Screenshot 20191229-154622

Ega pakutavate mobiilimängude rägastikust sobivate leidmine ei ole lihtne ülesanne. Liialdamata võib öelda, et olukord on umbes selline: keegi hea hing on visanud peotäie juveele virtsatünni ning, vaevumata sulle kummiülikonda või hapnikumaski andma, andnud sulle sooja soovituse need üles leida, kui vähegi viitsid. Olen avastanud, et mobiilis nokitsemine on teinekord üsna tänuväärt tegevus ka siis, kui lihtsalt tahad seljale ja jalgadele puhkust anda, nii et ka peale armsasse väikesesse kodulinna Viljandisse tagasi kolimist on põhjust selles tünnis sobrada. Siinkohal pakuks ka kohe alternatiivse pealkirja veerule – „Virtsavirtina virtuaalviginad“.

Esimene reegel tundub olevat see, et üldiselt võib kindel olla selles, et tasuta lõunaid ei ole olemas – võib üsna kindel olla, et kui see mäng on tasuta, siis see on kas täielik saast või siis on sisu küll täiesti olemas, aga see on mikroostude süsteemi taga peidus. Üldiselt võib aga võtta juhtnööriks selle, et tasuta mängu olematu sisu, mis on maha viksitud mõne teise mängu pealt, mis on maha viksitud mõne kolmanda mängu pealt, on peidetud mikroostude müüri taha. Erandeid leidub, mul on üks selline mäng isegi avaldamisjärjekorras, aga need ongi need juveelid. „Cultist Simulator“ ei ole tasuta mäng, aga mul õnnestus see napsata musta reede ostuhulluse ajal murdosaga tema hinnast. Õppige ostuhulluseid enda kasuks pöörama! Mängu ennast olen tükk aega kiibitsenud, nii et valetan endale siinkohal üsna veenvalt, et ma ei ole kergesti mõjutatav tarbimismaania hulluses visklev kodanik.

„Cultist Simulator“ on mäng, mis minu arusaama kohaselt jõudis kõigepealt PC peale ja siis kohandati puutetundliku ekraani jaoks ümber (osaliselt, PC jaoks on allalaetavat lisasisu, mida telefonimängus ei ole), sest ühtegi reaalset takistust sellele mehaanika poole pealt ei ole – oma olemuselt on tegu üksikmängijale mõeldud kaardimänguga, aga ei maksa ennast sellest heidutada lasta, sest narratiivsust on mängus küll ja veel.

Kohe aga võin öelda, et kuigi see on telefonis üsna kenasti mängitav, siis see vajab kindlasti suuremapoolset telefoni. Minu umbes viie ja poole tolline (151.5 x 73.7 x 7.9 mm) telefon on kohati ikka ebamugavalt tilluke mängimiseks, aga ausalt öeldes ei kujuta ma ka ette, et miks peaks keegi väga suuremat telefoni soovima… Ma pigem panustaks siis juba väike nuputelefon (dat battery) + kvaliteetne tahvel (dat screen) kombinatsiooni peale, aga no ma olen ammu ajast maha jäänud paljudes küsimustes. Aga ekraani väiksus ja vajadus pidevalt sisse-välja zoomida, seda vähemalt alguses, kui täpselt ei tea veel kaarte ja vajad nende lugemiseks aega, on tülikas. Mõtlen, et vist ostan endale PC versiooni ka, nii et võetagu seda kiiduna mängu loojatele. Lisaks on PC versioonil mitu sellist "tausta" su tegelasele, mida mobiilimängus (veel?) ei ole, näiteks saad sa olla tantsijanna. Ma oletan, et burlesk-tantsija selles härrasmeeste klubis, kus aadlivõsuke saab rõõmu saamas käia... Taustad, muide, lisavad mänguelemente, mida teistel taustadel ei ole, näiteks kui sa oled arst (loomulikult psühhiaater kohalikus hullumajas), siis sul on võimalus arstina ka leiba teenida (mis lahendab osaliselt su rahamure) või kui sa oled detektiiv, siis sa pead ka juhtumeid lahendama ja see on täitsa mäng mängus.

Briti indie-stuudio Weather Factory loodud kaardimängu või simulatsioonimängu või siis, noh, simulatsioonimängu, milles on kaardid, esimene ülesanne, millega mängija peab rinda pistma, on aru saada, et mis siin nüüd õieti täpselt toimub ja kuidas toimuvat kontrollida ja hallata. See ei ole triviaalne ülesanne ja on täiesti andestatav kui viskad telefoni või tahvli frustreerunult käest ära, et minna ja teha midagi mõistlikumat, näiteks pesu voltida, pliiti pesta või jälgida nukralt kuidas su kuivatatud kikerherned teist tundi reast keevad, seejuures mingit pehmenemismärki näitamata.

Sinu roll mängus on see, et sa oled kodanik nimeta linnas (endale saab küll nime panna, ma avastasin selle tükk aega pärast mängu alustamist) ja sa pead hakkama rajama endale teed läbi sotsiaalse, filosoofilise ja kommertsrägastiku. Mängu atmosfäär on vägagi 19. sajandi London, selline klassikaline pisut represseeritud viktoriaanlik ühiskond, pidev võitlus ning pinge apolloonilise ja dionüüsilise kultuuri vahel.

Pärast esimese mängu lõpetamist (mis ilmselt lõppeb surma või mingi lohutu eksistentsiga) saad sa endale rohkem tausta valida, mis annab sulle teistsuguseid töid ja alguskaare, aga esialgu oled sa aspirant (pürgija, üritaja). Sa alustad oma masendavat ja ohte täis aspirantuuri ühe kaardi ja ühe „rakendusega“. Kui sa oled kaardi lohistanud vastavasse aknasse, siis hakkab käima taimer – ära muretse, need pole tavaliste mobiilimängude nädal aega reast kestvad taimerid (mille saad kohe lõpetada siis, kui ostad selle üliodava 4,99-eurose algajapaketi!), vaid aeg tiksub täis minuti või paariga. Siis lukustuvad lahti auhinnad, järgmised kaardid ja juhuslikud sündmused. Reaalajas kulgevat mängu saab õnneks pausile panna, et kaartide tekstidesse süveneda.

Aspirant algus

Tähendab, ma tunnen, et see mäng ründab mind kohe isiklikul, väga personaalsel tasandil...

Auhinnad on ressursid või lisakaardid, mille saab käia tavalise kaardi spetsialiseerimiseks, ressursid kulutad ära, sündmused võimaldavad sul valida oma teed seal maailmas. Tegelikult esialgu rapsid niisama tühja ja üritad aru saada, et mis toimub. Kui teed liigselt valesid valikuid, siis saab mäng otsa, kui juhtub, et teed õigeid valikuid, siis sa võidad – kusjuures nii kaotus- kui võidustsenaariume tundub olevat palju erinevaid. Võita mul hoolimata mitmetest katsetest ei ole veel õnnestunud – võiduks loetakse siin mängus seda, kui sa oled valinud endale mingi okultistliku suuna, loonud endale selle pealt oma kultuse või salaseltsi ning täitnud valitud suuna võidutingimused. Mul saab tavaliselt lihtsalt mõni eluks vajalik ressurss otsa – tihtipeale raha, aga ilma rahata sa sured nälga või tervis, ilma milleta viib tühine haigus su lihtsalt hauda.

Surm 2
Surm 3

No teoreetiliselt on võimalik olukord lahendada ka nii, et sa ei sure, aga ei raja oma kultust ka. Sellise tulemuse sain ma siis, kui ma eirasin kultuse loomist täielikult, käisin rahulikult tööl ja muudkui mõtlesin ja unistasin tarkadest, haritlasetele omastest asjadest...

Surm 1

Kui oled oma kultuse asutanud, siis saad sinna värvata inimesi ning palgata juhuslikke leitud abilisi – mõned neist on püsivad, mõned on sinuga loetud minutid. Neid saab kasutada erinevate ülesannete täitmisel. No näiteks sa avastad ühe maja, kus on väärt esemeid (raamatuid ja okultseid objekte vms), aga omanik ei taha neid müüa. Selge, siis tuleb sinna sisse murda, lihtne ja loogiline. Sul on vaja 2-3 käsilast ja 2-3 kulda ning hea annus õnne, korraldad haarangu ning kui sul veab, tuled tagasi raamatute ja asjadega. Kui ei vea, siis on, noh, halvasti. Raha raisus ja detektiivid kannul…

Ilmselt oleks sellele mängule kõige lihtsam läheneda lingvistilisest või pigem süntaktilisest vaatenurgast – see, mida ma enne nimetasin rakenduseks, on tegelikult tegusõna. „Õpi“, „Tööta“, „Mõtle/Unista/Maga“, „Uuri/Konda ringi“, „Kõnele“. Enamik kaarte, mida sa kasutada saad, on nimisõnad (raha, tervis, mõistus, kirg, raamat, loits, inimene), mida saab vastavalt vajadusele süntaksis kasutada ka omadussõna või täiendina. Saadud lauseid tõlgendab mäng siis erinevate käskudena.

Screenshot 20191227-191709

"Verbid" lohistan ma tavaliselt vasakule poole serva, ressursid korjan kuskile keskele kokku ja püüan neid hallata, et nad ühes kohas oleks, nimisõnad organiseerin kuidagi mingi loogika alusel verbide ümber ja püüan neid grupeerida... Aga see on selline esimese 15 minuti lõbu, edasi on üsna lootusetu üritada mingit süsteemi lüüa, kuigi seda tuleb siiski üritada. Siis peksad pausi ja paar minutit lohistad kaarte ühest lauaservast teise ja püüad mingit selgust luua...

Ehk siis: kui lohistada „tervis“ nimisõna „maga/unista“ tegusõnasse, siis mäng tõlgendab seda käsuna „mine varakult magama oma tervise huvides“ ning kui taimer on täis tiksunud, saad oma tervisekaardi tagasi koos mingi lisaboonusega, näiteks kaardiga „rahulolu“. Kui su laual on nüüd kaart „õõv“ (Dread), siis sa saad nüüd „õõva“ lohistada sinnasamasse „unista/maga/mõtle“ verbi juurde ja saad käsuks „mõtle õõvast“, aga see konkreetne „lause“ vajab nüüd täienduseks sedasama „rahulolu“ kaarti. Ehk siis umbes, et „Mõtle asjade üle järele ja kui sa kõrvutad oma õõva selle rahulolutundega, siis see nullib õõva ära“. Või õpi: kui lohistada „mõistus“ kaart „õpi“ tegusõnasse, siis saad oma „mõistuse“ kaardi lõpuks tagasi koos lisakaardiga „haritus“, sest mäng tõlgendab seda käsuna süveneda teadusesse ja enesetäiendamisesse.

„Harituse“ kaart on üks neist, mis aegub, nii et siinkohal tuleb teha kiireid liigutusi ja kaart kuidagi mõistlikult utiliseerida, ehk siis antud juhul jätkata oma õpinguid, saada kaks „harituse“ kaarti ja need siis uuesti „õpi“ verbi abil omavahel ühendada, et saada esimese oskus: Scholarship/Haritlane. Seda oskust saab „õpi“ verbi abil edasi täiendada, lisades sinna üha uusi ja uusi „haritus“ kaarte ning see oskus on püsiv ja permanentne, ei aegu. Seda oskust saab siis tulevikus kasutada mingi asja uurimisel. Sarnaselt, kui „õppida“ „tervist“, siis mäng tõlgendab seda kehakultuuri harrastamisena – saad auhinnaks „elujõud“ kaardi, kui kaks „elujõudu“ omavahel ühendada, siis saad oskuse „füüsiline vorm“, mida saab siis parandada. „Füüsilist vormi“ saab muuhulgas kasutada selleks, et kellelegi lõuga anda.

Skillide upgrade

Teatud asju omavahel kombineerides saad püsivaid oskuseid, mis sind su raskel ja ohte täis eluteel edasi aitavad.

Kuna püsi-ja ajutisi verbe on mängulaual vähemalt kuus tükki tavaliselt, kusjuures mõistlik on neid kõiki korraga „käimas hoida“, kui vähegi võimalik, siis see nõuab omajagu pusimist ja pidevat pausi nupu tagumist, et väärt sekundid raisku ei läheks.

Kõlab ilmselt keeruliselt, ja ma olen ka üsna vilets selgitaja, aga lõppkokkuvõttes, kui viitsida kaarte lugeda ja paar sammu ette mõelda, siis on tegu väga haarava mänguga. Peamiseks miinuseks minu jaoks on praegu see, et selleks, et seda mugavalt telefonis mängida, peaks olema lisapaar käsi.

Seda saab ilusasti mängida, ärge nüüd valesti aru saage ja ennast heidutada laske, aga ma siiralt oletan, et seda on PC peal mugavam mängida – mida suurema ekraaniga telefon, seda parem on toimuvat näha ja lugeda, aga ma oletan ka, et mida suurema ekraaniga telefon, seda tüütum on jällegi neid nimisõna/täiend/määrus kaarte oma õigetesse kohtadesse lohistada üle ekraani. Kuna aga mängu peamine mängijapoolne panus ongi lohista-paus-lohista-lohista-kliki-lohista-organiseeri mängulauda-paus maha-paus peale-kliki-lohista… Lisaks üks aspekt, millele tasuks mõelda – kui sul on suured ja jämedad sõrmed ja tavaline nutitelefon, mitte leivalabidas, siis maksaks ilmselt osta mängu PC versioon Steamist (praegu on koos lisapakettidega allahindlus ka Steamis 33%), sest mul on üsna peenikesed, nõtked ja liikuvad sõrmed, aga isegi mul on raskuseid teinekord õige kaardi tabamisega, kui mängulaud juba parajalt umbes on. Kui ma nüüd mõtlen ulmemorskade kämmaldele…

Laud kisub suureks

Selline oli mu laud peale ühe mängu alustamist, selleks kulub nii 15-20 minutit, kusjuures seda võib veel julgesti nimetada algusfaasiks. See arenes veel edasi selliseks, et kaardid ei tahtnud enam hästi ära mahtuda, aga ma unustasin ekraanitõmmist teha ja siis ma sain surma, sest tervis sai otsa.

Täiesti ausalt ütleksin, et mänguna ilmselt 10/10, sest see on originaalne, hästi kirjutatud, huvitava kontseptsiooniga ning teab, mida ta teha tahab ja teeb seda hästi. Ma ei kujuta ette, et mida sealt mängust annaks juurde panna või ära võtta, et ta veel „parem“ oleks, ainsana tuleb pähe see, et no neid nimisõna-kaarte võiks alati muidugi rohkem olla, aga mängul on mitu expansionit väljas, mis neid niigi lisavad (preester, guul ja tantsijanna taustad). Aga telefonimänguna 7/10, sest seda lihtsalt ei ole väga mugav telefonis väikesel ekraanil mängida. Ma olen seda mänginud siin vahepeal niimoodi, et istun rätsepaistes voodi peal, telefon enda ees padja peal, ühe sõrmega taon pausi ja teisega lohistan kaarte. Saab ka nii, et ühe käega hoiad telefoni ja siis parema käega kord lööd pausi, kord lohistad kaarte, aga kuna see on mäng, kus sekundid tõesti loevad teinekord palju, siis…

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0724)