Käesolev väike tagasivaade sündis ülevaateantoloogia «Eesti ulme XXI sajandil» koostamisprotsessi kõrvalsaadusena. Märt Laur – kelle loomingust, nagu te peakirjast ilmselt juba aru saite, siin juttu tuleb – oli õigupoolest ainus neist sajandi alguses tegusenud ja siis ulme kirjutamisest loobunud autoreist, kes ei soovinud ühegagi oma toonastest tekstidest selles kogumikus esindatud olla – otsus, mida ma loomingulisest vaatenurgast täielikult mõistan ja aktsepteerin. Aga see ei saa minult võtta ära kahjutunnet, et ta sellest raamatust välja jääb. Ja just seetõttu peangi vajalikuks veidi selgitada, miks Märt Lauri looming mu meelest pidanuks raamatus esindatud olema. Ja ka seetõttu, et mind omal ajal kuidagi eriliselt Märt Lauri sõbralikuks toimetajaks peeti, et ma teda alati ühe eesti ulme tulevikulootusena esile tõstsin, kuigi tema tekstid BAASihinnangutes ega Stalkeri-küsitlustel reeglina eriti kõrgeid kohti ei saavutanud.

Noored lootustandvad autorid Kristjan Sander ja Märt Laur esimest Täheajast. Ajast, kui kaabud ei tähendanud veel midagi tülgastavat. Foto: Aldo Luud.

Märt Laur (sünd. 1980) debüteeris eesti ulme teise, nn. Algernoni-laine alguses, veebiajakirja esimeses numbris novembris 1998 nelja lühipalaga, neile järgnes aprillis 1999 veel üks pala ning siis 2000. aastal veel kaks teksti. 2001. aastal jõudis Laur kahe looga juba Marduse veergudele ning edasi juba Täheaega. 2004. aasta detsembrikuu Algernonis ilmus ta 14. lühipala, misjärel lõpetas autor ulme kirjutamise.

2011. aasta kirjastuse Tänapäev romaanivõistlusel pälvis Märdi käsikiri «Appassionata» 2. koha ja anti järgmisel aastal samas kirjastuses ka välja. Tegu on toeka 300-leheküljelise ulmevaba perekonnasaagaga, mille tegevus sõlmub lahti 20. sajandi eri ajastute Itaalias, aga viib meid ka Uude maailma ja mille keskmes on muusika. 2015. aastal võitis ta käsikiri «Lahustumine» 2. preemia Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel ning anti samal aastal kirjastuses Hea Lugu välja. Enam kui 400-leheküljelist mahukat teost hakkas kriitika nimetama juba ka otsitavaks Eesti suureks romaaniks. Romaan jälgib ühe Eesti perekonna saatust nelja põlvkonna vältel sõjakeerises ja muidu keerulistel aegadel ning kuna selle tegevus toimub Eestis, siis ei tea ma sellest raamatust rohkem midagi ega saagi kunagi teadma.

2017. aasta kirjanike liidu romaanivõistluse ajal istus Laur juba ise žüriis: see oli kord, kui võitjaks tuli Vahur Afanasjevi «Ruslan ja Ljudmilla» ning teise koha pälvis Triinu Merese «Lihtsad asjad». 2019. aasta EKLi romaanivõistlusel oli Märt Laur jälle võistlustules ning tema käsikiri «Mürgiallikad» märgiti auhinnatud nelja töö järel ära kolme esiletõstetud käsikirja seas.

Märt Laur viimasel romaanivõistlusel. Foto: Sander Ilvest.

Nii et selles mõttes võiks tõdeda, et ulmele ja oma noorukiea esimesele loomeperioodile selja keeramine oli peavoolu tunnustatud romaanikirjanikuks saamise läbi õigustatud otsusena kinnitust leidnud. Siit edasi ei oska mina midagi kommenteerida, eks iga looja käib täpselt sellist teed, nagu ta ise tahab. «Appassionata» ma veel ostsin, kuna Itaalia ja perekonnasaaga ei kõla ju sugugi halvasti, «Lahustumist» pole vist poes kättegi võtnud, kuna Eesti 20. sajand, sõjakeerised ja perekonnasaaga ei kõla enam üldse. Kui kunagi ilmneb, et see on põhimõtteliselt oma tasemelt ja eepilisuselt «Tants aurukatla ümber» vol 2, söön ma oma mütsi ja kummikud ära.

Järgnevalt käsitlen lühidalt Märt Lauri viit mu meelest olulisemat ulmeteksti perioodist 2000–2003: jutte «Turmamäng» (2000), «Inkubaator «Dekadents»» (2001), «Siesta» (2001), «Patukahetsuse lävi» (2002) ja «Doominosillad» (2003), aga mitte nende kronoloogilises järjekorras, vaid minu jaoks tänasel päeval eksisteerivas paremusjärjestuses (mis ei ole tingimata sama paremusjärjestus, mis oli noil lugudel mu silmis nonde ilmumise ajal).

5. «TURMAMÄNG»

See jutt, millest minu jaoks algas täiskasvanud autor Märt Laur, ilmus märtsis 2000 Algernonis ning valisin selle loo ilma eriliste kõhklusteta 2002. aasta märtsis ilmunud «Eesti ulme antoloogiasse» (Varrak), mis kaardistas eesti žanriulme kujunemise perioodi 1985–2000, olles nii peatselt ilmuva antoloogia «Eesti ulme XXI sajandil» kronoloogiliseks eelkäijaks. «Turmamäng» ei olnud mingi maailmakirjanduse meistriteos, aga ta oli esimene autori tekst, millele polnud midagi otseselt ette heita. Ettevõetud ülesanne sai veatult sooritatud, lisaks pakkus see Kesk-Aasia kõrbes aset leidev kõrgtehnoloogilistest mängudest, reetmisest ja meelelahutusest rääkiv draama põnevaid võrdlusmomente muu maailma sarnaseid teemasid ja tegevuskohti kasutava ulmega (Bruce Sterling, Richard Calder, Iain M. Banks). Tõsi, selles loos ei ilmnenud veel seda lausemeisterlikkust, mis hiljem Märt Lauri eesti ulmes omaette kõrgusesse tõstis. Aga oma teemadelt, teostuse kaasaegsuse ja sellise klantsi ning napi laadi poolest oli see lugu igati moodne, ta sobis tolle paksu antoloogia lõppu näitama eesti ulme uusi rajajooni. Loodetavaid uusi rajajooni.

Ometi oli juba sellestki loost ära tunda, et autoril on annet ja silma lausete ja sõnade, maastike ja emotsioonide jaoks. Et ta on lugenud ja hindab kõrgelt näiteks Bradbury’t. Juba loo avalõik on selline, mis paneb südame laulma ja millist kahjuks ei toona ega ka hiljem eesti ulmes kuigi sageli ei kohta:

«Salk veripunaseid, teine määrdundhalle pilvi sööstavad võidu mööda taevalaotust, üksteise eest põigeldes ning mustkunstnikuna kuju muutes; välkude harali puuoksad püüavad neid tabada, ent anduvad seeasemel veel ja veel ühtepõimumisele, kiiresti tekkides ja veel kiiremini kustudes. Tuul on paisunud kiledaks kriiskeks, mis järelejätmatult mu kõrvu kraabib.»

Juba siit on ära tunda, et inimene näeb kirjutades vaeva, et ta ei pane lihtsalt pähe tulnud tegevust kirjeldavaid lihtsas vormis lauseid kirja, vaid mõtleb kirjanduslikult. Selliselt mõtlevaid autoreid on eesti ulmesse tulnud muidugi hiljemgi, aga mitte kunagi ülearu palju.

4. «INKUBAATOR «DEKADENTS»»

«Inkubaator «Dekadents»» ilmus ulmeajakirja Mardus juubeliväljaandes «Mardus. Juubeliväljaanne» aprillis 2001 ja sarnaneb oma laadilt rohkem eelmise kui järgmise palaga. Lugu paigutus kenasti tol perioodil eesti ulmes ja ka tõlgete kaudu populaarne olnud venelikku totalitaarset režiimi näitavasse moevoolu, kus idaslaavi nimedega tegelased mingis ulmeliste elementidega tembitud tulevikumaailmas oma asju ajavad, enamasti on tegu mingi ülekohtuselt toimetava diktatuurisüsteemiga. Maailm on konkretiseerimata ja alles loo lõpuks saab aru, mis asju keegi tegelastest ajas ja mis eesmärgid kellelgi olid. Ses mõttes oli «Inkubaator «Dekadentsi»» näol veel tegu üsna sirgjoonelise palaga, kus enamvähem kõik sai loo lõpuks selgeks ja kus ka jutustaja stiil on üsna dokumentaalne, ilma ilustuste ja baroksete kaunistuste ning keerutusteta. See on veel üsna otsekohene jutt, üheplaaniline.

Ometi on lugu ambitsioonikama sisuga ja kuidagi rohkem pingestatud kui «Turmamäng», mis mõjub selle kõrval lihtsalt etüüdina, katsetusena mingil ulmeteemal. Aga kui strugatskilikku vene ulmet on tüütuseni loetud, tüütab muidugi ka selline tõmmis üsna kergesti ära, eriti kuna eesti ulmes on seda liigagi tihti eri autorite poolt katsetatud. Ja alati saab kiuslikult küsida, et mis siin siis originaalset oli? Seda siis mitte ainult Märt Lauri soorituse, vaid kõigi nende vene ulme tõmmiste kohta. Ometi tuleb rõhutada, et seegi lugu mõjus omas ajas igati moodsalt ja kaasaegselt ning oleks autori nõusolekul sobinud tema loomingut esindama XXI sajandi alguse eesti ulmet kaardistavasse antoloogiasse.

3. «PATUKAHETSUSE LÄVI»

Alates sellest loost jõuame Märt Lauri kolme tugevaima teksti juurde, mida iseloomustavad eriti selgelt kaks asja: rõhutatult kirjanduslik keel, lause, mida saab vaid raamatust lugeda, mitte kuulda poe taga ja sirgjooneliste selge lõpuga süžeede vältimine. Ehk siis on tegu päris kirjandusega.

Nüüd, eesti fändomis on terve rida silmapaistvaid lugejaid-fänne, kes nii täna kui kahekümne aasta eest sellist ulmet põlgavad/sid, kes sellest aru ei saa. Sõna-sõnalt nii ongi tihti veebiarvustustes öeldud: ma ei saanud loost aru, mida autor sellega öelda tahtis, lõpp jäi täiesti segaseks. Ehk siis ainus moodus aktsepteeritavat kirjandust luua, lugu jutustada on teha seda sirgjooneliselt ja selgelt kõik süžeekäigud ära seletades ning absoluutselt kõik loo lõpuks selgeks tehes. Kui midagi jääb õhku, kui lugu on veidigi hämaras stiilis edasi antud, siis pole see «hea ulme», siis on sooritus ebaõnnestunud. Nende ridade lugeja muidugi mõistab, et ma sisimas irvitan sellise lugeja ja sellise primitiivse mõtteviisi üle. Sellise lihtsa ja lõpuni lahtiseletatud kirjanduse lugemine hakkab ühel hetkel tugevaima tervisegagi fänni konstitutsioonile: terve elu ainult hamburgereid süüa suudavad vähesed. Mõistlikus koguses ja sagedusega on see aga hea vaheldus muule toidule.

«Patukahetsuse lävi», mis ilmus siinkirjutaja koostatud almanahhis «Täheaeg 1. Sädelevad uksed» kevadel 2002, on muidugi vaieldava struktuuriga pala, seda ei saa võibolla 100%-liseks õnnestumiseks lugeda, see koosneb ehk kahest veidi raskesti kokkukõlavast tükist, esimese poole pea fantasmagoorilised stseenid kusagil maa-aluse (?) gargantuaaliku metallist õudse katsemasina sees on vägagi ulmelised, nende järel mõjuvad stseenid ja jutustuse raam Teise maailmasõja aegses Põhja-Itaalias natside kastmes kuigi antiklimaatilisena, seda küll. Aga seda siiski vaid arvustaja jaoks, kes teab autorist paremini. Kõnelesin sellest arvustajatüübist Estconil oma vanaulme ettekandes ( https://www.youtube.com/watch?v=hZgIw8Mrfa0 ): tegu on lugejaga, kes teab autorist paremini, kuidas hea jutt peab olema. See lugejatüüp võtab iga uut teksti kui väljakutset, kui võitlust autoriga, mille jooksul ta peab tuvastama ning tõestama autori vigu ja eksimisi. Autorit ja tema taotlusi mõista see lugeja üldse ei püüa, ta ilmselt ei tule selle pealegi, et kirjandusele ka nõnda läheneda saab. Ainus moodus on võrrelda iga uut loetavat teksti mingi oma ideaalpildiga kirjandusteosest.

Selle loo juures peab veel märkima, et tegelased siin on luust ja lihast (või siis metallist) inimesed, me näeme nende arengut, nende inimlikkuse määra, nende muutumist, ohvrimeelsust. VanderMeeride antoloogiasse «The New Weird» sobiks see lugu suurepäraselt.

2. «SIESTA»

2001. aasta Algernoni septembrinumbris ilmunud «Siesta» oli ajajoonel «Inkubaator «Dekadentsiga»» võrreldes tohutu arenguhüpe – seda möönis ka Jüri Kallas, võttes loo antoloogiasse «Stalker 2002». Just sellest loos algas kronoloogilises mõttes see karaktereid ja nende motiive ning tegevusmaailmu lõpuni seletamast keelduv Märt Laur. Aga igaüks, kes tahab ja suudab kirja panna lauseid stiilis «Mäenõlvast üles jooksis vilgukivi valusalt sätendav tähenduseta muster», saab minu üsna kergesti konksu otsa. Lihtsalt minu väide on, et enamik meil ulme kirjutamist proovivaid huvilisi pole emotsionaalses ega lingvistilises plaanis võimelised selliseid lauseid looma.

«Siesta» viib meid tegevuskoha ja miljöö mõttes maagilise realismi mängumaale, kuigi Lauril autorina ei ole tegelikult maagilise realismi / imepärase tõeluse peamiste meistrite (Miguel Ángel Asturias, Alejo Carpentier, Gabriel García Márquez jt) kirjanduslikke ambitsioone, pigem sobitub see lugu jällegi siinkirjutaja meelest kõige paremini VanderMeeride «The New Weird»-antoloogiasse. Pigem hämmastas omal ajal Märt Lauri võime teha iga uus lugu eelmisest täiesti erinevas võtmes ja erinevaid teemasid lahkav. Ärgem unustagem ka veidi araabialiku hõnguga unenäolist maailmalõpupildistust «In memoriam Al-Dhiyad» antoloogias «Mardus. Vereta jaht» 2001. aasta lõpus.

Igatahes on «Siesta», see ladina-hispaanialikku tausta kasutav kättemaksulugu selline jutt, mille laused hakkavad lugeja silme ees ja kõrvus laulma, need on läbimõeldud ja -tunnetatud kirjanduslikult nauditavad, olgu tegu kirjelduste või tegelasi iseloomustavate sententsidega.

1. «DOOMINOSILLAD»

Mina pean seda almanahhis «Täheaeg 2. Doominosillad» (2003) ilmunud sünget õudusfantaasiat Märt Lauri parimaks jutuks. BAASiarvustajad peavad seda tema vaat et viletsaimaks tekstiks, kehvemaks kui enamikku ta neljast debüütloost novembris 1998. Tunnistan, et see lõhe on mind hämmastanud 2003. aastast peale. Ma mõistan, et see jutt on peene ja viimistletud maitsega lugejale, aga ikkagi... Jutu  tegevusmaailm on jällegi üksjagu segane: nagu oleks mingi fantasylinn, samas on seal elekter, seega veidi nagu zelaznylik... ja sinna linna saabub üks lugeja jaoks minevikuta noormees. Segased sündmused jätkuvad, mängu tulevad religiooni- ja müstitsismiteemad, ühtteist nagu selgub, kui uusi segaseid küsimusi kerkib rohkem õhku. Kahe jalaga maa peal seisev ja kosmoseulmet hindav eesti ulmefänn sellist asja ei armasta. Või pidage! Alles äsja sai umbes täpselt sama segane ja arusaamatu lugu tegevusega mingis hämaras linnas lausa Stalkeri! (Manfred Kalmsteni «Raske vihm»). Isegi nende juttude atmosfäär ja lause olid sama nõiduslikult segased. Nii et võibolla oli «Doominosillad» lihtsalt omast ajast ees, kuna new weird ei olnud 2003. aastal veel lihtsalt trendikas? Igatahes on see minu jaoks kõige nõiduslikum ja mõjusam Lauri tekst. Ja ma saadan kuradile ja seenele ja potilaadale kõik triigitud pead, kes nõuavad selget stoorit, selget lahtiseletatud maailma ja konkreetset lõppu...

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1147)