tõnis

Sooviksin alustada tähelepanekuga neile, kes on kõik need aastad lugenud mu jutukommentaare või arvustusi või muljetusi või kokkuvõtteid või milleks neid nüüd nimetada ("karvustuste" kauni mõiste on omale võtnud Jürka, sellele jäägu tema kaubamärk). Nimelt nendin, et seekord olen jätnud juttudele punktid panemata.

Mine tea, kas põhjused tunduvad inimestele enesestmõistetavad (ja et kommentaare pole seega vaja), aga teeks ikkagi omapoolse põhjenduse. Nimelt olen tundnud juba varemgi, et üks asi on see jutt, mille ma tekstile teen, milles räägin ühest või teisest asjast, kiidan või laidan või kirjeldan - edastan sõnutsi selle, mis tundub teksti juures põhiline.

Seejärel hakkan aga panema punkte kümnepallisüsteemis - ja selleks võtan hoopis teistsuguse mõttelise hoiaku. Ma kujutan ette mingit "objektiivset" skaalat, millele vastavat novelli paigutada. Skaalat, mida ei puuduta see, kuidas novell on võrreldes autori varasemate tekstidega või kuivõrd head on ideed või kuidas need on käsitletud - loeb ainult see, kuidas tekst vastab mingile väga hüpoteetilisele kunstilisele tasemele.

Ja oi, kuivõrd see sõltub kõhutundest ja meeleolust. Hea tujuga said 5-punkti-lood 8, halva tujuga vastupidi. Ja mul on juba argpükslik hindamisskaala või on leplik meel või ootused madalad - keskmisele panen 5 ja kui miski ületab madalaid ootusi, saab 6 või 7. Seetõttu võib tase olla seinast seina, aga punktid jäävad kõik 5-7 vahele.

Nagu näete, natuke oli see üks ebaloomulik tegevus niikuinii, mis ei anna selget pilti millestki muust peale minu meeleolu. Ja eriti nadi oli asi mu arust siis, kui tekstikommentaar ei peegelda punkte - kiidan mis kiidan ja siis pärast annan 2. Mida autor sellest arvama peab, kuidas tunnetama? Võiks ju öelda: savi. Aga siis võib küsida - mis mõte on sellisel vasturääkivustega arvustusel? Kui ma numbritega punkte ei pane, olen sunnitud selgemini ja teadlikumalt edastama oma arvamust. Kui panengi lõpuks 2 punkti, siis peab tekstki seda kajastama.

Aga jah, hästi väheke kahju vaid sellest, et ma selleni ei jõudnud, et oleks ühelegi tekstile andnud 10 punkti. Ent minu punktijagamise süsteemi järgi - tekst, mis olekski saanud 10, oleks selle ilmselt saanud seepärast, et päike paistab ja linnud laulavad. Säh sulle kriteeriume - tekstis pole olulisi kirjavigu, see vastab stiili poolest minu maitsele, on huvitava ideega, teostab selle idee hästi - aga mis kõige tähtsam, ma just sõin midagi oivalist ja meel on niiii hea. Eks näis, mis moel ja määral see mu muljetusi-kokkuvõtteid-kommentaare-arvustusi muudab. Loodetavasti ikka positiivselt.


Kõigepealt paar sõna Simsoni ja Ojala jutust "Masinatelt masinatele". Tegevus toimub vägivallatus utoopias. Mingi hetk saab end täis trimbanud valitsuse töötaja Jason telefonikõne Kindral Varhavenilt, legendaarselt julgeolekujõudude pealikult ja rahvuskangelaselt, milles öeldakse, et ta peaks seisma kindlal ajal kindlas kohas ja jälgima, kas midagi märkimisväärset juhtub. Kui ta sinna seisma läheb, näeb ta ühel hetkel, et ühistranspordi sõiduk, selmet aeglustada, kogus hoogu ja sõitis inimmassi, tappes muuseas ühe kuulsuse. Jason hakkab asjaolusid välja selgitama, mille jooksul selgub nii mõndagi Varhaveni, selle ühiskonna ja seda valitsevate tumedate tehnojõudude kohta.

Ma ei tea, kuivõrd sagedane on järgmine olukord, aga tundub ikkagi suht tüüpiline: keegi kirjutab mingi lühikese silmapaistva novelli (või on silma paistnud päris mitmega), püüab hiljem kirjutada pikema teose (kas avardada tolle ühe maailma või on täiesti uus tekst) ja tegemist on ebaõnnestumisega. Ei ole enam seda vitaalsust, kujutlusvõimetihedust... On vaid kohusetundlik püüd hakkama saada millegi veidi pikemaga, sest kõik näivad hindavat pikemat teksti rohkem.

On muidu tuttav? Mulle tundub kirjeldatud olukord sedavõrd eelduspärasena, et siinse teksti juures üllatas mind just selle seaduspära pahupidipööratus. Samade autorite eelmine Reaktoris ilmunud jutt oli mu meelest suht vähetõotav. Mõned natuke tüüpilised düstoopiaideed kokku kuhjatud ja dialoogiks muudetud. Sellest olen juba kirjutanud, nii et ma siin enam oma juttu ei korda. Aga mida minu silmad peavad nägema - samad autorid on kirjutanud palju pikema loo, tegevus samas maailmas - ja see pikem on parem kui too lühike. No ikka tükk maad parem.

Kui seda lühikest lugesin nagu mingit katset kirjutada nüüdisaja olulisematest tehnoloogiaprobleemidest rääkivat ulmejutukest, siis pikemas ("Masinatelt masinatele") on need probleemid paremini välja kirjutatud ja utoopia mõjub terviklikumana. Ideid on ikkagi rohkem kui jaksu või soovi neid välja kirjutada, aga siinkohal mõjub see kohati isegi huvitavalt. Kenasti on näidatud, mitte seletatud (show'itud, mitte tell'itud) - ei ole mingit pikka lõiku, milles antaks kogu täiega kogu selle maailma tausta. Selline entsüklopeedialõik ajaloost, mis paneb tegevuse seisma. Selle asemel räägitakse neist nähtustest siis, kui nendega kokku puututakse.

Tekst algab sellega, et no on alles idioodid, need puukallistajad, kes istutavad meeleheitlikult ebatõhusaid pärispuid, selmet leppida palju efektiivsemate tehnopuudega. Mõni jätkaks lõiguga, kus räägib nende puukallistajate ajaloost, suurematest tülidest-vaidlustest ja ühiskonnast, mis nende tekkeni viib. Aga seda kõike polegi vaja - piisab asjaolust, et sellised veidrikud on olemas ja et neid ei peeta tavaliseks, kohe saad pildi ühiskonnast ja selles valitsevatest arusaamadest. Kui see kõik olnuks välja kirjutatud, oleks kah adekvaatne ulmetekst, küllap ma ei kiruks selle olemasolu, aga ilma on palju parem.

Kohati see ütlematajätmine siiski ei tööta. Näiteks olin jälle rahul sellega, kui keegi mainib, et äkki on mingis olukorras tegemist "hulluks läinud liikumatuga" - kuna teadusulme erinevad vahendid ja troobid on üldjuhul väljakirjutamatagi selged, siis siingi täitis senine lugemus ja mõisteteadmine lüngad. Ulmefänn saab aru, täielik ulmevõhik (kellele igasugu muidu üdini harjumuspärased ulmeelemendid vajavad äraseletamist) ei hakka sellist teksti lugemagi. Aga isegi päris suur ulmefänn ei loe kuskilt välja, et tegemist on sedavõrd üldlevinud probleemiga, et lausa kuus miljardit inimest on otsustanud jätkata oma elu liikumatuna. Järelikult pole tegemist ühe võimalusega, kuidas jätkata elu selles utoopias, vaid väga suure sotsiaalse probleemiga. Vähemalt tõenäoliselt - kui suure protsendi moodustab kuus miljardit inimest tervest inimkonnast? Kas liikuvate arv on võrreldav või mitte? See jääb kõik hägusaks. Võib-olla polegi seda kõike vaja välja öelda, aga ma ise tundsin puudust. Huvitav motiiv jäi seetõttu ära ammendamata. Võib-olla saaks siin arvata, et liikumatute väga suur osakaal ühiskonnas on probleem, seega negatiivne asi, aga utoopias ei mõelda probleemide või negatiivsuse peale, mistõttu hoiti klappe silmade ees... mis on huvitav võimalus, aga siin kahjuks ei aimunud sellise motiivi teadlikku kasutust. Oli lihtsalt... veidi poolikult kujutatud idee.

Mulle meeldis loo temaatika. Selline vägivallatu ühiskond (milleks seda nimetada, lodevusutoopiaks? Mugavusdüstoopiaks?), mille rahulolev stagnatsioon tekitab arengule ja jätkusuutlikkusele orienteeritud masinates hirmu. Sellest aimuvad ka heaoluühiskonna järgmiste ja ülejärgmiste järkude reaalsed hirmud, seetõttu tegemist täitsa ajakohase teosega. Mulle meeldivad lodevusutoopiad, mulle meeldib neist lugeda, meeldib näha sellega kaasnevate probleemide pärast muretsemist. Teksti oli ka huvitav lugeda. Loen ja täitsa pikk teine, aga täitsa huvitav nagu. Võib-olla mulle lihtsalt niivõrd meeldib sellise maailma kujutamine. Või meeldiski mulle see väljajätteline stiil, pakkus ikka ja jälle avastusvõimalust. Teatavad motiivid olid kah päris head (masina surmahirmu teksti lõpus oli mu arust päris hästi kujutatud - seal muutus tekst mu silmis tükk maad paremaks senisest). Ja tegelaste dialoogid polnud sugugi kuivad - pigem näib, et kohati oli püüeldud mahlakust, mis mu arust läbinisti ei sobinud sellisesse vägivallatusse utoopiasse (ühiskonnas, kus keegi pole õieti oma silmaga näinudki kaklust, on veider, et üks tegelane sõimab teist "kuradi autist selline" - mulle ei mahu pähe, et füüsiline vägivald on mõeldamatu, aga verbaalne vägivald ei aja kulmugi kergitama).

Ometi oli tekstis päris parajaid kohmakusi, mis ei lase öelda, et vot, hea tekst, soovitatagu kõigile. Mingid pöörded või tegelaste järeldused on jaburalt lihtsad. Mulle meeldis, et ühiskonnale vastutöötava programmi nimi on Prometheus (ta mässas ka jumalate vastu inimeste hüvanguks, nii et suurepärane müüdikasutus). Mulle ei meeldinud aga, kuidas avastati, kes on programmi loonud - kui keegi on loonud teisedki programmid ja andnud neile teiste Kreeka jumalate järgi nimed (Zeus, Afrodite jne), siis ilmselgelt oli sama mees Prometheuse taga. Kas see on nii üheselt selge? Kas ainult Williams pani oma programmidele antiik-Kreeka jumalate nimed? Pigemini võiks ju arvata, et keegi teab seniste tehnoteenrite (või tehnojumalate) nimetamise seaduspära ja annabki taolise nime, sest nii on ennegi tehtud. Pole ilmne, et tegemist oleks Williamsiga, siin pole ka tegemist Williamsi süüdilavastamisega, on üksnes samale seaduspärale allumine. Mul on tunne, et tegemist on veidralt spetsiifilise etteheitega. Aga siiski, detektiivide järeldus mõjus stseenis endas väga kummaliselt. Kohmakusi on teisigi, veidi vähem spetsiifilisi. Tulevikuühiskonnas, mis ei tunne vägivalda (vähemalt püüdleb vägivallatuse poole) ja viimases stseenis võtab tüüp taskust välja relva... Tegemist on perekonnareliikviaga. Kas tal oli see juhtumisi kaasas või teadis ta, et seda oleks vaja?

Midagi oli ka kirjutustasemes, mis pani igatsema veidi suuremat keeleküpsust või paremat sõnaosavust. See on nii üleüldine etteheide, millele mul polegi väga häid negatiivseid näiteid kuskilt. Kuidagi näiteks pani enamat igatsema see, kui tegelane aina ütleb: "Aga ärge muretsege, võtke positiivselt." Kuidas teisiti, pole ehk minu asi öelda. Võib-olla peegeldada täielikumalt, kas tegemist on üksnes utoopiapõhise "mõtleme alati positiivselt"-arusaamaga, või ühe tegelase harjumuspärase ütlusega...? Kuidas teised sellisesse nõmedasse aina korduvasse vahekommentaari suhtuvad? Mind lugedes hakkas see lausung kuidagi häirima.

Kõigest hoolimata, hääd autorid, ärge muretsege, võtke positiivselt - mulle tegelt meeldis seda teksti lugeda küll. Kui keegi oleks lühema jutu järel öelnud, et autorid kirjutavad samas maailmas aset leidva palju pikema teksti, oleks ma ohanud ja peljanud. Aga tegelt oli päris tore. Masinahirm ja paljud muud motiivid olid täitsa osavalt välja kirjutatud. Lodevusutoopia/mugavusdüstoopia on hea teema, selliseid tekste võiks rohkemgi olla. Midagi tahaks enamat stiili poolest ja veel midagi, aga ootan uudishimuga, mis edasi tulema hakkab.


Ärge avage kirste

Maniakkide Tänav

Lugu algab ühest järelpärimisest - nõid pärib tuletõrjuja Ivolt ühe objekti kohta, täpsemini seal leidunud kasti või kirstu kohta. Kirstus peitus õel ja kättemaksujanuline deemon, kes kirstu avamisel vabanes - ja on asunud tapatööle.

Enne teksti avamist kogusin ennast, sest Maniakkide Tänav kipub neil päevil päris pikki jutustusi vorpima ja arvasin, et siitki tuleb mingi pikem asi. Aga ei, siuke nupuke pigem. Algul lugedes mõtlesin endamisi, et ühelt poolt igati maniakkidetänavalik tekst - hakkab kohe pihta dialoogiga, jätkub grotesksete veretöödega ja sisaldab omajagu huumorit (peamiselt musta) ja põrgulikke elemente, aga ka hakkamasaajaid peategelasi, kes kuuluvad lihtinimeste sekka. Ent midagi on ikkagi teisiti. Alguse poole oli siin mingi näpuharjutuselik mekk man - et kui see on tal hiljutine tekst, on see küll kuidagi kiiruga ja hoolimatult paberile loobitud. Ja siis jõuan lõpuni ja näen - 1995. Ilmselt siis kirjutamise, mitte tegevuse toimumise aeg.

Siin saaks teha juttu ühe autori kirjutajatee arengust kahe viimase teksti põhjal. Võikski teha, sest noh, see "Ärge avage kirste" on siuke naljakas nupuke, aga saan ka aru, miks ta sahtlisse püsima jäi. See on lihtsalt üks tekstike. Näide sellest, mis juhtub, kui otsustada maha istuda ja kirjutada. Ajaviiteks kirjutatud, ajaviiteks loetud, sellise tööpäevajärgse kähkuka lugemiseks võiks sobida küll.

Kas on üldse õige läheneda käesolevale tekstile kui musternäitele sellest, millest ja kuidas Maniakkide Tänav toona kirjutas, ja võrrelda sellega, millest ja kuidas praegu... Ega teagi, üldistamine üksiknäidete põhjal on üks ohtlik tegevus. Eriti kui see peaks viima laitusteni. Aga kuna siinkohal ei vii, siis tunnen end üsna kindlalt: "Ärge avage kirste" kannab mu silmis hääd dokumentaalset väärtust, näidates seda, millise teekonna võib läbida autor, kes soovib ja jaksab tegeleda aastate vältel. Süües kasvab isu - nii ongi näha, et tegutsemise käigus ei saa ideed mitte otsa, vaid pigem tuleb juurde ideid, oskust neid omavahel siduda ja ettevõtlikkust midagi suuremat korda saata.

Aga siiski, paar naljakat momenti kah saab ära mainitud. Näiteks ajas laialt muigama lause: "Ei, see on mu naaber, Arnold Kivisalu, jahimees," selgitas pastor." Ka oli iseäralik see, kuidas deemon ilmus - ja tegi silmnähtava rahuloluga: "Ehmatasid!" Ühelt poolt hirmuäratav ebamaine peletis, teisalt pakub talle mingit rahuldust juba selline pisike naljake. Tead, vist on ikkagi hää, et ilmus.


Paharet külmkapis

Jaak Herbst

Martin asub unesegaselt külmkapi kallale, kui tema ees avaneb üsnagi ebameeldiv üllatus: purgid-pakid kõik vedelevad laiali ja on pooltühjad. Ja kesk seda tohutut segadust - üks väike paharet. Novell ongi Martini ja väikese pahareti vestlus.

See on väga pretensioonitu tekst. Võiks lausa öelda, et see ilmutab näpuharjutuse märke. See pole nüüd ei kiitus ega laitus, üksnes kirjeldus. Tegemist pole enama kui lühikese vestlusega, millega tutvustatakse veidi üht salamaailma, mis elab oma väikest elu, varjul meie igapäevamaailma eest.

Vahel on tavainimese kokkupuude sellise maailmaga mingil moel eepiline või vajalik - kas tuleb välja, et keegi suvaline Martin on erivõimetega või on ta saatusest määratud toda paralleelset eksistentsi muutma või on tema kokkupuude selle maailmaga mingil muul moel vajalik (alati on tegemist sellega, et salamaailma asukad otsivad enda huvides toda tavamaailma inimest, aga aeg-ajalt on ka näidatud vastupidist - et see maailm avaneb neile, kes otsivad, nõuavad, vajavad sellist väljapääsu. Loetagu näiteks tänavuse Hugo võitnud lühinovelli: https://www.apex-magazine.com/a-witchs-guide-to-escape-a-practical-compendium-of-portal-fantasies/

Ei teagi, kas siin käsitletavas Reaktori novellis "Paharet külmkapis" on rõhutatult vastupidine hoiak. Et ebaeepiline ebaeepilisuse nimel - idee, millel võiks olla iroonilist potentsiaali ("Sind, Martin, on vaja!" "Mis, kas ma olen väljavalitu!?" "Ei, sa oled lihtsalt hetkel ainus, kes ulatub mulle andma ülemiselt riiulilt jäätist!" või muud säärast...). Ei tundu küll, et oleks mingit sellist kontseptsiooni taga. Lihtsalt üks näpuharjutus. Nalja pärast kirjutatud. Pole ka otseselt halvasti kirjutatud, lihtsalt... ei ole tajuda muud kirjutuseesmärki peale ära kirjutatud saamise. Ja mingite stseenide nautimise.

PS! Nüüd sain teada, et autor oli 13-aastane. Ja ma lugedes otseselt ei tajunud seda. Nii et võetagu sedagi eakohase kiitusena. Reaktoris on ennegi ilmunud tekste, millel näpuharjutuse mekk man, ja vahel ikkagi niimoodi, et on piinlik lugeda ja inimene võiks mitte enam jätkata. Seda lugedes ma nii ei tundnud. Kui kuulsin, et nii noor autor, siis sain aru, mis on selle konkreetse jutu kirjutuseesmärk - rahuldada seda kirjutamislusti, mis tekstist täiesti kenasti ka aimub. Kuni seda kirjutamislusti on, anna aga hagu.


Tulnukate rünnak

Marie Tempel

Ühel ilusal päeval ilmuvad kõigi suurlinnade kohale suured, "Independence Day" stiilis kosmoselaevad, ja edastavad teate, et inimestel on 24 tundi aega leppida orjapõlvega, muidu läheb genotsiidiks. Nelli on peategelane, kes seda kuuldes püüab teha, mis selle aja jooksul teha annab...

Ausalt öeldes ma alustaks sellest, et autor on 18-aastane. Mõne kirjaniku puhul pole sellist vanust märgatagi, sest nad on nii jube varaküpsed, ilmutavad ei tea mis stiilitihedust ja mõttetäiust, ja sellist loed ja imestad, et kust nad tulevad. Ei ole mõtet ajadagi mingit noorkirjaniku juttu. Marie Templi puhul päris seda pole, loed ja näed piisavalt palju ebaloogilisusi ja kohmakusi, et on ikkagi aru saada, et tegemist on noore autori tekstiga.

Näiteks see, kuivõrd pooliklikult on maailm üles ehitatud - loed, kuidas igaühel on kosmoselaevad, ega saa aru, kas need on "igaühel olemas" nagu autod ehk siis paljudes peredes üks või kaks või on need "igaühel olemas" nagu mobiiltelefonid, igal (teatavas elujärjes oleval) inimesel oma isiklik. Ja neid kosmoselaevu ei kirjeldata - lihtsalt mingid sõidukid, mis võimelised kosmoselennuks, aga vist mitte väga kaugele?

(Natuke on ka tunne, et veidralt pooliku tunde jätab sisse, kui öeldakse, et nüüd on kõigil kosmoselaevad - juba sellest oleks abi, kui antaks mõista, mille tõttu [mingi tehnoloogilise uuenduse {CHORD-katalüsaatori, positrooniliste või negatrooniliste ühenduste loomine} või ksenoarheoloogilise avastuse või millegi taolise tõttu], aga vist piisaks ka sellest, kui liialt avara kategooria "kosmoselaevad" asemel oleks midagigi konkreetsemat - nagu Herpidio-hõljukid... või mingi firmanimi, Nokia-antigravikummid või mida tahes.)

Täiesti ebaloogiline on peategelase käitumine - loogiline oleks, et kui maailma päästmiseks on 24 tundi, siis on iga tund, lausa iga minut arvel. Ega siis 24 tunni pärast ootav surm või orjastus pole mingi koolitärmin või ülikooli tähtaeg, mille lähenemist sa õieti ei märkagi ja mille möödumine tekitab ebamäärast kasvavat ärevust. Ta võiks ikka tegutseda eesmärgipäraselt ja sihikindlalt, et anda endast maksimumi väikesegi ellujäämisvõimaluse suurendamiseks tõenäoliseni. Siin tekstis aga - "Arvutuste järgi oli tal võimalik paar tundi või noh peaaegu täiesti korralikud 8 tundi magada, kuna neil oli veel 15 tundi alles ning tal kulus 2 tundi, et linna jõuda, ja ta tahtis jõuda 3 tundi enne kella kukkumist, selleks et teada saada, mida Mark plaanib /.../". Natuke tegi nalja, eelkõige ajas segadusse.

Suuremgi ebaloogilisus peitub lõpupöördes. Ma nüüd spoilin neid, kes pole lugenud, aga kui paljud minugi siinset kirjatükki loevad peale toimetaja, eks ole, nii et jutustan pealegi - lõpus ilmneb, et tulnukad olid kõik see aeg alahinnanud inimtehnoloogiat. Nad pidasid oma tehnoloogilist (ja seeläbi militaarset) üleolekut inimestest enesestmõistetavaks, sest nad olid näinud inimesi üksnes eksperimentplaneetidel, kus katsetati, kas inimesed on võimelised alustama nullist ja end üles ehitama.

Praegu ei hakkaks ma isegi rääkima selliste eksperimentplaneetide problemaatilisusest (igasugused täpsustavad küsimused - kes sinna lähevad või saadetakse, milleks selline eksperiment, kui pika perspektiiviga oli see mõeldud - viivad mu arust maru problemaatiliste võimalusteni, nii et las jääb sinnapaika), vaid pigem sellest, et kui tulnukad tõesti saabusid Maale, kas siis tõesti polnud märke sellest, et inimesed on enamat kui need (tõenäoliselt) korilased ja jahipidajad ja talumehed, kellega seni tutvuti? Kõrghooned, suured tablood-tabelid-reklaamid - või näiteks kosmoselaevad?

Ma tahtsin veel juttu teha mingitest pisasjadest, mis olid (kas nimi "Mark" käändub tõesti "Margi"? Kuidas aru saada tulnukate kirjeldusest "Nelli ei osanud öelda, kas nad just ilusad olid, kuid koledad nad ei olnud, kui välja jätta nende nägu, sest see oli iseseisvana ekstreemselt kole.") Aga ma tegelt ei tahaks mingit pikka negatiivset tiraadi teha. Sest lugedes ei tajunud ma, et tahaks teda mutta tampida. Mul oli lugedes tunne, et võib lugeda küll, mingid jutustajanaudingu alged siin on. Ja mulle kuidagi tundus, et maailmaehituses oli midagi enda oma. Ma ei julgeks otseselt öelda, et originaalne maailm (siin on "tulnukad", siin on "kosmoselaevad", siin on tühipaljas kõmmutamine), ometi on mingeid elemente, mis ei oleks, kui autor lihtsalt püüaks teha just nagu ulmeteksti.

Vahest oleksingi ma eelistanud, et tekst keskendub vaid vampiirtiigritele.


Droonid

Taavet Kase

Daniel ja Marek on kahekesi loonud firma AlkoFly - rakendus, millega laisemad napsulembesed saavad tellida viimased joogid enne poodide sulgemist. "Droonid" räägib sellest rakendusest, ühtlasi vaatleb üht AlkoFly uut töötajat, Danieli ja Mareki kunagist koolikaaslast Karl-Kristjanit, tema tööd arenevas firmas ja tema otsuseid, mis võivad viia halbade tagajärgedeni.

Võiks nagu olla igav ja kuiv novell - fookusesse võetakse üks leiutis, selline pealegi, mis pole just ülemäära pöörane. Lihtsalt üks nutirakendus, mille kasutaja saaks endale poest jooke tellida - täiesti mõeldav ka tänapäevaste vahenditega. Novellis vaadeldakse rakenduse loomist, idee tekkimist, ühiskonna esialgset vastuseisu sellele ja firma aina suurenevat edu ning sellega kaasnevaid muutusi firma töötajate tingimustes. Niimoodi öelduna kõlab see kõik kroonikalikult ja ülevaatlikult, kuivalt ja tuimalt.

Ja samas, mulle just meeldib see ülevaatlikkus, see põhjalikkus. Parem ammutada lihtsast maksimaalset kui et linnulennul üle käia millestki ülimalt intensiivsest ja kuhjata ideid, suutmata neid aga õigupoolest teostada. Taavet Kase tekstis on tore näha, kuidas lihtsat kontseptsiooni (mida AlkoFly on) on teadusulmeliste vahenditega käsitletud ja edasi arendatud. Lihtsa üldkontseptsiooni seest aimuvad lisavõimalused, mis ei tule esimese asjana pähe, vaid mis eeldavadki, et autor on istunud ja juurelnud nende üle.

Tekstis kujuneb ka narratiivne pinge. Ehk siis tekst pole vaid ülevaade ühest leiutisest ja katse seda elementi ekstrapoleerida, vaid loo teises pooles tekivad ka tegelastevahelised probleemid, hiljem ka mingid süžeepöörded. Sealt alates oli teksti mõneti huvitavam lugeda - sest lugedes ikka soovid kedagi, kellele kaasa elada.

Teisalt jäi tunne, nagu mingis osas oleks see juurde monteeritud. Või nagu tegemist poleks orgaaniliselt lisanduva ja ülejäänuga sulanduva elemendiga. Veelgi rohkem tekib see tunne, jõudes lugemisel lõpupöörde juurde. Lihtsalt juurde pandud, et oleks nagu "midagi erilist", millega lõpetada. Mu silmis peitub loo lõpu häda selles, et lõpetades teksti sellise puändiga, jäetakse muljet, nagu rõhk oleks süžeel - või noh, konkreetsetel sündmustel ja tegelastel. Justkui autor ise ei tajuks, et AlkoFly-rakenduse ekstrapoleerimisest piisab põnevaks novelliks küll - ja et seda pole vaja lahjendada sedavõrd pilkupüüdva puändiga.


Mister Higginsi õpetus

Joel Jans & Jüri Kallas

Maailmas, millel on parajalt Fallout'ilik mekk man, sõidab üks väikepere tuumajõul sõitvas lendlaevas. Tuleb välja, et laste nüüdseks vallandatud õpetaja Higgins oli lastele andnud mõista, nagu kommunistid polekski ebainimlikud elajad. Lapsed viiakse muuseumi, kus nad saavad teada, kuidas on tegelikult lood.

Maailm mulle iseenesest meeldib - näib, et Metsavana tasapisi laiendab oma žanrite nimekirja veel ühe -punki võrra (temaga kahasse kirjutava Jürkaga), sest kas ei saa seda teksti pidada nukleaarpunkiks? Kas on sellist asja? Nimelt selline Fallouti stiilis maailm, Nuka Cola ja tuumasõjad, kerge 1950. aastate tehnoutoopia värving, ainult et iroonilises võtmes. Ma tekstist seda ei mäleta, aga küllap on kuskil kaadrist väljas ka mutandid. Natuke tuttav, aga natuke ka võõras.

Ent tundub, et seda teksti on ajendanud mingi nali, millele ma pihta ei saa või millesse ma ei oska sisse elada. Või on see mingi aegunud mõttemaailm, millega ei oska enam suhestuda. Loed nagu ENEKEse lugemisest saadud inspiratsiooni saadust. Ma ei tea, kellele see mõeldud on või keda see kõnetama peaks. Kellegi jaoks ta ilmselt on - ja ehkki kriitik peaks püüdma leida endas igasuguse teksti ideaallugeja alged, siis selle tekstiga ma lihtsalt ei oska seda teha. Aga noh, Eesti ulmelugejate seas on piisavalt palju Nõukogude Liidu fetišismi, neile võiks tollase mõttemaailma parodeerimine ka peale minna.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0609)