Reynolds

Kõigepealt mõni sõna autori kohta. Alastair Preston Reynolds sündis 13. märtsil 1966. aastal Walesi lõunaosas väikeses Barry linnas ja veetis oma nooruspõlve Cornwallis ning Walesis. Õpingud viisid ta St Andrews ülikooli Šotimaal, kus ta kaitses edukalt doktorikraadi astrofüüsika erialal. 1991. aastal kolis Reynolds Hollandisse Noordwijki, kus asus tööle Euroopa Kosmoseuuringute ja -tehnoloogia keskuses. Seda aastani 2004, kui ta loobus teadlasetööst ja pühendus täielikult kirjutamisele. Praegu elab ta koos abikaasa Josette’iga Cardiffi lähistel Walesis.

Reynolds alustas ulmejuttude ja -romaanide kirjutamist juba teismelisena. Kirjaniku debüüdiks võib nimetada briti ulmeajakirjale «Interzone» müüdud lugu «Nunivak Snowflakes» (1991). Lühiromaanidest ja juttudest tasub ära märkida järgmisi teoseid (mõned neist ka eesti keelde tõlgitud): «Spioon Europal» («A Spy in Europa») (1997), «Galactic North» (1999), «Suur Marsi müür» («Great Wall of Mars») (2000), «Teemantkoerad» («Diamond Dogs») (2001), «Liustikuline» («Glacial») (2001), «Turquoise days» (2002), «Zima Blue» (2005), Seiuni võitja «Weather» (2006), Sidewise’i võitja «The Fixation» (2009), Hugo finalist «Troika» (2010), Locuse võitja «Aeglased kuulid» («Slow Bullets») (2015) ja «Permafrost» (2019). Reynoldsi arvukas lühiproosa (üle 60 jutu) on osaliselt koondatud kogumikesse nagu «Zima Blue and Other Stories» (2006), «Galactic North» (2006), «Deep Navigation» (2010) ja «Beyond the Aquila Rift: The Best of Alastair Reynolds» (2016).

Reynolds Revelation Space

Romaanidest (18) tuleb ära märkida loomulikult Reynoldsile laiema tuntuse toonud triloogia «Revelation Space»: romaanid «Revelation Space» (2000), «Redemption Ark» (2002) ja «Absolution Gap» (2003). Samasse universumisse kuuluvad veel BSFA võitja «Chasm City» (2001), «The Prefect» (2007) [romaani teine väljalase uue nimega «Aurora Rising», 2017] ja «Elysium Fire» (2018). Eraldiseisvad romaanid: «Century Rain» (2004), «Pushing Ice» (2005), «House of Suns» (2008) ja «Terminal World» (2010). Teine tuntud triloogia kannab koondnimetust «The Poseidon’s Children»: romaanid «Blue Remembered Earth» (2011), «On the Steel Breeze» (2013) ja «Poseidon’s Wake» (2015). Huvitava kõrvalepõikena kirjutas Reynolds BBC kuulsa telesarja «Doctor Who» 50. juubeliks teose «Harvest of Time» (2013). Koostöös Stephen Baxteriga ilmus 2016. aastal «The Medusa Chronicles», mis on ametlikuks järjeks Arthur C. Clarke’i lühijutule «A Meeting with Medusa» (1971). Kolmas käsilolev noorteromaanide triloogia koosneb kahest juba ilmunud romaanist «Revenger» (2016) ja «Shadow Captain» (2019) ning järgmisel aastal ilmuvast teosest «Bone Silence». Kirjastus Gollancz sõlmis 2009. aastal Reynoldsiga miljoni naelsterlingilise lepingu kümne romaani peale.

 

Härra Reynolds, tänan Teid fänniajakiri «Reaktor» toimetuse ja lugejate nimel, et leidsite aega Eesti ulmefännide küsimustele vastata. Kureerisin need kompaktseteks osadeks ja jagasin kolmeks peamiseks teemaks. Seega asume pikemalt venitamata asja kallale!

1.  TAUST JA ÜLDISED MÕTTED

Olles ise samuti teadlane ja väikest viisi kirjanik, uurin algatuseks muutuse kohta Teie karjääris – astrofüüsikust täiskohaga kirjanikuks. Mis mõjutas Teid jätma töö tegevteadlasena, et keskenduda täielikult kirjutamisele? Kosmose uurimine tundub olevat lõputult põnev ala, millesse võiks uppuda kogu eluks.

Ma ei ole kunagi nii hea teadlane olnud, kui ehk alguses lootsin. See tähendab, ma sain tööga hakkama – suutsin läbi viia korralikku uurimistööd. Sellegipoolest mõistsin peagi, et minus puudus miski, mis oli mu kolleegidel olemas: sihikindlus ja ambitsioonikus, mis hoiavad öösiti ülal ja hommikuni tööpostil. Kui olin saanud päris teadlaseks, ei tundunud sisimas millegi süvitsi uurimine sellist huvi pakkuvat kui kirjutamine, mis pakkus üha enam intellektuaalseid väljakutseid. Ma olen endiselt tugevalt teaduseusku, kuid pigem mittedistsiplinaarses mõttes. Selle asemel, et trügida teadlasena mingi teema uurimisel imepisikesse tippu, meeldib mulle pigem olla teaduse populariseerija ja ulmekirjanik. Hoian end loomulikult teaduses toimuvaga kursis, kuid praegu olen samavõrra huvitatud nii neuroteadusest või geneetikast kui kosmoloogiast või osakestefüüsikast. Ma tahan kõike teada!

Kas Te igatsete vahel ülikoolis või Euroopa Kosmoseagentuuris (ESA) töötamist? Kas Te hoiate endiste kolleegidega sidet ja arutlete näiteks kosmoloogia teemadel?

Ma tunnen puudust mõnest teaduseluga seotud aspektist, kuid olin sellega karjääri vahetades arvestanud. Meeskonnas töötamise õhustik on väga rahuldust pakkuv ja ükski päev tööpostil ei olnud kunagi eelmistega päris sarnane. Minu endised kolleegid suhtlevad jätkuvalt minuga ja vahel tunnen, nagu oleksin mitteametlikult ikka ESA-ga seotud.

Teadusartiklite ja aruannete kirjutamine on hoopis midagi muud kui ilukirjanduse loomine. Kui raske oli Teil muuta oma kirjutustiili teadusele omaselt kuivast ja selgest faktide edastamisest kirjanduslikult kaunite lausete loomisele, mis on tulvil omadussõnu ja metafoore?

Suur muutus oli tegelikult vastupidine: olin juba varem päris palju jutte valmis teinud, kuni pidin kirjutama oma esimese teadusartikli. Just see oli minu jaoks karjääri lõpuni keeruline. Teadusartiklite kirjutamine oli kogu teadlaseks olemise töös kõige ebameeldivam osa. Iga artikkel tundus olevat lõppematu piinlemine, millele järgnes tegelemine anonüümsete arvustajatega, kes tihtipeale nõudsid arusaamatuid või aeganõudvaid muudatusi, ja seda lihtsalt nõudmise enda pärast. Pean muidugi lisama, et mitte kõik ei olnud sellised.

Räägime natuke teadusest veel. Te olete öelnud, et ei pea valgusest kiiremini (FTLfaster than light) lendamist meie universumis võimalikuks ja olete püüdnud oma teostes üldjuhul sellest tõekspidamisest kinni pidada. Teine lugu on eksootilise ainega. Romaanis «Century Rain» räägivad tegelased ainest, mis suurendab ja stabiliseerib ussiurget. Sarjas «Revelation Space» jällegi leitakse müstilised ja ülivõimsad tulnukate relvad, millest mõned toimivad tundmatute osakeste baasil. Millised on Teie mõtted inimkonna võimest mõista seni tundmata osakesi või tumeainet ja -energiat? Kas võime lähitulevikus nende abil ruumi painutada, et suuri vahemaid läbida?

Ma ei usu tõesti, et FTL-reisimine iial võimalikuks saab, kuid ma ei ole sel teemal nii dogmaatiline, et ma ei naudiks lugusid, mis taolist tehnoloogiat rakendavad. Kasutan seda ju vahel ka enda juttudes. Tasub hoida avatud meelt, sest mitmed teosed jääksid selliste leiutisteta olemata, seega miks mitte [FTL-i RA] kasutada.

Mis puutub eksootilisse ainesse, siis minu teada on tegu kõigest matemaatilise konstruktiga, mis annab meile vihjeid reeglite osas, kuidas läbi viia keerulisi katseid nagu seda on ussiurke stabiliseerimine. Kuid puudub igasugune teadmine, mil viisil eksootilist ainet koguda või kas sellest loodud materjal meie universumis üldse võimalik on. Seega olen üsna skeptiline meie võimekuses seda kunagi kasutada.

Ma paneksin tumeaine omaette kategooriasse. Erinevalt eksootilisest ainest on tumeaine puhul kogutud mõned usutavad tõendid, et midagi seal väljas on. On olemas isegi erinevad teooriad, millest tumeaine koosneb. See ei tähenda, et usuksin tumeainesse reservatsioonideta. Väike, kuid usaldusväärne grupp teadlasi arvab, et me saame galaktika pöörlemisest valesti aru. Galaktikad pöörlevad palju kiiremini, kui võiks ennustada, eeldades, et neid hoiavad koos vaid meile nähtava aine gravitatsioonijõud, mis on peamine argument tumeaine olemasolu kohta ja mida püüab selgitada ka muudetud Newtoni dünaamika (MOND) hüpotees. Ma suhtun tumeainesse ja tumeenergiasse samamoodi nagu [kosmilisse RA] inflatsiooni: omal ajal oli see kena lihtne teooria, mis tundus andvat vastuse mõnele küsimusele, aga aja möödudes paistab see muutvat kõike ainult keerulisemaks.

Jätkates eelnevat teemat: mõned teadlased spekuleerivad, et see nõndanimetatud tume universum (meile hetkel nähtamatu ja tuvastamatu) täidab ilmaruumist üle 90%. Leidub huvitavaid teooriaid, et intelligentne elu võib hoopis seal peituda ja meist mitte väga kaugel. Me lihtsalt ei suuda seda veel näha. Milline on Teie arvamus intelligentse elu leidmisest siin või sealpool piiri?

Romaanis «House of Suns» olen mänginud ideega elust, mis paikneb galaktikate vahelistes supertühimikes. Reaalses maailmas olen siiski mitmel põhjusel skeptiline. Kõigepealt, nagu ennist mainisin, ei ole ma kindel meie arusaamises tumeainest ja -energiast universumis tervikuna. Teiseks olen mõneti kahtlev, kas seal väljas üldse intelligentset elu leidub, arvestades Fermi ja teiste hilisemate mõtlejate tuntud argumente. Kui me spekuleerime intelligentsusest mujal, kobame tegelikult pimedas.

Reynolds Aquila Rift

Tehisintellekti (TI) ja robootika uurimine areneb üha kiiremas tempos. OpenAI ja DeepMind koos Artificial General Intelligence’iga on treeninud algoritmid, mis suudavad võita maailma paremaid inimestest mängureid sellistes strateegiamängudes nagu Dota 2 ja StarCraft 2, mis on otsuste ja võimaluste osas malest või go’st kordades keerukamad. Juba treenitud algoritm töötas tavalise PC peal ning selle sekundis tehtavate otsuste hulk langetati keskmise inimmängija tasemele. Kui lisada juurde Boston Dynamicsi robot Atlas, võime peagi näha inimkujulisi masinaid tegemas iseseisvalt erinevaid asju ja jagamas käske teistele. Paljud ulmeautorid kirjeldavad oma teostes inimeste ja intelligentsete robotite omavahelisi suhteid, nagu ka Teie. Kas reaalsus hakkab ulmekirjandusele kandadele astuma?

Aastate eest, täpsemalt kümnendi eest, võtsin endale eesmärgiks, et tuua “robot” keskse teemana ulmekirjandusse tagasi. Ma tundsin, et roboteid on mitu aastakümmet alakasutatud. Võib-olla sellepärast, et Asimov rääkis omal ajal kõik teemast ära ja järele ei jäänud enam midagi huvitavat. Küberpungis oli käsitletud tehisintellektide teemat rohkelt, kuid seal oli TI peamiselt kammitsetud superarvutitesse või ülemaailmsetesse arvutivõrkudesse, mitte robotitesse. Seega hakkasin kirjutama romaane ja jutte, milles olid robotid. Tegelikult olen seda muidugi oma loominguperioodi algusest saati teinud. Näiteks Hesperus romaanis «House of Suns», millest sai minu üllatuseks fännide lemmik.

Tollel perioodil tundsin end veidi ajast ees olevat, kuid nüüd on robotid väga tugevalt kirjandusse naasnud, mitmed temaatilised antoloogiad on järjepanu ilmumas. Kirjutasin äsja ühe jutu Jonathan Strahani poolt koostatud robotite kogumiku tarbeks, mis ilmub järgmisel aastal. Ei ole kahtlustki, et reaalsus jõuab ulmekirjandusele järgi mehaanilistes aspektides, mis puudutavad kõndivaid ja rääkivaid androidilaadseid roboteid. Ma ei ole siiski kindel, et mõistuslik ja autonoomne robot on praegu märgatavalt reaalsem kui see oli viiekümne või isegi saja aasta eest.

Rääkides teistest kirjanikest, kas võiksite loetleda mõned SF-i klassikud, kes on Teie loomingut enam mõjutanud?

Nimed, mida nimetan, on ilmselged ja ennustatavad: Arthur C. Clarke, Isaac Asimov, Philip K. Dick, James White. Teise lainena, kui olin teismeikka jõudnud: Larry Niven, Joe Haldeman, Gregory Benford ja teised. Seejärel kolmas laine: William Gibson, Bruce Sterling, J.G. Ballard, Ian Watson, Stanislaw Lem ja nii edasi. Neljanda laine puhul mõistsin, et tahan lugeda rohkem nende autorite loomingut: Christopher Priest, M. John Harrison, Ursula Le Guin ja teised väljapaistvad autorid 70-ndate «uuest lainest». Ma pean tunnistama, et mu lugemisvaras domineerisid meeskirjanikud, kuid nii see lihtsalt oli.

Kuidas on lood aga tänapäevaste autoritega? Kas Teil on aega lugeda praegu ilmuvat ulmekirjandust? Kas võiksite mainida ka mõnd mitteulmet kirjutavat lemmikut?

Kusagil varastes kahekümnendates haakisin end Gene Wolfe’i teoste külge ja temast sai üks mu suuremaid mõjutajaid, kuigi ma ei suuda eales kirjutada ühtegi lõiku, mis oleks tema tasemel. Moodsatest autoritest meeldivad: Connie Willis, Michael Bishop, Michael Swanwick, Linda Nagata ja mitmed teised. Kui rääkida ulmevälistest autoritest, siis minu arvates võlgnevad «Revelation Space’i» narratiiv ja karakterid väga palju James Ellroy’le ja tema LA krimiromaanidele. Ma olen elus lugenud tohutul hulgal krimilugusid ja teen seda jätkuvalt. Lisaks meeldivad mulle ajaloolised romaanid, eriti C.S. Foresteri, Patrick O’ Brieni ja Bernard Cornwelli looming. Viimastel aastatel olen üritanud oma kahetsusväärseid puudusi lugemuses tasa teha selliste varaste autorite puhul nagu Dumas, Austen, Dickens ja muud. Ma ei loe väga intellektuaalset kirjandust, lihtsalt ei ole selle tarbija.

Mõne sõnaga poliitikast. Praegune rahutu maailm on täis pingeid ja ebastabiilsust, rääkimata olulistest protsessidest Teie kodukandis nagu Brexit. Kuidas Teid need poliitilised debatid ja poliitmängud mõjutavad? Kas Te olete reaalseid poliitilisi või sotsiaalmajanduslikke sündmusi ka oma raamatutesse üle kandnud?

Need [sündmused - RA] rõhuvad mind tugevasti. Ma olen külma sõja laps. Ma kasvasin üles kindla teadmisega, et tuumasõda Lääne ja Ida vahel on mingil hetkel vältimatu, tõenäoliselt enne 20. sajandi lõppu. Ma ei tea kedagi enda põlvkonnast, kes ei oleks sama tundnud. Seda taoti meile pidevalt pähe. Järsku, nagu mingi ime läbi, pääsesime selle varju alt. Tuumarelvad olid jätkuvalt tõsiseks probleemiks ja nende levikut tuli karmilt piirata, kuid samal ajal tundus, et oleme suuremast ohust pääsenud ja komistanud päikesepaiste ning lootuse kätte. Berliini müür langes, Nelson Mandela vabastati vangistusest! Maailm tundus liikuvat paremas suunas – suunas, mis jättis kõrvale rassismi, marurahvusluse ja militarismi. Kuid me kõik teame, et see ei püsinud, ja nüüd oleme silmitsi hullema versiooniga vanast maailmapoliitikast, kuhu iganes ka ei vaataks. Idioodid Valges Majas, idioodid Downing Streetil. Täielik ja häbiväärne idiootsus nimega Brexit. Arusaadavalt ei saa see mulle meeldida, kuna elasin pea kakskümmend aastat Hollandis ning nautisin EL-i piiresvaba liikumist. Mu abikaasa on prantslane ja tema pere on laiali üle poole Euroopa. Ma olen üdini eurooplane, föderalist, ja jään selleks alati.

Ma ei loo kirjandust vaakumis, seega satuvad pärismaailma faktorid tahest tahtmata minu raamatutesse. Romaani «House of Suns» võib võtta «post-9/11» raamatuna, kuna selles räägitakse võimust, kättemaksust ja piinamisest informatsiooni kogumiseks. Sarnased teemad tulevad esile teoses «The Prefect» ja kümme aastat hiljem on nende kaja tunda järjes nimega «Elysium Fire». Viimast on nimetatud ka Brexiti-teemaliseks romaaniks, milles on terake tõtt, kuid alustasin selle kirjutamist enne referendumit [Inglismaal - RA] ja Trumpi valimisvõitu. Kõige enam häiris mind demagoogia massiline kasv. Mul oli isekas kartus, et raamatu ilmumise ajaks on olukord maailmas paranenud ja Trumpi ning Farage’i sarnased tüübid saadetud ajaloo prügikasti. Paraku on olukord hoopis hullemaks läinud.

Sellest hoolimata olen pikas perspektiivis põikpäiselt optimistlik.

 

2.  MÕTTED KIRJUTAMISEST

Liigume nüüd teemadega kirjutamise ja loomingu juurde. Algatuseks, kas Teil on kindel kirjutamise rutiin, kui töötate romaani esimese variandi kallal?

Mul on küll mõningane rutiin, kuid selle rakendamine võtab mõne kuu aega, kui olen alustanud uue romaani kirjutamist. Algus on alati väga raske. Mulle ei meeldi esimest käsikirja varianti kirjutada ja eriti selle esimesi osi!

Kas Te olete hommikuinimene või «öökull»? Kas üritate iga päev kindla hulga sõnu kirja saada?

Ma ei ole kumbki, ei hommiku- ega ööinimene. Minu kõige produktiivsem loominguline aeg, eriti ideede kinnistamine, kipub olema õhtul kella kuuest kümneni. See ei ole pere ja sõprade mõttes kuigi seltskondlik, seega üritan suruda kirjutamist päevasele ajale. Ideaalsel juhul kirjutan umbes 3000 sõna päevas, nii tuhandeste osade kaupa. Näiteks esimene tuhat hommikul, teine lõuna kandis ning viimane enne õhtut või selle ajal. Talvel on olukord keerulisem, kuna olen tervisejooksja, mistõttu pean arvestama päevavalgusega. Seega lükkub osa kirjutamisest paratamatult hilisemale ajale.

Olete varasemates intervjuudes maininud, et teete lugusid kirjutades rohkelt märkmeid ja hoiate alles kõik tekstiversioonid. Kas mõtlete alati täieliku plaani loost eelnevalt valmis või proovite vahel kirjutada kavandita, et näha, kuhu Pegasus viib?

Ma hoian kirjutamise ajal ja järel alles kõik tekstijupid ja esialgsed versioonid, kuid loo planeerimist teen väga harva. Mulle loominguliselt lihtsalt ei sobi kava järgi kirjutamine. Olen seda mõne romaani juures proovinud ja need ei tulnud minu meelest nii head kui teised, mille kirjutamisse sukeldusin ilma plaanita. Ma usun siiralt alateadvuse võimesse luua seoseid lugude vahel. Seosed, mis võivad käsikirja hilises faasis välja hüpata, nagu oleks need ettekavatsetud. Ma ei saa teiste eest rääkida, kuid minul on selliseid lahedaid seoseid tekkinud romaanidega, mida on juhtinud Pegasus. Muide, mulle meeldib see ütlus [«kuhu Pegasus viib» - RA]. Ma ei ole varem seda kuulnud, aga võtan kindlasti kuskil tekstis kasutusse!

Iga eestlasest fänn on elevil, kui mõni välismaa ulmeautor oma raamatus või tele-/filmitekstis mainib Eestit või eestlasi. Seetõttu on Teie romaan «Pushing Ice» võitnud nende südames erilise koha. Raamatus on tegelane, kellele meeldib kuulata eesti koorimuusikat ja kes toob konkreetselt välja oma lemmikuna maailmakuulsa helilooja Arvo Pärdi. Kuidas Te sattusite Eesti koorimuusika juurde?

Seda on ääretult hea meel kuulda! Taolised vihjed, mida oma raamatutesse panen, ei ole kunagi küünilised. Ma ei mäleta täpselt, kuidas Arvo Pärt mu ellu tuli, kuid päris kindlasti kuulasin ma raamatu kirjutamise ajal tema loomingut ja teen seda vahel praegugi. Võimalik, et Pärti soovitati mulle ühes meililistis, mis oli peamiselt briti grupi The Fall loomingu arutamise kohaks. Listi liikmete hulgas oli mitmeid väga teadlikke panustajaid, kes soovitasid muu hulgas ka uusi artiste ja muusikat. Teisalt võisin Arvo Pärdi plaadi osta pelgalt uudishimust mõnest poest.

Kas te eelistate kirjutamise ajal muusikalist tausta või aitab muusika mõnd stseeni kergemini luua? Millised muusikastiilid või artistid Teile meeldivad?

Ma kuulan kirjutamise ajal päris palju, kuid ainult teatud tüüpi muusikat. See peab olema mulle mingil määral tuttav ja ei tohi sisaldada liiga palju teksti. Väga harva kuulan Neil Youngi laule, sest tal on suurepärane lüürika ja tema sõnad kipuvad liiga otseselt mu ajju tungima. Klassikaline muusika sobib hästi ja igasugused rokilood artistidelt, kelle loominguga olen kursis. Heli muundub sellisel juhul taustal olevaks tapeediks. Aegajalt kuulan lugusid, mis tekitavad minus teatava emotsionaalse oleku – enamasti midagi tumedat, gootilikku ja keskaegset! Jooksmise taustaks kuulan vahel metalit, aga kirjutades mitte.

Muusika juurest tagasi kirjandusmaailma. Te olete suurepärane oma trans- ja posthumanistlike tulevikukultuuride tarbeks uute paheliste ja hälbeliste aspektide looja. Milline neist on Teie lemmik ja miks?

Mulle meeldib endiselt kirjutada ultratest (Ultras) ja ühendujatest (Conjoiners). Vahel on see keeruline, kuna pean kirjeldused hoidma värskena ja varasemale täienduseks leiutama uusi lähenemisnurki või ideid. Nende kultuuride peamise filosoofia loomise au ei saa ma siiski enda nimele kirjutada. Ma arendasin edasi teiste autorite, nagu Bruce Sterling, loodud visioone tuleviku inimkonna murenenud, kirjudest ja mitmetahulistest ühiskondadest.

Kui Te peaksite ühel päeval mõnes omaloodud ühiskonnas või maailmas üles ärkama, siis millisel juhul hüüaksite «Oh, lahe!» ja millisel «Oh, ei!»?

Ma arvan, et kõigis mu maailmades on mõlemat: kohti ja hetki, kus on utoopia lähedaselt päris mugav elada, ning teisi, kus on olukord risti vastupidine. Kuigi olen väga rahul perioodi ja kohaga, millesse sündisin, tundub «House of Suns» romaanis kirjeldatud galaktilise tsivilisatsiooni ajajärk atraktiivne. Seal on muretutele inimestele antud vinge tehnoloogia tähtedevahelisteks lendudeks ja põhimõtteliselt öeldud, et sõitke ringi, avastage, õppige uusi asju ning nautige. Vastaspool on «Revelation Space» universum, millesse mulle väga meeldib lugusid kirjutada, aga kus ma mingil juhul elada ei tahaks. See sarnaneb katkude, hulluse ja apokalüpsise käes vaevlevale pimedale keskajale.

Reynolds Elysium Fire

Kas võiksite kirjeldada protsessi, kuidas Te universumisiseseid tehnoloogiaid välja mõtlete? Kuidas näiteks lehtarvutid (flexies) romaanis «Pushing Ice», nutiaine (smart matter) ja moondekatk (Melding Plague) «Revelation Space’i» universumis või kuulsad piitspenid (whip-hounds) «Prefect Dreyfus Emergency» sarjas teoks said?

See sõltub konkreetsest raamatust. Romaani «Pushing Ice» puhul nihutasin ma sündmuste algusaega praegusele üha lähemale. Algselt oli aastaarvuks 2178, kuid siis mõtlesin, et võttes sada või veidi rohkem numbrist maha, saan kasutada tegelasi, kellega on kergem samastuda moe, huvide ja muude aspektide osas. Seejärel pidin hoolikalt kaaluma, millised tehnoloogiad võiksid aastal 2057 olemas olla. Ilmselgelt vajasid tegelased kosmoselaevas äratuntavaid kasutajaliideseid, kuid ma ei tahtnud sülearvuteid või LED-ekraane kasutada. Painduvate ekraanide kohta on [tehnoloogiaajakirjades - RA] omajagu kirjutatud ning ei olnud just raske sellest jõuda lehtarvutiteni. Olen rahul väikeste detailidega, kuidas lehtarvuteid sai suuremateks ekraanideks kokku kleepida, seejärel lahti koorida, või kuidas neid rüü alla laadima panna. Ma kujutasin neid ette hiiremati moodi geelja pinnaga materjalina, mida saab kokkupuutel üksteisega liita.

Nutiaine ja moondekatku väljamõtlemise detaile ma ei mäleta, kuna ideed olid olemas tükk aega enne romaani «Revelation Space» ilmumist. Ma mainisin moondekatku ühes lühijutus, mis tuli välja 1990. aastal, ja tuleb silmas pidada, et siis oli küberpungibuumi lõpuperiood, mistõttu pea igas loos olid sees nanotehnoloogia või arvutiviirused. Mäletan, et lugesin sel ajal ühte suurepärast Ian MacDonaldi lühijuttu, milles kirjeldati nanotehnoloogilist katku, seega minu idee ei olnud kindlasti originaalne. Sarnaseid asju leidus ka teistes raamatutes, näiteks Greg Beari romaanis «Blood Music».

Piitspenide loomise lugu mäletan palju selgemalt. Tahtsin, et mu prefektidel oleks mingi relv, kuid miski ei tundunud huvitav. Ei mingeid püsse, terariistu ega lasermõõku! Sel ajal olin suur piitsade kasutaja. Ma käisin ja käin praegugi sageli ratsutamas, mis aitas kinnistada ideed autonoomsest robotpiitsast. See on tänaseni üheks lemmikleiutiseks kõigi mu raamatute peale ja üks vähestest, mille puhul võin rinna ette lüüa ning väikese upsakusega öelda, et see on originaalne. Veidral kombel teadsin koheselt, kui piitspeni välja mõtlesin, kuidas see funktsioneerib, kuidas toimub relva liikumine, kuidas seda rakendatakse või tagasi kutsutakse ja nii edasi.

Teie juttudes ja romaanides on mitmeid väga huvitavaid naissoost peategelasi: Jane Aumonier ja Thalia Ng «Prefect Dreyfus Emergency» sarjas, Skade, Ilia Volyova, Ana Khouri ja tema tütar Aurora «Revelation Space’i» universumis, õed Nessid sarjas «Revenger», Abigail Gentian romaanis «House of Suns»; «Pushing Ice» tegeles peaasjalikult naistegelastega ja mehed mängisid rohkem kõrvalisi rolle. Mitme teose puhul tunduvad naissoost tegelased meestega võrreldes märksa nüansirikkamad ja huvitavamad. Millised on Teie kogemused vastassoost tegelaste loomise ja neist kirjutamisega?

Ma üritan anda endast parima, kuid ei taha üle mõelda. Mõned nimetatud tegelastest olid alguses mehed. Samas on esinenud ka vastupidiseid juhtumeid. Tahan öelda, et ajal, mil hakkasin ulmet avaldama, otsustasid paljud kirjanikud traditsiooniliselt SF-loomingus domineerinud stereotüüpsetest meessoost peategelastest loobuda. Minu jaoks ei olnud keeruline mõista, et see on õige suund ja igasugune tegelane võib olla igasuguses loos ükskõik millisest soost või taustaga. Ma tean, et mul on vastassoost tegelaste kirjutamises palju arenemisruumi ja loodan seda teed kogu ülejäänud karjääri jätkata.

Te olete teinud edukalt koostööd oma sõbra ja tuntud SF-autori Stephen Baxteriga, kellega avaldasite ühisromaani «The Medusa Chronicles». Saan aru, et olete mõlemad Arhtur C. Clarke’i loomingu fännid ja teie romaan jätkab ulmeklassiku lühijutu «A Meeting with Medusa» sündmusi. Kuidas te korraldasite ühist kirjutamist? Kas Teil on plaani kellegagi veel koostööd teha?

Oleme Steve’iga tõesti vanad sõbrad. Ta on inimene, keda olen ulmeringkonnast kõige kauem tundnud. Lugu ühisromaaniga sai alguse nii, et meile mõlemale meeldis [nimetatud -RA] lühijutt. Me mõlemad juurdlesime sõltumatult selle üle, mis juhtus loos edasi. Ühel päeval vahetasime Steve’iga e-kirju ning tulime ideele koostööd teha. Ilmselt olin mina see, kes sedastas, et kui me üldse mõnda teost koos kirjutaksime, peaks see olema järg jutule «A Meeting with Medusa».

Tõsisem töö läks lahti [2014. - RA] aasta alguses. Esimeste kuude jooksul veensime oma agente ja kirjastajaid plaaniga kirjutada ühisromaan ja lasime neil Arthur C. Clarke’i esindajatelt nõusolek saada, mis ei olnud sugugi lihtne. Senikaua pommitasime Steve’iga meili teel üksteist ideedega. Lõpuks 2014. aasta augustis Londonis toimuva Worldconi ajal istusime hotelli baaris maha ja koondasime need ideed raamatu kavandiks, mis koosnes kuuest erinevast osast. Kolm neist jäi Steve’ile, kolm minule. Kõik osad olid lühiromaani mahus. Seejärel kirjutasime kodudes oma tekstiosad valmis ning saatsime üksteisele. Steve pani nendest kokku ühe faili ja sellest hetkest alates oli meil olemas romaani esimene versioon. Järgmiste kuude jooksul muutsime kordamööda seda faili, mida jagasime meili teel. Meil mõlemal olis vabad käed teha sellega, mida soovime: kirjutada üksteise tehtut üle, toimetada, kustutada või tõsta suuri osi tekstist ümber. Mul on väga hea meel, et käsikirja viimase versiooni valmides leidus romaanis kohti, mille autorluses ei olnud kumbki meist kindel. Steve mainis, et meiega oli pidevalt kaasas kolmas partner: Clarke. Olime mõlemad tema loomingust läbi imbunud. Mina näiteks lugesin igal hommikul tema jutte, et kuulda Clarke’i häält oma peas.

Pärast seda oleme põgusalt vestelnud edaspidisest koostöövõimalustest, kuid see raamat lihtsalt pressis end meie graafikuisse, kuigi mõlemal oli tarvis samal ajal omi teoseid lõpetada. Selleks, et midagi taolist korduks, peavad tähed uuesti joonduma, aga me oleme uutele ideedele avatud.

Reynolds Medusa Chronicles

3. LOOMING JA TULEVIKUPLAANID

2009. aastal sõlmisite kirjastusega Gollancz miljoni naelsterlingilise lepingu kümne raamatu peale. Kõrvalt vaadates tundub see elukutselise kirjaniku jaoks unistuste täitumisena. Praegu on aasta 2019 ja kui vaatate tagasi möödunud kümnele aastale, kas olete tulemusega rahul?

Pean olema vastamisega ettevaatlik, sest selle lõppemiseni on veel omajagu tööd ees. Leping on hea olnud mitmes mõttes, kuid mitte igas aspektis, nagu võikski arvata. Esiteks ei tähenda see minu jaoks miljonit naela. Summa sisaldab agentide tasusid, makse, palga jaotamist kümne raamatu peale, samuti eduka müügi boonuseid. Minu raamatud viimaseni ei küündinud, seega jäi nimetatud osa saamata. Siiski ei olnud boonused probleemiks, sest olin sellega arvestanud. Pigem oli miljon naela kenaks pealkirjaks ajakirjanduses, millega endale PR-i teha.

Hoopis suurema probleemina veeretab elu ette asju, millega ei osanud arvestada. Koheselt pärast lepingu sõlmimist suri ootamatu haigestumise järel mu isa ja mina jäin tema kinnisvara eest hoolt kandma. See oli mulle isiklikult väga raske ja stressirohke periood, mis läks maksma terve aasta produktiivsust. Lisaks sellele lahkus töölt toimetaja, kes oli minuga algusest peale koostööd teinud, ning läks teise kirjastusse. Mu raamatud jäid seejärel tükiks ajaks inimeste vahel pendeldama. Tahtmata täpsustada ebameeldivaid detaile, kulus mitu aastat, kuni suutsin leida uue korraliku toimetaja, mis tähendas, et olin veelgi rohkem lepingu graafikust maha jäänud. Rahasummad tuli seetõttu ümber arvutada ning rohkem kui kümne aasta peale venitada. Praegu olen kaheksanda raamatu juures ning kahest viimasest ei ole mul sõnagi kirjutatud, mistõttu olen lepinguga veel mõnda aega seotud. Kuid ma ei kurda, sest tingimused olid mulle ju teada, ja see on andnud vabaduse kirjutada ning mitte pidevalt muretseda järgmise lepingu pärast.

Kas surve kirjutada keskmiselt raamat aastas ja seetõttu jättes vähem aega romaanide lihvimisele, on Teie kirjutamisindu mõjutanud?

Raamat aastas kirjutada on minu võimekuse piirides ja nii ma eelistangi töötada. Ma kipun tüdinema, kui asjad venivad, ja surfin tüüpiliselt entusiasmilainel, mis kestab harva kauem kui kuus kuud. Minu peamiseks veaks on romaanide kõrvalt lisatööde tegemine. Näiteks kirjutasin ma kaks teost – «Doctor Who» ja «The Medusa Chronicles», mis kumbki ei lähe kümne raamatu sisse. Ma oleksin võinud kaks pikka lühiromaani – «Slow Bullets» ja «Permafrost» – romaanideks kirjutada, aga näiteks esimese neist pidin nimelt lühemaks tegema, et ei tekiks lepinguline probleem kolmandale osapoolele romaani kirjutamisega. Samuti olen suurel hulgal lühijutte kirjutanud, sekka mõned varjatud tööd nagu filmistseenid, mis kõik võtavad aega. Hetkel püüan lisakohustused kuni kümnenda raamatu valmimiseni kõrvale lükata. Kui romaani tegemise ajal peaks tulema idee või vaba hetk mõne lühijutu jaoks, siis realiseerin selle [omast soovist - RA], aga mitte kellelegi teisele antud lubaduse tõttu. Õnneks on mul romaanide kirjutamiseks enamasti piisavalt entusiasmi, kuigi periooditi võib seda nappida.

Fännid peavad Teid autoriks, kes kirjutab peamiselt rasket SF-i (Hard Science Fiction) või mõnel juhul teaduslikku fantaasiat (Science Fantasy) nagu näiteks sarja «Revenger» romaanid. Teie nimega seostatakse tumedates toonides suurejoonelisi kosmoseoopereid. Käesoleval aastal avaldasite põnevikus lühiromaani «Permafrost», mis räägib muu hulgas kliimaprobleemidest, kuid kulgeb endiselt turvalisel SF rajal. Kas olete mõelnud kirjutada mõni lugu sellistes ulme alamžanrites nagu fantasy või õuduskirjandus?

Mulle ei meeldi ennast kirjeldada kui raske SF-i autorit, kuigi naudin sellega tähistatud raamatuid, sest selline tähistus annab lugejale teatud ootused. Ma arvan, et paljud on kursis minu akadeemilise taustaga ja seetõttu seostavad seda mu loominguga. Tegelikkuses on minu kraam teadlikult hulga lähemal keskteele – see ei ole kerge ega raske SF. Seetõttu oli mul väga mugav kirjutada «Doctor Who» romaani, sest see sobitus väga hästi mu tunnetusega. Ma olen kirjutanud mõned iseseisvad jutud, mis üritavad olla tõsimeelsed raske SF-i lood, kuid palju rohkem on mängulisi ja kosmoseooperlikke töid, millega olen rohkem rahul. Paljud teosed kõnnivad gootiliku õuduse piiril ja osasid neist võib kohati liigitada fantasy alla. Mul ei ole selle vastu midagi, sest pean seda vormi mitmekesisuseks, mida SF-i puhul enim armastan.

Kas ma võiksin kunagi kirjutada läbinisti fantasy-romaani? Ei usu, sest mul puuduvad selleks sobilikud narratiivsed oskused ja ma suunduksin sujuvalt SF-i poole tagasi. Isegi «Troonide mängu» sarja vaatamise ajal pärisin endalt järjepanu selle maailma fluidumit rikkuvaid küsimusi. Kas neil on sulamitel teaduslik taust? Kas neil on olemas magnetväljad? Kas keegi uurib astronoomiat? Kas tegemist on koloniseeritud maailmaga? Kas valged vaimud (White Walkers) on tegelikult nanotehnoloogilised zombirobotid, kes jäeti esimeste maadeavastajate poolt maha?

FinnConil 2009. aastal Helsingis hävitasite koos Toni Jerrmaniga publiku ees tseremoniaalselt oma lühijutu «Pandora's Box» viimase ingliskeelse koopia. Mitmed eesti ulmefännid viibisid tol hetkel saalis ja see oli mälestusväärne sündmus. Kõrvalmärkusena olgu öeldud, et antud jutt tõlgiti 2011. aastal soome keelest eesti keelde ja see ilmus antoloogias «Täheaeg 8» (kirjastus Fantaasia). Pärast üritust olete öelnud, et sooviksite selle jutu puhul kogeda «lahedat jäist kõrvalolekut, mis hõljub võõrkeelest tõlgitud teksti ümber». Kuidas see eksperiment on läinud? Kas keegi on nimetatud jutu tagasi inglise keelde tõlkinud?

Mul on väga hea meel, et seda sündmust mäletatakse. Ma olin seejuures täiesti aus: hävitasin tõesti kõik teksti ingliskeelsed koopiad. Mul ei ole jutust ühtegi faili ja mäletan loo teemat üsna häguselt. Kuulsin selle tõlkimisest eesti keelde ja lootsin, et migratsioon jätkub, kuid rohkem ma ei tea. Soovin, et võimaluse korral tõlgitaks see eesti keelest mõnda järgmisse keelde. Ma unistan sellest, kuidas «Pandora's Box» jõuab järjest edasi liikudes hiina, jaapani ja teistesse keeltesse ning loodetavasti muutub veidi igal sammul, kuni lõpuks inglise keelde tagasi tõlgitakse.

Äkki oskab keegi teie lugejate hulgast soovitada inimest, kes mu jutu eesti keelest uude keelde tõlgiks ja oleks nõus seda kuskil mujal avaldama? Ma tasuksin hea meelega tõlkekulud ning toetaksin ka avaldamist (rahaliselt ja/või korralduslikult).

https://www.youtube.com/watch?v=7W9CFeSqIMw

Tegelane nimega Scorpio romaanis «Absolution Gap» oli suurepärane. Kas Teil on plaanis lähiajal välja anda veel raamatuid, milles kuulus hüpersiga tegusid teeb või lugusid inimestest erinevate tegelaste/kultuuride läbi?

Scorpio on üks nendest tegelastest, kellest ma ei oodanud sellist populaarsust ja kes on jätkuvalt kindel liider. Ta tuleb mingis vormis kindlasti tagasi. Lugesin suvel uuesti läbi enda romaani «Absolution Gap» (vihje, mille kallal järgmisena töötan!) ja olen [Scorpiost - RA] endiselt võlutud, mistõttu tahan temast midagi veel kirjutada.

Millised on plaanid järgmise osaga «Prefect Dreyfus Emergency» sarjas?

Kui kõik hästi läheb, tuleb Dreyfusiga veel üks raamat, kuid mitte lähema kahe-kolme aasta jooksul. Mul on olemas aimdus, mida tahan selle tegelasega teha, ja seda viie romaani raames. Ühel hetkel ta paneb Panoply’s ameti maha ja lahkub Yellowstone’i süsteemist.

Minu jaoks oli iseseisev romaan «House of Suns» meeliavardav lugemiselamus. Sugu vahetavad kloonid, ülikauge tulevik (miljonid aastad), tähti liigutavad ja muid uskumatuid asju tegevad tsivilisatsioonid, reisimine naabergalaktikasse Andromeeda ja nii edasi. Kas Teil on plaanis ka sellesse universumisse uus peatükk lisada? Kui nii, siis kas see tähendab otsest tegevust Andromeedas, mis oleks väga huvitav, kuna enamik SF-i autoreist piirdub Linnuteega?

Seda romaani oli nauditav kirjutada. Mõned raamatud valmivad väga visalt, isegi head, aga sellega oli põhimõtteliselt algusest lõpuni mõnus minek. Ma arvan, et põhjuseks oli võimalus kasutada äärmuslikke perspektiive ja mõõtmeid, mida ma pole üheski varasemas romaanis teha saanud. Nagu oleks hunnik Chris Fossi loodud kaante illustratsioone üheks raamatuks muudetud! Kui rääkida selle maailma juurde naasmisest, siis mõne aasta eest kirjutasin ühe lühijutu «Belladonna Nights», mis sai osalt tehtud eesmärgiga hoida ideid peas värskena, aga ka signaalina, et ma ei ole sellega veel lõpetanud. Mul ei ole veel lõplikke ideid, mis järgmises raamatus sündima hakkab, peale selle, et tegelastena jätkavad Campion, Purslane ja robotite liit, kes peavad rinda pistma märksa vähem sõbralike jõududega.

Te olete maininud teatrit kui esimest meediumi, millele Teie teos on kohandatud – Chicagos asuv Chopin Theatre tõi publiku ette lühiromaani «Teemantkoerad» («Diamond Dogs») põhjal loodud lavastuse. Kuidas see juhtus ja millised on Teie mõtted oma loo nägemisest teatrilaval?

Peamine õppetund antud lavastusega seoses seisnes selles, et kuigi mõni asi võtab kaua aega ja ei paista ajuti üldse edasi liikuvat, ei tähenda see tingimata valmimise võimatust. Initsiatiiv tuli Chicago teatritrupi poolt, kes on varasemalt väga edukalt uskumatuid asju lavale toonud, kuid tol hetkel ei olnud neil sobivat ruumi. Neil võttis väga kaua aega, et lugu lavale sobivaks kohendada, mõelda välja lava-atribuutika ja leida sobiv koht ning aeg, kus seda etendada. Kuid lõpuks leidis see aset ja tulemus oli minu meelest äärmiselt hea. Teatrikriitikud vist nii hästi seda vastu ei võtnud, kuid saal oli etendustel rahvast täis. Ma olin ise kohal ja tundus, et rahvale meeldis. Kokkuvõtteks nautisin seda täiel rinnal.

Eelmise teema jätkuks, Netflix andis sellel aastal välja äärmiselt laheda joonissarja täiskasvanutele («Love, Death & Robots»), kus iga osa põhines tuntud ulmekirjaniku lühijutul. Teie loomingust läks kasutusse «Zima Blue» ja «Beyond the Aquila Rift». Kas Teil on veel plaanis mõni lugu ekraanile viia? Ehk on mõni teleseriaal või täispikk film tulemas?

Huvi minu juttude või romaanide suurele ekraanile toomise vastu on üles näidatud küll, aga idee ja teostuse vahel laiub korralik kuristik. Esiteks on probleemiks eelarve, sest minu lood vajavad üsna suuri kulutusi lavastusele ja efektidele. Teiseks on erimeelsusi lepingutega, kui tahta kohandada raamatute ja juttude kobakat universumi teise kunstivormi. Ei ole võimalik müüa ainult ühte osa, sest see kahjustaks kogu raamatusarja kui terviku väärtust. Stuudiote või lavastajate huvi on sageli ainult ühe konkreetse loo vastu. Praegusel hetkel on mitu erinevat projekti arutlusel, kuid ma ei looda nii pea millegi suurele ekraanile jõudmist.

Reynolds Zima Blue Netflix

Kaader Netflixi joonissarjast «Love, Death & Robots»: «Zima Blue».

Kas Te ise vaatate vabal ajal SF-filme?

Kahjuks olen ma SF-filmide osas üsna pirtsakas vaataja. Ma olen neid nii palju näinud, et mind on raske mõnda uut vaatama meelitada. Eriti arvestades seda, et enamik neist põhinevad nii-öelda samal DNA-l. Ma lähen pigem vaatama mõnd hästi tehtud krimifilmi kui ülepingutatud vaatemängu ebaveenvate visuaalsete efektidega. Kirjanikuna tutvustaksin oma ajurakkudele parema meelega sellist kraami, mida teised SF-autorid ei ole ehk näinud.

Mõnikord inspireerib ilukirjandus inimesi looma nende teoste põhjal muusikat või teisi kunstivorme. Üks Eesti trash-metalit viljelev ansambel nimeaga Crucial Attack on kirjutanud laulu «Day of Burning Wings», mis on saanud mõjutusi amarantialaste apokalüpsisest «Revelation Space’i» univerumis. Kas on veel mõni artist või ansambel, kes on teie loominust inspiratsiooni saanud?

Mõned on olnud küll. Seda on alati väga põnev kogeda, olen neile väga tänulik. Mingil põhjusel on inspiratsiooni saanud just tumedat metalit või gootilikku muusikat viljelevad artistid. Tean ühte progeroki ansamblit nimega Hats Off Gentlemen It's Adequate, kes on kirjutanud lugusid, mis põhinevad minu loomingul («Century Rain»).Nad on väga head! Teine artist, kes meelde tuleb, on Lauri Jarvilehto (artistinimega Songsworth). Ta on teinud elektroonilisi/industriaalseid lugusid, mis on mõjutatud minu tekstidest. Ameerikas tegutseb Denveris üks ansambel nimega Sound of Ceres, kes andsid välja albumi, mille lood olid põgusalt minu raamatutega seotud. Seejärel palusid nad kirjutada nende teise CD-albumi vihikusse ühe lühijutu. Sel korral oli protsess vastupidine: nemad saatsid mõned lõigud oma lauludest ja sõnadest, mille pealt mina püüdsin saada inspiratsiooni väikese SF-vinjeti tarbeks. Tean veel ühte Jaapani noise-rocki gruppi, kes pani ühele albumile nimeks «Revelation Space», aga ma ei oska täpsemat seost oma loominguga kinnitada. Artiste on veel, aga pean vabandama, et ma rohkem nimesid ei maini. Olen ise amatöörmuusik, mistõttu pean seda kõike äärmiselt lahedaks ja põnevaks.

Teie uus romaan «Bone Silence» on viimasel toimetamisel ja ilmub peagi müügilettidele. Kas olete «Revengeri» universumiga lõpetanud või plaanite mõnest teisest sarjas kirjeldatud Okupatsioonist veel midagi kirjutada?

Praeguseks olen selle sarjaga lõpetanud. Raamatu lõpus olevas järelsõnas räägin, et hetkel rohkem lugusid õdedest Nessidest ei tule, mis ei tähenda, et nemad on minuga lõpparve teinud. Ma tunnen, et on aeg see peatükk sulgeda, kuid mingil hetkel võin selle taas avada. Õdede universum on selline, kuhu mahuks veel mõned lood.

Reynolds Bone Silence

4. HOBID

Lõpetuseks midagi täiesti teistsugust. Teie blogi lugedes märkasin, et kirjutamise kõrvalt tegelete mitmete hobidega. Näiteks meeldib Teile koguda lennukite ja kosmoselaevade mudeleid. Mitu ühikut Teie kollektsioonis leidub? Kas Te valite neid mingi kindla teema (TV-/raamatusari, päriselt eksisteerinud sõidukid vms) alusel?

Ma olen pigem mudelite kokkupanija kui koguja, mistõttu võtab igaühe valmistamine palju aega. Kõik mudelid on minu poolt käsitsi kokku pandud, mõni isegi mitme aasta jooksul. The Starship Enterprise’i kokkupanemisele kulus umbkaudu kuus või seitse aastat. The Eagle Transporter (sarjast «Space: 1999») puhul möödus karbi avamise hetkest aasta, kuni sain selle viimaks oma kabinetti asetada. Selle mõõtmed on hiiglaslikud, kuigi stuudios kasutatud mudeliga võrreldes on see poole väiksem. Mõne lennuki valmistamiseks on läinud kõigest nädal-paar ja enamik neist on skaalas 1:48. Südames olen ma patsifist, kuid samal ajal olen elu aeg tundnud huvi hävituslennukite vastu. Tunnen sügavat austust (peamiselt) meeste vastu, kes on pidanud erinevatel pooltel nendega lendama.

Eelnevale vaatamata puudub mul konkreetne teema. Mulle lihtsalt meeldib mudeleid kokku panna ja käte abil uusi oskusi omandada. Lisaks ehitan ma metallist vedureid, mille puhul joodan kokku messingi ja tina sulamist tükke. Selle tarbeks on mul eraldi ruumis olev miniraudtee. Praegu on mul pooleli 1:8 skaalas puust P51D Mustangi ehitamine koos raadio teel juhtimise võimekusega. Ootel on Klingon K’Tinga lahingristleja mudel, mis peaks The Starship Enterprise’iga samas skaalas olema – neist moodustub kena paar. Mul poleks midagi Imperial Star Destroyeri vastu, kuid seni ei ole ükski pakutav mudel olnud minu jaoks piisavalt suur. Kui ma tahan midagi kokku panna, peab see olema suur!

Tundub, et lisaks mudelite kokkupanemisele mängite Te kitarri. Kas olete kunagi mõne ansambli tegevuses osalenud?

Ma ei ole üheski ansamblis mänginud. Hakkasin kitarrimängu õppima hilistes kahekümnendates, mis on väga hilja. Sestsaadik olen seda mänginud, kuid nooruspõlve õppimata jätmist ei ole võimalik hiljem tasa teha. Liiga palju tunde on raisku läinud. Ma liitusin mingil hetkel ühe kitarrikursusega, kus me istusime ringis ja õppisime loo järgi akorde mängima, kuid see toimus esmaspäeva õhtuti ja ma olin kirjutamise järel liiga väsinud. Seega loobusin kursusest ja hakkasin omapäi harjutama. Lisaks võtsin kõrvalt klassikalise kitarri tunde, kuid siis kolis mu õpetaja ära. Nüüd olen keskendunud peamiselt elektrikitarriga soolodele, mida õpin nootide või kuulamise järgi. Mu abikaasa kinkis mulle sünnipäevaks imeilusa 22-fretiga Stratocasteri, et võiksin üritada mängida [Pink Floyd’i - RA] lugu «Comfortably Numb». Kirjutamise kõrvalt on see olnud terve aasta jooksul peamine projekt: mängida mõned minutid soolokitarriga 40 aasta vanust lugu!

Tänan Teid väga intervjuu eest, härra Reynolds!

Pole tänu väärt! Tänan suurepäraste küsimuste eest.

 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0672)