Illustratsioon jutule-Iseenda vaenlane

Minu jaoks on alati olnud tähtedevahelise reisi tipphetkeks hibernatsioonikambrist väljumine. Tunne, mida tekitas vahetult enne ärkamist verre lastud adrenaliin, oli kirjeldamatu.

Mõnust mõmisedes ringutasin uuesti ja uuesti ning kõverdasin pikast unest kangeks jäänud jäsemeid. Tundsin, kuidas veri üha kiiremini mööda sooni ringi tuiskama hakkas. Näpuotsad surisesid mõnusalt.

„O-oh õudust!“

See haledahäälne hüüatus tõi mind tagasi reaalsusesse. Lükkasin poolkinni olnud silmalaud kulmudele lähemale ja keerasin pea soigumise suunas. Mu pilk jäi peatuma kõrvalkambrist väljaronival Alekseil.

Vaesel mehel oli see alles teine pikem reis tähelaevas ning tema keha ei olnud jõudnud veel ära harjuda ebameeldivate tunnetega, mida säärane pikk uni algajatele tähtedevahelistele reisijatele tekitas. Temale mõjus ärkamine kui külm dušš Pluuto pakase käes. Ma ei kadestanud teda üldse.

“Võta ennast kokku, kamraad!” ütlesin irvitades. Vastikusest värisev mees vaatas minu poole ja krigistas hambaid.

“Ah, jäta nüüd…” ütlesin talle seepeale. “Lähme laseme arstionul ennast üle vaadata.”

Lõin talle sõbralikult õla pihta ja hakkasin sammuma sinnapoole, kus asus meditsiiniosakond. Ärkamisest šokis Aleksei järgnes mulle, omaette midagi pomisedes.

Arstikambri ukse taha olid enne meid jõudnud teised pikast unest ärganud meeskonnaliikmed. Neid oli kaks. Üks neist, pikem, oli tähelaevas kapten, kapten Argal. Teine mees oli mehaanik Janek. Mõlemad mehed istusid aluspesus külmadel metalltoolidel. Mina eelistasin seista, kuigi vabu toole veel leidus. Minu värisev naabermagaja istus põrandale.

“Tervitus.” ütles kapten. “Kuidas siis meie militaarüksusel enesetunne on?”

“Võimas!” vastasin ja demonstreerisin irvitades parema käe biitsepsit.

Maas istuv Aleksei pööritas halvakspanevalt silmi ja hakkas luksuma.

“Temaga on ka kõik korras.” sõnasin kaptenile. “Lihtsalt väikesed vaevused. Algajate asi...”

Kapten noogutas. Ta oli arusaaja mees.

Arstikambri uks avanes, lastes ruumist välja valge kitliga kuju.

“Kapten.” ütles ta monotoonse häälega ja kadus oma ruumi tagasi.

Argal tõusis toolilt ning astus arstikambri uksest sisse, et kümmekond minutit hiljem sealt jälle väljuda. Tema näol oli hästivarjatud valugrimass ning ta hoidis verest tasapisi punasekstõmbuvat steriilset vatitupsu kaela tuiksoonel. Sõnagi lausumata ning kellelegi otsa vaatamata siirdus ta oma ruumidesse viivasse kitsasse koridori.

Uksel seisev arst vaatas kaptenile järele, kuni too koridorikäänaku taha kadus, ning vaatas siis oma ilmetute silmadega minu poole.

“Nüüd on teie kord.”

Lükkasin ennast seinast eemale ja astusin arstiruumi, lükates ukse enda taga kinni.

Doktori valdused nägid viimse pisiasjani välja sellised, nagu kõikidel teistel uuematel tähelaevadel: ruumist viis välja kolm ust. Üks neist lubas pääseda koridori, teine viis opereerimissaali ning kolmas kahe voodikohaga pisikesse taastumispalatisse. Eesruumis, kus mina parasjagu viibisin, oli hall metallist kirjutuslaud, paar põranda külge needitud sama värvi tooli, läbivaatuslaud ning arstiriistu ja ravimeid sisaldavad teraskapid.

“Astuge siia, palun. Heitke pikali.”

Arsti viipe peale astusin läbivaatuslaua juurde ning heitsin sellele pikali. Arst vajutas vilunud liigutustega laua küljes olevaid nuppe, käivitades sel viisil skännerid, mis paari minuti jooksul minu tervislikku seisu uurisid.

„Kõik. Korras,” ütles arst ja lülitas skännerid välja.

Tõusin laualt ja vaatasin küsivalt arsti poole.

„Kas ma siis süsti ei saagi?”

Valges kitlis kuju jäi mind hetkeks oma süsimustade, ilma iiriseta silmadega piidlema, justkui kõhkleks. Seejärel ütles ta ilmetul häälel: „Ei.”

„Misiganes.” Pomisesin ja läksin uksest välja. Arstiga ei olnud mõtet rohkem lõõpida, sest tema klassi sünteetilistele ei olnud huumorimeelt sisse programmeeritud.

Peale arstliku kontrolli läbimist kogunesime kõik peale arsti, kes oli rutiinse süsteemikontrolli tarbeks välja lülitunud, puhkeruumi, ja niipea kui me ennast, mahlakruusid käes, mugavalt toolidele olime sättinud, hakkas kapten Argal rääkima:

„Ma tean ,et te kõik olete juba selle missiooni olemusega kursis, aga siiski, kuna seadus seda nõuab, pean ma kõik üle kordama.” Kapten jäi korraks vait ja katsus ona kaela, mis oli korralikult üles paistetanud. Siis ta jätkas:

„Paarisaja aasta eest saadeti Maalt teele Inimkonna Esimene Tähelaev – Kontakt – mille nimi kõlab peaaegu kõigis keeltes samamoodi ja mille ülesandeks oli leida inimkonnale uus elupaik. Viimase Maale saabunud teate kohaselt see missioon ka õnnestus. Nad leidsidki täiusliku elupaiga. Maaga sarnase planeedi, millel asutasid omainimeste koloonia.

Nüüd aga peame meie selle info õigsust kinnitama ja ühtlasi Uue Maa, või kui soovite, Teise Maa, asunikele kaasaegset tehnoloogiat ja varustust tooma. Ühtlasi vaatame üle, kuidas inimesed on uues elukohas kanda kinnitanud. Vot nii lihtne meie ülesanne ongi.” Ta katsus uuesti oma kaela, mis oli üsna jubedat purpurset tooni omandama hakanud. „Et siis... Tunni aja pärast siseneme atmosfääri. Minu poolt kõik.” Seda öelnud, suundus mees oma positsioonile kaptenisillal.

Minu kõrval istunud mehaanik rüüpas klaasist viimase tilga mahla ja läks sõnagi lausumata laeva maandumisseadmeid kontrollima.

Ka mina tõusin.

„Noh, lähme vaatame siis skafandrid ja plasmarelvad üle.”

Minu kaasmilitarist Aleksei ohkas ja tõusis samuti püsti.

„Lähme pealegi.”

Läksime vaikides relvahoidlani.

„Sina kontrolli ülikonnad üle, mina võtan relvad ette,” käsutasin ja krabasin relvariiulilt ühe suurekaliibrilise plasmarelva.

Aleksei täitis vastuvaidlematult käsku ja hakkaski kohe ühte skafandrit näppima. Ta avas kaitsekiivri kinnitused ja eraldas selle ülejäänud ülikonnast, et hapnikuvoolikuid, õhufiltreid ja kommunikatsiooniseadmeid kontrollida. Kiivri kallal mõnda aega kohmitsenud, pomises mees minu poole vaadates:

„Paistab, et see on korras...”

„„Paistab” ei päästa! Kontrolli korralikult!”

„Kontrolli siis ise, värdjas!” karjatas mu kolleeg seepeale ja saatis raske kiivri minu suunas lendu. Püüdsin selle kinni.

„Rahune nüüd maha!”

„Rahune ise!” karjus täiesti hullunud Aleksei ja sihtis paremsirgega minu lõuapiirkonda. Rusikas tabas luupurunemisest kõneleva raksatusega kiivrit, mille olin kaitseks ette tõstnud, ning järgmisel hetkel tabas minu jalahoop tema kaela. Kolleeg langes põrandale nagu küps õun.

***

Seisime koos kapteniga haiglapalati ukseaugus ning vaatasime voodis lamavat, käsist-jalust rihmadega kängitsetud, teadvusetut kogu.

„Hibernatsioonihullus...” ütles kapten. „Seda on viimasel ajal üsna tihti hakanud juhtuma.”

„Jah,” nõustusin. „Väljaõpe ei ole enam see, mis ta vanasti oli. Aga küll ta toibub.”

Kapten noogutas.

„Ma tean, kuid käeluu taastamisega läheb veel üsna kaua aega. Aga see selleks. Nüüd on aeg oma kohad sisse võtta. Hakkame kohale jõudma.”

Lahkusime vaikides arstiruumist ning sammusime tähelaeva juhtimissillale. Kapten võttis koha sisse juhtimispuldi juures ning hakkas puldilolevaid nuppe näppima. Mina istusin natuke tahapoole, Janeki kõrvale, ja tõmbasin turvarihmad kinni.

„Tähelepanu! Kahekümne sekundi pärast siseneme atmosfääri,” ütles kapten.

Haarasin tugevalt istme käetugedest kinni, sest maandumist olen ma alati natuke peljanud.

Laeva pidurdumootorid hakkasid kõrvulukustavalt undama ja juhtimispuldi kohal asuvatelt ekraanidelt võis näha üha tihenevat tumedat pilvemassi – oli öö. Laev hakkas vaevumärgatavalt rappuma. Kapten Argali käed jooksid välgukiirusel mööda pulti, korrigeerides pidurdusmootorite tasakaalu vastavalt atmosfääris valitsevatele õhuvooludele. Paari minuti pärast oli tunda õrna tõuget, kui laev oma hüdrauliliste jalustega planeedi pinda puutus.

Kapten suretas laevamootorid välja, tõusis oma toolilt ning vaatas naeratades meie poole.

„Kohale jõudsime.”

Mullegi tekkis muie suule ja kergendusohkega lasin käetoed oma haardest lahti. Me olime teinud pika reisi ning täie tervisega sihtpunkti jõudnud. See oli hea märk.

„Asundus jääb meie maandumispaigast kaheksa kilomeetrit lõuna poole,” seletas kapten ja näitas nimetissõrmega helendavale ekraanile, kus paistsid planeedil paikneva asunduse koordinaadid.

„Sinna saad vastavaotstarbelise soomukiga. Ja kuna kahetsusväärse intsidendi tõttu on su kaaslane haigeruumis, siis tuleb Janek sinuga kaasa.”

„Kas ta relva kasutada oskab?” küsisin mehaaniku poole vaadates.

„Mitte eriti. Aga kui raske see ikka olla saab? Lihtsalt sihid ja vajutad päästikule.” ütles Janek, kes vahepeal oli kaptenisillale jalutanud.

„Nojah. Kui nii siis nii...” ütlesin Janeki vastuse peale muiates.

„Tähelaeva kaptenina ei saa ma sul lubada üksi maad avastama minna. Reeglid ei luba. Nii et sul tuleb siiski temaga leppida,” ütles kapten väga tõsise häälega.

„Ma saan sust aru... Aga see on siiski natuke nigel variant. Ekstreemolukorra tekkimisel pean ma siis ju nii enda kui ka tema seljatagust katma. Ja ta võib kogemata minu pihta tulistada.”

„Reeglid on reeglid,” ütles kapten Argal sellise tooniga, mis välistas vastuvaidlemise.

„Lähme, paneme siis kostüümid selga,” ütlesin mehaanikule ning hakkasin kiire sammuga relvahoidla suunas liikuma. Janek, kes oli minust peajagu lühem, pidi minu kannul püsimiseks kerget sörki tegema.

Relvahoidlasse jõudnud, tõmbasime endile lahinguskafandrid selga ja riputasime plasmarelvad rihmaga üle õla. Janek küll kohmitses natuke kiivrikinnituste kallal, kuid sai need siiski ise suletud.

„Täitsapoiss!” kiitsin ja lõin talle tunnustava laksu vastu õlga. Janek tõstis heameele märgiks pöidla.

„Nüüd jooksuga soomukisse!” ütlesin seepeale ja lükkasin ta relvahoidla uksest välja.

Soomuk oli musta värvi ja nurgeline, mõeldud mahutama nelja inimest ja kuni tonnijagu varustust. Tavaliselt on selle klassi kergsõjatehnikale külge installeeritud ka sihtmärgiotsijaga suurekaliibrilised laserrelvad. Sellel masinal neid aga ei olnud, sest meie missioon ei olnud sõjaline.

„Noh, edu siis!” soovis kapten Argal, kes neid ära saatma oli tulnud.

„Täname!” ütlesin ja käivitasin masina mootorid. Soomuk võttis kerge jõnksatusega paigalt ning kandis meid tähelaevast planeedi pinnale. Lülitasin sisse automaatse suunamääraja ning kui see hakkas masinat asunduse poole juhtima, nõjatusin mugavamalt istmele ja jälgisin armatuuril olevalt ekraanilt planeedi maastikku. Palju ma küll ei näinud, sest väljas valitses pilkane öö. Panin tähele vaid seda, et taimestik oli hämmastavalt sarnane Maa taimestikuga.

„Hei!” hüüatas Janek, kes samuti ainiti ekraane silmitsenud oli. „Kas sina ka seda nägid?”

„Nägin mida?”

„Üks valgete riietega tüüp jooksis just üle tee!”

„Käsijuhtimine!” karjusin masinale, ja kohe, kui armatuuril käsijuhtimisest märkuandev roheline tuli süttis, vajutasin piduri põhja. Soomuk peatus.

„Kus täpselt sa teda nägid?”

Janek näitas sõrmega ekraanile: „Jooksis siit sinnspoole.”

„Sina jääd autosse!” ütlesin ühe käega ust lahti lükates ja teisega relva haarates. „Teata kaptenile, et saavutasime kontakti!”

Hüppasin soomukist välja ja relva sisse ehitatud võimsat prožektorit sisse lülitades jooksin Janeki näidatud koha suunas.

Kammisin seda ala oma pool tundi, kuid ei leidnud kedagi. Kivise pinnase tõttu ei olnud ka jälgi võimalik näha. Niisiis otsustasin masina juurde tagasi minna.

Soomuki juurde jõudes nägin kohe, et midagi on valesti. Masina mõlemad uksed olid avatud ja seest immitses suitsu.

Uksest sisse kiigates leidin ka suitsuallika. See oli soomuki armatuuril olnud raadio, millest nüüd oli järgi vaid sulanud plastmasskäkk. Ilmselgelt plasmarelva töö. Aga kelle kaasabil? Võibolla oli Janek igavusest relvaga mängima hakanud? Samas tabas mu prožektorikiir Janeki istet, kus olid hiiglaslikud vereplekid.

Ronisin läbi masina ja nägin kiviklibule jäänud vererida. See viis umbes kilomeetri kaugusele jääva asunduse poole. Vandudes hakkasin vereplekkide järgi jooksma ja õige pea jõudsingi asunduse juurde. Majade vahele jõudes aeglustasin sammu ja liikusin ettevaatlikult edasi, hoidudes seinte lähedale.

Vererida juhatas mind asunduse keskel asuva suuremat sorti hoone juurde, mis oli nähtavasti siin elutseva kogukonna peastaap. Uks oli avatud ja seega astusin sisse, sõrm plasmarelva päästikul.

Hoone sisemus tundus kuidagi tuttavlik, kuid mul kulus siiski hetk aega, enne kui taipasin. See ehitis, kuhu olin sattunud, ei olnudki hoone... See oli IET – Inimkonna Esimene Tähelaev! Tuttav tundus see sellepärast, et ma olin seda laeva missiooni tarbeks, enne Maalt äralendu, tundma õppinud.

Seda tõdenud, jätkasin oma kadunud kamraadi otsingut, silmad kinnitatud üha kõhnemaks jäävale verejäljele, mis ühtäkki ühe ukse ees lõppes. Minu teadmiste kohaselt pidi see olema juhtimisruumi viiv uks.

Katsusin ettevaatlikult ust, püüdes võimalikult vähe kära teha. Uks oli lukustatud. Astusin sammu tagasi, keerasin plasmarelva võimsuse maksimumi peale ja vajutasin päästikule. Roheline sähvatus lõhestas koridoris valitsevat pimedust oma teel ukseni. Kostis kärgatus ning uks vajus praokile. Võtsin hoogu ja lõpetasin jalahoobiga plasmarelva töö; uks paiskus pärani. Veeretasin end välkkiirelt uksest sisse ning varjusin mingi kõvema konstruktsiooni – vist kommunikatsioonipuldi – taha.

„Üks...kaks...kolm...” lugesin mõttes ja hüppasin siis püsti, lastes prožektorivihul läbi ruumi libiseda. Ühes kaugemas nurgas tabaski valguskiir mingit inimesesarnast kogu seismas.

„Käed! Nii, et ma neid näeksin!” karjusin talle läbi kiivri valjuhääldi ja lasin prožektoril talle näkku paista.

Suur oli mu üllatus, kui ma tundsin tolles kogus ära... valges haiglarõivastuses Aleksei.

„Kuidas sina siia sattusid?” küsisin Alekseilt, teda kirbult laskmata. Aleksei ei vastanud. Tema näoilme oli tuim; jäi mulje, nagu ta magaks, silmad lahti.

„Käed üles!” käsutasin Alekseid igaks juhuks, sest ta ei olnud ennast meie kohtumisest saadik mitte karvavõrdki liigutanud, seistes ikka tuima näoga, käed vastu külgi surutud. Aleksei tõstis aeglaselt oma parema käe.

„Ettevaatlikult, või ma...” Mul jäid sõnad kurku kinni, kui ma nägin, mida ta käes hoidis. See oli verest tilkuv inimsüda. Nüüd alles märkasin tumedat kogu, mis vedeles Aleksei selja taga. Suunasin sellele valguse ning oma ehmatuseks tundsin ära Janeki. Teda oli ebainimlikult rapitud ja kogu ta sisikond vedeles Aleksei jalgade ümber.

„Miks sa seda tegid!?” karjusin mehele.

Aleksei ei vastanud. Selle asemel tegi ta kiire liigutuse, lennutades Janeki verest tilkuva südame minu poole. Liigutasin ennast, vältimaks südame lennutrajektoori, ning kaotasin Aleksei hetkeks sihikult. Seda ta vist ootaski, sest enne kui ma jõudsin relva tema poole tagasi keerata, jooksis ta urisedes minu poole. Tema käsi tabas mu kaitsekiivrit sellise jõuga, et ma suutsin vaid suure vaevaga jalgele jääda. Kiiver jäi terveks, kuid Aleksei käsi mitte – küünraluust paistis välja verine luuots.

Tundus, et hullunud mees ei märganudki oma vigastust, sest ta virutas mulle sama käega uuesti. Kostis veel üks raksatus ning nüüd rippus tema käsi õlavarre küljes vaid naharibade abil. Tema ründeind seevastu paistis aina kasvavat. Tema järgmist lööki teadsin oodata ja seeparast tõrjusin selle hõlpsasti, ise samal ajal soomustatud kindaga talle meelekohta virutades. Mees tuikus paar sammu tagasi ja ründas siis uuesti. Mina aga vajutasin päästikule ja nägin kergendustundega, kuidas roheline valgus Aleksei ruumi tagaseinale laiali laotas.

Olin Janeki laiba seljas soomukisse vedanud ja kihutasin nüüd tähelaeva poole. Kaptenile oli kindlasti vaja kõigest sellest aru anda.

Masina võimsate mootorite toel läbisin selle vahemaa kiiresti. Laeva laadimisluuk oli endiselt avatud ning masin seisis õige pea endises kohas.

Janeki keha jätsin autosse ja jooksin mööda kitsast koridori kaptenisilla suunas.

„Kapten!” hüüdsin ust lahti paisates. „Sa ei kujuta ette, mis...” Jäin jälle ehmatusest vait, sest kapten lamas lõhkikistud rinnakorviga keset ruumi. Jooksin laiba juurde ja kummardusin haava uurimiseks selle kohale. Selliseid purustusi tekitas ainult keskmise kaliibriga käsilaserrelv. Arvatavasti seesama, mis nüüd kaptenist paari meetri kaugusel põrandal vedeles.

Kapten oli tapetud! Aga kuidas? Jooksusammul kiirustasin kaptenisillal asuvate monitoride juurde ja käivitasin jälgimiskaamerate lindistused.

Esimesena otsustasin vaadata haiglaosakonna salvestust. Ekraanile tekkis pilt voodis lesivast Alekseist. Alguses vedeles ta seal rahulikult, siis hakkas ta metsikult rabelema. Mõnda aega rabelenud, rahunes ta maha. Kerisin linti edasi, kuni Aleksei uuesti rabelema hakkas. Siis juhtus midagi kummalist: Aleksei käsi väändus veidralt ja küünarvarrest tungis välja luuots. Ja järsku ta PLAHVATAS mööda ruumiseinu laiali, nagu oleks saanud tabamuse plasmarelvast. Meenus võitlus Alekseiga. Või õigemini – TEMA TEISIKUGA.

Mind hakkas see asi huvitama. Nüüd tahtsin näha kapteniruumi lindistust. Vajutasin vastavaid nuppe. Kapten ilmus ekraanile. Ta istus rahulikult laua taga ja trükkis midagi logiraamatusse. Äkitselt pöördus ta ümber ja jäi kedagi oma selja taga jahmunud ilmel silmitsema. Ta hüüdis midagi, haaras vöölt oma käsilaseri ja hüüdis uuesti midagi. Kapteni käitumine tundus äärmiselt kummaline, sest mina ei näinud ruumis kedagi. Äkitselt kapten tulistas seina poole, sinna, kus tema nähtamatu kaaslane oletatavasti viibima pidanuks ning... tema rinnakorv lendas tükkideks.

Ma tundsin külma higi mööda selga alla jooksmas. Kiiresti valisin otsepildi arstiruumist ja nähes arsti seal toimekalt ringi askeldamas, hingasin kergendatult. Seadsin oma sammud sinnapoole, sest droid võis midagi juhtunust teada.

Arstiruumiuks peaaegu et lendas hingedelt, kui ma selle lahti lõin. Arst pööras ennast minu poole. Tema tuimast näost oleks võinud välja lugeda imestust, kui ta küsis:

„Kas midagi juhtus?”

Olin hämmelduses. „Kas midagi juhtus!? Kõik on ju surnud!”

„Ma tean” Droidi ilmetu hääl hakkas mulle närvidele käima.

„Aga kuidas? Ma vaatasin kaamerate lindistusi! Kuidas midagi sellist juhtuda sai!?”

„Inimene on iseenda suurim vaenlane,” ütles arst ja naeratas.

Kohkunult astusin sammu tagasi. Droidid ei NAERA MITTE KUNAGI. Meie sünteetilisel ei olnud selleks otstarbeks vajalikku motoorikatki näkku installeeritud.

„Kuidas sa...?” Ma ei saanud küsimust lõpetada sest nüüd naeris arst juba laginal. Mina enam ei kõhelnud ja droidi naerev nägu aurustus mu relvast väljuvas rohelises kumas.

Jättes arsti aurava ja tõmbleva laiba sinnapaika, jooksin juhtimissillale, sest ma tahtsin võimalikult kiiresti sellelt planeedilt plehku panna.

Palavikuliselt nuppe ja lüliteid näppides õnnestuski mul laev stardieelsesse seisundisse saada ning ma hingasin natuke kergemalt. Nüüd oli vaja veel turvarihmad kinni tõmmata ja mootoritele elu sisse puhuda. Hakkasingi juhtpuldil vastavaid protseduure läbi viima, kui äkki tundsin, et ma ei ole ruumis üksi.

Pöörasin ümber ja... seisin silmitsi musta lahingskafandrit kandva mehega., kelles tundsin ära.. .iseenda.

Instinktiivselt vajutasin päästikule...


Autori illustratsioon.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0622)