Novembrikuu soojadel ja sumedatel õhtutel jõudis lugemisjärg Heinrich Weinbergi raamatuni „Meeleheite valem“. Olles eelnevalt autori peaaegu kõik trükitud ulmeteosed läbi lugenud, olid ootused omajagu kõrged – pettuma ei ole veel siiani pidanud. Weinbergi lood pakuvad enamjaolt mõnusalt tempokat seiklusulmet intrigeeriva maailmaloomega.

"Meeleheite valem" on järg romaanile "Eneseväärikusel ei ole sellega midagi pistmist" ning dr Leathercord jätkab oma seikluseid sealt, kus eelmine raamat lõppes – ainsaks eesmärgiks pääseda minema planeedilt Gulag. Pean ausalt tunnistama, et eelneva raamatu lugemisest on möödas juba aastaid ning vahepeal on ununenud nii mõnigi detail ning kahjuks annab see antud raamatut lugedes veidi tunda. Seega siinkohal minu soovitus, et kui tervet raamatu ei jõua, siis tasub kasvõi diagonaalis eelnev lugu läbi sirvida, et peamised tegevusliinid ja tegelased meelde tuletada.

Teos ei valmista lugejale pettumust ning juba esimestel lehekülgedel pannakse püsti konfliktist tiine situatsioon ning kruvitakse tempo ülesse. Seejärel aga antakse veelgi hoogu juurde ning avatakse lugejale ka kõrvalliin, mis kätkeb endas esialgu primitiivsemat lugu tugevama õigustest ja loob pigem Robert Louis Stevensoni „Aarete saare“ või „Kariibi mere piraatide“ filmidega sarnase õhustiku. Kui kõrvalliini üheks tegelaseks saab aga eelmise raamatu kangelanna, on iseenesest mõistetav, et areenile on toodud „laetud relv“, mis varem või hiljem ka kasutusse läheb. Jutustades paralleelselt nii planeedilt põgenemisest kui ka ohtlikust merereisist tundmatus maailmas, toimub raamatu teises pooles mõningane tempo aeglustus. Juureldakse nii tehnoloogiliste edusammude üle, tuuakse välja rohkem detaile kosmoselaevade arenduse ning koloniseerimise kohta, aga autorile omaselt tehakse seda kõik ikka samal ajal lugejale seiklusi ja tegevust pakkudes. Raamatu lõpuks köidetakse mõlemad tegevusliinid ühtseks tervikuks ning loo puänt saabub justkui alles epiloogis.

Paralleelselt jutustavate lugude ülesehitus on suhteliselt sirgjooneline, paisates tegelaste teele erinevaid probleeme, mille lahendamisega kangelased ja kangelannad kui mitte kerge vaevaga, siis vähemalt suuremate pingutusteta toime tulevad. Kogu keerukus raamatus jäetakse viimastele lehekülgedele ning mulle tundus, et just seal oleks loo paremaks nautimiseks tarvis rohkem taustateadmisi ja meenutusi eelmisest raamatust. Üheks häirivaks aspektiks on ka nimede sarnasus – kui ühes lõigus toimub tegevus kolme isikuga, kelle kõigi nimed algavad tähtedega Th, siis tahes tahtmata tõmbab see veidi lugemistempot alla ning hoogsast tegevusest pakatavale stseenidele tõmmatakse kunstlikult pidurit. Ilmselt mängib siin omajagu rolli ka minu enda halb nimemälu.

Eelneva südame pealt ära saanud, tuleb nentida, et autor suudab raamatus lisada loodud maailmale juurde detaile, mis sobituvad juba olemasolevaga väga elegantselt ning tekitavad loomuliku tehnoloogise arengu. Pakkudes sellega lugejale emotsioone, mis on sarnased laua- või arvutimängudest, kus kogemuste kogumise või ülesannete täitmise tulemusena saavutatakse uusi võimeid või omandatakse mõni uus tehnoloogia. Sõjategevuse ja koloniseerimise vaatenurgast meenutab olustik ning loodud maailm mulle väga David Weberi Honor Harringtoni lugusid, kus samuti toimub planeetidevaheline reisimine läbi ussiurgete ning inimkond on killustunud fraktsioonideks. Sarnaseid jooni kahe loodud maailma vahel leiab veelgi: nii Weinberg kui ka Weber on toonud lugudesse geneetiliselt muundatud inimesi, kes on paremini kohandunud eluks teatud planeetidel ning keda kasutatakse kohati ka orjadena. Erinevusena võib välja tuua, et Weinbergi loodud maailmas on rõhuasetus pigem erinevate rasside ja kultuuride omavahelisel suhtlusel ning sellest tulenevatel konfliktidel, kus suurem sõjategevus on justkui juba lõppenud, aga loo kangelased suudavad ikkagi sattuda lahingtegevuse tulipunkti. Samuti ei jää tähelepanu alt välja ka peategelase ajus paiknev kiibistik, kus juba eelmises raamatus pesitses tehisintellekt. Seda ekspluateeritakse antud loo käigus veelgi edasi ning lugejani tuuakse mõned huvitavad tehnoloogilised lahendused, mis küll ei ole üldises ulmekirjanduses midagi väga uuenduslikku, kuid sobituvad antud loo tehnoloogilisse progressiooni väga hästi.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi kõik on justkui loos olemas – laiahaardeline maailmaloome, action, lahingud, tehnoloogilised edusammud, tehisintellekt ja tegelased, kelle käekäigust lugeja hoolib, siis jääb miskit natukene puudu, et tegu oleks suurepärase teosega. Samas peab nentima, et kosmoseseiklustest huvitatud lugeja peaks antud raamatust pimedateks sügisõhtuteks 4-5 tunni jagu elamusi kindlasti saama.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.0272)