Ei,te ei eksinud uksega. See on ikka seesama nurgake, kus me tavaliselt
kõrvalvoolu-koomikseid tutvustame. Lihtsalt pildid on seekord liikuvad ja jutt
helindatud. Mõte aeg-ajalt veebiseriaalidest juttu teha ulatub minevasügisesse, kui
saripostituste plaane punusin. Mustandist mustandisse on postituskavadega kaasa
jooksnud “laiendatud sisu” sabajupp ning olen passinud parajat hetke (ning
ettekäänet), et sealt midagi vaatluse alla võtta. Sest lõppude lõpuks ei ole ma
ju mitte mingisugune kõrgesti õpetatud koomiksitundja! Minu
soovitaja-kvalifikatsioon piirdub faktiga “loeb ja vaatab netist imelikke asju”
ja nüüd, kui see tõde päevavalgele sai, plaanin edaspidigi koomiksite vahele
aeg-ajalt mõne veebiseriaali sokutada. (Loodan, et säärane vindiga vahepala peatoimetajat
ei ehmata, ega pane Sakala kõrgustikult pers…istuli kukkuma.)
Endiselt kehtib printsiip “meeldib-jagame” ja endiselt on tegu padusubjektiivse
soovitamise, mitte tõsimeelse arvustamisega.
Niisiis: täna teeme põike veebiseriaalide ja sõltumatute pisistuudiote võlumaalima ning vaatluse alla tuleb loominguline kollektiiv Dead Gentlemen Productions (DG) ja nende filmisari “The Gamers” koos järgede, laienduste ja juureharudega. Kõnglaste loomingu majandamist, levi ja fännisuhtlust korraldab sõsarettevõte Zombie Orpheus Entertainmaint (ZOE).
Mängurite-lugude kobar ei ole mängulaua-teemalise veebisisu hulgas muidugi esimene ega ainuke, aga järjekindlalt oma lugu jutustades ja edasi arendades on nad paljudele nohikutele armsaks saanud ja klassika-staatuse välja teeninud. (Eks viita ma ju isegi neile tihti hea meelega). Seejuures lisandub iga hooajaga ja iga kampaaniaga fänne, kes kuulevad sellest maailmast esimest korda, ning seni sisuga vaid ümbernurga-meemide kaudu tuttav rahvas saab ikka ja jälle rõõmsalt hüüatada: “Ah see asi tuleb SEALT!”
Nohikud ja Kuri Saatus
Kõik algas aastal 2002, kui välja tuli kolmveerandtunnine amatöörfilm “The Gamers” -
päris- ja mängumaailma tegevust vaheldav klassikaline ümber-laua-õhtu, kus
täringuveeretajaid ootab katakombi lõpus kole lõpp.
Sellest filmist hüppame praegu üle ja alustame vaatamist hoopis kaudsetest järgedest “Gamers: Dorkness Rising” (2008) ja “Gamers: Hands of Fate” (2013).
Need kaks lugu jälgivad paariaastase vahega ühe mänguseltskonna ja nende tegelaste
juhtumisi ja katsumusi.
Esimeses
filmis kemplevad mängupoodnik Leo, pöörapäine tudeng Gary ja
mõisa-peale-mängur Cass mängujuht
Keviniga, kes katsetab sõprade peal endakirjutatud seiklusmoodulit ja üritab
teisi väevõimuga “päris rollimängu” radadele pressida. Seltskonna senine
numbrid-ja-madin-mängustiil mureneb, kui lauda kutsutakse uustulnuk Joanna, kes
kasutab mängumehaanikaid teiste arvates “valesti”, kuid see-eest aitab teistel
avastada rolli sisseelamisega avanevaid lahenduskäike.
Teises filmis puutub sama laudkond kokku sarnaste raskustega, mis vaevasid veebikoomiksi Darths Droids täiskasvanud
mängureid:
töö ja eraelu röövivad kogu aja, mänguõhtute korraldamiseks tuleb mägesid
ületada ja mängurite omavahelised keerulised suhted segavad väljamõeldud lugude
kulgu. Lisaks toimub kokkupõrge erinevate mängumaailmade vahel - Leo poes
pesitseb nüüd kaardimängurite kogukond, neid hurjutama läinud Cass aga satub
tüdruku otsa, kellele mulje avaldamiseks otsustab ta põlatud kaardiseikluse ise
ära õppida. Asjaolude pöörangute ja kokkusattumiste tõttu läheb kogu koosseis
suurüritusele (Gen Con Indy 2012) - kes kaardimängu finaalturniirile ühe maailma
saatust otsustama, kes niisama külalisena. Kõigi mängurite foobiad, luulud ja
minevikuvarjud pakitakse ilusti kaasa.
Nagu esimeses filmis, toimub ka järgedes tegevus vaheldumisi pärismaailmas ja
mängude sees. Ühelt poolt Kevini kirjutatud seiklus (seda mängitakse algul Drägon 3.5, hiljem Pathfinderi
reeglitega), teiselt poolt fiktiivse kaardimängu “Romance of the Nine Empires”
sopid.
Kütet ja hoogu annab lugudele mitmete vastanduste pinge: mängija vs. tegelane,
mängumaailm vs. argimaailm, mängumehaanika vs. sisuarendus, mängurielu vs.
täiskasvanukohustused, isiklikud ambitsioonid vs. kogukondlik ühispingutus… Ja
kui seiklus teinekord venima kipub, siis aitab väike tulepall talupoja pihta
tegevust käivitada.
Kuigi eespool said juba lingitud mõlema filmi täispikkuses vaatamise lehed, lisan siia ka episoodilises vormis esitlusloendi, mis sisaldab järjest mõlemat pikka lugu ja väiksemaid vahepalasid.
Põhiseikluste vahele jõuab ära vaadata kaks eraldiseisvat lühemat lugu.
Miniseriaal “Humans & Households” kujutab endast
äraspidi-drägoniõhtut, kus mängulaud asub tundmatus võlumaailmas,
mängutegelased aga visatakse jõledale eeslinnamaastikule ilmselt kuskil
Seattle’i kandis. (Lisan, et selle vahepala kohmetuskomöödiline olemus ei puugi
igaühele sobida.)
Pooletunnises filmis “Natural One” reisivad tuttavad mängurid Gary ja Leo Kanadasse, kus Gary pisiõe abieluõnne nimel peetakse maha kaelamurdev
partii kurikuulsalt keerulist mängu Cyber-run (ilmselgelt Shadowrun’i tuletis -
isegi tööotsa annab kätte sajanäoline Mr. Johnson.)
Tunnistan, et aastate jooksul on Dorknessi-seltskonna seiklustele jõudnud selga kasvada
paras nostalgiavammus, mõned naljad on õhemaks kulunud, ajastukohased
probleemid ei kanna enam päris sama laengut ja mõnede teemade käsitlus mõjub
liiglihtsusatud näpuviibutamisena.
Samas ei jää tegijad esialgsetesse naljadesse ja dünaamikatesse pidama ning uute
sarjade lisandudes muutuvad tegelased aina mitmetahulisemaks (väike
täringunali, hehe) ja nende sõnavarale lisandub krõbedust.
Nüüd jõuame ringiga tagasi esimese, 2002 aasta filmi juurde. Vanakooli “Mängurite” pikk versioon koos omaaegse mängulusti ja ehedusega on tasuta vaatamiseks üleval sealsamas edastusplatvormil Fantasy Network.
Esimese asjana lobisen välja filmi lõpu: mängutegelased murravad seikluse käigus mängust välja pärismaailma ja tapavad “oma” mängijad. (Viies mängija Mark juhtus eemal viibima ja pääses eluga.)
Mängurid löödi maha, aga lugu läheb edasi: neli argimaailma lõksu jäänud võluvikujorssi
- vibuhaldjas Newmoon, meistervaras Nimble, võlur Magellan ja barbar Rogar - on
pidanud uues kodus kuidagimoodi kohanema. Neid abistab mängumooduli autor ehk
Professor, kes soovitas kaaskonnal laiali hajuda ja inimeste seas peidus
püsida.
Aastaid hiljem toimub taas läbimurre argi- ja mängumaailmade vahel ning Professor
kutsub seiklejad uuesti kokku. Sellest taaskohtumisest jutustab “The Gamers: The Series” üleminekulugu (2017).
“The Gamers: the Series” jätkamiseks korraldatud Kickstarter’i kampaania lehel annab Kõnglaste loomemeeskond põhjaliku ülevaate põimuvatest eellugudest, kus nad valgustavad muuhulgas mängijate-tegelaste-maailmade vahelisi seoseid. Eduka kampaania tulemusel valmis film “The Gamers: The Shadow Menace” (2017).
Seekord tegutsevad nii mängijad kui tegelased korraga samas maailmas ja juhtohjade käest kätte liikumine põhjustab mõnikord piinlikkust, mõnikord ootamatult nutikaid lahendusi.
Matt Vancil ja metamaailmad
Tähelepanelikumad fännid, kes kõiki DG/ZOE sarju hoolega jälgivad, märkavad peagi, et mõned tegelased käivad läbi erinevatest lugudest, millel muidu omavahel justkui seost ei tohiks olla. Jutt pole niisiis sellest, et suhteliselt väike näitlejate seltskond kehastab eri filmides erinevaid tegelasi, vaid täpselt sama tegelaskuju esinemine mitmes maailmas. Nii näiteks kohtame “Hands of Fate” kaardireaalsuses nii punanahkset džinni kui eraklikku oraaklit, kes täpselt samal kujul tegutsesid puhtaverelises võluseikluses “Journey Quest”. Ka saladuslik Vari (Vari??? Vari!) libiseb häbenematult lugude vahel ringi.
Mängurite jätkuseikluste arendamise käigus on tegijad lõpuks selgitanud, et tegu ei ole kokkusattumuste ega niisama siseringi-naljadega, vaid hoopis ühismaailma järkjärgulise ilmsikstulekuga.
Autor Matt Vancili loodud võluversum Fartherall seob toimumispaigana kõiki mängurite ulmemaailmu ja teistegi originaalsarjade toimumispaiku. (Loe näiteks kiirülevaadet ZOE lehelt.)
Aga see on alles jagatud maailmade esimene kiht. Järgmise taseme meta-mõõde käivitub siis, kui asetame ülejäänud sarjad ja tegelased veelgi suuremasse “hüppajate” (Hopjockey) multireaalsusse.
Vancil ise kirjeldab (taas Kickstarteri vahendusel) ühismaailma põhimõtet nõnda: “Hopjockey on katusmaailm, mis seob kõik minu kirjutatud tööd üheks tervikuks. Sellele loole olen teed sillutanud juba üle kümne aasta - poetan filmidesse, sarjadesse ja mujalegi viited, mis aitavad neid seoseid mõista.”
Suure pildi ja ühismaailma tajumine ei ole siiski kohustuslik ja üksiksarju võib nautida lihtsalt eraldiseisvate lugudena, mis siin-seal kokku saavad.
Lingid ja lisalugemine
Need, kellele ZOE-seltskonna kirjutamis- ja näitlemisstiil meeldib, aga kes tahaksid
samadelt tegijatelt veidi teistlaadi sisu, vaadaku näiteks “Deemoniküttide” argiportree-stiilis vinjetikesi (minu lemmikuks on koristajate
öövahetus) või elagu kaasa “Journey Quest’i”
pikemale sariseiklusele.
Nii Youtube’i
kui Fantasy Networki vahendusel jagavad tegijad ohtralt mängurite-teemalist lava-improt ja rollimängusessioonide
otseülekandeid.
Eraldi hõrgu elamusena soovitan veel projekti, mis ei paigutu DG/ZOE ühismaailmadesse.
Esiteks satanismipaanilist allikteksti sõnasõnalt ja surmtõsise näoga esitav
heidutusdraama “Dark Dungeons”... ja sellega paaris filmitud, üle
väga mitme võlli paroodia-dokumentaal “Attacking the Darkness”.
Põhjalikult sissetöötatud sarjadega käivad kaasas teravsilmsed fännid, kes maailmakorra üle mõnuga spekuleerivad ja oma tähelepanekuid üles tähendavad - niisiis lõpetuseks jälle kohustuslik sissekannete kogu Tvtropes’i ürikutes.
(Pildimaterjali kasutamine DG ja ZOE kõnglaste lahkel loal.)