59626225 2326833760873877 3267256753930108928 n (2)

Mul oli alguses kuri plaan, et kirjutaks mõnuga ilmast siia. Pikalt ja laialt, koos isiklike näidete, etteheidete, kurtmiste ja halvakspanemistega. Kandsin selle idee maha kui liiga igava. Seejärel mõtlesin, et no räägiks sellest va tõvest, mis mööda meie maad käib? Kandsin sellegi idee maha, peamiselt isikliku vaimse tervise huvides. Nõnda siis jääbki sissejuhatuseks see, kuidas ma ei suutnud välja mõelda sissejuhatust.

Erinumbreid polegi Reaktoris mõtet väga tihti ette planeerida, sest tihtipeale juhtub nõnda, et universum keerleb kord ühtpidi, kord teistpidi, erinumbrid panevad ennast tihtipeale lausa ise kokku. Hakka või uskuma mingeid vananaistejutte kuu faasidest või muust kaheldava väärtusega kraamist. Eks me muidugi mingis omas rütmis tõepoolest tuksume, tahame küll kangesti mõelda, et oleme erilised, kes õieke, kes helbeke, kes tähesüsteem kauges galaktikas. Tühjagi me oleme, kui ikka kuldne oktoober annab teed rõvedale novembrile (näete, ikka surusin sisse selle ilma!), siis sätivad kõik ennast koju diivani peale istuma: kassid, koerad, ulmikudki. Ja nõnda sünnivad mõtisklused ja arvustused. Novembrikuine Reaktor ongi arvustustega kuidagi eriti heldelt üle kullatud, sellest on muidugi ainult rõõm.

Lisaks arvustustele on ka kaks artiklit: esiteks mõtiskleb Jüri Kallas teemal kas joonealuseid märkuseid on üldse vaja ja teise artikliga toome lugejateni Kalver Tamme artikli žanrist, vesternidest, kangelastest ja muust põnevast. Seos ulmega on küll veidi pinnapealne, aga Reaktori toimetuse konsiilium oma suurejoonelises majesteetlikkuses otsustas, et piisavalt suur osa tekstist käib lihtsalt loome ja narratiivide kohta. Õppida on artiklist piisavalt ja silmaring ei saa kunagi liiga avar olla.

Seejärel siis tulevad arvustused põhimõtteliselt kõigele, mida maamuna peal kirjutatud ja avaldatud on. Ene Kallas leiab, et Kalmsteni uus kogumik on nii geniaalse kirjamehe jaoks veidi lati alt läbi minek, pilk heidetakse Weinbergi "Meeleheite kogumikule" ja mina vaatasin näppusattunud maailmalõputeemalist (millist siis veel?) filmi "Greenland". Püüdsin veidi oma hajevil ja harali mõtteid ka seal vormistada millekski üldise arvamusartikli laadseks, iseasi kas sellega korrektselt hakkama sain. Niigi muljetavaldavast nimekirjast on puudu mu enda arvustus Marek TIhhonovi romaanile "Maailmalõpu päevik", sest ma olen selle ära kaotanud. Eks ilmub järgmises numbris, kui ma ta oma sajast erinevast salvestuskeskkonnast üles leian või uuesti kirjutan. See-eest on aga Tihhonoviga pikk ja põhjalik intervjuu, mida väga soovitan lugeda. Samuti on huvilistele pakkuda katkend Tihhonovi uuest romaanist, mis "esimese koroonaromaanina" juba ka meediakünnise ületanud on.

Jutte on seekord kaks: Miikael Jekimovi "Sõnad öötaeva all" ja Helju Rebase "Helendav kass". Jekimov oma vanas tuntud headuses on paljudele ajakirjalugejatele ilmselt tuttav ning Helju Rebane on ilmselt juba tuttav. Rebane saatis meile kimbukese lugusid ning jagasime need kavalalt mitme erineva numbri vahel laiali. Kes teab, ehk kirjutab veel, sest see tundub tal hästi välja tulevat ...?

Lugemist küll ja veel, kõike ei hakkagi ette lugema. Küll aga juhin veel viimase sammuna tähelepanu sellele, et mahukaid eelmise erinumbri Kreator arvustusi on meil seekord lausa kolm. 

Novembrikuine ulmestaar on Andres Joala ja kaanepildi tegime ise.


Tervitades

Triin & toimetus

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0900)