Ulmestaar: Margus Haav

Margus töötab koos Reaktori praeguse peatoimetaja Triin Loidega Viljandi maakonnalehes Sakala, kus ta teenib leiba, au ja surematut kuulsust kultuuritoimetajana.

Peamiselt tundub tema töö seisnevat selles, et ta hõljub ringi nagu salapärane priske haldjas, jagab hõlma alt head-paremat nagu raamatud, piletid ja andekad killud ning puksub hommikustel koosolekutel naerda. Paar aastat tagasi sai Margusest ka täieõiguslik ulmemorsk, nimelt avaldas mees 2016. aastal debüütromaanina postapokalüptilise romaani "Kuidas lõhnab kuri". See oli üks ütlemata hõrk teos, leiab neid ridu kirjutav peatoimetaja, ning tuletage talle meelde, et ta lõpuks selle teose ka endale päriselt ostaks ning autorilt pookstavid, pühendused ja mõne kõlvatu joonistuse sisse küsiks. Kui ma temalt nõudsin, et: "Tekste, mees, tekste! Kus on tekstid? Kus on uus romaan, kus on lühijutud Reaktorile?!", siis ta põgenes mu kabinetist ummisjalu ja peitis ennast ülejäänud päeva kööginurgas. Nojah, see selleks, peatoimetaja on selliste reaktsioonidega harjunud.

Margus Haav, kultuurikorüfee, Berliini metroos. Hall äng, olemas, mõtlik pilk, olemas, pildilt puudu: sünge viiulimuusika ja surnud koer.

Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud-mänginud oled?

"Roomlaste teod" on hetkel pooleli, "Loomingu raamatukogu" sarjast. "Loomingu raamatukogu" ongi viimasel aastal minu jaoks sellise mõnusa come-backi teinud. Vahepeal nagu tundus kuidagi tolmune, pigem igavik kui põnevik, aga nüüd on jälle elu ja elaan sees. Hea valik, head tõlked, head toimetajatööd. Kõik kolm nimetatut puha selline luksus, mida kaugeltki iga kirjastus ei saa või ei taha endale lubada. Puhas rõõm. Pehmete kaante vahel kõva sisu.

Randall Munroe "Mis oleks, kui…" on pidevalt haardeulatuses. Väga vaimukas kogumik teaduslikest vastustest internetiavarustes hullude teadlaste murenurgas esitatud absurdsetele küsimustele. Mõnigi Gary Larsoni "Far Away"-kogumik on samuti selline asendamatu ja universaalne eneseabiteos. Vaatad, ütleme, tema joonistatud lehma, ja elu hakkab jälle helisema. Larsoni puhul imponeerib tugevalt seegi, et ta lõpetas päevapealt joonistamise ära. Ilmselt täpselt õigel hetkel. Paljud seda teha ei suuda või ei saa.Arvutimängu mängisin viimati ilmselt kunagi 1999. aasta paiku. Väga tore ja väga haarav maailm iseenesest, aga sõltuvusi on isegi palju. Jätsin selle ukse enda jaoks suletuks.

Olen sarivaataja, s.t suur seriaalisõber. Sarjade kuldaeg kestab, ikka superasju tuleb, ja robinal. Dokumentaale samuti! Mängufilmidest ei saa enam ammugi nii palju emotsioone ega kunstilist katarsist. Meediamogulismile keskendunud "Succession" näiteks on eriti särav, soojad soovitused mõlemale hooajale. "Servant" on nauditav müstiline thriller, "Mandalorian" väga võluv oma materialiseeritud koomiksivisuaalidega ning muidugi selle keskne tegelane, vastupandamatu Beebi-Yoda. Werner Herzog mängis ka seal, mida veel tahta! Muidugi poleks uskunud, et Yodat ja Herzogit koos näeb, aga palun väga.

"Rick and Morty" hoiab endiselt taset. Väga kahju, et "BoJack Horseman" lõpetati.

Mis naelutab sind raamatu külge? Mis peletab eemale?

Muidugi on omamoodi paradoksaalne, et peab jube palju lugema selleks, et saada aru, et tegelikult ei pea üldse nii jube palju lugema. Eks ma ole aega hindama hakanud. Kui ikka film ei meeldi, jätan pooleli. Kui teatrilavastus ei kõneta, jalutan poole pealt minema. Kui raamat ei saa paarikümne leheküljega hoogu sisse – las ta siis olla. Raamatukaaned saab kodus plaksuga kinni lüüa, kesse ikka peale kassi seda näeb, aga tema saab aru. Teatrist seevastu on justkui piinlik poole etenduse pealt ära jalutada, aga keda ma ikka häbenen. Kui muidugi olen midagi arvustada lubanud, siis kannatan lõpuni ära.
Aga aeg on raiskamiseks lihtsalt liiga väärtuslik. Küllap peab enne omajagu raiskama, et asjast aru saada.

Raamat peab midagi pakkuma, raamatus peab peale sõnade veel midagi olema. Tekst peab hingama, aga mitte näkku karjuma või endaga monoloogi pidama. Midagi peab juhtuma, midagi peab liikuma, kas otseses või metafoorses tähenduses.

Kõik on muidugi suhteline. Giedra Radvilavičiūtė suurepärases „Täna öösel magan mina seina pool ja teisi jutte“ näiteks nagu ei juhtunudki midagi, aga kui kaunilt ja stiilselt see kõik oli üles tähendatud. Puhas olmeulme. Nauding lugeda. Mõni leiab tõe kitsukese korteri nurgast, teine kooserdab terve ilma läbi ja ikka ei taipa midagi.

Kolm lemmikut (juttu, raamatut, žanri, autorit... ) ulmes? Paari lausega-lõiguga neist lugejale.

Ulmes on mind alati paelunud postapokalüptism. See, kuidas tsivilisatsioonikiht inimolendi kukil on ikka nii kuradi õhuke. Olud muutuvad ja enam pole mingi probleem süüa lõunaks naabrimeest. Noh, ei peagi see muutus nii väga drastiline olema. Väiksemategi nihete puhul on näha, millist hirmsat, primitiivsete tungidega rahvast pinnale kerkib. Muide, seda võis 2019. aastal teatud vormides näha ka Eestis. Mingil hetkel ja mitte väga ammu oli piinlik (ma loodan vähemasti, et oli) avalikult, oma tõelise nime ja näo all lollust ja roppust välja pritsida, aga enam mitte. Küllaltki jube mõelda, kuhu see edasi võib areneda.

Konkreetsete lemmikute esiletoomine on alati selline kahtlane tegevus olnud. Ray Bradbury, Margaret Atwood ja Haruki Murakami on need, kelles ei ole pettuma pidanud.    


On sul lemmikloomi?
Pandade ja pesukarude toimetamist vaatan alati suure kaasaelamise ja sisemise põlemisega. Kasse loomulikult samuti. Kassid on kodus ka kenasti olemas, Emma ja Freyja. Freyja on nagu rohkem minu kass või pigem olen mida rohkem tema inimene, tuleb kaissu, kui telekat vaatan või loen. Sajaprotsendiline teraapialoom. Emma eelistab ilmselgelt abikaasat. Koer on ka majapidamises olemas, Nelly nimeks, aga tema ajab peamiselt õues oma asju.

Õhtud eesti ulmega: antoloogia "Isaac Asimov 100"

Eesti Ulmeühingu ürituste sari “Õhtud eesti ulmega”, mis leiab aset iga kuu teisel reedel algusega kell 19.00 Tartu kirjanduse majas (Vanemuise 19), jätkub jaanuari teisel reedel, 10. jaanuaril. Esitleme juubeliantoloogiat "Isaac Asimov 100", milles eesti ulmekirjanikud seiklevad Asimovi maailmades. Kogumiku autoritega vestleb raamatu koostaja Raul Sulbi.

Tutvustamisele tuleb taas ka üks Pühaste õlu. Kestus umbes tund aega.

Ürituse lõppedes jätkub seltskondlik osa “Õlleministeeriumis”, kuhu, nagu alati, on oodatud kõik ulmesõbrad. 

Berit Sootaki noorteromaani "Viimane hingelind" esitlus

Reedel, 13. detsembril kell 17.00 toimus Tasku Rahva Raamatusse Berit Sootaki noorteromaani "Viimane hingelind" esitlus.

Pildistas Jaana Muna

Õhtud eesti ulmega: Tondilatern 13.

detsembril esiteti Joel Jansi Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel II koha pälvinud romaani “Tondilatern” Autoriga vestles žürii liige Mairi Laurik.

Ürituse lõppedes jätkus seltskondlik osa “Õlleministeeriumis”

Pildistas Jana Muna

Tallinna ulmikute teine reede

Pildistas Riho Välk