Triin Loide

Me ei ole täna need, kes me olime eile. Sellise mõttega liigun praegu vanast uude. Ma olen jätkuvalt üks vähestest eestlastest, kes ei ole näinud kultusfilmi „Viimne reliikvia“, aga see ei takista mul südamerahus kogu filmiga kaasnevat memeetilist pagasit isiklikuks otstarbeks rakendamast ja nõnda kummitab mind aeg-ajalt see lause. Ma ei tea täpselt, et mis kontekstis see öeldi, aga küllap seal on midagi andestamisest, inimesena kasvamisest ja õigusest elada ilma surmani mineviku pattude pärast taaka kandmast. Niisiis, me ei ole täna need, kes me olime eile, ja kuigi uue aastanumbri saabumine kriipsutab seda erilise tugevusega alla, siis tegelikult on meil iga päev võimalus ärgata ja püüda olla parem versioon iseendast. Eks aasta lõpp toob selle kõik kuidagi eriti hästi esile, nii et miks mitte heita siis pilk olnule, olevale ja sellele, mis veel tulemas.

Üks aasta ulmes

Ma ei oskagi nüüd öelda, et kas ulmele on olnud hea aasta – nii isiklikke aastaid kui ka isiklikke aastaid aktiivse ja teadliku ulmefännina on väheseks jäänud. Kindlasti ei ole aga olnud halb aasta, sellele kinnituse saamiseks tasub vaid sirvida eelnevaid Reaktoreid ning vaadata raamatukatkendeid, mille kirjastajad meile saatnud on ning uudiskirjanduse rubriiki, kus on alati hea peotäis raamatuid. Täiesti huvi pärast võiks sirvida, et kas on kunagi olnud sellist uudiskirjanduse veergu, kus pole mitte midagi… Aga selle jaoks mul viitsimist pole.

Küsisin sama küsimuse paarilt inimeselt, kes ulmet kaugelt enam tunnevad ja teavad kui mina. Esimesena pöördusin kirjastus Fantaasia juhi Eva Lutsu poole, sest teist sellist kirjastust meil pole, mis niivõrd kindlameelselt ulmele keskendub.

„Oli väga huvitav ulmeaasta,“ leidis Eva Luts. „Fantaasia sai kolm Stalkerit, toimus jutuvõistlus, ilmus jutuvõistluse kogumik, avaldasime Asimovi, Kingi, Zelazny, Bacigalupi, Scalzi jpt autorite teoseid, jätkusid sarjad Orpheuse Raamatukogu ja Sündmuste Horisont. Tänu jutuvõistlusele tekkisid ootused mitmete uute autorite suhtes, et millal nad midagi veel ilmutavad. Aitäh, Raul, Ats ja teised sõbrad-partnerid-kaastöölised! Ja aitäh Sulle, Triin!“

Lummuril on praegu mitu projekti pooleli, uus „Saladuslik Tsaar“ ootab oma järge ja seda peamiselt minu taga – mul pole olnud aega ega energiat, et see lõpuni läbi lugeda. Lisaks kahandas „Tondilatern“ kõvasti mu toimetamisindu, sest kuuldavasti olla seal kirja- ja trükivigu sees, ma ei tea, ma pole ise julgenud seda avada… Aga kunagi see „Tsaar“ ikkagi tuleb ja võin etteruttavalt öelda, et kuigi seal on minu maitse jaoks kõvasti liiga palju Lätit ja läti keelt, siis üsna tahe lugemine on. Samuti kiitis Kultuurkapital heaks Lummuri & Reaktori ühisprojekti, traditsioonilise Reaktori parimate juttude kogumiku „Tuumahiid“, mis seekord sai hellitavalt täiendnimeks „Fusioon“, et tähistada uute asjade sündi ja koostööd.

Eks aasta „pole olnud halb“ tervele Eesti kultuurile, „Tõde ja õigus“ on kuuldavasti jälle teel Oscarinominatsiooni poole, arvutimäng (!) „Disco Elyseum“ teeb maailmas uskumatut võidukäiku ja tegelikult tuleb häid ja toredaid uudiseid kultuurivallast pea iga päev, lihtsalt me oleme liiga väsinud ja blaseerunud, et neid tähele panna – Ugala teatri külastatavus purustab rekordeid, uued noored kirjanikud tulevad teostega välja, Eesti noored on maailma absoluutne tipp absoluutselt kõiges PISA tulemuste järgi otsustades ning veel palju taolist „nipet-näpet“, millega on hea kõigile apokalüpsisekuulutajatele paras ninanips anda; eesti keele ja kultuuri kohest võigast hukku on vist ennustatud nii kaua, kui ma lugeda oskan, ehk siis umbes 27 aastat… Elab Eesti, elab meie kultuur, elab meie ulmegi, selle üle võib rõõmu tunda.

Ulmes on ilmselt üks olulisemaid sündmuseid see, et Joel Jans tõi Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluselt ära austusväärse teise koha. Jüri Kallas arvas selle kohta nii: „Minu jaoks on 2019. aasta ulmeline tippsündmus üks ja kindel – Joel Jans ja tema romaani "Tondilatern" teine koht Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel. Sellist üleääreajavat ulmerõõmu pole ma ikka aastaid kogenud.“ Sellele võin ka ise alla kirjutada, rõõm Joelist ja tema kirjutatust oli tõesti piiritu ja see energialaeng, mis see sündmus andis, kestis ikka kuude kaupa ja võimalik, et just seepärast oligi nii haruldaselt malbe ja õdus Estcon sel aastal. Ka Joeli ja Mandi ühisprojektina sündinud kirjastus Lummur on ju tore samm ulmemaastiku radadel, kui tihti ikka ulmefännid loovad kirjastusi, mis spetsialiseerub ulmele? 

Nagu ma juba ka toimetusele kurtsin, siis ma olen vaikne omaette nohiseja ja minu huvid ei ole selgelt ainult ulmega piiritletud, nii et paljud ulmemaailmas toimunud sündmused on mulle ilmselt hoomamatuks või lausa kahe silma vahele jäänud, eks tõlkekirjanduses ole ju ilmunud palju huvitavat – juba Eva mainitud Asimovi, Bacigalupi, Kingi, Zelazny ja teiste teosed ning näiteks Eesti Raamat alustas Cixin Liu „Kolme keha probleemi“ triloogia väljaandmist. Praeguseks ilmunud esimese osa sain ma ka kirjastuselt endale kingituseks, aga arvustust pole suutnud sellele kirjutada – kuidas arvustada esimest osa triloogiast, saati veel sellist teost, mis nii sügavuti füüsikasse, matemaatikasse ja kohati lausa metafüüsikasse kaldub…? Eks, kui triloogia väljas, annab teha mingisuguse üldarvustuse, praegu piirdub arvustus sellega, et tõlge on hoolimata paarist kummalisest valikust (punavalvurid, mitte punakaartlased…) väga tahe ja tänu eesti keele nüansirikkusele isegi väljendab seda habrast poeesiat, mille poolest hiinakeelne originaal tuntud on.

Tõlkekirjanduse hindamisega on mul jälle isiklikest kiiksudest lähtuvalt kehvad lood – ma loen nimelt väga vähe kirjandust paberkujul. Osaliselt on selle taga ihnus, osaliselt lihtsalt ruumikitsikus – ma tassiks heameelega kõik raamatud kohalikust vanakraamipoest endale koju, aga hetkel on mu pesa Viljandis seitsmeteistkümne ruutmeetrine kööktuba ning aastaid elasin ma sellises 45-ruutmeetrises punkris koos oma Vanaemaga. Mida pole, on ruum, mida on, on seinatäied raamatuid. Hellitan lootust, et ehk saab minust kunagi elus edasijõudnud eestlane, kes saab endale osta maja, majja rajada aga lugemistoa-raamatukogu… Ilmselt saab sellelegi kunagi ruum otsa.

Ja osaliselt on süüdi ka see, et ma tunnen, et raamatuid trükitakse liiga palju. Ma olen asja irooniast vägagi teadlik: olen kirjastuses töötanud, nüüd töötan ajalehes, annan välja Reaktorit ja koostamisel on uus Tuumahiid… Ilmselt peaksin selle vastumeelsusega rohkem tegelema, sest raamatute trükkimine on ilmselt üks hoop, mis loodusel tuleb enda kanda võtta, et ei saaks hullem. Vaevalt, et vähelugenud inimesed kuidagi loodusega hellemini ümber käiksid kui raamatukoid, kelle ajus on sadu ja sadu ja tuhandeid erinevaid paralleemaailmaid, nägemusi, düstoopilisi ja utoopilisi visioone.

Vanadus hiilib ligi

Filmimaailmas lööb praegu sogaseid laineid uus Star Warsi episood, hinnangud sellele on olnud hapud, aga see on tegelikult juba iseseisva repliigi või arvamuse teema (nagu enamik siintoodud mõtetest). Kohati tundub, et inimesed, sealhulgas ka ma ise, ei ole võimelised aktsepteerima fakti, et nad vananevad ning et inimkond ja kultuur ei käi nendega ühte jalga. Kurta 40-aastase küpse inimesena, et see polnud ikka „nii äge“ kui kakskümmend viis aastat tagasi nähtud vanemad episoodid… See polegi ju täiskasvanutele või keskealistele mõeldud filmisari olnud mitte kunagi. See on ju pesueht YA „coming-of-age“ olnud kolmes vaatuses ja see ei saagi erilist pinget pakkuda inimestele, kes on ammu juba mingites teistes faasides.

Ehk võtaks arvesse selle, et sa pole lihtsalt sihtgrupp? Ma olen sellega ise pidevalt jännis ning muudkui sarjan filme ja sarju, aga vähemalt osa sellest kriitikast on alusetu, sest need asjad polegi mulle mõeldud ja ma peaks ammu oma valikutes tegema korrektuure… Aga kuidagi raske on aktsepteerida fakti, et ma pole enam 19, enam pole iga teine film „maailma parim!“, sest see on uudne ja seninägematu, ja aastakümneid kestnud kultuurinautlemine on kaasa toonud selle, et narratiivid hakkavad korduma ja pea kõik mõjub lahja koopiana, mis on tehtud lahjast koopiast…

Ma tegin selle avastuse najal mõned nädalad tagasi Facebooki filmivaatlusgrupis emotsionaalse karjatuse, et: „Aitab, ma ei vaata enam midagi, kui just töö ei sunni!“ ja olen sellest kinni pidanud, lisades selle klausli, et kui ikka inimene, kes on minuga samas vanusegrupis ja sarnase taustaga, soovitab, siis võib proovida… Nii et olengi vaadanud pärast oma karjatust ainult kahte filmi, kumbki neist pole ulme: „Voolusõda“ (7/10) ja „Midsommar“ (8/10). Kõik, punkt. Ma ei vaata enam nii usinasti filme ja sarju, sest suur osa toodetavast ei ole lihtsalt enam minu jaoks huvitav – seejuures on oluline tähele panna, et see pole mingi üleolev plõksimine ega enda paremaks pidamine. Väga vähe on neid mänge, mis suudavad võistelda selle emotsiooniga, mille ma sain lapsena Daggerfalli mängides. Ma hingasin seda mängu ja kuna ma olin mingi 12-aastane nagamann, kes hästi veel inglise keelt ei osanud, siis ma mängisin seda nii, et tõlkisin sõna sõnalt ja lause lauselt queste ja esemete kirjeldusi. Objektiivselt võttes oli Morrowind paremgi mäng, aga Daggerfalliga minu jaoks ei võistle. Personaalne taust ja kontekst, millesse asjad paratamatult paigutuvad, mängib alati suurt rolli ja seda tuleb teadlikult arvesse võtta. Nii et mis põhjapanevat seisukohta ma saaksingi asjade osas võtta või mis kasu neist seisukohtadest õieti üldse suures plaanis on, sest me kõik loeme ja näeme tekste täiesti erinevalt.

Ehk siis tulles tagasi alguse juurde – me ei ole täna need, kes me olime eile. Uus aasta pakub võimaluse heita pilk peeglisse ja teha korrektiive kõiges selles, et mis endale enda juures vastukarva või mis elu jures häirib. Mina olen juba teatud korrektiivid teinud ja vaatan vähem filme-sarju. Kõlab naeruväärselt, aga tunne on parem küll, ära jääb see pidev kuklas kriipiv ärritus, et: „Tähendab, mina olen ju maailma naba, miks see asi pole minu maitse ja elukogemuse järgi tuunitud…?“

Aga püüdes seda nüüd kuidagi isiklikust perspektiivist lahti haakida ja asetada üldisesse konteksti, siis ka filmimaailmas on ulmel ka globaalselt olnud hea aasta. Vähemalt filmilinal on ulme täiesti mainstream, kuigi meil siin Eestis meeldib mõelda, et me eksisteerime kambakesi kuskil kunsti ja kultuuri ääremaal, üksikul rabasaarel. Eriti just sarjade vallas võidutseb ulme peaaegu konkurentsitult, äsjailmunud Witcheri võidukäik on lihtsalt järjekordne lüli selles pikas ketis. Mina, muidugi, pole Witcherit vaadanud ja ei kavatse lähiajal vaadata ka. Ehk kunagi, kui mind suudetakse ära rääkida.

Detsembrikuine Reaktor

Ka Reaktor ei ole täna see, mis ta oli eelmisel kuul, aga liigub vaikselt ja vääramatult tulevikku. Aasta lõpp ja pühade aeg tähendab seda, et absoluutselt kõigil on kett maha jooksnud ja pannakse kuidagi vanadel aurudel uude aastasse. Tunnistan, et mul on pühaderežiimist juba mõõdukalt kõrini – päev tööl, kaks päeva kodus, päev tööl, kaks päeva kodus… Sellekuises Reaktoris üht-teist siiski on.

Püüdsin sihilikult panna põhirõhku raamatukatkenditele, et rohkem sisukaid asju jääks järgmise kuu Reaktor 100 juubelinumbri jaoks ning eks see aasta lõpp ole ka selline aeg, et istud, jood kakaod, loed katkendeid, lahkes ja heas tujus äkki ostad midagi endale (sest uue aasta lubadus on, et hakkan tubliks ja loen 100 raamatut või midagi). Esimene katkend on muidugi Joel Jansi "Tondilatern". Weinberg on juba raamatut jõudnud lugeda ja kirjutas sellest arvustuse. Teine katkend on kirjastuselt Viiking ilmunud H. G. Wells raamatust "Tulevase maailma pale". Raul saatis mulle katkendi ja paigutasin seda siis üles, Raul murelikult taustal võbelemas, et: "Väga tahaks, et see homopropaganda pealkirja mahuks!" Mahub, Raul, mahub. Lisaks täidan lubaduse ja rõhutan, et Wells ei näinud ette ainult lokkavat ja maailmahävitavat homopropagandat, vaid ka liberalismi ja ideed, et naised on inimesed ja enam-vähem sama olulised kui mehed. Kolmas raamatukatkend on Evalt, kes oli nii lahke ja andis lugejatele isu tekitamiseks Arthur C. Clarke'i "Kuutolmu varingu" katkendi.

Ilmselt kõige magusam pala ulmesõpradele on mahukas intervjuu ulmekirjanduse suurmeistri Alastair Preston Reynoldsiga. Au ja kiitus Reidar Andresonile, kes selle idee välja käis, teoks tegi ja lõpuks ka korrektselt ära viimistles ning isegi pildid tekstis paika pani, enne kui teksti meile saatis. Intervjuu on nii pikk, et see on mitmesse erinevasse osasse jagatud ning peaks olema küll igati huvitav ja põnev lugemine ka neile, kes võibolla Reynoldsi suured fännid (veel) ei ole.

Juttusid on kaks: Krafinna "Käsikäes" ja Rene Dambe "Iseenda vaenlane". Mis ma ikka pikalt öelda oskan, Krafinna on Krafinna. Äsja luulekoguga maha saanud poetess-ulmik valdab sõna meisterlikult. Hea meelega ärgitaks teda rohkem kirjutama, aga olles nüüd ise paar kuud ajalehes töötamise leiba maitsta saanud, siis hoian end empaatiavõime najal tagasi. Hea, kui õhtul arvutisse sisselogimiseks parooli sisse toksitud saad, rääkimata siis veel muudest asjadest. Dambe jutt toob aga märksa kõvemat teadusulmet ja adrenaliini, justkui vastukaaluks Krafinna pehmele, aga teravale sulele.

Püsirubriikidest on olemas Taivo Risti ekslemised Wikipedia salapärasel maastikul, Laura koomiksiveerg on seekord natuke teistsugune ja mina sain hakkama selle suure saavutusega, et leidsin oma "Taskumänguri päevaraamatu" jaoks veel ühe mängu, mida mängida. Imeline, eks? Ma olen ise väga uhke. Weinberg ja Tõnis on platsis, et arvustada eelmises numbris ilmunud juttusid ja siinkohal neile soovitus, et pange vaim jaanuariks valmis, tali on tulemas... Sulbi luges aga kahjutundega Märt Lauri loomingut ja arutab sellest artiklis, millele me ei osanud kahe peale välja mõelda, et kas see on nüüd artikkel või raamatuarvustus... Ühise mõttetöö tulemusena sündis idee luua kaks uut kategooriat Reaktorisse, "Jaur", mis on reserveeritud Sulbile, ja "Kelbas", mis on reserveeritud mulle. Peas hakkasid kohe keerlema kaunid kaanekirjad: "Raul Sulbi jaurab ja Loide ajab taaskord kelbast!".

Seekordne ulmestaar on mu hea kolleeg ja ulmekirjanik Margus Haav.

Kaanepilt ja -kujundus sündis minu ja Meelis Krošetskini oskuste ebaterves kooskõlas: minu poolt idee, tema poolt sügav ohe ja ületamatu joonistamisanne.


Ilusat vana-aasta lõppu ja head uut, olgu see parem kui eelmine!


Tervitades

Triin & toimetus

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0551)