Raamatute arvustamine on tegevus, mida võib iseloomustada päris paljude erinevate nurkade alt. Esiteks on see tänamatu tegevus, sest arva mida sa arvad, ikka arvad sa kellegi arvates (heh) valesti ning valesti pakendatud arvamused võivad sünnitada palju paksu verd ja pahandusi. Teiseks toimub peen psühholoogiline mäng iseendaga – mis seisukoht võtta, kas mina, Lugeja, mina, Kriitik, mina, käskija-pooja-laskja või hoopiski lasta nina norgu, et mis arvaja mina nüüd olen, võta parem kätte ja kirjuta teiste kallal kobisemise asemel ise midagi kvaliteetset või mine pese nõud ära, valmis on kirjutatud raamat, see on jõudnud trükki ja tehtud on suur hulk tööd… Imetlen meie korralisi arvustajaid, kes suudavad selle protsessi iga kuu mitme erineva autoriga läbi teha, sest mind põletaks see üsna kiiresti läbi. Kolmandaks on arvustamine ka üsna mõttetu tegevus, sest niipalju, kui on inimesi, on ka arvamusi (ja need muidugi kõik valed), aga sellest tuleb üle olla ning meeles pidada, et arvustused teenivad ainult kahte eesmärki – neid kirjutatakse autorite jaoks ja lihtsalt (ulme)kirjandusmaastikul toimuva korrektselt kroonikasse kandmiseks.

Niisiis, „Kosmose pikk vari“, kirjastus Lummuri teine romaan.

Alustada tuleks ilmselt kokkuvõtvast ja heast. „Kosmose pikk vari“ on tõepoolest üsna hea seiklusromaan, mille võtad kätte ja tahaks ühe ropsuga läbi lugeda, sest. See pole ka teab mis keeruline ettevõtmine, sest mahtu on raamatul just ühe-kahe õhtupooliku jaoks (ma olen muidugi ka kiire lugeja), kirjapandu on hoogne, kaasahaarav ning ideid ja arenguid pritsib lugejale igalt leheküljelt vastu. Maniakkide Tänava ning Joel Jansi ühisloomingust sündinud asjad on enamasti just sellised ja – nüüd, natuke juba mõlemat meest tundes – saab sellest ka omalaadne otsi-ja-leia mäng. Ma arvan, et leian juba päris hästi elemente, mille on teosesse toonud Jans, ning elemente, mille loojaks on Maniakkide Tänav (edaspidi Agur). Joomaprobleemiga soomlasest pilooti õhulüüsist välja lasta ähvardav kapten on ilmselt pärit Joeli sulest, üksinda oma muremõtteid taimedele usaldav kapten on aga ilmselt hellahingelise Aguri poeetiline panus.

Hoogsust pärsib ehk raamatu füüsiline formaat ja kujundus – inimsilmal on kõige parem haarata teksti, mida on 60-70 tähemärki rea kohta, nii suure fondiga trükitud raamat võinuks vähemalt sentimeetrijagu laiem ja sellevõrra kõrgem olla. Pidev silmade liigutamine realt-reale ning pidev lehekülgede keeramine pärsib keskendumist ja viib mõtted mujale. Ma ei hakka pikalt peatuma faktil, et peale küljendust on raamatule korrektuur lugemata jäänud ja seetõttu hakivad teksti ka jaburad poolitusvead, puuduvad tühikud ning väga ebaühtlased sõnavahed erinevates ridades; rääkimata toimetamisvigadest (jumal-muna muutub jumalamunaks, siis tulnukmunaks, siis tulnukamunaks vms)… Asjaosalistele olen ma juba nipsaka peapesu korraldanud sel teemal ja las jääda.

Aga sisust.

Peategelaseks on kosmoselaeva Nexo kapten Kalle Moskar, kelle nime peale ma alguses nina natuke kirtsu tõmbasin, sest ma lihtsalt pole harjunud Kalledega kosmoses. Aga just seepärast tulebki rohkem luua, lugeda ja harjuda eesti ulmega. Moskar on ligi sajaliikmelise meeskonnaga kosmoselaeva kapten, firmaomanik ja teenib elatist asteroidide kaevandamisega. Kõik lood algavad aga sellega, et kehtiv normaalsus saab miskitpidi raputatud ning selles loos on selleks purjus piloodi arvutusviga – Nexo meeskonnal jääb üle ainult kurvalt silmitseda, kuidas nende sihtmärk rõõmsalt ja täiesti tabamatult kosmoseavarustesse kaob. Asteroidi kinnipüüdmine pole enam võimalik, laeva paagid ja Moskari pangaarve on üsna tühjad ning olukord kehv. Ent! Laeva radarid püüavad kinni uue objekti, millele oleks võimalik jõuda, ainult, et selle objekti esialgse skaneerimise näidud ei ole kuigi arusaadavad – tegu oleks nagu asteroidikujulise laeva või vähemalt asustatud asteroidiga… Nexo pöörab nina ringi ja sõidab asja lähemalt uurima.

Selgub, et asteroidil on hiiglaslikud konteinerid, mis on pilgeni täis surnud inimesi, kusjuures tundub, et surma põhjus on lämbumine – konteineritesse pole mitte topitud laipasid, vaid inimesed olid neisse sisenedes veel elus… Nexo meeskond korjab mõned laibad kokku ja hakkab nende ajusid analüüsima, ehk on võimalik mõned mälestused taastada? Ongi. Süüdlane tundub olevat päikesesüsteemi üks võimsaim korporatsioon, kes inimesed erinevatel ettekäänetel võlaorjusesse määranud ja sinna konteinerisse surunud on. Aga sunnitöö kaevanduses oli vale, sest mingil põhjusel oli vaja korraldada massimõrv. Millisel? Noh, ja siis avastab Nexo, et kolm selle korporatsiooni lahinglaeva on silmapiiril ning lähenevad kiiresti…

Spoilereid on nüüdseks juba isegi piisavalt ning pikem sisukokkuvõte ei anna arvustusele midagi juurde, nii et aeg omi mõtteid heietama asuda.

Raamatut lugedes kummitas mind omanäoline déjà vu – miski raamatu ülesehituses, formaadis, jutustusviisis või milleski tundus kohutavalt tuttav. Lõpuks tabasin ära. Kogu kupatus meenutab mulle kangesti neid kirjastus Erseni poolt väljaantud ümberjutustusi sarjast „Illustreeritud klassikavaramu“. Juhtusin mõnda sellist lapsena lugema kogemata, kusjuures mul läks mitu aastat, enne kui aru sain, et ma pole tegelikult Moby Dicki lugenud. Milline rõõm oli leida täiskasvanute raamatukogust päris Melville’i teos ja sinna süveneda…! Ehk siis selle heietuse seletuseks – „Kosmose pikk vari“ tundub ümberjutustusena päris „Kosmose pikast varjust“. Kogu aeg tundub, et kontseptsioone on lihtsustatud, tegevust kärbitud, suur osa tegevusest on välja jäetud või viieleheküljeline materjal võetud kokku ühte lõiku. Minu lemmiknäide selle kohta on lk 99-116 olevad kaks peatükki – nende nappide lehekülgede jooksul (sest teksti on igal leheküljel vähe) kappavad teose read läbi Nexo purunemise, Moskari ellujäämise ja viieaastase (!) robinsonaadi kosmoses, seltsilisteks tumm tulnukas, kannibalism ning põhimõtteliselt nullist kosmoselaeva ehitamine, sellega tsivilisatsiooni jõudmine, inimeste kohtamine, uue meeskonna värbamine ja … 17 lk!

Võimalik, et ma olen igasuguste triloogiate ning triloogiatest koosnevate triloogiate poolt nii ära rikutud, et mulle ausalt tundub, et Nexo purunemine võinuks olla esimese (kolm korda mahukama) teose lõpp, robinsonaad võinuks moodustada vähemalt poole teisest teosest, Tilderi ja tema pere leidmine ning lahingplaani koostamine lõpetada teise teose ning otsustav lõpplahendus saabuda kolmandas raamatus või siis vähemalt võinuks need olla osad ühest füüsiliselt suuremast ja mitu-mitu korda mahukamast tellisest.

Praegusel kujul jääb suur osa raamatust toimuvast mulle kaugeks ja mõistetamatuks isegi. Vähemalt see ei liiguta mind kuidagi. Moskar kohtub naisterahvaga – pool õnnetuse tagajärjel väärastunud siiami kaksikust, kes on oma vennaga ühte sulanud – ja ilma lugejale liigseid selgitusi jagamata armub temasse. Miks? Ainult seetõttu, et nad mõlemad huvituvad botaanikast…? Nexo kaevurid ja insenerid on omavahel tülis ja kaklevad kogu aeg. Miks? Tulnukate ja nende laevaga kohtumine (esimene kontakt!) põhjustab tegelastes vähem elevust ja erutust kui mina kogen mõnes pargis kena paksu oravat kohates. Kõigest libisetakse üle, antakse nuditud ümberjutustus-kokkuvõte ja kapatakse edasi, ilma, et tekstil ja loetul oleks aega mõjuma hakata või seeduda kuidagi ning asjadest, millest tahaks rohkem teada, rohkem süübida, rohkem sisse minna... Noh, neist ei saa midagi. Need jäävadki kuidagi õhku rippuma. See tekitab kohati lausa frustratsiooni-takistusängi, sest kõigist neist õõvastavatest sündmustest ja tegelikult ju tõsistest asjadest libisetakse üleoleva pealiskaudsusega üle. Justkui oleks hea varustuse ja oskusliku mehega voodisse jõudnud, mees jõuab oma isikliku osaga neljakümne sekundiga valmis ning keerab siis südamerahus magama, et – minu töö siin on tehtud, võin magada õndsat und…

Teatud kognitiivset dissonantsi tekitab ka asjaolu, et tekst ei võta ennast hetkekski kuigi tõsiselt, ent arusaamatuks jääb, et miks selline üleolev ja las käia!-stiil valitud on. Vahepeal tekib tunne, et kirjutatud on mõne Justamendi albumi saatel, sest täpselt selline „ilm on hukas, ilm on hukas, kärbik seisis kalidorinukas, et poleks halli mu juuksetukas, ma andsin tina nii, et õlut pruulis Luukas“-fiiling asjal on, aga jääb arusaamatuks, et miks ometi. Seejuures mõned killud tunduvad lausa südamlikud, näiteks peapahalane korporatsioon PÄT kehastuses ja sõna otseses mõttes deus ex machina… Kirjapandu on, nagu juba öeldud, lobe ja loetav… Nii et autoritele siit lohutav patsutus, et seda nalja ei ole, et keegi ütleks, et „Igavene saast, seda oleks võinud olla palju mahukamalt ja kolme raamatu jagu veel!“ Rohkem tahetakse ikka häid asju.

Et siis need on head muremõtted, mida raamatu kohta mõlgutada – enamasti on ikka nii, et teksti on sada tuhat sõna ja selle tekstimassiivi peale on laiali pillutud paar üksikut ideepoega ning lugeja peab ennast läbi närima lehekülgede kaupa igavast ja küündimatust sisekaemusest ja muust säärasest (erialane termin on vist „diiplev soga“). Selles mõttes on värskendav, et on mees, mees näeb naist, mõtleb, et ahhaa, naine, mulle meeldib ja mõned leheküljed ning umbes kuus aastat hiljem nad jõuavad eriti rõlgesse seksistseeni (no kujutlege seksi, kus üks osapool on oma koomas ja ilase venna külge kleepunud siiami kaksik) ilma pikema ohkimise ja käteväänamiseta… Patoloogilise ideedepuuduse all ägav kodumaine ulme on sellest teosest palju võitnud, aga perfektsionist minus pole muidugi kunagi rahul.

Jääb üle loota, et lugeja ette paisatud ideed ja pildid juurduvad nii mõnegi ulmekirjaniku ajus ja tulevikus võib näha edasiarendusi või inspiratsioonisaamisi sellest kõigest. Aga kiirustamise maiku ei pühi ka see lootusrikas mõte minema – Moskar ja need ideed seal raamatus väärinuks põhjalikumat süvenemist ja aja pühendamist, juba valmissaanud tekst väärinuks põhjalikumat ja lugupidavamat suhtumist ülejäänud toimkonna käest…

Küll aga võib ainult rõõmustada selle üle, et Lummur jonnakalt ja kindlasti oma kasumisse sügavalt sisse lõigates püüab juurutada kommet raamatutesse illustratsioone tellida. Nii jätkata! Saladuskatte all võin öelda, et Lummuri järgmine romaan, mis ka varsti ilmavalgust näeb, sisaldab parimaid illustratsioone, mida ma tükil ajal Eesti ilukirjanduses näinud olen. Hea on olla, eks ole, tähtis inimene ja asjade sünni juures, saab piiluda igale poole telgitagustesse.