tondilatern

Unenägu

Tohutu masin rippus keset pimedust ja selle generaa­torit, võrejaid antenne ja kondensaatoreid läbistasid kolossaalsed energiapahvakud. Kogu süsteem nagises ja ulgus nagu piinlev loom.

Kohutav ängistus pigistas Rajari rinda.

Aegamisi hakkasid üle kogu ta keha levima suurest pingest värinad, ta higistas - palavus, hirm, teadmatus. Võpatades ärkas ta oma voodis. Tuba oli pime ja higi nõrgus mööda ta keha, kuigi Rajar oli unes sipeldes teki mahaajanud. Ta püüdis südame hullumeelset pekslemist kontrolli alla saada ja hingas nii rahulikult, kui suutis. Masina detailid hõõgusid endiselt ta silme ees.

Aegamööda unenäo erksus ja mõju kahanesid ning tegid ruumi reaalsusele. Rajar kuulas toa teises nurgas magava vanema venna ühtlast norskamist ja jäi aega­mööda ka ise uuesti magama.

 

Kohtumine

Rajari kodu asus Elva vanimas piirkonnas, jõe lähedal, ning see ühekordne luitunud puumaja oli üheaegselt nii selle kandi vanim kui ka silmatorkamatuim ehitis. Selle ehitanud gruusia töölistel oli olnud vaja lihtsat ja praktilist varjualust, kus raudtee ehitamise ajal viibida. See, et antud maja tahetakse veel rohkem kui sada aas­tat hiljem kasutada, neil too hetk pähe ei tulnud. Hiljem avastasid selle koha tänu raudteele ka tartlased ning aegamööda kerkisid Rajari kodu ümber paljud  märksa uhkemad ja ilusamad ehitised, mis peitsid esmaasuka enda varju ning määrasid unustusse.

Poisi koolitee kulges piki raudteed läbi metsa ning mööda kohalikust surnuaiast. See oli pikk ning tüütu ja pealegi natuke ka kõhedavõitu tee, ning seda mitte surnuaia, vaid hoopis metsast jõllitavate puuloomade tõttu, kes hämaramatel ja unistel hommikutel tundusid rohkem koletiste kui sõbalike metsaelajate moodi.

Surnuaed ise oli vana. Sellest andsid tunnistust roostest mullitavad ristid, loetamatuks sammaldunud hauakivid ning lõputud read unustatud hauaplatse. Paar värsket hauda tundusid kõige selle kõdu keskel suisa sobimatud. Nagu oleks keegi visanud kompostihunnikule paar värvilist torti. Rajar ol surnuaiast möödudes nõnda oma mõtetesse süvenenud, et oleks äärepealt vastutulijaga kokku põrganud.

„Kuule, peremees, ega sul sortsu viina ei ole?“Viimasel hetkel jõudis Rajar parmu välimusega mehe eest kõrvale põigata. Joodik oli pikka kasvu ja längus õlgadega, tema nägu oli peaaegu täielikult paksude räpaste karvade all peidus. Silmad tundusid selles karvameres kahe musta auguna. Nende pilgud ristusid ning Rajar võpatas parmu silmist kumavast kurbusest. Rajarile tundus, kuidas sellest näost õhkuv nukrus levis üle kogu tema, üle kogu surnuaia ning linna. Kõik muutus halliks, masendavaks ja pleekinuks. Kõik hea oli justkui juba olnud, kadunud, mahamaetud, kõdunenud, ja jäänud kuskile kaugele kätte­saamatusse ajahämarusse.

See  tunne oli nii ehmatavalt tugev, et Rajar pistis mõtlemata jooksu. Ta ei peatunud enne, kui surnu­aia väravgi oli juba kaugel seljataga. Ta peatus, tundes põletavat häbi, et ta oli lasknud ühel suvalisel joodikul end nõnda rööpast välja viia.

„Pagana argpüks,“ pomises Rajar nina alla. „Või sortsu talle vaja, ta ise on üks paras Sorts.“

Õnneks peale joodiku vist kedagi rohkem juhtunu tunnistajaks ei olnud. Rajar surus käed rusikasse, kohendas õlalt kohe-kohe mahalibisevat kotti ning kiirustas vastumeelselt kooli poole edasi.

Kooli fuajees tervitas teda vaikus ja soojus. Kell oli juba tundidesse helisenud ning oma ebaõnne kirudes sööstis Rajar garderoobi, lennutas jope, salli ning mütsi nagisse ja tahtis just välja tormata, kui kuulis hääli.

„Vahi-vahi, kus on alles miniseelik ja ülepõlvesukad! Milline ilus väike litsike!“ sõnas üks poisihääl ilaselt.

„Ära eksis vist. Ega meil pole siin kahjuks lõbumaja," irvitas teine.


Rajar peatus järsult ja piilus uudishimulikult läbi rippuvate rõivaste ja traatvõrest seina. Kõrval garderoobis olid kaks üheksanda klassi poissi ja üks ehmunud näoga tundmatu tüdruk. Poisse teadis ta mõlemaid, kuigi nimed ei meenunud. Ta tundis neid tüüpe, neil oli pidevalt midagi koolikaaslaste kallal naaksuda.

Rajaril tõmbusid käed rusikasse. Täpselt samasu­gused klounid olid lükanud Rajari nurka ka siis, kui poiss ise kunagi esimesse klassi astus. Kuid temal oli vanem vend, kes tülinorijatele koha kätte näitas. Toda tüdrukut polnud Rajar aga kunagi näinud, küllap mõni õnnetu uustulnuk, keda nüüd „paika pandi“. Ta kargas garderoobist välja ja kiskus naaberboksi ukse lahti.

„Kuulge, jobud, jätke järgi!“ käratas ta.

Mõlemad üheksandikud pöörasid Rajari poole ja, nähes enda selja taga gümnasisti, peegeldus nende näol hetkeks ehmatus ja nõutus. Aga nad kogusid end kiiresti ja ülbus voolas nende olekusse tagasi.

„Mingi sinu eit või?“

Rajar muigas.

„Ei, ma imestasin lihtsalt, et teile tüdrukud meeldi­vad. Mõtlesin alati, et olete peded.“

Pedesolvangu peale ei saanud nii kõvad mehed enam niisama lihtsalt ära kõndida, aga gümnasist oli ikkagi gümnasist, selliseid rünnates oli oht ise peksa saada. Kuid üks neist püüdis siiski oma au veel päästa.

„Kus nüüd tegi nalja... Kusejunn!“

Rajar  virutas talle kiiresti ja tseremoonitsemata vastu vahtimist. Poiss tuikus ootamatust hoobist tagasi ja Rajar läks talle järele.

„Kes ma olen?“ nõudis ta tüübilt ja virutas uuesti rusikaga näkku.

„Käi põrgu!“ kilas kiusajast pekstavaks muutunu nagu väike põrsas ja üritas temast mööda pugeda, kuid Rajar rabas tal pusakapuutsist kinni ega lasknud enam lahti.

„Lauri, tule appi!“ hüüdis too sõbrale, aga Lauri puges juba Rajarist teiselt poolt mööda ja lippas oma klassi suunas nii, et koridorkõmas.

„Kes ma olen?!“ nõudis Rajar uuesti.

„Mul on vanem vend kummiboksis tööl, ta tuleb annab sulle peksa!“ vigises kiusaja.

„Aga mul on isa poksija!" teatas Rajar  ja virutas tüü­bile lahtise käega vastu pead. „Kui vaja, siis peksab ka su luuserist venna surnuks!"

Ta  tõukas kiusaja endast eemale ja virutas talle veel jalaga tagumikku. Kiusaja koperdas mitu meetrit edasi, kukkus käpukile, kargas siis püsti ning, heitnud veel korra Rajarile vihkamisest nõretava pilgu, pistis samuti jooksu.

Rajar  vaatas tüdruku poole. See oli ehmunult garde­roobi nurka tõmbunud ja surus kahe käega roosat „Hello  Creepy“ kirjaga seljakotti vastu rindu.

Esimesest pilgust oli selge, miks nood kaks tüdrukule külge hakkasid. Too nägi tõepoolest välja selline, kellest juba niisama lihtsalt mööda ei vaata. Ta nägi välja väga... Sõna vormus Rajari peas aeglaselt... Selline... Naljakas ja... Nunnult... Nagu armas või... Midagi. „Hello Creepy“ logoga pitsiline minikleit, igasuguseid pisikesi karvaseid tupsukesi ja muid nunnusid kulinaid täis randmed, põl­vini, roosa lehviga mustad sukad, lipsuga kingakesed, ebamaised, pikad roosad kiharad... Neisse viimastesse Rajari pilk jahmunult ka takerdus.

„Kas sul on parukas peas?“ küsis ta.

„Jah,“ vastas tüdruk arglikult.

„Miks?“

Tüdruk vaatas teda suurte multifilmisilmadega: „Mulle meeldivad erinevad juuksevärvid, aga ema ei luba liiga tihtiv värvida.“

Rajar  vangutas pead.

„Nojah... Sa... Näed välja nagu mõnest multifilmist."

„Animest.“

„Igatahes, kui sa niiviisi ringi käid, siis ära imesta, et sind narrima tullakse.“

Tüdruk noogutas.

„Aitäh sulle!“

„Mida iganes,“ pomises Rajar  ja kuigi ta oleks selle imeliku ja armsa tüdrukuga heameelega veel mõne sõna vahetanud, pöördus ta ringi ja läks tundi. Mida ta oleks osanud veel öelda? Mitte midagi. Pealegi praegu pidi matemaatikatund juba alanud olema ja sinna ei tahtnud ta hilineda, ta oli niigi seal teistest pikalt maas.

Rajar pooliti lootis, et õpetaja on hiljaks jäänud, kuid seda õnne tal ei olnud. Kui ta klassiuksele koputas ja sisse astus, oli õpetaja - keskealine, priskete hülgevuntsidega onuke - juba tahvli ees ja joonistas sinna usinalt valemeid.

„Vabandust, et hilinesin," pomises Rajar, kuid õpe­taja oli tema hilinemistega juba nii harjunud, et ainult mühatas ja joonistas häirimatult edasi. Rajar läks ja potsatas viimasesse pinki maha. Pinginaabrit tal ei olnud, millest oli kahju, sest nii ei saanud kellegi pealt maha kirjutada. Ossu, kes tal senini pinginaaber oli olnud, visati eelmisel aastal koolist välja.

Nagu õpetaja teooriat seletama hakkas, nii langes Rajari mõistus lukku ja jutt hakkas temast laisa jõena mööda voolama. Ta meenutas hoopis unes nähtud masinat ja kui õpetaja käskis mingeid kaste joonestada, joonistas ta selle asemel kaustikukaanele unemasina detaile, alguses välimisele, aga siis juba ka sisemisele, siis tagumisele lehele ja nii edasi. Rajar vajus masinat üles tähendades omalaadi transsi ega ärganud sellest enne, kui kell tun­nist välja helises. Alles siis  tõstis ta kui unest ärgates pilgu ning mõistis, et ei olnud kuulnud, et kas kont­rolltöö, millest juba mitu tundi tagasi hoiatati, tuleb varsti ja mida selleks õppida tuleks. Õnneks polnud ka õpetaja Rajarile tähelepanu pööranud, ilmselt olid poisi joonistatud skeemid piisavalt matemaatikat meenutavad ning ta oli arvanud, et Rajar tegi usinalt kaasa.

Rajarist polnud kaasamõtlejat ka järgmistes tundides. Õpetaja kuulamise asemel joonistas ta matakaustikusse masina detaile edasi ja veeretas laisalt süngeid mõtteid. Uni kippus vägisi peale. Suure vahetunni ajal otsustas ta kuhugi nurka tõmbuda ja korraks silma kinni lasta, sest öine painaja oli teda täiesti ära kurnanud. Selleks valis ta koristajatekonku, mille lukk oli katki ja nii sai seal teinekord omaette tukkuda. See oli Rajari unekuningriik, kus ta päris tihti käis öösel puudu jäänud und välja magamas.

Ent suur oli tema jahmatus, kui esimene asi, mida ta ust lahti tõmmates kuulis, oli sellesama tuttava – Rajarile meenus nüüd ka selle tölli nimi – Ragnari hääl: „Näita, kas sul on alukate peal ka hello kitti?“

Seal seisid - üllatus, üllatus – taas needsamad kaks üheksandikku ja taas oli see imelik  roosa tüdruk nurka  trügitud. Ragnar oli tal kleidisabast kinni hakanud ja kiskus seda üles. Tüdruk püüdis asjatult vastu hakata, kuid Lauri hoidis tal kätest kinni. Kleidisaba alt paistsid tõepoolest roosa-valged „Hello Creepy“ püksikud.

„Seal on tal hoopis äkki hello shitty,“ itsitas Lauri, kes vakatas jalamaid, kui kuulis kedagi sisse astuvat ja vaatas ehmunult üle õla. Nähes Rajarit, läks ta näost kahvatuks, lasi tüdruku lahti ja püüdis uksest välja söösta. Rajar, isegi oma kiire reaktsiooni üle imesta­des, lõi talle möödumisel pigem refleksist täiest jõust rusikaga kõhtu. Kõõksudes vajus Lauri sinnasamasse koristajaruumi ukse ette maha ja hakkas nutma.

„Sa oledki pede,“ ütles Rajar.

„Ise oled,“ nähvas Ragnar vastu, kuid Rajar nägi, kui­das tal alumine huul närviliselt tõmbles. Kiusaja silmis vilas lõksuaetud roti pilk ning ootamatult sööstis ta rusikatega vehkides Rajari poole. Rajar põikas ta rahmlemise eest kõrvale ja andis sisseharjunud liigutusega paremhaagi. Ragnar kukkus nagu niidetult ja põrkas peaga vastu koristaja ämbrit. Kolisedes lendas see ruumi teise nurka, sealsamas olnud harjad vajusid aga hunni­kus maaslamajale peale. Adrenaliinitulv lõi Rajaril üle pea kokku ja ta oleks heameelega andnud Ragnarile veel paar laksu, kuid see lebas täiesti liikumatult. Leid­mata kehas möllavale tulele muud väljundit, käratas ta hoopis tüdruku peale, kes värisevi käsi oma kleiti silus.

„No mida kuradit sa siia ronisid?!“

Tüdruku huuled värisesid, kuid hääl oli tal täis viha ja trotsi.

„Ma ei roninud, nad vedasid mind jõuga siia!“

„Miks sa siis appi ei karjunud?"

Tüdruk vahtis teda suurisilmi.

„Lollakas oled või?“

Nüüd vahtis Rajar teda.

„Mis on siis?“

„Kes see mulle appi oleks tulnud?“

Rajar kehitas rahunedes õlgu.

„Kes iganes... mina näiteks...“

Tüdruk pühkis silmad kuivaks, ajades sellega oma punaka silmavärvi veidi laiali.

„Sina tuled mulle appi ka niisama, ilma karjumata.“

Rajar hakkas selle ootamatu vastuse peale naerma ja ka tüdruk turtsatas. Nende jalge ees hakkas ka oimetu kiusaja ennast põrandal liigutama. Ta tõstis pea ja vaatas uimase pilguga ringi, püüdes taibata. kus ta on ja mis toimub. Rajarit nähes ajas ta end eba­kindlate liigutustega püsti ja läks uksest välja. Rajar võitles sooviga häbistatud kaotajale veelkord jalaga tagumikku anda ja suutis end vaid suurivaevu tagasi hoida. Ta ei tahtnud tüdruku ees täielik mats olla, pigem rohkem selline, noh, rüütel või nii. Aga kuna ta rohkem ei osanud enam midagi öelda, siis hakkas olukord piinlikuks minema.

Rajar  oli tulnud siia magama, aga eks sa proovi tuk­kuda, kui tüdruk suurte silmadega kõrval seisab. Pea­legi oli uni nüüd kogu selle jama peale üldse läinud. Tal polnud siin enam midagi teha, aga lihtsalt niisama minema kõndida tundus ka imelik. „Kurat, mida ma teen siis nüüd?” mõtles Rajar.

„Mis su nimi on?“ küsis tüdruk. „Mina olen Siiri.“

„Rajar.“

Sellega oli jututeema taas ammendatud.

„Noh, olgu,“ kohmas Rajar, „ma lähen tundi siis.“ Siiri noogutas, tuli poisile kohe järgi ning piilus

ärevalt uksest välja. Koridor oli tühi, Lauri ja Ragnar olid kadunud. Alles nüüd muutus tüdruku olek veidi vabamaks ja Rajar taipas, et tüdruk polnud julgenud ära minna. Sellepärast ta seisis seal vaikselt ja ootas, et Rajar midagi teeks.

„Kus su klass on, ma võin su sinna saata,“ pakkus poiss.

„Teisel korrusel, geograafia oma.“

Vaikides läksid nad tüdruku klassini. Nende ümber käis kisa ja kära, kui söömast tagasi saabuvad väikse­mate klasside juntsud ringiratast jooksid.

„Teinekord karju ikkagi appi.“

„Siis vaataksid kõik, et ma olen  mingi retakas.“

„Nad vaatavad seda juba niigi,“ ütles Rajar ja pidi endal sellepeale peaaegu keelde hammustama. Mida ma ometi räägin, kirus ta enda ette.

„Sellega, et niisama vaadatakse. olen ma juba harjunud.“

„Miks sa siis käid niimoodi riides?“

„Mulle meeldib.“

„Meeldib, et kiusatakse?“

„Ei, niimoodi riides käia. Ega ma siis sellepärast, et imelikult vaadatakse, ei pea hakkama mingeid nõme­daid riideid kandma?“

„Nojah,“ pomises Rajar ja mõtles, et Siiri pidi oma naljakale  välimusele vaatamata õige julge olema. Geo­graafiaklassi ees noogutas ta tüdrukule ja pöördus juba minekule, kui ta pilk eksis klassiuksest sisse ja märkas seal Lauri ja Ragnarit.

„Nad käivad sinu klassis?" imestas Rajar.

„Jah.“

„Sul võib nii päris raskeks minna.“

„Jah.“

Kell helises tundi.

„Nojah.” Rajar  noogutas Siirile ja, oskamata muud lausuda, lisas: „Ole siis tubli.“

„Aitäh sulle.“

„Mhmh.“

See oli nüüd küll imelik, mõtles Ragnar. Siiri oli päris naljakas tüdruk, nunnult naljakas. Kuid väsinud keha ja vaim tuletas end suure haigutusega taas meelde. Mööda koridori tagasi oma klassi poole minnes koon­dusid Rajari mõtted uuesti teda unes painava masina peale. Mille pagana jaoks seda masinat vaja on, mõtles ta. Ja miks ma teda unes näen? Vastust ei olnud. Ainus, mida ta teadis, oli see, et ta peab varsti normaalselt magada saama.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0746)