Miranda kummaline soov hämmastas mind. Ta on ju nii kokkuhoidlik!
Ja üleüldse! Öösiti tahaksin ma magada. Ma ei taha, et miski helendaks mu magamistoa pimedas nurgas või, mis veel hullem, püüaks helendades hiiri!
„Milleks sulle selline kass?“küsisin. „See on ju meeletult kallis!“
„Helendavad kassid läksid äsja odavamaks,“ ütles Miranda. „Nägin reklaami.“
Kui ta midagi tahab, ei jäta ta nurumist enne, kui on oma tahtmise saanud. Mis sellest, et ta on kõigest robot.
„Olgu, ma pean veidi mõtlema,“ porisesin vastuseks.“ Palun ole nüüd nii hea, mine kööki ja hakka süüa tegema.“
Miranda lõi näost särama, andis mulle põse peale musi ja tõttas kööki.
Kaks esimestnaist olidmul „päris“ naised ning mõlemad tüütasid mind oma tujukuse ja eriti veel pillamisega nii ära, et otsustasin lõpuks, nagu paljud mehed, robotnaise kasuks. Robootika edusammud on olnud suured ja väliselt ei erine need „naised“ päris naistest üldse.
Arvasin, et robotiga saab mu elu korda. Oi, kuidas ma eksisin!
Helistasin müügifirmale ja palusin teha robot järeleandlikumaks. Võimatu. Mulle selgitati kannatlikult, et ma olevat tellinud mitte robot-koduabilise, vaid robotnaise. Aga kas tagastada saaks? Kas robot läks katki? Ei. Kas robot vastab üldtuntud arusaamadele naisest? Ja kuidas veel! Tagastada te ju võite, aga raha tagasi ei saa.
Miranda funktsioneeris tegelikult ülearugi hästi. Vägagi naiselikult.Ning mulle meeldis väga tema kokkuhoiuprogramm. Tellisin meelega sellise mudeli, sest eelmised naised olid mu oma laristamisega lihtsalt ahastusse viinud. Nüüd oli mul teine mure. Miranda kangekaelsus.
Lahutus päris naistest ei läinud mulle mitte midagi maksma. Tegime ju kohe abielulepingu ja pärast lahutust lihtsalt taastasime endise olukorra.
Aga kuidas lahutada robotist?
„Lase ta viia prügimäele ja asi ants!“ soovitas üks mu hea sõber.
„Viiskümmend tuhat eurodollarit prügimäele? Tänan väga!“
Niisiis tagusin kinni ka selle kõutsi.
Elukas saabus. See oli päris kass, mitte robot. Geenitehnoloogia musternäidis. Miskipärast tekkis neil Mirandaga kohe suur vastastikune sümpaatia ja teineteisemõistmine.
„Oi, kui ilusti ta helendab!“ hüüatas Miranda kõutsi nähes. „Mis me talle nimeks paneme?“
„Basker,“ laususin mornilt.
„Issake! Milline imelik nimi!“
„Talle see sobib. Baskerville´de kass.“
Soovitasin, et mu „abikaasa“ loeks läbi (selleks kulub talmurdosasekundist)Arthur Conan-Doyle „Baskerville´de koera“.
Miranda lubas seda kohe kindlasti teha, aga –pärastpoole. Talle on sisse monteeritusd vapustav naiselik oskus kõigega nõus olla, aga lubadusi mitte täita.
Kuigi pimeduse saabudes hakkas kass helendama, oskas Miranda siiski seda helendust veidi vähendada. Kass oleks talle selle koha pealt nagu vastu tulnud. Minule mitte.
Basker oli isane. Aretaja kiitis, et olevat suurepärane „tootja“ ning et kassipojad helendavad ka, isegi kui ema on harilik kiisu.
„Helendamise geen on dominantne!“ kuulutas aretaja uhkelt ning lisas: „Olete mul esimesed kunded!“
Aga muidugi! Teisi idioote ilmselt ei leidunud.
Noogutasin ja kiitsin takka, aga kui müüja oli läinud, käskisin Mirandal kass jalamaid loomakliinikusse viia ja kohitseda lasta.
„Vaene kiisu!“ nurises Miranda. „Kuidas sa ometi võid nii julm olla?“
Ähvardasin, et müün „abikaasa“ tagavaraosadeks. Poole hinnaga. Alles siis toppis ta vastupunniva ja vastikult kräunuva kõutsi kotti ja läks minema.
Kõutsil käisid öösiti tuurid peal. Kui ta ühel ööl kalli lillevaasi põrandale kildudeks kukutas,virutasin talle toasussiga. Kass kräunatas – oli pihta saanud. Järgmisel päeval, kui koju tulin, avastasin, et mu toasuss on läbimärg. Neetud kass!
Kuigi suss sai puhtaks pestud, jäi see ikkagi pimedas helendama.
„Sul on nüüd Baskerville´de suss,“ ütles Miranda. „Mõtle, kui hea! Leiad pimedas kohe üles! Muidu annab otsida.“
Pagana naised!
Mirandat kassi öine märul ei häirinud. Ta lülitab alatasa ööseks toite välja.
Lõpuks hakkas mind vaevama krooniline unepuudus.
Öösiti (kass helendastugitoolis, Mirandal oli vool väljas) ei saanud ma kuidagi und.
Seepärast võtsingi ettepaneku aastaks komandeeringusse minna vastu suurima heameelega.
Miranda oli väga kurb. Ma muidugi mõistan, et käivitus vaid tunnete imiteerimise programm, aga kas meis endis ei tööta samuti mingid programmid? Sellised, mis on lapsepõlvest meisse igaveseks n-ö sisse monteeritud.Mida vanemaks ma saan, seda selgemini märkan selliseid programme teistes inimestes.Seepärast reageeringi Miranda „tunnetele“ samamoodi, nagu reageeriksin „päris“ naise tunnetele.
„Elad üle,“ ütlesin talle. „Sul on ju kass!“
***
Seiklusi oli mul komandeeringupäevil kuhjaga, aga miskipärast hakkasin üsna varsti Mirandat taga igatsema. Mu robotnaisel on tugev iseloom, selles on vist asi, mõtlesin. Ta ju saab alati oma tahtmist. See äratab tegelikult austust... ning kummaline... armastust ka.
Koju sõites olin ärevil, nagu läheks kohtingule.
Oli hiline õhtu, kui ma kodukülale lähenesin. Suurlinnad olid rahva nii ära tüüdanud, et kes vähegi sai, kolis maale elama.
Hämardus. Autoga künka harjale jõudnud, nägingi taamal koduküla. Aga... mis see siis on? Küla helendas.
Helendas nagu mingi ebamaine objekt. Nii võiks näiteks helendada maale laskunud lendav taldrik. Mind hakkas äkki painama halb aimdus, et see kummaline nähtus on kuidagi minuga seotud.
Nii oligi.
Meie maja lävel seisis näost särades Miranda. Ta hüüatas rõõmsalt: „Tere, mu arm!“
Trepimademel tema kõrval istus Basker, kes lakkus helendavat käppa ja kõõritas kahtlustavalt minu poole.
„Tere-tere...“ ütlesin ma, „mis siin lahti on? Miks kõik ümberringi helendab?“
„Kallim, sa saad nüüdvist kurjaks...“ vastas Miranda ekstraõrnutseva, väga naiseliku häälega. Ma kahtlustan, et see on just sellisteks puhkudekstalle sisse programmeritud. „Anna mulle andeks! Ma ei raatsinud Bassikest kohitseda lasta. Robotitel on ju keelatud elusolenditele kurja teha! Noh, ja nüüd... meie küla on tema poegi täis. Nad paljunevad ja helendavad ja pissivad ja... pärast seda jääb rohi ka helendama.“
„Kas naabrid on meid juba kohtusse kaevanud?“ küsisin ma, kui olin kõnevõime tagasi saanud.
„Mine nüüd! Elektriarve on kõigil nüüd ju palju väiksem!“
Ta võttis Bassikese sülle ja silitas elukat õrnalt.
Kõuts hakkas mind kõõritades nurru lööma. Ta lõustal oleks nagu helendanud kiri: „Said nüüd!“
***
„Tule, palun, siia,“ ütles üks kosmonaut teisele. „Vaata välja.“
„Jeerum!“ hüüatas teine illuminaatori kohale kummardudes. „Mis see veel on?“
„Ma ei julgenud sulle rääkida. Mõtlesin, et hakkan peast segi minema. Sina oled kogu aeg ninapidi arvutis... Mõnikord maksaks välja ka vaadata! Kaks aastat tagasi märkasin mingit imelikku helendust kohas, kus pole ühtegi suuremat linna.Aga nüüd helendab terve Maa...“