Kui kristalselt aus olla, siis alljärgnev lugu on mul sõrmeotstes sügelenud pea mitu aastat. Teisalt on hea, et nii kaua sügeles, sest praegu kirjutades sai kõik põhjalikum ja üldistavam. Jutt siis raamatute joonealustest märkustest, aga ka kommentaaridest ja kommenteerivatest saatesõnadest.

Kui rääkida eesti ulmest, siis siin esindavad kaks autorit selle küsimuse vastandlikke äärmusi. Ma siiralt vabandan, et ma nad nimeliselt välja toon, aga mul oleks pisut tobe ju anonüümselt vaielda-selgitada, kui iga lugeja saab aru, et seal taga on üks või teine konkreetne isik. Ma ütlen küll need nimed välja, aga tsitaatide täpsuse asjus ma vastutust ei võta, sest enamjaolt on need öeldud suulises vestlustes. Ka tunnistan ausalt, et mul pole plaani kedagi paika panna – lihtsalt kaks selgelt väljajoonistunud äärmust ja mina seal kusagil vahel.

Kirjaniku seisukoht

Kirjanik Indrek Hargla on korduvalt väljendanud vastumeelsust joonealuste märkuste ja kommenteerivate saatesõnade asjus.

Täiesti mõistetav seisukoht, sest päris kindlasti tahaks Indrek Hargla autorina, et teda loetaks täpselt nii, nagu ta oma teksti on kirjutanud. Lugeja saagu aru täpselt nii palju, kui ta on võimeline aru saama ning mingeid vahendajaid teksti ja lugeja vahele pole vaja. Ja kindlasti pole vaja seletavat saatesõna, kus lugejale selgitatakse, kuidas ta peab konkreetset raamatut lugema ja mõistma.

Eestis ehk kommenteerivat saatesõna ei tehtaks, aga olen aru saanud, et Indrek Hargla tõlgetel on selliseid küll külge pandud. Ilmselt ka seetõttu luges autor mulle korduvalt sõnu peale, mida kogumiku „Suudlevad vampiirid” eessõnas tohiks olla ja mida kindlasti mitte. Mõni ehk võtaks taolist tegevust loomevabaduse piiramisena, aga mina end küll ahistatuna ei tundnud. Eks see oli tellimustöö ning ma olen ju Indrek Harglaga päris ühel meelel, et saatesõna ei tohiks õpetada lugejat, kuidas asjadest aru saada.

Tõlkija-toimetaja seisukoht

Kirjanik Veiko Belials on aga tõlkija-toimetajana suuresti vastupidisel seisukohal ja arvab, et kui vähegi vaja, siis tuleb märkused lisada ja kommenteerida. Kui ma kunagi Veikolt küsisin, siis vastas ta midagi taolist, et tal pole erilisi illusioone lugejate teadmiste asjus. Kas just nende sõnadega, aga mõte oli selline.

Mõneti on tal õigus, sest tõlkekirjandus on midagi muud, kui siin ja praegu loodud algupärandid. Tõlgitavad teosed pole sageli kaasaegsed, kirjutatud on nad teises keeles ja keskkonnas ning sisaldavad sageli tõesti asju, mida eesti lugeja unepealt ei tea.

Kommentaaride ja märkuste vastased on väitnud, et igaüks võib ju Wikipediast või mujalt wõrgust järgi vaadata, kui midagi segaseks jääb. Mis saab aga siis, kui lugeja on paberraamatuga kusagil, kus pole elektrit, või pole lihtsalt wõrguühendust? Või kui tegu on lugejaga, kel pole harjumust raamatule wõrgust lisa otsida?

Kommenteerimise ohud

Kommenteerimise üks peamisi ohte on autori n-ö parandamine. Pean silmas, et pea sageli võib teost mõista mitmeti, või on teoses üks esmane kiht ja edasi on juba lugeja võimekuse küsimus, palju ta sealt veel leiab.

Vaat liigse kommenteerimisega võetakse lugejalt võimalus ise otsida ja leida. Halvemal juhul kommenteerija suisa surub lugeja kommenteerija arusaamise rööbastesse, mis pole hea isegi siis, kui kommenteerija on autorist kordades targem ja laiema silmaringiga.

Autori tekst on püha! Ja pühad on ka vead, kui autor neid teeb – tõlkija-kommenteerija asi pole autorit parandada ja lugejat õpetada.

Mida siis teha?

On vist ilmselge, et alati pole võimalik vältida joonealuseid märkusi ja kommentaare. Pigem on küsimus selles, kus oleks mõistlik piir.

Võib ju näiteks tuua tõsiasja, et ingliskeelses kirjanduses ei tooda Piibli ja Shakespeare’i tsitaate tsitaatidena välja, sest iga vähegi haritud inimene tunneb need ära. Kas aga eesti tõlkes peaks need tsitaatideks vormistama ja joonealuste märkustega varustama? Arvan, et ei peaks, sest mingil määral tunnevad Piiblit ka nn usuleiged eestlased. Ja sama on ju Shakespeare’iga, sest ka meie koolides teda mingil määral siiski õpetatakse. Me ei pane ju joonealust märkust Juhan Liivi või Tammsaare viidetele eesti ilukirjanduses. Pealegi, enamus taolisi viitamisi on niiehknaa rohkem ilu ja värvi pärast, pigem teosele tapeediks.

Või siis teine näide. Ingliskeelses ja iseäranis lombitaguses kirjanduses on sageli tekstis hispaaniakeelseid sõnu, mõnikord suisa lauseid ning kõik ilma joonealuse tõlketa. Võib ju oletada, et nad kõik seal ookeani taga saavad hispaania keelest aru. Samas, mulle on jäänud mulje, et peale paari nilbuse ja ühe õlle küsimise nad hispaania keelest suurt rohkem midagi ei tea. Vastutus on siiski lugejal endal ning ega arukas autor oma tekstis võõrkeelsete sõnade-lausetega väga üle ka ei pinguta.

Või kui ulmesse tagasi tulla, siis meenub Andrzej Sapkowski kommentaar Geralti-saaga haldjakeele kohta. Suur poolakas seletas, kuidas ta selle erinevatest keeltest kokku segas ning kui haldjakeeles öeldu oli teose arengu seisukohalt oluline, siis püüdis segada nõnda, et haldjakeeles öeldu ka arusaadav, vähemasti aimatav oleks.

Meenub ka Jacek Dukaj alternatiivajaloolise sandaalpunkromaani vene keeles ilmumise lugu. Vene kirjastaja tahtis kommentaare ja märkusi ning see tahtmine suudeti ka autorile selgeks teha, sest on ilmne, et vene ulmelugeja pole kursis ei antiigi, ei filosoofiaga. Vähemasti mitte sedavõrd süviti, kui seda kasutas ja nihestas oma romaanis tark ja haritud poolakas. Tõlkija (või toimetaja) kirjutas romaani lõppu kommentaarid-seletused ning siis autor vaatas üle, ilmselt ka kärpis ja vaidlustas, aga raamatu lõppu need kommentaarid pandi.

Eks selliseid näiteid võiks ju veel tuua, aga lugejal on pilt ehk juba selge?

Ja mida kindlasti ei tohiks teha?

Hästi negatiivselt on meelde jäänud Elizabeth Kostova vampiiriromaani joonealused, kus püüdlikult seletati, kes oli Marco Polo ja kes osmanid. Ja siis oli seal üks hästi segane ja keerutav seletus, kus ridade vahelt võis  välja lugeda, et tegu on kiriku abihoone kuppellaes oleva vitraažaknaga. Miks aga ridade vahelt? Seletus ise oli keeruline ja keerutav ning ka mittevajalik, sest tegelane tõstis pilgu vaid korraks...

Või siis Charlaine Harrise vampiiriromaan, kus joone all seletati muarust üsna ilmselgeid asju, aga jäeti seletamata näiteks kõik naistepesu-teemaline ja muu taoline. Eks ma kontekstis muidugi taipasin ja ega neid seletusi ju tegelikult vaja ka polnud, aga see näitab kenasti, kuivõrd ripuvad need märkused ära tõlkija või toimetaja isikust.

Mäletan, et kui kunagi ammu ilmus eesti keeles esimene Jorge Luis Borgese jutuvalimik, siis seal öeldi, et kuigi kommenteerima peab, aga ENE-t nad dubleerima ei hakka. Mulle jäi see meelde ja muarust päris arukas seisukoht, et lugejal on võimalus ise otsida, kui ta ei tea.

Lahendus?

Nagu näha, pole probleem joonealustes märkustes, kui sellistes... pigem siiski liigses seletamises.

Üsna ebamugav on lugeda juturaamatut, kus iga paari lehekülje järel on joonealune märkus. Arvan, et XX sajandi teise poole teosed ei vaja nii palju seletamist ja kommenteerimist. Varasemad ehk teinekord küll. Aga kui neid märkuseid koguneb raamatu peale juba sadakond või enam, siis ehk tasuks mõelda kas taustu avava saatesõna või raamatu lõpus olevate kommentaaride peale?

Minu isiklik seisukoht on, et joone all peaks kommenteerima ainult selliseid kohti, kus kultuurikonteksti erinevus või mõni muu põhjus segab mõistmast raamatu olulist sõlmpunkti. Noh, et kui lugeja sellest kohast aru ei saa, siis on tal raamatu edasine mõistmine pea võimatu. Ja ilmselt võib ka eeldada, et lugev inimene on koolis käinud ning seetõttu pole ka kooliprogrammis omandatu või mitteomandatu kommenteerimine arukas. On ju teadmiste omandamine pikk ja pidev protsess ning eks iga lugeja on erineval tasemel ja ka seetõttu pole üht ja ainuõiget lahendust siin võimalik öelda.

Eks märkuste ja kommentaaridega ole samamoodi kui teksti toimetamisega – ideaalis peaks seda tegema nii vähe kui võimalik, aga nii palju kui (häda)vajalik.