1.

Kehašampoon valgus pesemisrätikule nagu sperma. Valkjas, poolläbipaistev ja määratlematu konsistentsiga. Anni lasi vedelikul vajuda läbi kokkukägardunud kihtide, võttis rätiku ning hõõrus sellega keha. Rätik lõhnas nagu mandlid. „Mina lõhnan nagu mandlid,“ mõtles Anni, ja pesi ennast edasi. Lõhn valgus jalgadest kaelani, segunedes juustepesuvahendi veidi määratlematu värskusega. Annile meeldis ikka mõelda, et nõnda lõhnab meri, kui seal ei ole arutul hulgal vetikaid. Lõhnab nagu hilissuvine abajas. Nagu suudlus keset madalat merd. Õrn, hellitav, ja äärmiselt erutav.

Kuigi mälestustest oli möödas aastaid, olid need sama erksalt meeles nagu esimene kohtumine, mis naljakal kombel on samuti seotud veega. Jõgi on ju vesi? Voolav ja hoopis teistsugune kui meri. Vesi. Kuivamaalaste suvine Meka, mida mereäärsed lapsed hästi mõista ei oska. Jõevesi on alati jäine... Meri, meri läheb soojaks palavate päevade ja lämmide ööde aegu, säilitades sellesama värskuse, mis tuikleb jões.

Tumedate silmade ja helepruunide juustega määratlematus eas naine sundis ennast mõtlema kõigele sellele, mis oli ilus. Et peletada ligitikkuvat vaikust. Vaakumit iseeneses. Nutud olid nutetud, pisarad kuivatatud. Kui Melend ühel hommikul enam silmi lahti ei teinud, saabuski vaikus. Auk, tühi ruum, mis jääb järgi siis, kui lahkub inimene. Mida lähedasem, seda suurem ja kõrvukurdistavam. Sellist laadi vaikus, mis kisendab igas kuuldamatus registris.

Ta ei suutnud mõelda homsele. Tühjusele. Sündmuste horisondile. Kõik oli korraldatud. Algselt oli plaanis põletusmatus, et tuhk laiali raputada koduaeda või jumal teab kuhu, aga krematooriumis olid ajad kinni. Alles kahe kuu pärast võis mõelda tuhastamisele. Kuna see ei olnud variant, siis teha ei olnud suurt midagi. Päris omal käel ja oma aias põletamist ei tahtnud ta korraldada. Krematooriumist oli küll pakutud, et assisteerivad teda, aga pärast järelemõtlemist ei tundunud see mõte enam ahvatlev. Keegi ei taha elada majas, mille õues on korraldatud inimeste põletamine.

Niisiis, tavaline matus. Küllap Melend pöörab ennast hauas ringi, kui teada saab, et teda ei tuhastatudki. Vaimudesse ja kummitustesse Anni ei uskunud, kuigi talle oli kinnitatud kümme aastat järjest, et need on olemas. Teine maailm on olemas. Eksisteerib siinsamas, kohe meie kõrval. Aga noh, kui hakkabki kummitama, mis seal ikka. Melend oli abielu esimesel päeval teatanud selge sõnaga, et ei mingit hauakääbast. Ei mingit küngast, mida on vaja kraapida läbi kõikide poriaastaaegade. Aga eks aeg näitab ja Anni on esimene, kes saab aru, mis juhtuma hakkab. Või kui ei saa... ega seegi nii halb pole.

Natuke liiga napp hommikumantel ei suutnud peita Anni põlvi, kui ta läbi vihmamärja õue toa poole kiirustas. Tähed särasid, pilgutasid Annile oma miljonit silma. Ta ütles mõttes: „Melend“,  täpselt samal moel, nagu ikka saunast tulles. Ütles nime ja vaatas, pea kuklas, uurivalt taeva. Sageli, liigagi sageli langes täpselt samal hetkel täht. Kui palju neid lendavaid valguskerasid ikka jõuab näha, imestas ta ikka, aga näe, jõudis. Täna öösel langes suur ja ere täht, mis jättis taeva heleda viiru.

 

2.

Nad seisid vaikides omal kohal. Valvates ust ja aknaid, valvates ööd. Valvates naist. Noorem meestest vaatas viivu Annit, kui too tuli üle külmunud õue, rohi krabisemas jalataldade all, ja pööras pilgu ära. Kuigi Anni ei tähendanud talle palju rohkemat kui kena välimusega vennanaist, ei tahtnud ta mõelda homsele. Milline raiskamine. Kuigi naisi oli kolm korda rohkem kui mehi, ja üks vähem ei tähendanuks suurt midagi, ometi oli kogu selles olukorras midagi jubedat. Selles vaikses alistumises.

Hetkeks vilksas naine silmad Kullo poole ja astus temast mööda. Soe õhk uhkas üle mehe puhtaks kraabitud põskede, kui Anni avas esikuukse. Mehe vennana oli Kullo kohus jälgida olukorda, et asjad ei läheks käest. Küllalt oli neid juhtumeid, kus naine ei aksepteerinud Seadust, mis võeti alles paarkümmend aastat tagasi vastu, seoses riigikorra muutumisega. Selle taga seisis konkreetne partei, kes saavutas ülemvõimu tänu toonasele üldisele rahulolematusele valitsusega ja kehtestas paarikümne aastaga tugevakäelise, algselt kristlikest parameetritest lähtuva patriarhaalse diktatuuri.

Esialgu ei juhtunud midagi peale abordiseaduse vastuvõtmise. Alus illegaalseks tegutsemiseks oli loodud. Arstide poole hakkasid pöörduma vigastusega need naised, kes olid ise üritanud soovimatust lapsest vabaneda või olid lasknud seda teha med-koolist väljalangenutel. Isegi vaid meditsiinilise algõppe saanud inimesed muutusid tööga ülekoormatuks, rääkimata kõigist neist, kes teenisid lisaraha untsuläinud suhte tagajärgede korrastamisega. Kui laps juhtus sündima kasvõi väikseima väärarenguga, oli ämmaemanda kohus lõpetada elu, mis polnud jõudnud teha esimest hingetõmmet. Arstide tööpõld kasvas plahvatuslikult. Sellega seoses suurenes ka kontroll nii meditsiinitöötajate kui naiste üle. Range kontroll on aga jäänuk minevikust, niisiis isegi see ei suutnud pidurdada naiste tahet valitseda ise oma elu üle ja võtta vastu otsuseid, mis tundusid neile ainuõiged. Asjad jõudsid niikaugele, et abielus naised kinnistati mehe omandiks. Niipea kui oled abielus, kaotasid õiguse otsuseks elu ja surma üle. Kuni selleni välja, et mehe surma korral tabas sama saatus ka naist. Vahet ei olnud, mis mehega juhtus – jäi ta auto alla, haigus murdis maha või komistas ta kellegi noa otsa, naine pidi maetama koos mehega. Lapsed saadeti sugulaste juurde või kui sugulasi ei olnud, siis pansionaatidesse. Kõigele oli mõeldud.

Pole mõtet rääkidagi, et pulmaäri ja kõik sellega seonduv kukkus kolinal kokku. Nokk kinni, saba lahti. Niisiis, kui sai selgeks, et abielu kui selline ei ole enam ühegi naise unistus ja ka mehed muutusid selle suhtes veelgi tõrksamaks – keegi ei taha ju vastutada teise inimese surma eest – tuli ka sellele lahendus. Niipea kui mees sai täisealiseks, oli tal kohustus valida välja vastassoost abielukaaslane. See kohustus täitis nii mõnegi meesolendi õuduse, enamiku aga tõelise innuga, sest juba algklassides hakati poistele õpetama meheksolemist. Koos kõikide  füüsilis-vaimsete ettevalmistustega. Praktikaga. Taastati tüdrukute-ja poistekoolid. Segakoolide kui selliste aeg sai mööda. Tüdrukutele jagati teadmisi vaid mõnes valdkonnas, neid hoiti hoolega eemal teadusest ja teadmistest, infotehnoloogia vahenditest, selle asemel pidid nad omandama väga spetsiifilisi tarkusi. Tundides jagati ühelt poolt õpetusi sellest, kuidas mehi ja lapsi kõige paremini elu ja tervise juures hoida, teiselt poolt aga võimutses esoteerika. Horoskoobid, numeroloogia, tarokaartide lugemine, nõiavitsa kasutamine. Naised paisati tagasi aega, mil punane vöö tähendas keha müümist. Tüdrukutele anti ka põhjalik ülevaade koos praktikaga, kuidas meest seksuaalselt rahuldada. Kuidas teha nii, et mees funktsioneeriks täisväärtuslikult nii mehe kui inimesena. Sisuliselt õpetused, mida varasemal ajal jagati konkubiinile ja ehk kõrgema astme kaaslannale. Igaühele ei jagunud abielu naiste ülekaalu tõttu ühiskonnas, küll aga said need naised, keda mehed ei valinud, osutuda „õnnelikele“ kasulikeks. Meestele samuti, aga sellest ei räägitud.

Halastamatult juuriti vaid mõne aasta jooksul välja kõik see, mis viitas feminismile ja naisõiguslastele. Kõigele sellele, millega eelmised kümnendid olid hoogsalt tegelenud. Need aga, kes ei suutnud kohaneda, oma suud koomal hoida, vaigistati tasustatud ametitega või nad lihtsalt kadusid. Kõik oli korras, keegi neid taga ei otsinud, sest kirjade järgi saadeti nad üle piiri. Sinna, kus naised võisid vabalt rannas käia bikiinides ja veel napimate riietega. Siiski näisid kõik teadvat, mida see riigipiir endast kujutab.

Ehk väärib ka see märkimist, et riigipiir oli taaskord militaarse kaitse all. Keegi ei saanud lahkuda omatahtsi, keegi ei saanud isegi randa minna kartmata, et sinises mundris tegelased kinnipidamiskohta ülekuulamisele ei vii. Riigi tsiviilvõim oli ühendatud militaarvõimuga, kõrgeima astme sõjaväelane oli ühtlasi ka riigi president.

 

3.

Päev koitis selge. Verekarva valgus ujutas kalmistu üle. Haud ootas. Neid, keda pidi matma, ja neid, kes tulid kaasa. Matuse korraldamise oli enda kanda võtnud Melendi venna pere.

Matusepäeva hommikul avas Anni silmad. Nagu igal hommikul, tuli teda tervitama halli kasukaga kiisu, sättides ennast Anni kõhule nurruma. Ta oli kokku leppinud Elluga, et Kiizu jõuab kenasti uude koju. Anni ei suutnud taluda mõtet, et matusepäeva hommikul ei ole kassi, seda väikest jumalikku tapamasina moodi karvakera, ühes temaga hommikut tervitamas. Kassi hajameelselt silitades valdas naist teatavat sorti apaatia. Kogu eelneva päeva oli ta püüdnud peletada mõtteid peatsest äraminemisest. Sellest, et kõik see, mida ta seni on kogenud, asendab mittemillegiga. Kuigi mitmesugused õpetused, mis keskendusid hauatagusele elule, ütlesid, et kõik läheb edasi ja mitte midagi hirmsat ei juhtu pärast surma, kartis ta meeletult. Nii meeletult, et oli kogu selle aja, Melendi surmast kuni eilse õhtuni, tugevate rahustite all. Niimoodi ei olnud talle päriselt kohale jõudnud, mida tähendab tänane päev.

Kass lõhnas hästi, sama hästi kui ta ise. Linad olid libedad ja jahedad, sellised, nagu nad võiks kogu aeg olla. Hommik võiks kesta lõputult. Järgnev mõte tõmbas naise voodis kägarasse, kass volksas kõhu pealt minema ja Anni käsi sirutus rahustite järele. „Pole midagi, pole midagi, ka see läheb üle,“ ütles Anni endale, toppis kolm tabletti suhu ning jõi vett peale.

Pool tundi hiljem oli ta valmis üles tõusma. Linad ei olnud enam jahedad, tagasi voodisse lipsanud kassi karv ei tundunud pehme ja siidjana, õhk seisis. Kõigest oli ükskõik, aga ta sundis ennast riietuma, peeglisse vaatama ning juukseid korrastama. Isegi näo tegi pähe, sest ometi oli ju tähtis päev. Viimane päev.

Anni oli abiellunud Melendiga enne Seadust. Kui keegi oleks teadnud, kuhu elu edasi viib, ilmselt oleks ta raputanud selle maa mulla jalgadelt, kas üksi või koos Melendiga, ja läinud ükskõik kuhu. Pärast polnud enam midagi teha. Ta oli vangis. Omaenese riigis, omaenese abielus. Jäi vaid loota, et Melend elab temast kauem. Kui abielu esimestel aastatel oli see kõik nii loomulik, siis pärast Seaduse jõustumist muutus kõik. Kohustus hoida meest elus võttis Annilt rõõmu oma õnne üle. Jah, ta oli armastanud Melendit, nii nagu mitte kedagi teist. Ta oli olnud tohutult rõõmus pulmapäeval, oli üle elanud kõik kooselu algusega seotud vapustused, oli leidnud õnne väikestest asjadest. Seadus võttis talt armastuse ja nüüd võtab elu.

 

4.

Halli kasukaga kass vaatas, kuidas muld hakkas liikuma. Kuidas määrdunud sõrmeotsad kobasid õhku ja püüdsid seejärel mulda eemale tõrjuda.

Tund aega varem oli Kiizu Annit koju oodanud. Oma inimese asemel ilmus lagedale aga keegi tundmatu kahejalgne. Kass volksas voodi alla ja hindas olukorda. Kaua tal seda teha ei lastud, sest voodi alla jäämine ei tundunud üldse hea ideena, kui keegi kogu aeg käe ja harjavarrega edasi -tagasi udjas. Lõpuks lipsas Kiizu voodi alt minema, ja nii õnnetult, et sattus ühe teise kahejalgse käte vahele. Kiizu valjuhäälne protest jäi õhku rippuma, kui nad toppisid kassi kasti.

„Ole hea, sõida surnuaia juurest läbi,“ palus keegi. Teine keegi vaidles vastu. „Pole sul sinna enam asja.“ Paluv hääl jätkas: „Tahan õega hüvasti jätta. Rahva hulgas ei saanud.“ Edasi kostis veidraid hääli, mida oskavad teha vaid inimesed. Lurisevaid, ohkivaid ja kähedaid. Paistis, et sellest on kasu, sest mõne aja pärast peatus urisev masin, kuhu kasti vangistatud Kiizu oli topitud, vaikse liiklusega tänava ääres. „Ma lähen üksi,“ teatas naise hääl vastuvaidlemist mittekannataval toonil. Kiizu jälgis, kuidas autouks tehti lahti, ja tegi oma kõige kõvemat häält. Ta tahtis sellest rappuvast masinast välja ja kohe. Pealegi ei ole väga meeldiv oma pissi sees istuda... Naine tõlgendas seda kaasakippumise soovina, igatahes tundis kass ennast varsti õhus pendeldamas. Pärast pikka rappumist pandi kast maha. Võre tõsteti pealt. Naise käsi püüdis kassi kastist välja saada, aga Kiizu oli vääritust kohtlemisest sellises šokis, et surus ennast kasti nurka ja ainult kähises. Niipea aga, kui käsi püüdis talle pai teha, kargas ta hammaste ja küüntega, kõikide relvadega, millega loodus oli kaslased varustanud ja millest inimesed ilma jätnud, naise näo suunas. Naine ehmatas ning läinud ta oligi. Kiizu plagas elu eest, kuni kohani, kust inimese silmad teda ei näinud. Kuigi ta ise seda ei teadnud, on halli kassi väga raske märgata.

Kui tundus, et oht on möödas, hiilis Kiizu salamahti tagasi. Sinna, kuhu oli teda toodud. Kast oli kadunud, aga haud tundus huvitavana. Muld liikus.

 

5.

Melend, õigemini see, kes oli kunagi olnud Melend, tuiutas ringi vaadata. Haud oli avatud ja kuskilt kostis kolkimist. Mullane mehekolakas kössitas haua ääres, oskamata kuskile minna. Kuhugi ei olnudki minna. Tal puudus igasugune tahe ennast liigutada. Mõtted olid kaetud otsekui tsemendikihiga. Nad olid alles, kuskil, aga kättesaamatus kohas. Vurrukarva puudutus, mis varem oleks ta võpatama pannud, jäi tähelepanuta. Kass nuuskis innukalt mehe kätt. Melend vaatas loomakest tuima ükskõiksusega. Kiizu nihkus lähemale, uudishimulikult. Inimene lõhnas valesti, aga oli kindlasti oma inimene. Kõikide väliste tunnuste järgi.

Arusaamatu lärm jätkus. Melend vaatas allapoole ja nägi, kuidas kellegi käsi sirutus ülespoole. Mees ei suutnud meelde tuletada, miks peaks olema seal all kellegi käsi. Ilma igasuguse mõtteraasuta kraapis ta mulla tagasi hauda. Nüüd on kindel, et käsi püsib seal paigal. Kass oli veidi häiritud kogu sellest rabelemisest, aga pärast seadis ennast Melendi juurde sisse. Kohe reie vastu.

Ta kössitas omaenda haua juures kuni varavalgeni. Seni, kuni kostis lohisevaid samme. Pühkivaid. Miski lähenes aeglaselt, miski, mis lõhnas nagu toit. Nagu magus vesi. Midagi liigitas ennast selle ajju ladestunud tsemendikihi all. Tahe süüa. Tahe juua. Melend ajas ennast ebakindlalt jalule. Kiizu oli jalul enne teda ning vupsas eemale. Toit lõhnas nii meeletult hästi. See oli peidus kusagil seal pükste, kampsuni ja juuste all. Melend oli selles kindel. Tegelikult lõhnas ka väike karvane olevus hästi, see, kes oli roninud talle kaissu, aga tundus kuidagi vale seda olevust, kes pressis ennast tema ligi, ära juua. Pealegi mõjus kassi nurr kuidagi rahustavalt.

 

6.

Ellu vähkres rahutult voodis. Ta nägi üha uuesti ja uuesti stseeni, kus muld vajus kalmul vaikselt sissepoole ja nähtavale ilmus üks käsi. Ta nägi, kuidas keegi upitas ennast hauast välja, aga unenäos ei saanud päris täpselt aru, kes see oli. Lisaks sellele laulis kuskil mingi naiskoor ja kõige tipuks hakkasid puhkpillid üürgama. Ta ärkas üles sõnade peale: „Olge kõik tasa ja kuulake nüüd – kostab säält kaugusest kellegi hüüd!“

Kui naine pärast viieminutilist laepõrnitsemist otsustas, et aitab küll, ta peab ikka minema surnuaeda ja vaatama, kuhu Anni kass kadus, lamas ta voodis tikksirgena veel pool tundi. Unenägu oli nii võimas, et ta otse kuulis koori laulmas: „Ja puhugu vastu sull’ surmatuul ja lennaku vastu sull’ surmakuul“. Rääkimata teistest kaadritest. Hirmust ei ole kunagi liiga lihtne jagu saada, aga tass värsket kohvi ajas asja ära.

Melend oli mitu aastat tagasi astunud Ellu ellu. Nii nagu inimesed seda vahel ikka teevad. Muuhulgas oli ta Ellule usaldanud saladuse. Sellise, mis ajanuks ka kõige külmema kõhuga inimesel kõrvatagused higistama, kui see nii naljakas ja lihtsalt vale poleks olnud. Saladus seisnes lühidalt selles, et kogu see esoteerika, mida noortele naisinimestele õpetati, oli tõsi. Koos lisadega. Üks lisadest oli see, et inimesest võib saada zombi. Tavaliselt ei saa, aga võimalus kui selline on täiesti olemas. Näiteks siis, kui enne matmistseremooniat langeb täht ning keegi ütleb sel hetkel sinu nime. Juhus on fenomenaalselt väike, aga võimalik. Ehk siis 0000001,1%. Ellu oli maininud seepeale, et jah, sel juhul on zombistumine väga tõenäoline. Sõnade kinnituseks otsis ta riiulilt üles Pratchetti raamatu ja luges ette. Nad olid palju naerda saanud.

Seepärast põikaski Ellu pärast matust surnuaialt läbi. Et olla kindel, et ühtegi zombit seal ringi ei hulgu. Räägiti ka, et zombide ülestõusmise vastu pidi aitama väike annus otse veenist võetud verd. Või mõjuma vastupidiselt. Anni ei olnud selles päris kindel, niisiis poetas ta hauale vaid poole kaasa võetud verest.

 

7.

Kiizu tuli, saba seljas, Ellule surnuaia väraval vastu. Ta oli ju päris inimsõbralik kass, kuigi eelmine päev tõestas pigem vastupidist. Ellu võttis kassi sülle ja asutas end minema.

Ta ei märganud, kuidas kümne meetri kaugusel , puude vahel, seisis üks mullane kogu. Seisis ja vaatas, kuidas Ellu võttis kassi sülle ja hakkas minema. Mehe nägu, käed ja riided olid täis verd. Surnuaiavahil ei olnud võimalustki, Melendi nälg oli liiga suur. Ka nüüd tundis Melend tohutut nälga, aga midagi liigutas selle tiheda klombi all, mis varjutas kõiki ta mõtteid. Midagi sellist, mis ei lasknud näljal võitu saada, vaid mis naelutasid ta puu najale vaikselt õõtsuma.

Kui Ellu oleks tagasi vaadanud, oleks ta näinud, kuidas puust eraldus ebakindlalt kõndiv kogu. Midagi oli end Melendis liigutanud, ja seesama midagi sundis teda tagant. Kõndima haua suunas, mida ilustas plaat, mis teatas, et siin puhkab kunstnikepaar, aga keegi pole perfektne. Koos asjakohaste nimede ja daatumitega. Kui Melend oleks seda lugeda , küllap oleks turtsatanud. Vennad, eh?

Melend laskus haua juurde käpakile. Jah, see miski, mis ajus oli tuletanud ennast meelde, oli siinsamas. Ta kraapis haua metoodiliselt lahti, hoolimata sellest, kuhu muld sattus. Ja muld sattus igale poole, kaasa arvatud verekihile Melendi nahal, sellele, mis polnud veel jõudnud paakuda. Käsi oli ikka veel seal. Ta võttis käest kinni, sikutas ja sikutas. Käsi tegi õõvastava plumpsatuse, ning seal ta oligi. Melendi süles.

Mees tunnistas natuke aega saaki. Käsi tundus kuidagi olulisena. Ta võttis käe sõrmedest kinni, ja asutas ennast teele. Nälg nõudis oma ja ta ei olnud sellest pargivahist kõhtu täis saanud. Vaikse häältekumina suunas, mis jõudsid surnuaia puude vahele kõrvalasuvalt tänavalt.

Nii vaaruski ta minema. Käsikäes vastu päevale.

 

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.0499)