Andres

Ulmestaar: Andres Joala

Endast. Olen loodusmajas puutöö ning tehnika ja taaskasutuse ringide juhendaja. Kodus tegelen joonestamisega ja nokitsen natuke puutööd teha.

Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud-mänginud oled?

Hetkel loen Bill Brysoni raamatut „Ringkäik kodumajas“. Üks ütlemata lahe lugemine, hariv ja silmaringi laiendav pealegi. Ulmega pole sel raamatul midagi pistmist.

Enne seda olid viimane Täheaeg ja „Haviland Tufi reisid“. Siis veel Melchiori sarjast „Pilaatuse evangeelium“, „Tondilatern“ ja „Viimane hingelind“. Kuhugi nende vahele sattusid vanad sõbrad Strugatskid „Esmaspäevaga“ ja „Troikaga“.

Vaatamise–mängimisega on kehvasti. Telkarit mul pole ja arvutist ma ka filme ja seriaale ei vaata. Viimati vedasid pojad mind Interstellarit vaatama, see meeldis üsna hästi. Arvutis mängin meelsasti, aga olen juba aastaid mänginud ainult ühte mängu ja ilmselt mängin seda veel mõne aasta. Mäng on UWO (Uncharted Waters Online) ja see on selline purjetamise ja maadeavastamise mäng. Enne UWO-d oli pikalt Pardus, see oli küll kosmoses seiklemine.

Mis naelutab sind raamatu külge? Mis peletab eemale?

Mis teeb raamatu huvitavaks? Kui see oleks üheselt paigas ja teada, siis ainult huvitavaid raamatuid kirjutatakski. Minu jaoks on see vist jutustamise oskus. Ühte ja sama juttu saab rääkida väga erinevalt. Üks räägib, on huvitav, teine räägib, vot ei ole huvitav. Mind ei häiri isegi see, kui juba alguses on selge, milliseks lõpp kujuneb. Vaimukas ja ootamatu lõpp on ka tore asi, aga kui alguse ja lõpu vahe on ebahuvitavalt kirjutatud, ei päästa lõpp ka enam midagi.

Kord alustatud raamatut ma naljalt pooleli ei jäta. On juhtunud, aga väga harva.

Kolm lemmikut ulmes?

Lemmikud on muutunud läbi aegade. Kooliajal olid Strugatskid, eriti nende „Tagasitulek“, „Raske on olla jumal“ ja „Ajastu ahistavad asjad“. Ega peale Strugatskite kedagi lemmikuks võtta polnudki. Jefremovist oli mul ainult „Andromeeda udukogu“, tükati meeldis, tükati mitte. Jefremovi „Valge sarv“, „Viis rumbi“ ja „Cor Serpentis“ jõudsid minuni liiga hilja.

Nojah, ja siis tuli Heinlein. Esimene kokkupuude oli kogumikus Lilled Algernonile. „Enese ees ja järel“ on üks väheseid ajas rändamise lugusid, kus pole kordagi ämbrisse astutud. Minu isiklikule pjedestaalile tõusis Heinlein siiski veidi hiljem, siis kui tänavanurkadel hakati müüma venekeelseid raamatuid. Sellest ajast on mul palju venekeelset Heinleini ja suur armastus tema raamatute vastu. Paljud tema raamatud on mõeldud noorsoole, keegi ütles, et Heinleini raamatutega on üles kasvatatud terve põlvkond ameerika noori. Mulle on ka need poistekad hästi peale läinud, ju ma olin siis veel piisavalt poisike. Mulle meeldib, et tema lugudes on parasjagu kõiki vajalikke komponente, dramaatikat, lüüasaamist, jalule tõusmist, huumorit (vahel nukrat), teravmeelsust, armastust, meeleolukaid lõppe. Mõne lõpu kohta võib ju öelda, et see on liiga moosine, aga selle anname andeks.

Heinleiniga samal ajal avastasin enda jaoks Andre Nortoni, samuti tänavanurkadelt. Esialgu kui sci-fi autori, „Päikesekuninganna“ meeskonna lugude kaudu. Pealegi polnud minu jaoks muud ulmet olemaski, ei teadnudki sellest midagi. Siis nägin müügis Nortoni raamatut „Nõidade maailm“. Hämming, mis paganama nõiad. Kehitasin õlgu, ostsin ära. Hakkasin lugema, meeldis. Algusest lõpuni meeldis. Olin enda jaoks avastanud uue žanri. Ostsin juurde, õnneks venelased tõlkisid teda ohtralt. Isegi mu väike tütar, kes oli just lugema hakanud, sai Nortoni nime selgeks ja ütles, et issi on jälle Hoptoh-i ostnud.

Tänavanurkade aeg oli üldse viljakas avastamiste aeg. Zelazny, Harrisson, Anderson, Farmer, Asprin ja veel terve pikk nimekiri.

Eraldi peaks rääkima venelastest. Vanad tegijad said juba mainitud, uuematest meeldivad Perumov, Nikitin, Beljanin. Enamik nende loomingust on fantasy, natukene sci-fi’d ka, Beljanin sekka võrratu humorist.

Kuidas sa üldse jõudsid ulmeni?

Ulmet olen ma kogu aeg lugenud. Esimene raamat, mille iseseisvalt läbi lugesin, oli „Viplala lood“. Päris ulmeks see vast ei kvalifitseeru, aga natuke nagu ikka. Üsna kohe tulid

„20 000  ljööd vee all“, „Purpurpunaste pilvede maal“, „Põgenemiskatse“, „Tagasitulek“, „Raske on olla jumal“, „Amfiibinimene“, „Andromeeda udukogu“, „Kosmose rannavetes“. Need raamatud olid meil kõik kodus olemas, isa oli nii raamatu- kui ulmefänn.

1973. aastast hakkas ilmuma Mirabiilia sari. Alguses tuli sealt palju ulmekaid, vahel kohe mitu tükki jutti. Pidu minu tänavas! 1976. aastal ilmus kogumik "Lilled Algernonile", terve raamatutäis head anglo-ameerika ulmet. Samal aastal veel üks kogumik, sedapuhku nõukogude autorite jutud, Diogenese latern. Kannatasid lugemist küll, mõni meeldis kohe päris hästi.

1978. aastal sai kool läbi ja lugemine ka otsa. Mitmeks aastaks, kuni tänavanurga-kaubanduseni. Siis läks lahti tõeline ulmeorgia, ostsin suht valimatult kõike, mis vähegi ulmena tundus. Lugesin kah nagu segane. Kui mõni raamat oli ostmata jäänud, laenasin Jürka käest. Pidu kestis paar aastat ja lõppes koos tänavakaubandusega. Ulme tarbimine taandus normaalsele tasemele.

Kuni läksin raamatukokku ühele ulmikute kogunemisele, siis järgmisele ja järgmisele… Nüüd on mul jälle ees virn raamatuid, mida ma küll hoolega loen, aga mis ikkagi kõrgemaks kasvab. Kallid ulmikud, tänud teile selle eest!

On sul lemmikloomi?

Mul on akvaarium. Olen seda pidanud üle 30 aasta. Teab mis aktiivne ja hoolikas akvarist ma ei ole, aga järgi jätta ka ei taha.


Õhtud eesti ulmega: Manfred Kalmsten ja Heinrich Weinberg

õhtud mannu weinbergiga

13.11.2020 toimus Tartu kirjanduse majas kultuuriklubis Salong (sissepääs hoovi poolt) kell 19.00 järjekordne ulmekirjanduse õhtu. Esitleti Manfred Kalmsteni jutukogu „Raske vihm“ ja Heinrich Weinbergi romaani „Meeleheite valem“. Autoritega vestles Mairi Laurik.

127199014 10157804455563105 810659666084536728 o
127534285 10157804455658105 6491901868755919617 o
127233843 10157804455598105 6078830998913681190 o

Piltide autor Olari Pilnik


Suri ulmekirjanik  Sergei Sinjakin

Sergei Sinjakin

24. novembril suri Volgogradis ulmekirjanik Sergei Sinjakin 67. aasta vanusena koroonasse.

Eesti keeles on Sergei Sinjakinilt ilmunud lühiromaan «Munk maailma äärel» ja jutt «Ujumine üle Jangtse», mõlemad kirjastuse Skarabeus vene ulme antoloogias «Munk maailma äärel» (2009).


Rõhk – Tõnis Hallaste, Jaak Tomberg & Tootsen

Viimases Värske Rõhu podcastis räägivad Jaak Tomberg, Tõnis Hallaste & Tõnis Tootsen eesti ulmest.

Saade on kuulatav siit.

 

Täheaeg 20 keskendub eesootavale kliimakataklüsmile

2021. aasta esimesel poolel ilmub Täheaja järjekordne juubelinumber – köide nr 20. Ning selle koostajad otsustasid pidulikku puhku tähistada taas kord temaatilise erinumbriga ja mis oleks selleks ümmarguseks tähtpäevaks paslikum teema, kui meie tsivilisatsiooni eksistentsi seisukohalt üha kriitilisemaks muutuv planeedi Maa klimaatiline situatsioon. Kaastöid oodatakse hiljemalt 1. veebruariks 2021.

Lähemalt saab tingimustest siit lugeda.


Roaldi retked Eestis - Ulmefännide salamaailm

sess

Kes esilinastuse maha magas, see võib nüüd tasuta ja rahulikult järele vaadata aga hoopiski siit.


Näitus ulmelistest tulevikuvaadetest inimesejärgsele linnamaastikule

kunst

Kolmapäevast, 25. novembrist on Hobusepea galeriis avatud Britta Benno isikunäitus „Ruinenlust Lasnamäel“, mis jääb avatuks 14. detsembrini.

Lähemalt saab lugeda jällegi siit.

EstCon 2020 raport ulmeajakirjas Locus

Novembrikuu Locuses teeb Sylvia Wrigley ülevaate selleaastasest Estconist ning seal jagatud Stalkeri auhindadest.


Kaks ulmenäitust

Meelis Ivanov

Kumu viienda korruse kaasaegse kunsti galeriis on välja pandud tuleviku ja ulmeteemadega flirtiv näitus “Murtud sümmeetriad”. Nagu ütleb tutvustus, tuuakse vaataja ette kunstnike tõlgendused osakestefüüsika keerulisest ja põnevast valdkonnast. Eksponeeritud teosed on alguse saanud kunstnike residentuurides Euroopa Tuumauuringute Keskuses (CERNis).

Kindlasti on tegemist väga tänuväärse projektiga. CERN on viimastel aastatel pakkunud kunstnikele võimalust veeta aega laboris ja astuda dialoogi füüsikute, inseneride ja labori personaliga. See annab omakorda võimaluse fundamentaalfüüsikat läbi kunstniku nägemuse tavainimesele lähemale tuua.

Kõige võimsama mulje jätab lõunakoreaalase Yunchul Kim installatsioon, mis koosneb peamiselt läbipaistvatest tehnoloogilistest seadmetest (mille nime ja otstarvet teab vaid keegi CERNist) ja mis on vägagi ulmelisel moel välja valgustatud.

Kaheksa minuti pikkune videoinstallatsioon meeldis mulle ka väga. Ulmefilmidest tuttava elektroakustilise helikujunduse ning samaaegselt geomeetrilistest kujunditest ja krüptilistest sõnumitest koosneva video kuvamine kahel ekraanil tekitas kerge déjà vu tunde. Meenus tundmatuks jääda sooviva roboti ultimaatum navigaator Pirxile.

Lisaks installatsioonidele on näitusel joonistusi, mille sõnum peaks samuti ulmehuvilisele rõõmsat elevust pakkuma.

 

Teiseks ulmenäituseks on “Ääretagused paigad” Fotografiskas. Siin on tegemist tõelise fotomanipulatsiooni võluriga, rootslase Erik Johanssoniga. Ülikõrge tehnilise tasemega fotod oleks pildistatud justkui nihestatud reaalsuses. Selleks on kunstnik ehitanud üles võttepaigad, kus esemete omavahelised kaugused, fookused, valgustus ja perspektiivid on matemaatilise täpsusega välja arvutatud

Mulle meeldiski kõige rohkem, et iga fotoga käis kaasas läbimõeldud kontseptsioon. Need on kõik pisikesed lood alguse, keskpaiga ja lõpuga. Mõne pildi puhul tekkis isegi kerge hirm, et vandenõuteoreetikud hakkavad neid oma artiklites esitatud väidete tõestusena  kasutama. Näiteks artikli juurde, mis väidab, et me kõik elame maatriksis, sobiks suurepäraselt foto, kus jalgrattaga noormees on peatunud keset põldu ilmunud hiiglasliku, osaliselt läbipaistva sinise ekraani ees.

Näitus on suurepärane, soovitan soojalt kõigile ulmehuvilistele.

128223081 190380432762018 1587178148658006479 n
128424057 128263862229270 7641933404199945137 n
128421074 289362865836058 9111293703603817912 n
128629370 145824006874257 2015081706163038906 n
128685516 472374410398863 8851657359364107353 n
128665623 749024562627556 1483934741327736888 n



Koostöövõimalus katastroofi- ja katku-ulme huvilistele

Saime novembris Rumeenia ulmikutelt kutse osaleda Idabloki õhinapõhises ühisantoloogias. Meil endal ei ole hetkel valmisolekut eestipoolset valiku- ja tõlketegevust täielikult korraldada, kuid edastame kutse olulisemad punktid, et neil, keda teema kõnetab, oleks võimalus kaasa mõelda ja atra seada.

Darius Luca Hupov kirjutas nii:

I am writing to you about a project that we have discussed at Sindicatul 9 international meeting about SFF magazines: a SFF short stories anthology in English language, with authors from the Eastern European countries.

-the anthology will be edited one time each year, in English language

-the short story must be presented to the editor, in final format, in English language; along with the story must be present a literary CV of the author and a bust photo, minimum 1500 Px in height, the translators name and a proposal for a title for that year anthology

For the 2021 edition, the editor will be the Romanian Team, and I am it's representative.

The theme is as follows:

-the year is 2020-2030 (you can select a year in that period)

-in an Eastern Europe country, a case of a new viral hemorrhagic fever appears (here is an article about this kind of disease https://en.wikipedia.org/wiki/Viral_hemorrhagic_fever)

-the disease spreads like wildfire and a lot of people are starting to die

-soon the disease is spreading, but interesting, only in Eastern European countries.

-these countries are strictly quarantined by the rest of the world

-the story is located in the country of the author

Deadline for the short story submission: 14th April 2021

Deadline for the anthology: 1st July 2021, to be presented at the Eurocon in Fiugi

You are invited to be the representative of your country, in the 2021 anthology. If you decline, please help us to find a representative for your country.

Best,

*Darius Luca Hupov*

*Editor and Foreign Liaison*

"Galaxy 42" Online SFF Magazine

https://galaxia42.ro



Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.2039)