli vaid mõnisada meetrit edasi, seetõttu jalutasin raamatukogust mööda igal tööpäeval vähemalt kaks korda. Ja mitte ainult mööda, vaid pidevalt astusin ka sisse, ja kuna olen kakskeelne, vaatasin raamatuid nii eesti kui vene keele osakonnas. Siiski alguses lugesin vist eesti keeles, sest millegipärast on väga hästi meeles eestikeelse väljaande kaas - purpurpunane kera ja selle ees kaks inimkuju sinistes skafandrites.

"Purpurpunaste pilvede maa" tuletas meelde filmi "Tormide planeet", kuigi need pole omavahel seotud, ainus ühisosa on lend Veenusele. Aga pärast seda hakkasin pöörama palju suuremat tähelepanu "ulmele". Mõnes mõttes murranguliseks osutus Georgi Martõnovi triloogia "Звездоплаватели" (Tähelendurid). Leidsin selle venekeelsest osakonnast (eesti keelde seda minu teada tõlgitud ei ole). Sellest ajas saadik otsisin ulmet juba sihikindlalt ja kuna vene keeles oli ulmet rohkem, kaldusin rohkem ka venekeelsete raamatute poole. Aasta oli siis kuskil 1964, ehk siis olin neljandas või viiendas klassis. Lemi "Astronaudid" tuletas juba selgelt meelde mõni aasta varem nähtud samanimelist filmi - see film oligi tehtud üsna täpselt raamatu järgi. Aga lugesin ka eesti keeles. Huvitaval kombel "Tigu nõlvakul" (jälle Strugatskid) lugesin esimest korda jällegi eesti keeles (ülikooli ajal Loomingu Raamatukogus), vene keeles oli seda ülimalt raske saada. Alles jupp aega hiljem sain lugeda ka venekeelset originaali ja suure üllatusega avastasin, et Loomingu raamatukogus oli vaid pool raamatut.

Keskkooli ajaks kolisime Tallinna, raamatukogud muutusid, aga esmahuvi oli selgelt ulme. Ja vene keeles oli seda pealinnas (tolle aja kohta) väga palju - ainuüksi mitmekümneköiteline "Библиотека современной фантастики" oli kuldaväärt. Palju oli ka muid ulmesarju. Ja lugemiseks läks kõik, mis kätte sattus, autorite geograafia järjest laienes. Aga pikapeale (seda oli eriti märgata pärast ülikooli lõpetamist 1976 aastal) oli järjest raskem leida midagi lugemiseks - enamus, mis kätte sattus, oli juba loetud :) Tol ajal olid omajagu abiks eelpoolmainitud ajakirjad "Техника молодежи" ja "Знание - сила" (ja ka mõned muud), kus regulaarselt avaldati ulmet.

Pärast NSVL lagunemist hakkas massiliselt levima kõikvõimalikke VHS kassette (ka ulmefilmidega), ja venekeelseid ulmeraamatuid (nii tõlkeid kui originaale). Avastasin enda jaoks palju uusi ulmekirjanikke (Philip Farmer, Roger Zelazny, Sergei Lukjanenko, Aleksandr Gromov ja palju teisi). Samas oli ka väga palju vahtu, mille lugemisele raisatud ajast oli tagantjärgi kahju. Raamatuid oli saadaval nii palju, et pikapeale hakkas tekkima juba kerge tüdimus, eelkõige just selle vahu pärast. Ilmselt liikus palju rohkem ka ingliskeelset ulmet, kuid üheksakümnendatel minu inglise keel ei küündinud raamatute lugemiseni.

Mida loen praegu? Tõtt öelda, pole ulmet üsna ammu lugenud (kuigi oma lugemisjärge ootab Tuuli Tolmovi "Neetud taevakivi", millegipärast romaani kirjeldus köitis tähelepanu). Nimelt kusagil aastatuhandevahetuse kandis pöördus mu huvi järjest enam ulmefilmidele. Selleks oli kaks põhjust . Esiteks, raamatuid oli juba liiga palju ja neist tekkis kerge tüdimus. Teiseks põhjuseks oli internet - siis sai interneti avarustest juba otsida ja ka alla laadida filme. Kõigepealt algasid oma lapsepõlve lemmikute "Astronaudid" ja "Tormide planeet" otsingud. Peab ütlema, et need otsingud võtsid palju aega ja esimesed kättesaadud versioonid olid ikka väga kehva kvaliteediga. Nende otsingute käigus sattus aga kätte palju vanu NSVLiidu ulmefilme. Eredaim näide on 1967. aasta film "Туманность Андромеды" (Andromeda udukogu"), mille teine osa jäigi filmimata. Pikapeale hakkasin jahtima ka vanu välismaiseid ulmefilme. Arusaadavalt oli noid ikka väga palju rohkem. Kätte sattusid ka Tarkovski "Stalker" ja "Solaris". Kahjuks puudusid nende filmide DVD väljaannetel eestikeelsed subtiitrid, ja kuna tolleks ajaks olin ma juba jõudumööda alustanud filmide subtiitrite tõlkimisega (aastal 2002 "The Last Temptation of Christ"), siis 2003 aastal tegin mõlemale filmile eestikeelsed subtiitrid. Kui lõpuks sain kätte hea kvaliteediga "Tormide planeedi", oli eestikeelsete subtiitrite tegemine enesestmõistetav, varsti said tehtud ka rariteetse "Andromeeda udukogu" tiitrid. Huvitav, et kui ma sain kätte "Astronaudid", siis mingil põhjusel (mida ma enam ei mäleta) jäigi see film eesti keelde tõlkimata. Ja vaevalt et ma selle töö ka nüüd ette võtan.

Väga huvitav tolle aja leid oli Moskva stuudio Laterna Magica 1990. aasta film "Искушение Б." (B. kiusatus), kus peaosa mängis Lembit Ulfsak. See film on tehtud Strugatskite filmistsenaariumi "Пять ложек эликсира" (Viis lusikatäit eliksiiri) järgi, mis omakorda on tihedalt seotud romaaniga "Хромая судьба" (Lombakas saatus). Ulfsaki kõrval on filmis plejaad Venemaa tippnäitlejaid ja loomulikult ma tegin sellele filmile eestikeelsed subtiitrid. Ma siiani naudin seda filmi, isegi subtiitrite tegemine ei suutnud tekitada tüdimust . Kahjuks pole see film Eestimaal populaarne, pigem vastupidi, see film on vähetuntud. Isegi Ulfaski eestikeelses vikipeedias on filmograafiast see film puudu :( Ja ei aidanud siin ei minu tõlgitud subtiitrid ega ka filmi propageerimine. Aga film on tõesti väga hea. Kui aga rääkida ulmefilmidest üldse, siis see on omaette väga lai teema, isegi kui piirduda NSVL/Venemaa filmidega.

Mis köidab raamatute juures? Palju erinevaid asju. Aga koheselt köidab hea keelekasutus, mis väga tihti on ühtlasi ka väga humoorikas. Näiteks võib tuua Strugatgskite "Понедельник начинается в субботу" (Esmaspäev algab laupäeval), mis oli mul lauaraamatuks ülikooli ajal ja ka hiljem, Füüsika Instituudi aegu. Siia võib lisada ka Aleksandr Gromovi "Запретный мир" (Keelatud maailm). Taoline romaan muidu süngevõitu Aleksandr Gromovilt oli minule täielik ootamatus, korra alustanud, ei jäänud pidama enne lõppu.

Kindlasti köidavad süžeelised keerdkäigud, mis on sügavama tagapõhjaga . Näiteks Roger Zelazny "Amberi kroonikad" või Philip Farmeri "World of Tires". Nende seeriate romaanid läksid ühe hingetõmbega. Samasse klassi võib panna ka Lukjanenko Vahtkondade seeria.

Väga köitev on nõndanimetatud научная фантастика (teaduslik fantastika). Selle alla jääb Suur osa Stanislav Lemi loomingust. Üks huvitav näide on Sergei Snegovi triloogia "Люди как боги" (Inimesed kui Jumalad), mis on kirjutatud aastatel 1966-1977 kosmoseooperi vaimus, aga vähesed teavad, et selle triloogia aluseks oli Snegovi lõpetamata väitekiri mitteeukleidilistest ruumidest. Triloogias kirjeldas ta mobiilsidet, holograafiat, arvutivõrke, tervislikku seisundit jälgivaid (ja vajadusel kiirabi kutsuvaid) GPS-ga varustatud käekelli jne. Ma polegi kohanud ühtegi teist ulmeteost, kus oleks ette nähtud ja kirjeldatud nii palju tänapäeval tavalist (aga kuuekümnendatel täiesti tundmatut) tehnikat.

Aga kõige tähtsam on sügavam tagapõhi, mis uurib inimese olemust. Tavaliselt saab sellest aru alles koos raamatu viimaste ridadega, ja mõnikord ka tunduvalt hiljem, raamatu ülelugemisel. Musternäiteks on siin Strugatskite "Пикник на обочине" (Väljasõit rohelisse) ja "Трудно быть богом" (Raske on olla jumal).

Siinkohal ongi vast paslik öelda, eelpool mainitud "Väljasõit rohelisse" ongi minu silmis parim ulmeraamat. Ja väga pikalt ja vaieldamatult parim. Juba Süžee on põnev ja paljulubav - tulnukatest jäänud Tsoon koos kõigi seal sisalduvate imedega. Sündmustik on põnev ja kaashaarav, väga sümpaatne (vähemalt minu silmis) peategelane. Juba see on piisav alus, et anda raamatule hea hinne. Aga siin on peidus üks palju olulisem moment, mis puudutab inimese olemust ja avaneb alles raamatu viimasel leheküljel. Ja kogu eelnenud tekst on vaid väga täpselt välja mõõdetud sissejuhatus küsimusele - kui tõesti saab täita ühe soovi, siis mis soov see oleks? See ei olegi triviaalne küsimus, ja kui jätta kõrvale ilmselgelt egoistlikud ja rumalad soovid, siis on väga raske minna kaugemale romaani viimasest lausest - Õnne kõigile, tasuta!

Kui tuli välja Tarkovski "Stalker", siis pärast esimest vaatamist olin ma pettunud ja vihane - mida tehti minu lemmikraamatuga! Jõuline ja tugev Redrick on muutunud mingiks pehmeks ebakindlaks inimeseks, pidevalt käib üks filosofeerimine ja targutamine. Alles tükk aega hiljem, kui ma olin filmi näinud juba mitmendat korda, jõudis lõpuks mu teadvusesse , et stsenaariumi autorid on needsamad Strugatskid, kadus silme eest udu. Raamatus on kuldkera, filmis tuba, mis täidab soove. Ainult et siin Strugatskid tegid sammu edasi - tuba täidab mitte teadlikult väljaöeldud soove, vaid neid, mis on inimesel kõige sügavamal peidus olev kõige salajasem ja suurem soov, mida ta teadlikult võib olla ei aimagi. See ülesanne on raskem, sest "hea" soovi täitmiseks ei piisa targast aga silmakirjalikust inimesest, see soov peab olema inimese olemuseks. Seega stalkeril tuleb tuppa minna mitte ise (sest ta ei pea ennast selle vääriliseks), vaid viia sinna keegi, kes on väärt sinna minema, kellel on sees midagi suurt. Ja Stalker viibki sinna Kirjaniku ja Teadlase, ja nende mõlema tegelase targutamine ja ka tegevus lõpuks näitavad, et Stalker ise on palju rohkem väärt minema sinna Tuppa, kui need kuulsused, keda ta sinna vedas. Aga ta ei lähe, sest tal on vastutustunne. Ta ei karda vastutust kui sellist, vaid seda, et ta salasoovid ei ole kõige õigemad, et ta pole seda väärt, ja otsibki "väärikamaid".

Mõningaid vihjeid sellisele lähenemisele on tegelikult juba raamatus. Arutades Barbridge-ga (kes olevat käinud kuldkera juures) toimunud kummalistest sündmustest, kõlab esmakordselt ka mõte, et "äkki see kera ei täidagi neid soove, mida sa ütled, vaid neid, mis on sul sisimas peidus". Romaani viimasel leheküljel ahastuses Redrick lausa palub mõtteliselt kera, et too ise leiaks temast midagi head, tema hinges peab ju midagi head olema! Filmis see tuba ongi selline, nagu raamatu Redrick palus. Tegelikult mitte päris selline - Redrick soovis, et temast leitakse head, aga me tegelikult ei tea, kas tuba otsib head või kõige salajasemat ja tugevat soovi, ja see ei pruugi üldse hea olla. Seega sinna tuleks viia sisemiselt väga puhas inimene. Kogu situatsioon on Stalkerile suur tragöödia, ja filmi lõpus on selge, et see pole kaugeltki esimene kord, kui ta kedagi sinna Tuppa viib, et kõik eelnenud katsed ebaõnnestusid ja et ta ilmselt teeb seda ka tulevikus.

Juba mitu aastat käivad kõlakad, et USAs tehakse romaani põhjal filmi või seriaali, 2017. a tuli välja isegi seriaali esimese filmi treiler, aga filmi ega seriaali siiani saadaval ei ole. Ja tõtt öelda ei oota ma sealtkandist ka midagi head, parimal juhul mingi tüüpiline Hollywoodi seiklus.

Järgmine raamat on eredaim juba üsna paljudest. Aga ikkagi eredaim, ja siin on jällegi tegu Strugatskitega - "Raske on olla Jumal". Mõnes mõttes sarnane situatsioon eelmise raamatuga - põnev süžee (inimesed incognito vähemarenenud planeedil), sümpaatne peategelane, põnevad sündmused. Aga tegelik mõte on sügavamal, kõrgemalt arenenud inimene on oma võimaluste poolest vähem arenenud ühiskonnas tõesti jumal. Paraku peab see "jumal" olema seal pealtvaataja, sest katsed viia ühiskond või üksikisik vägisi "helgesse tulevikku" on alati lõppenud halvasti. Paraku on olukordi, kus mittesekkumine ei ole võimalik, kui sa tahad jääda inimeseks. Kuigi romaan räägib erineva arengutasemega tsivilisatsioonidest, kehtivad samad reeglid ka inimestevahelistes suhetes - kedagi ei saa vägisi viia "helgesse tulevikku". Paraku väga paljud inimesed just sellega tegelevadki, püüdes muuta inimest oma arusaamade järgi "paremaks". Mingil hetkel inimene mõistab, et muuta saab ja peab vaid iseennast, teist inimest muuta ei saa. Siis saabub õnnis periood, kui ei sekkuta teiste inimeste eludesse, ollakse "vaatleja", säästes enda ja teiste inimeste närve ja psüühikat. Paraku, nagu igal asjal siin maailmas, on ka "vaatlemisel" omad piirid - paratamatult tuleb olukord, kus selleks, et jääda inimeseks, tuleb sekkuda. See aga ei tähenda, et hakatakse jälle mõjutama teisi inimesi ja sekkuma nende ellu. Ei, inimene lihtsal saab aru, et ka "mittesekkumine" pole absoluutne seadus ja sellel on omad rakenduse piirid. See piir on selgelt tunnetatav aga raskesti formuleeritav ja mõnikord on selle piiri leidmine väga raske. Kira surm ei olnud põhjuseks Rumata tegutsemisele, vaid viimane piisk, õlekõrs, mis murdis kaameli selgroo. Põhjus oli sügavamal, Rumata oli juba ammu tegutsemiseks valmis.

Ka sellest raamatust on tehtud kaks filmi ja mõlemad on paras pettumus. 1969. aastal saksa režissöör Peter Fleischmanni järgib üsna palju raamatut, kuid kogu sügavam sisu puudub. Peamine põhjus võib olla selles, et Fleischmann tahtis teha suurejoonest seiklusfilmi ja kuna ta oli üsna raske iseloomuga, loobusid Strugatskid lõpuks koostööst. Strugatskeid siin filmis on väga vähe. Teist filmi ma ootasin väga kaua, kuid ka see oli minu jaoks pettumus. 2013 valminud Aleksei Germani film näitab väga tõetruult keskaja räpasust ja pori, kuid Strugatskitest on siin väga vahe. Nagu mainis ühes intervjuus Boris Strugatski, German nendega ei konsulteerinud, tegi filmi ise. Samas oli ta kindel, et film tuleb hea. Film on tõesti saanud mõne preemiad, kuid Strugatskitest on asi väga kaugel.

Edasi läheb asi veidi raskemaks. Väga häid teoseid on palju ja esile tuleb tuua pigem autoreid. Tehnilise mõttelaadiga vanema põlve inimese jaoks on Stanislav Lem kindlasti esireas. Minu puhul juba kasvõi sellepärast, et film (ja hiljem ka raamat) "Astronaudud" andsid ühe esimestest olulistest tõugetest ulme poole. Aga see oli Lemi üks esimesi raamatuid, mida ta ise püüdis maha salata. Kõige tuntum teos on võib olla "Solaris", osalt võib olla ekraniseeringute pärast (eelkõige Tarkovski film), mis on kindlasti ka üks parimaid Lemi romaane. Aga mina paneksin üsna samale pulgale ka romaani "Eden", samuti kaks (tõenäoliselt vähetuntud) romaani, mis omal ajal jätsid väga tugeva mulje. Üks on "Niezwyciężony" (Võitmatu), mis räägib ristlejast Võitmatu, mis otsib kadunud ristlejat Condor ja satub kontakti aastatuhandeid vana masinliku (robotite) tsivilisatsiooniga, kus mõistuslik tsivilisatsioon oli hukkund ja allesjäänud robotid hakkasid arenema omapead. Algusest saadik läks areng kahes suunas - järjest suuremad ja võimsamad statsionaarsed robotid üheltpoolt ja järjest väiksemad, kuid vajaduse põhiselt järjest suuremateks ja võimsamateks pilvedeks liituma võimelised pisikesed robotid, "kärbsed". Evolutsiooniliselt võitsid "kärbsed" ja kui "Võitmatu" maandus, võeti seda "kärbeste" poolt kui vana rivaali, tuletati meelde ammuseid võitlusi statsionaarsete robotitega ning asuti tasapisi rünnakule. Inimesed ei saanud kaua aru, mis toimub, aga isegi kui nad aru said, pidid nad lõpuks taanduma. Teine romaan on Lemi üks viimaseid - "Fiasko", mis räägib väga traagiliselt ja pöördumatult lõppenud kontaktist võõra mõistusega. Väga sünge raamat.

Järgmisena tulevad meelde korraga kaks suurkuju - Roger Zelazny ja Philip Jose Farmer. Zelazny arvatavasti kõige kuulsam sari on Amberi seeria, mis on tänu Juhan Habichti suurepärasele tõlkele hästi tuttav ka eetikeelsele lugejale. Minu jaoks on see sari (eriti esimesed viis romaani) kindlalt Zelazny paremik. Olen seda lugenud mitmes venekeelses tõlkes ja loomulikult ka eesti keeles. Väga väärt lugemine on ka romaan "Lord of Light".

Jose Farmer kirjutas lausa mitu seriaali, kõige kuulsamad on vast "The world of Tiers" ja "Riverworld". Esimene neist kirjeldab tegevust "tasku-universumites", mis on loodud vastavalt nende loojate maitsetele ja soovidele. Need maailmad loonud Valitsejad, vana kustuva rassi viimased esindajad, kes suudavad rännata nende universumite vahel. Neid on tuhatkond, ja nad on enam vähem Päikesesüsteemi suurused. Ääretult põnev sari, niivõrd põnev, et kui mul ei õnnestunud leida sarja viimase romaani venekeelset tõlget, võtsin ette ingliskeelse, millest paraja vaevaga ka jagu sain. Teine sari on "Riverworld", kus üle planeedi voolab suur ja pikk jõgi. Kõik, kes saavad surma, ärkavad uuesti ellu mingis teises kohas jõe ääres. See on samuti väga huvitav sari.

Kui pöörduda uue põlvkonna Vene kirjanike poole, tuleb mul esimesena meelde Aleksandr Gromov koos oma süngete apokalüptiliste romaanidega. Tooks esile romaani "Мягкая посадка", (Pehme maandumine), kus inimkond satub Teise Jääaega, südasuvel on Moskvas tugevad miinuskraadid jne. Sellest on aga veel vähe, tekib uus rass, adaptandid, kes võival vabalt liikuda paljajalu -55 kraadi juures. Aga nad on adapteerunud ellujäämisega nii tugevalt, et neil on järel ainult ellujäämiseks vajalik ajutegevus, mingist kaastundest või eetikast pole juttugi, tavainimestel pole sealt midagi head oodata. Ääretult sünge maailm. Aga üks tegelastest nimetab seda olukorda veel "pehmeks maandumiseks". Ei tahagi mõelda, milline näeks siis välja "karm hädmaandumine". Selliste süngete romaanide foonil torkas eredalt silma humoorikas fantasy "Keelatud maailm". Eksisteerib mitu paralleelmaailma, meie Maa on üks nendest. Teatud nõiduse rituaalidega saab nende maailmade vahel liikuda. Paraku meie Maa on "keelatud maailm", millega ei tohi suhelda. Aga üks nõid uudishimust siiski teeb rituaali, mis avab korraks uksed meie maailmast nõia maailma, ja sinna satuvad endine tudeng koos lihtsa raskejõustiklasega, kes teenis endale leiba lõhkudes suure raudkangiga vanu tellismüüre. Muidugi algavad neil ääretult koomilised seiklused. Eriti vahva on stseen, kus nad on saavutanud kohalike lugupidamise, neid peetakse suurteks võluriteks, raudkang on aga imeline relv, millest lubatakse teha suurepärane mõõk. Seda protsessi on tulnud jälgima parimad kohalikud sepad ja mõned eriti valitud õpipoisid. Kõigepealt taovad nad suure raudkangi lapikuks, kuid see "mõõk" tuleb lõpuks umbes kolmemeetrine. Mehed on hädas ja ei tea, mida edasi teha, kohalikud aga jälgivad kõiki "võluprotseduure" suure huvi ja hämminguga, aga ei julge midagi küsida. See on romaani üks koomilisemaid stseene. Lõpuks leitakse väljapääs - nad teatavad, et hädavajalikud ja ülitähtsad nõidumisrituaalid on nüüd läbi ja kohalikud sepad võivad nüüd mõõku tegema hakata. Mida kohalikud sepad suure kergendustundega ka tegema hakkavad :)

Siinkohal pean tunnistama, et edasi läheb veel raskemaks, taevas on täis säravaid autoreid ja raamatuid sama tihedalt nagu Linnutee tähti. Kahtlemata on hetkel jäänud välja midagi olulist, aga need on autorid/teosed, mis esmajärjekorras meelde tulid.

Kirjanduskohvik: Steven Brusti fantaasiaraamatud

Sügishooaja esimeses kirjanduskohvikus oli kõne all Steven Brusti fantaasiaraamatud "Jhereg", "Yendi", "Taltos" ja "Draakon" (neid võib lugeda ka üksiti või kindla järjekorrata). Külas oli tõlkija Eva Luts, vestlust juhtis Mairi Laurik.


Pildistas Joel Jans

Õhtud eesti ulmega: “Kosmose pikk vari"

13. septembril algas Tartu kirjanduse majas (Vanemuise 19) Eesti Ulmeühingu ürituste sari “Õhtud eesti ulmega”, mis leiab aset iga kuu teisel reedel algusega kell 19.00. Esimene õhtu oli pühendatud Maniakkide Tänava ja Joel Jansi romaanile “Kosmose pikk vari”. Koos sellega tutvustati kirjastust Lummur ja sarja “Teaduse kaardivägi”. Autoritega vestles ulmekirjanik Heinrich Weinberg. Lühitutvustamisele tuli ka üks Pühaste õlu, mida lahke sponsor annab meile iga üritus proovimiseks terve kasti jagu. Ürituse lõppedes jätkus seltskondlik osa Õlleministeeriumi kaminasaalis traditsioonilise Tartu ulmefännide teise reedega.

Järgmise oktoobri teisel reedel, 11. oktoobril esitleme Veiko Belialsi koostatud ja tõlgitud venekeelsete autorite kogumikku “Raevu päevad”.

Pildistas Jaana Muna

Sügisene Räpina loomemaja

Ulmeautorid korraldasid Räpinas juba ei tea mitmenda kolmepäevase loomemaja. Kõik kohalviibinud kümme autorit andsid ulmekirjutamisele kõvasti pihta ning saak oli hea. Lõpetatud sai üks romaan ja terve hulk erinevaid jutte ning alustatud sai mitmeid uusi. Pärast kirjutamist sai ka kõvasti grillitud ja Hargla ning Mant mängisid kitarri ja laulsid kella neljani.

Pildistas Joel Jans

Tallinna ulmikute kolmas reede

Pildistas Riho Välk

© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1143)