Isake Pjotr ja Snaige

Jana Raidma


Lugu algab vestlusest kahe nimitegelase vahel – üks on Constantine'i moodi vaimude väljaajaja, deemonitega kõneleja ja nendega lepingute tegija, teine aga külmik. Külmikus selgub olevat vana deemon, kes nõuab mingi ammuse teo eest vastuteenet – uue kodu leidmist. Enamus loost leiabki aset külmik Snaige uute omanike juures.

Sel tekstil on kaks suurt tugevust – esiteks toimivad dialoogid, teiseks huvitav idee. Ütlen dialoogide kohta „toimivad”, sest need teevad loo lobedalt loetavaks. Üks tegelane jäi ehk veidi udusemaks (vähemalt mulle jäi Ivanist veidi ebamäärane üldmulje), aga muidu olid ülejäänud küllaltki hästi ettekujutatavad. Neil oli oma hääl ja nad olid kenasti eristuvad, muutumata samas lausa karikatuurseks. Dialoogipõhisus andis tekstile peaaegu koomiksiliku kulgemise – mida mõni ehk võtaks suure laitusena, kommentaar on pigem aga mõeldud hinnnaguvaba kirjeldusena. Või kui, siis ehk vahest kiitusena – püüan ma ju ometigi kirjeldada mõnu, mis mind valdas, kui teksti lugesin.

Siinkohal teen ühe väikse kõrvalepõike kirjandusteooriasse. Roland Barthes oli kunagi jaganud lugemiselamuse kaheks kategooriaks. Üks on mugava ja turvalise ammutamisest saadav rõõm – muidugi on seal stereotüübid ja sa aimad juba ette, aga ikkagi on tore. Seda on eesti keelde tõlgitud kui lugemismõnu. Aga siis on teine võimalus. Seda kirjeldab näiteks millegi täiesti uue avastamine, mis tarbimise ajal valmistab lausa ebamugavust, aga rahuldab mingit nõudmist, mida sa ei teadnud raamatut avades eneselt oodata. Seda on eesti keelde tõlgitud kui lugemisnaudingut.

Ma vähemalt loodan, et ma pole neid mõisteid segi ajanud. Mul oli meelde jäänud, et sõnad olid hoopis vastupidiselt tõlgitud – et lugemismõnu on intellektuaalsest väljakutsest saadav rõõm, lugemisnauding aga see, mis lugedes tekitab lõbusat elevust. Nüüd guugeldades leidsin, et hää inimene Joosep Susi oli hoopis niipidi kirjeldanud. Ja põhimõtteliselt on veidike nagu trafaretne eristus – ilmselt pole Barthes'i lugedes huvitav mitte see jaotus, vaid see, mida ta selle eristuse tagant leiab. Võib-olla aitas see õigustada hardcore-teoreetikutele sellise kirjanduse lugemist, mis on mugav lugeda. Mõnel aitab see jaotus seletada, mis rõõmu saab inimene ebamugavast kirjandusest. Las ta olla. Ma mainin seda ainult seepärast, et koomiksitega võrdlemine on minu viis öelda, et Raidma lugu pakkus mugavat ja dialoogipõhist mõnu samal moel, nagu võiks pakkuda mõni koomiks.

Ütlesin, et kaks tugevust. Esimene oli dialoogid. Teine aga huvitav idee. Nüüdsest siis hakkavad spoilerid pihta. Lihasööja külmik Snaige oli okei, Constantine'i moodi deemonisõnuja Pjotr on kah vahva. Aga see, et Snaige viiakse veganite juurde – see oli pull. Kirjeldused sellest, kuidas deemon püüdis süüa tofukotlette või sojatooteid, olid toredad.

Natuke ootamatu oli kassi ärasöömine. Vahel näidatakse filmides kellegi erilise tõprastaatuse osutamiseks, kuidas ta koeri kas tapab. Või noh, vähemalt annab korra jalaga. Aga kassid üldiselt pääsevad. Mõeldagu selle peale, kes oli ainus tegelane lisaks Ellen Ripley'le, kes esimeses „Tulnuka”-filmis ellu jäi. Kassid pigem ehmatavad peategelast mingites jaburates ehmatusstseenides, kui et surevad deemonite või sarimõrvarite käe läbi. Alles kuu-kaks tagasi oli Reaktoris üks kassitapmislugu, nüüd jälle. Kas on Reaktoris mingi projekt käsil, millest nad ei taha juttu teha? Mine tea. Näen küll, et samas numbris on tõlkejutt „Tasumine ainult kassipiltides!”, kus AI on peaaegu üleni kassisõbralik, ja ütlen toimetusele, et mind te sellega ära ei peta. Ütlen vaid seda, et irratsionaalne hirm kasside ees on „ailurofoobia”. Jätan selle targu meelde, et järgmist kassitaputeksti kommenteerides saaks kasutada.

 

Uurija Haagi vaba nädal

Andrei Samoldin

Uurija Robert saab telefonikõne enne puhkust. Tegemist on mingi eriliselt tülika kaasusega – kaks Nõukogude Liidu eksisteerimise aegu Afganistanis sõdinud eestlast on veidral moel tapetud, keegi peab asuma sellega tegelema. Lõpuks viib see saladuste paljastamiseni ja lahenduste juurde jõudmiseni.

Kui autorinime nägin, mõtlesin – kas saab olla sama mees, kes kirjutas kunagi „Müüri”? Reaktoris ilmus kunagi ammu ja mäletan oma positiivset üllatust selle lugemisel. Lugesin praegu üle oma kunagist kommentaari ja avalõigus ütlesin tolle teksti kohta: „Mu esmamulje sellest tekstis oli, et tegemist on omal moel täiusliku tekstiga. Parajalt lühike, parajalt vürtsitatud keelelise mahlakusega, parajalt erinevate tegelastega, parajalt põhjendatud sündmustiku ja jutustuslaadiga.” Vähe on Reaktori tekste, mis mul hiljemgi meelde turgataks. Iseäranis olukorras, kus ma pole tuttav autori ühegi teise tekstiga. Vahel olen mingit teksti lugema asudes mõelnud, et oh, kas see on „Müüri” autor. Ja lugedes näen, et ikkagi kohmakas, seega ei saa olla sama autor. Autori nimele klõpsates näen kah, et polnudki. Muidugi polnud.

Nüüd aga vaatasin nime peale ja arvasin ära tundvat ja klõpsasin nime peale ja ütlesin endamisi väikese „jessi”. Oma ammust miniarvustust (või noh, niivõrd, kuivõrd nad on mul „mini”) lugedes täheldasin, et ma keskendusin pisiasjadele, mida tajusin vigadena, milleta oleksin teksti veidi rohkem nautinud. Nõme nokkija. Küllap seepärast, et mõtlesin, et kui ma juba 9 punkti panin, siis võin keskenduda sellele, mida punktid ei peegelda. Sest tegemist oli ühega vähestest tekstidest, mis sai minult 9, üle selle ei jõudnudki ma aga millelegi anda, kuni punkte jagasin.

Vaat, kui pikalt ma eelmise jutu kohta räägin. See lihtsalt näitab minu eelootusi käesolevat teksti ette võttes.

Kirjutusstiil on autoril endiselt tasemel. Teksti alguses on Roberti kolleeg Mario, kelle kõnemaneer on parajalt mühaklik, ühtlasi selline omainimeselik – see stiil ei mõju sugugi pingutatult. Hiljem valdavad teised stiiliregistrid, ei ole üksnes katse kirjutada rahvapärase kõnepruugiga tegelast. Dialoogid on paigas. Võiksin osata stiili paremini kirjeldada, aga piirdun esialgu sellega, et tegemist pole fookusega (ei oskaks praegu kuigivõrd rääkida samoldinlikust kirjutajahäälest), ent kuivõrd stiil on alati mingilgi määral teemaks, siis võib siinkohal öelda, et autoril on see paigas.

Mulle meeldis tekstimaailma juures kerge nihestatus. Setud möllavad? Räpina mäsu aegu tuli keegi peategelase bossile saeketiga kallale – kas tõesti mingid murdekeelte piirkondade rahutused? Neid ei kirjeldata lähemalt, aga ülalnimetatu ja millegi järgi veel saab aru, et on veidi teistmoodi maailm. Ja tore, et ei kirjeldata lähemalt – maailma erinevus võrreldes meie maailmaga ei pea olema probleem, mille autor lugejate jaoks lahendab.

Mis ma ikka enamat ütlen – tekst on kirjutatud oskaja autori poolt, kellelt ootaks edaspidi enamat. Ja siinkohal pole tegemist nõudmisega suurema kvaliteedi järele, kuivõrd lootusega, et ehk saab kvaliteeti ohverdamata suurendada tootlikkust, :). Kindlasti on pealkirjas peidus mingi viide, millele ma hetkel pihta ei saa, sestap ma sellest lähemalt ei kirjuta. Kes selle läbi näevad, küllap naudivad rohkemgi veel. Ainus, mida ma siinkohal kiruks, on asjaolu, et МЕХВОИН-i mudelite lühend võiks olla midagi muud kui „MB”, vähemalt mitte lõigu alguses ilma mingigi lisaselgituseta. Loed emmbee, tegelt on emmvee. Pisiasi, aga jäi silma.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1273)