orioni-vöö-1

Paljud raamatulugejad ei suuda kuidagi lugeda lühemaid jutustusi kui täismõõduline romaan, kuna just siis kui lugu on hoo sisse saanud, saabub lõpp ning lugeja peab ennast juba järgmisele teosele häälestama. Samas on ka neid, kes võttes kätte raamatu ja nähes, et see ei ole mitte iseseisev romaan, vaid osake suuremast tsüklist või pikemast sarjast, loobuvad lugemast, kuna ei taha ennast nii pikalt ühe maailmaga siduda või kardavad, et ei jõua sarja lõppu ära oodata. Mul õnneks selliseid piiranguid ei ole ning lühijuttude lugedes proovin leida uusi ja huvitavaid autoreid, et siis sobivuse korral nende loodud maailmadesse sukelduda. Sellisest aspektist lähenesin ka jutukogumikule "Orioni vöö 1", mis toob lugejani kolm väga eriilmelist lugu, mis kõik kuuluvad autorite suuremate sarjade koosseisu ning sellest tulenevalt võib jääb arusaamatuks nii mõnigi autori maailmaloomele oluline nüanss: tegu on siiski tükikestega tervikust, mis samas peaks tekitama just suurema uudishimu tutvumaks autorite loominguga lähemalt.

Esimeseks antakse lugejale hambusse Aliette de Bodardi lühiromaan "Pisarais Pärlite Tsitadell", mis ühelt poolt võlub eksootilisusega, kuid samas saab see võõrapärane jutukäsitlus loole omamoodi saatuslikuks. Teos suudab maalida võrratu idamaise tehnoloogilise maailma, kus muu hulgas vallatakse teleportatsiooni aga ka teadvuse siirdamist kosmoselaevadesse. Samal ajal aga on tunne, et autor justkui üritaks lugejat segadusse ajada, kuna nimed ja tegelased on väga sarnased, autor räägib loo väga mitme erineva tegelase vaatepunktist ning kõige tipuks tuuakse mängu veel ka ajaränd. Kui jutust arusaamiseks on tarvis appi võtta kirjutusvahend ja paber, et hakata üles tähendama tegelaste vahelisi seoseid ning paremini silm peal hoida ajajoone kulgemisel, kaob kahjuks hea lugu ja fantastiline maailmaloome taustaplaanile ning lugemiselamus on rikutud.

Kogumiku järgmiseks teoseks on Robert Reedi "Mees kuldse õhupalliga", kus loo keskmes on planeedisuuruse laeva rännak läbi galaktika. Algus on paljutõotav, kui tutvustatakse lühidalt paari tegelast ning püstitatakse loo eesmärk: seikluslik otsing laeva veel kaardistamata aladel. Tegelased lähevad avastama müstilist uuriskäigustikku ja kohtuvad seal tundmatu jumalusega, kes räägib saamisloo, kus ei puudu ka viide Atlantisele ja kaotatud teadmistele, aga see on ka kahjuks antud lühiromaani tipphetk. Tegelikult võiks praktiliselt kogu kosmoselaeva ja tehnoloogilise aspekti ära unustada, kuna loo ülesehitus ning ka tegevustik meenutab pigem 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse seikluskirjandust - mulle endale kerkis silme ette kohe H. Rider Haggardi Allan Quatermaini lood. Isegi suhteliselt läbinähtav lõpupuänt ei päästa lugu olemast veidi uimane ja iganenud legendi jutustus, lihtsalt seekord kaetud kosmilise ürbiga.

Raamatu viimaseks jutuks on Neal Asheri "Tulnukaarheloogia", mis on kindlasti kogumiku kõige tempokam ja seikluslikum lühiromaan. Loo areng on väga kiire ning siit ei puudu ei geneetilised muundamised, palgamõrvad, tehisintellektid kui ka rassidevaheline võimuvõitlus. Jutustuse keskmes on aga tegelikult hoopis ennast tagandanud rass, kelle mälupank on justkui püha graal, mida kõik osapooled endale ihkavad. Teose olustik meenutab mulle väga kodumaise kirjaniku Heinrich Weinbergi lugusid, kus detailiderohke maailma ülesehitus ei domineeri, kuid samas annab mõnusa tausta kiirele seiklusmärulile. Antud lühiromaan "päästis" minu jaoks antud kogumiku ja tekitas huvi, et kas autori teised teosed sama maailma kohta on ka niivõrd tempokad ning nüansirohked.

Seega võib öelda, et kogumiku näol on tegu hea jutuassortiiga, pakkudes meelelahtust väga erinevatele maitsetele: tahad klassikalist seiklusjuttu, aga palun "Mees kuldse õhupalliga", kiiret märulit - sulle peaks sobima "Tulnukaarheloogia" või kui sinu arvates kaalub eksootiline kosmosemaailm üles veidi segase ja ebahariliku jutustiili, siis alusta just algusest, "Pisarais Pärlite Tsitadellist".

orioni-vöö-1

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0526)