Kõik sai alguse Jana Vagneri usinast blogipidamisest. Järjejutuna kirja pandud seiklus sai populaarseks, siis jõudis raamatukaante vahele, 2016. aastal ilmus ka eesti keeles ning siin me nüüd oleme: 15 episoodi vene draamat. Heal lapsel on mitu nime, raamat on Vongozero, sari inglise keeles To the Lake, vene keeles Epidemiya. Lihtsuse huvides jään romaanipealkirja juurde.

Mis on siis teemaks? Ikka see, mis on 2020. aastal olnud kogu maailma peamiseks teemaks - katk. Vongozero raamatus on selleks veidi kurjem gripp, võib-olla siis ka natuke raevukam COVID-19, aga kokkuvõte on sama - palavik, köhimine ja surm. Sarjas on katkule dramaatilisust juurde antud, lisades ka kerge zombinüansi - haiged muutuvad üsnagi tigedateks, hakkavad ringi tuiama ning silmad muudavad värvi. Täpsemate detailide jaoks ei ole 15 episoodi jooksul aega, vaataja peab leppima sõnumiga “ikke peris irmus on”.

Võimalik katkukandja on enda ja teiste ohutuse nimel desovahendiga üle kallatud. Rohkem sellest teemast ei räägita.

Mis toimub? Romaan on üsna algusest lõpuni stiilipuhas maanteefilm (road movie) - rühitakse autodega läbi lummetuisanud teede, kohatakse erinevaid inimesi, nii halbu kui häid, vahel juhtub õnnetusi, vahel läheb mõni auto katki. Ning inimesed muutuvad pidevast sunnitud lähikontaktist piredaks ja õelaks. Vagner on selle koha pealt ikka üsna andekas draamavenitaja - on aru saada, et autor on naine, kes näeb ja jutustab asju naiselikust perspektiivist, kuid hüsteeriapursked ei tule tühjast kohast, vaid nendeni jõutakse järjekindlalt ning arusaadavalt. Ja see on kõik hea. Kui sa oled ikka nädal aega pidanud naeratama sellele kuradi krõhvale, kes sult mehe üle lõi, siis võib teda ju mingil hetkel südamest persse saata. 

Mida tehakse sarjas teisiti? Esimene viga (või siis äkki mõne jaoks just suur võit) on see, et eeskujuks võeti “Elavate surnute” (“The Walking Dead”) üheksateistkümnes-või-mis-iganes hooaeg ning lähtuti põhimõttest “peame igasse episoodi pressima maksimaalselt draamasoga, enne kui peame jälle selle mõttetu maailmalõpuga tegelema.” Kuna originaalteoses oli lollakate kismade jaoks potentsiaali ainult mõistuse piires, siis on sarja sisse toodud kaks täiesti uut tegelast - autistipoiss ja viinatibi. Nende vahel käib siis eriti veniv ja mõttetu tiinekaromanss, mis kuskile välja ei jõua. Ja iga kord kui nad midagi kohmakalt üritavad, hakkab mängima Kuldne Trio - Sirje. Lisaks on Marina sarjas rase (raamatus oli autistliku, umbes 3-aastase tütrega), sest iga õige draama peab kaasas lohistama rasedat naist, keda kõige halvemal hetkel sünnitama panna. Kaks raamatutegelast on ka puudu, kuid nendega juhtunu jaotatakse teiste tegelaste peale laiali ning väga põnevad nad tegelikult ei olnud. Igasuguseid mõttetuid kõrvaltegelasi tuli ja läks nagu konveieriga, ükski neist ei pakkunud huvi. Ja millegipärast tulevad mängu ka veel hiinlased. Sest ilmselgelt on lahtilastud katk hiinlaste biorelv. 

Uus naine paremal käel, vana naine vasakul käel, Marina kõhtu kinni hoidmas (rasedust ei tohi sekundikski unustada!) ning 2020. aasta radikaalseima mõminräpi kaanepilt ongi valmis. Ja nagu ikka, unustas kogu meeskond ära, et Anton on olemas.

 

Tegevuse võib jagada kaheks: sõidetakse kuskile ja asjad lähevad halvasti või peatutakse kuskil ja asjad lähevad halvasti. Kõikidel juhtudel on vinti natuke üle keeratud, lemmikdetailiks oli, kui üks autodest sai vale kütust ja lõi selle peale pidurikettast sädemeid välja. Kui leitakse lääbakas maja, on see ikka tõesti lääbakas. Kui leitakse uhke maja, on see ikka mõisa eest. Keskklassi 80-120 ruutmeetrist kaminaga maja Venemaal ei eksisteeri. Kõik ettejäävad tegelased on ka hästi mustvalged. Sama kipub olema tegevuste endiga – on selgelt halvad ja selgelt head valikud ja tohutu emotsionaalne taak nende vahel valimisel.

Tegelastest. Ma ei tea, kas viga on minus, aga kogu põhiseltskonna kamba peale pole ainsatki sümpaatset inimest. Kaheraudsega taadi rolli täitev Boris ehk oli kõige lähemal sellele, aga pärast isegi venelase kohta liiga räiget joomatuuri kadus seegi lootus. Lõpupoole usuhulluks pööramine oli aga lihtsalt mage. Anna on manipuleeriv eit, Irina on virisev eit, Sergei on nende kahe vahel nagu loll eesel, Leonid on klassikaline tülgastav uusrikas-jõmm oma stripparist vinguviiul-trofeenaise ja bad bitch tütrega. Sergeil ja Irinal on ka poeg, keda ei viitsita igas episoodis näidatagi, kuid kes peab vahepeal ära kaduma või muud tüütu tatika rolli jaoks kohustuslikku elementi täitma. Misha on endale saanud kõik autismihäire võimalikud hädad ja boonusena ka epilepsia. Polina oleks klaasitäie puskari ja 3 sekundi tähelepanu nimel kõigeks valmis. Ainus tegelane, millest mul kahju oli, oli kastiga Buhhanka, mis kraavi sõitis. Vene värki, traditsioonilisi soorolle ja suhetedünaamikat pritsis uksest ja aknast, naiste peamiseks panuseks oli keerulistes olukordades meeste motiveerimine kriisetega “leidke lahendus!!!”. Sest on ju teada, et kui naised võtmehetkel ei karju, siis mehed lihtsalt nokiks nina.

Mehed! Püssid kätte ja vahtige kurjalt enda ette. Ma niikaua olen taustal ja paistan tujukas.

Raamatu lugemisel oli mul väga lihtne iseennast tegevuse keskele asetada. Umbes kui ma peaksin Tallinna äärelinnast sõitma 20 kraadise külmaga ja külavaheteid mööda Võrru, lihtsalt korruta teepikkus viiega. Või siis näiteks Leetu. Oleks ka meil tee ääres talumajasid, mõni rullnokk ja oht nuga saada. Sarjas lükati ikka kõvasti action-vinti peale: relvadega täristasid nii sõjaväelased, peategelased kui ka külamammid. Sõjavägi jooksis igal pool ringi, andsid tina rahva pihta ja lõpus lasid hiinlased hävituslennukitega ringi. See kõik nihutas fookuse minu jaoks ikka väga vales suunas.

Kokkuvõttev arvamus: käib kah. Paarsada kilomeetrit ida poole jääv lummetuisanud metsatee on ikkagi kodusem kui postapo Nevada kõrbes. Vaatamata sarja autorite parimatele pingutustele ei ole suudetud välja rookida emotsiooni “see võib ju juhtuda siinsamas ja minuga”. Aga äkki on minu peakuju vale? Internet paistab pakatavat kiidulaulust, kuidas see on värskendav vaheldus tavalisele postapo-seiklusele, samuti kiidetakse seda, mida mina enne laitsin - et see on sarnane “Elavatele surnutele”. Äkki inimestele ikkagi meeldib draama ja ulme suhe kõige paremini, kui see on 10:1? 100:1?

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.1278)