Andrei Samoldin – Uurija Haagi vaba nädal
Hea meel on tõdeda, et üks järjekordne hea leid jutuvõistluselt on lugejate ette toodud.
Reaktori jaoks on tehtud toimetamist ja natuke on sõnu juurde tulnud. „Uurija Haagi vaba nädal“ on olemuselt krimipõnevik, kuid probleem, mida politseinikud peavad lahkama seondub Afganistani sõja, Nõukogude armees tehtud veidrate eksperimentide ja nende tagajärgedega ning on ulmeline.
Loo avalausel on kõvasti potentsiaali mind lugejana täiesti välja lülitada. Võib ju mind snoobiks pidada või midagi, kuid see, mida kuulsad välismaised „koomikud“ on nimetanud „riietusruumi lobaks“ mind personaalselt ei paelu. Suurim miinus selle teksti juures on ulme vähesus. Aga mind see ei häiri – olles nii „X-files’“ kui „Fringe’i“ fänn, leian juba üsna ruttu end tekstiga samalt lainepikkuselt ja lasen end sellel põnevuslool kaasa haarata. Kui üldse midagi soovitada, siis võibolla veel veidike asju üle võlli ajada, rohkem ulmet sisse tuua. (Hinne 8/10).
Jana Raidma – Isake Pjotr ja Snaige
Hmmm-jahh... Nagu ütleb pealkiri ja nagu saab teada illustratsioonilt – lugu on õigeusu preestrist ja Snaige külmikust. Teisi tegelasi on ka – Krõõt ja Ivar ja Kevin. Ja kass – Sunnik. Külmkapp pole mingi tavaline külmkapp. Selles elab deemon, kellele isake Pjotr on teene võlgu. Ja deemon tahab muudkui süüa. Ja kokkuvõttes tuleb tõdeda, et heaga see asi juba ei lõppe.
Mul on selle jutuga õige mitu probleemi. Dialoogid ei hakka mu jaoks tööle, aga paraku lugu suuremas osas tegelaste omavahelistest vestlustest koosnebki. Teiseks on täielik ebakõla selle vahel, et lugu justkui peaks olema (tahaks olla?) õudusjutt, kuid tegelased ja toimuv on täiesti karikatuursed. Ja kui see peaks olema naljajutt, siis on ometi toimuv eemaletõukav, õõvastav. Tunne on umbes selline nagu sööks magusat kooki, mille vahekihid on tehtud soolaheeringast – aga ma pole vastavas staadiumis, et sellist asja nautida.
Ehk siis ma ei saa välistada, et lugeja, kelle jaoks see lugu „tööle hakkab“, leiab siis tänuväärse lugemisnaudingut tekitava materjali. Lool on algus, on asjade areng on lõpp, mis õudusjutule omaselt jätab lugejale teadmise, et „see jama pole veel sugugi läbi“. Minu jaoks on siin lihtsalt sõnad ekraanil, millest ma ei saa aru, ei tekki tähendust.
