Tihhonov

Räägi alustuseks veidi endast. Kus sündisid-kasvasid, kuidas möödus lapsepõlv?

Ma olen Tallinna poiss. Enamiku lapseeast veetsin Lasnamäel, umbes 20 aasta eest kolisin Tallinna külje alla Jürisse, kus elan siiani. Olen sündinud aastal 1975 ja seega mäletan vene aega, iseseisvumise lipulehvitamisi ja nüüd siis uut Eestit kah. Seega olen elanud kolmes reaalsuses, mis on ehk mu ulmehuvi tekkele kaasa aidanud.

 

Kuidas sai alguse sinu ulmehuvi? Mis oli esimene tõsise mulje jätnud ulmekas?

Raamatud meeldisid mulle tohutult juba alates väga varajasest noorusest. Mu ema väidab (ise ma seda muidugi ei mäleta), et juba aastaselt oli mu lemmiktegevus Eesti Nõukogude Entsüklopeedia telliste lehitsemine. Kui mu vanemaid uskuda, siis võisin ma seda teha mitu tundi jutti ehk siis neil oli minuga suht muretu – kanna raamatud ette ja võid vabalt ise kodust ära minna.

Lugema õppisin väga varakult (kusjuures jällegi mu ema väitel ma peamiselt ise õppisin, sest tal polnud aega mind õpetada) ja lugesin ma lihtsalt meeletult palju. Kõike lugesin, mida kätte sain.

On keeruline öelda, millest mu ulmehuvi alguse sai, ent seda mäletan küll, et kui olin mingi viie-kuue-seitsmene, siis veetsime me perega igal aastal kolm suvekuud Peipsi järve põhjakaldal Alajõe külas, kus peaaegu kõik minuvanused lapsed olid venekeelsed. Mu isa on venelane, ent vene keel on mul omandatud keel, kuna kodus rääkisime alati eesti keeles ja selgeks sai see keel just nendel suvekuudel.

Kohalikus raamatukogus oli nii umbes neli või viis eestikeelset raamatut, millega ma sain ühele poole paari päevaga. Kuna midagi muud võtta polnud, hakkasin lugema vene keeles. Alguses sõnastiku abil ja siis, üllatavalt kiiresti, juba ilma selleta. Väga võimalik, et mu ulmehuvi sai, kui mitte alguse, siis vähemalt suurema hoo sisse just siis, sest huvitaval kombel oli kohalikus raamatukogus väga palju venekeelset ulmet – nii vene enda ulmet kui ka angloameerika ulme tõlkeid.

Vene ulmega jäin sina peale päris pikaks ajaks ning üksvahe olid mul raamaturiiulid neid EKSMO-Pressi sarja Nitj Vremeni ja kirjastuse AST sarja Zvjozdnyi Labirint raamatuid triiki täis. Nüüd on selle ajajärgu venekeelseid ulmeraamatuid koju jäänud vast 40 kandis – jätsin need, mis enim meeldisid (Lukjanenko, Gromov, Strugatskid jne) ja teised jagasin raamatukogudele.

Esimest tõsise mulje jätnud ulmekat ma ei mäleta. Kui ma peaksin nimetama raamatuid, mis mind ses vallas üldse laiemalt on mõjutanud või siis raputanud, siis esimene on üsna väheüllatuslikult Simmonsi Hyperioni sari ja teine kindlasti palju suurema üllatusena sellise vene ulmekirjaniku nagu Andrei Valentinovi sari Oko Silõ. Lihtsalt need kaks asja on kuidagi sisse jäänud, kusjuures ma pole kindel, et eriti teise puhul see kiindumus nüüd üle lugedes alles jääks. Mul on Valentinovi raamatud kodus riiulis olemas, ent ma ei tea, kas peaksin need avama.

Tihhonov

 

Kuidas hakkasid kirjutama ja kuidas sattusid Marduse seltskonda?

Ma pean kohe tunnistama, et ma olen väga kehv meenutaja. Mulle ei ole minevikus aset leidnud sündmustest heietamine omane. Ma olen väga vähenostalgiline, kui lubate ennast nii väljendada. Mulle meeldib elada praegu ja vaadata tulevikku. See, mis on olnud, on minu jaoks tüütu ja võõras. Justkui mõne teise inimese kunagine elu. Ei tunne sellega erilist seost ega sidet. Ilmselt on see vastikus mineviku suhtes minus sügavalt sees, sest ma unustan toimunud asju kergesti. Pole mingi uus nähtus, alati olen unustanud.

Aga ma annan endast parima, eks ole?

Aastal 1994 (olin siis 19-aastane) kirjutasin ma oma esimese tõsiseltvõetava ulmejutu. Nimeks „Vihmamees“. Ei osanud sellega miskit peale hakata ja pakkusin ajakirjale Põhjanael, mida toimetas Mario Kivistik. Lugu avaldati ära ja kuidagi juhtus nii, et kui ma olin pärast seda läbinud kohustusliku sõjaväeteenistuse (õnneks juba Eesti Kaitsejõududes), siis jäin Mario juurde ajakirjandusmajja. Toimetasin seal miskit noortelehte ja, kuna Mariol oli Marduse jaoks pidevalt lugusid vaja, siis kirjutasin talle neid tükitööna.

Raul Sulbi on mu värske lühiromaani järelsõnas kokku arvutanud, et kirjutasin (peamiselt Marduses avaldamiseks) aastatel 1994 – 2004 34 lühilugu. Ma arvan, et neid lugusid oli tegelikult oluliselt rohkem, kusjuures. Ideedepuudust mul ei olnud, kirjutamine sujus – polnud raske.

Muide, „Vihmamehega“ juhtus selline vahva lugu, et aastal 2009 kirjutas mulle Wimberg ja küsis, kas ta võiks Avita koostatavasse 6. klassi eesti keele õpikusse selle loo lisada (või, noh, tegelikult ütles, et lugu on sees ja ega mul miskit selle vastu pole). Ma ütlesin, et lase minna ja küsisin, kui palju ma peaks kirjastuselt raha nõudma. Wimberg soovitas küsida 500 krooni ja selle ma ka sain. Mainimist väärt on see lugu veel seepärast, et mul kõige esimene laps õppis just sel ajal 6. klassis ja kirjanduse tunnis kasutasid nad just seda õpikut.

 

Sa olid ise aktiivne osaline 1990. aastate eesti ulme tõusus. Kui erinevad või sarnased tunduvad sulle tolleaegne ja praegune ulmemaailm ja -elu?

Ma pean tunnistama, et küll kirjutasin 90. aastatel palju, ent ulmeringkonna elus ma, kui ajuti veebis puhkenud spontaansed tulevahetused kõrvale jätta, eriti aktiivselt ei osalenud. Veiko Belialsiga suhtlesin küll, ent sedagi mitte ülemäära. Mäletan, et mind pelutas pisut ta ülevoolav entusiasm, sest mul oli elus veel tuhat muud asja ka peale ulme. Kirjutada mulle meeldis ja (ulmet) lugeda ka, ent kui Veiko tuli ja hakkas õhinal ulmeasjadest rääkima ja teatas näiteks, et nüüd on kõik otsustanud mingi ühismaailma jaoks hakata lugusid kirjutama, siis tuli mul blokk ette. Ma vist olin natukene erak, kui järele mõelda.

Nii et ma võisin küll väliselt olla aktiivne osaline, ent mu osalus piirdus peamiselt sellega, et ma kirjutasin palju ja sõber Mario ka avaldas põhimõtteliselt kõik, mis ma kirja panin.

Viimasel kahel aastakümnel olen ma Eesti ulmeilma tegemistest veelgi enam eemal. Ausalt-öeldes ei tea üldse, mis toimub. Eemalt vaadates ja minuni kaudseid teid pidi jõudva fragmentaarse info põhjal otsustades on toimunud loomulik rahunemine ja täiskasvanuks saamine. Näiteks varajastest Esconidest (ühel või kahel ma ikka käisin) meenub, et teatud seltskond üritas end ikka pildituks juua ja möll oli, noh, korralik. Hiljuti juhtusin nägema telest „Roaldi retkede“ saadet, kust oli näha, et nüüd on Estcon vist malbe pereüritus. Loomulik asjade käik, tegelikult. Noorest peast tahaks ikka soomusmasina peale ronida, ent küpsemas vanuses muutub sest oluliselt tähtsamaks veendumus, et sinu kõrval on keegi, kes teab, mitu lusikat suhkrut oleks vaja su kohvi sisse panna ning mitu ja mis värvi tabletti tuleb sul igal hommikul sisse võtta.

 

Marek Simpsoni algusaegade looming oli omajagu küüniline, napis stiilis väheste kirjeldustega ning puändi peale üles ehitatud. Võib ka öelda, et olid ideedelt ja butafoorialt ehk kõige ulmelisem autor Marduse nn suurest kolmikust. Võiksid sa kirjeldada eeskujusid või lugemismaterjali, mis su loomet just selliseks kujundas?

Nagu ma juba ütlesin, lugesin ma alates väga varajasest noorusest väga palju. See, mis mu sulest välja tuli, oli segu sellest kõigest, mis aastate jooksul mu silmade kaudu sisse oli läinud ja ajus ühtlaseks massiks muutunud. Ses mõttes eeskujusid ei olnud. Teadlikult pole ma küll üritanud kunagi kedagi kopeerida. See, mis torust välja tuli, see ka paberile läks.

Mäletan, et 90. aastatel süüdistati mind mõned korrad plagiaadis. Võin käe südamele panna ja kinnitada, et teadlikult pole ma kellegi teise loomingut enese oma pähe küll kunagi pakkunud, ent kuna mu pea oli sel ajal pungil täis mõtteid, ideid ja vormi otsivaid lugusid (ma ütleks, et mu loomisprotsess oli omamoodi „palavikuline“), siis võis põhimõtteliselt tahtmatult küll ajus lühis tekkida ja mõni kunagi minu poolt loetud lugu või idee mulle mu enese oma tunduda. Ma arvan, et see kahtlus (on see mõttejupp nüüd mu enese oma või ma olen seda kusagilt lugenud?) on tegelikult kõigi kirjutavate inimeste hinges, ent üldiselt ei julge nad seda avalikult tunnistada. Iga kirjanik teab, et kõik lood on tegelikult juba ammu kirja pandud, ent kirjutab ikka.

 

Kirjutasid kunagi, et „Existerioni“ olevat tahetud isegi vene keelde tõlkida. Mis sellest sai?

Oli jah mingi selline küsimine. Detaile enam ei mäleta. Ilmselt ei saanud miskit, kuigi Venemaa puhul ei saa milleski kindel olla.

 

Kuidas sa tagantjärele ise tollaseid tekste näed-hindad?

Ma näen ja hindan, et need olid kirjutatud omas ajas ning inimese poolt, kellega mul on tänapäeval väga vähe ühist. Aeg-ajalt olen mõne oma vana asja otsa komistanud ja kui ma seda loen, siis mingisugust emotsionaalset sidet mul sellega ei teki. Mõnikord vangutan pead, et küll on ikka rumal või naiivne, ja vahest tõusevad ka kulmud, et kas ma tõesti olen kunagi midagi nii ägedat kirja pannud. Tavaliselt pean pingutama, et tekiks veendumus, et need lood on tõepoolest kunagi minu poolt kirja pandud. Vanad lood on nagu kunagised head sõbrad, keda sa pole aastakümneid näinud ja kelle sa oled suuresti unustanud. Sa võid hea tahtmise korral suuta meenutada, et nad/need tähendasid kunagi sinu jaoks miskit, ent nüüd on see side taastumatult olematuks hajunud.

Ehk enim (kuigi sedagi üliharva) olen mõtisklenud Veiko Belialsiga kahasse kirjutatud Existerioni üle. Ma ei saa öelda, et ma kahetsen, et see kunagi ilmus, sest sellisel kahetsemisel ei ole suurt mõtet. Kui ma saaks aega tagasi kerida, siis jätaksin selle raamatu siiski ilmselt tegemata. Kui ma üldse peaksin oma kirjutajaminevikus midagi läbikukkumiseks, siis oleks see just Existerion. Enim ehk seepärast, et kui Veiko poleks olnud sellesse projekti kaasatud, oleks ta ehk sellele kulunud aja jooksul pannud kirja midagi palju ägedamat. Mulle tundub, et tal oli sel ajal hoog sees ja ma võisin talle tahtmatult pisut jala ette panna.

Samas, vahetult pärast kõnealuse romaani ilmumist sain ma mitmeid kirju, kus romaani lugenud inimesed kinnitasid, et see andis neile väga palju ja aitas eluga edasi minna. Kui raamat andis mõnele inimesele tagasi elumõtte ja tõi ta mustast august välja, siis ei saa väita, et selle ilmumine oleks olnud halb. Vastakad tunded, seega…

 

Sa liikusid oma lugudega huvitavas suunas, aga peale „Maailma parimat splätterit” hakkas lugusid ilmuma aina vähem ning lõpuks loobusid üldse. Mis olid need tegurid, mis kirjatöö voolule kahjuks tulid?

Raske öelda, miks see nii läks… Aur kadus kuidagi ära ja muud elu sai äkki päevadesse nii palju, et kirjutamiseks oleks pidanud hakkama aega vägisi tekitama. Lisaks, kui ma olin noore vihase ulmekirjanikuna 19-aastaselt absoluutselt veendunud, et ma olen maailma kõige andekam, originaalsem ja üldse kõige parem kirjanik, siis selleks ajaks oli kohale jõudnud teadmine, et vist ikka päris nii ei ole.

Ma pole selle kirjutamisest loobumise peale varem tegelikult mõelnudki, ent kui lugesin nüüd neid intervjuu küsimusi, siis hakkas mu aju sel teemal mõtteid ketrama ja ma mõistsin midagi. Sain aru, et ma sain kirjutamisest loobuda, kuna asendasin selle millegi muuga.

Esmalt, miks üks inimene üldse peaks kirjutama? Võib-olla mõni tahab tõesti saada kuulsaks või rikkaks (mõlemad vähetõenäolised, olgu kohe mainitud), ent enamik neist, kes kirjutavad, teevad seda seepärast, et nad ei saa teistmoodi. Sees sügeleb ja see tunne ei kao enne, kui peas piirjooni omandavad mõtted on paberile pandud.

See vastupandamatu sisemine sund luua ei ole minust mitte kunagi kadunud ja ilmselt ka ei kao kunagi. See on miski, mis on kaasa sündinud, tundub mulle. Kui looma sündinud inimene ei saa mingis vormis loominguga tegeleda, siis on see tema jaoks julm karistus. Kui sinus on paras ports loovust, siis on selle mahasurumine piin. Elul ei ole lihtsalt ilma loominguta maitset ja värve.

Üsna varsti pärast seda, kui ma lõpetasin kirjutamise, tegin ma ära zumbatreeneri paberid (Zumba on aeroobne rühmatreening, kus kasutatakse palju ladina-ameerika rütme) ja minust sai rühmatreeningute treener. See tõik on iseenesest väga veider, sest nooremas eas ei meeldinud mulle tantsida. Vajadus luua sundis mind ennast muutma.

Tihhonov2

Terves kehas terve vaim!

Zumba tund kestab tavaliselt 60 minutit ning sinna sisse mahub 12-15 lugu, millele kõigile tuleb teha koreograafia ehk lihtsamalt öeldes muusikasse sobituvad sammud. Sellest ongi minu jaoks saanud peamine loomise viis ja praegu ei kujuta ma oma elu ilma selleta ette. See rõõm nende inimeste silmades, kes su treeningus osalevad ja see tohutult positiivne energia, mis saalis tekib, on miski, mida tantsimise või rühmatreeningutega mitte sina peal olevale inimesele on raske selgitada. Aga see on võimas. Lisaks saan sel viisil loomingule koheselt tagasiside.

Kirjutamisest ma vahepealsel ajal siiski päriselt ei loobunud. Aastal 2012 andsin ma oma kulu ja kirjadega välja pisikese luulevihiku nimega „Lullad on sees“. Eks see näitab, et sõnalise loomise vajadus tiksus minus siiski ka vahepealsel ajal vaikselt edasi.

 

Kas varem kirjutatud materjalist jäi midagi ka sahtlisse ootama?

Ei, sahtlis ei ole mul varasemast ajast miskit.

1994 – 2004 kirjutatud ja avaldatud lood on mul teatud osas olemas, ent paljud on ka kaduma läinud. Üldiselt see mind ei kurvasta, sest, nagu ütlesin, ei taju ma nendega mingisugust emotsionaalset sidet, ent küll olen ma ise tahtnud üle lugeda vist mu selle perioodi viimaseks jäänud jutustust „Abbadoni viimane võitlus“. Kui tavaliselt kirjutasin ma oma lood valmis päeva-kahega, siis selle jutu puhul nägin kurja moodi vaeva. Seda ma mäletan. On ka meeles, et tundsin jutu valmides suurt rahulolu. Kui kellelgi peaks see jutustus mingil kujul olemas olema, siis oleksin tänulik, kui selle mulle saadad. Loeksin hea meelega üle.

 

Algernoni ja Marduse „sõja” ajal võtsid sa aktiivselt sõna. Kuidas vaatled tolleaegseid vaidlusi ja seisukohti täna?

No eks see oli paras nooruserumalus ja tühi ärplemine. Ega üksikasju väga ei mäletagi, ent eks sai tuld antud nii ühelt kui teiselt poolt. Minus mingit solvumist sest ajast pole küll hinge jäänud. Pigem kehitan sellele praegu mõeldes nõutult õlgu. Kas kellelgi võib sest ajast olla veel miskit sorti okas südames? Kui kunagi sai kellelegi halvasti öeldud, siis vabandan siiralt. Oleme nüüd siis jälle sõbrad edasi.

 

“Vaikuseaastatel” sa ka lugesid väga palju – uut ja uuemat kirjandust, ulmet ja mitteulmet – ning pidasid blogi. Mingil hetkel jäid postitused harvemaks ja praegu ei ole see blogi vist isegi enam üldse kättesaadav(?). Mida blogimine sulle andis ja miks see soiku jäi?

Mul oli vahepealsetel aastatel isegi mitu blogi. Lihtsalt üldhuvitav blogi ja raamatublogi ja teadus- ning terviseuudiste blogi. Eks need kajastasid mu üldiseid huvisid. Mingil hetkel ei tundunud blogimine enam enesele põnev ja siis jäigi soiku. Ega ma neid blogisid pole ise maha võtnud, ent kui nad on kadunud, siis minust mitteolenevatel põhjustel. No jälle – omas ajas olid mingid asjad, ent sinna need ka jäid.

 

 

Kui palju (ja mida) sa praegu ulmest loed?

Ma ikka loen ilukirjandust ja üritan ennast selleks igati sundida, ent aega on väga vähe ja eks sellega ole keerulised lood. Ma ei olnud varem ega ole tegelikult ka praegu seda usku, et ma peaksin ilmtingimata just ulmet lugema. Üritan haarata seda, mida kiidetakse ja see, kas seal on ulmet sees või mitte, mind nagu väga ei huvita.

Viimane puhtalt ulmeline asi, mis ette sattus, oli Tade Thompsoni Rosewater-triloogia. Päris kobe lugemine.

Vahur Afanasjevi „Serafima ja Bogdan“ liigitub vist pisut samuti ulmevaldkonda – see raamat meeldis väga ja ilmselt võtan peagi ette autori uue romaani. Palju seal ulmet on, seda ma ei oska arvata, ent, nagu ütlesin, ei ole see minu jaoks oluline.

 

Kui palju jälgid tänapäeval ulmeühingu tegemisi ja oled kursis ilmuva värske kodumaise ulmega? Kuidas pilt tundub?

Ei ole kahjuks üldse kursis s.o. teadlikult ei jälgi. Kui on soovitusi viimase 20 aasta parimate kodumaiste ulmeraamatute kohta, siis võtan need hea meelega vastu ja viin end tagantjärele kurssi.

 

Mis tingis nimevahetuse Tihhonoviks? Kas uue nimega astub lugejate ette uus ja hoopis teistsugune autor?

Tundus lihtsalt, et nüüd on juba mõistlik oma nime all kirjutada. Marek Simpsoni pseudonüümi ma enam kasutama ei hakka – see tegelane jäi kahekümne aasta tagusesse aega. Ausalt-öeldes ei teagi, mis tast saanud on. Pole tast väga ammu midagi kuulnud.

Kindlasti olen nüüd hoopis teistsugune autor. Viimasest loomepuhangust on möödas nii palju aega, et ma olen nüüd juba hoopis teine inimene. Olen ma autorina läbi teinud kvalitatiivse hüppe või on aset leidnud taandareng, seda ma ei oska ise öelda. Autor pole ka õigem inimene ses asjas sõna võtma.

 

Räägi mõne sõnaga oma uuest raamatust ning selle sünniloost. Kuidas tekkis mõte ning miks just selline teemavalik?

„Maailmalõpu päeviku“ esimest poolt nägin ma unes. See on tegelikult isegi pisut kõhedust tekitav, ent ärkasin ühel hommikul üles, haarasin paberi ja panin kirja oma unenäo, milles olid paigas kõik hilisema romaani olulised pidepunktid ja sündmused. Mitte kunagi varem ei ole ma midagi sarnast kogenud ja ei arvanud, et see üldse võimalikki oleks, ent kui ma õhtul magama läksin, ei olnud mul midagi ja kui ma hommikul üles ärkasin, oli mul enam-vähem kõik.

See, et lugu valmib esmalt mu peas ja kui ma kirjutama hakkan, on kõik enam vähem paigas, on minu jaoks olnud tavaline ka varem, ent loomulikult mitte sellises mahus ja kunagi varem pole midagi nii keerukat tekkinud mu pähe ühe ööga.

Ma pooldan teaduslikku maailmavaadet ja ei ole kunagi olnud religioosne inimene, sestap arvan, et eks see koroonateema raputas lihtsalt minus midagi lahti ja alateadvus hakkas tööle, kuni keetis loo valmis ja lasi mul teadlikult sest osa saada. Kuigi ma usun, et just nii see oli, pean tunnistama, et jälgin praegu koroonapandeemia arengut natukene teistsuguse pilguga. Peamiselt loodan, et varsti tuleb midagi sellist, mis muudaks mu romaanis kujutatud sündmused võimatuks. Esialgu, paraku, ei saa ma seda kinnitada.

Kirjutada oli lühiromaani väga lihtne, sest lugu oli mul tõepoolest olemas ja paika tuli loksutada vaid detailid. Ka aega kirjutamiseks tekkis eriolukorra tõttu varasemast rohkem ja nii valmis raamatu esimene versioon napi kuu ajaga.

See esimene versioon oli, muide, praegusega võrreldes kaks korda lühem. Mingil hetkel tundsin, et nüüd on kõik ja hakkasin kirjutist sinna-tänna pakkuma. Paljud ütlesid, et on hea küll, ent liiga lühike. Mõtlesin natukene asja üle ja avastasin, et nii ongi. Lisaks oli selle pooliku kirjatüki loomise käigus tekkinud kindel arusaam, kuidas lugu võiks edasi minna, nii et ka ses osas mul mingisuguseid loomevalusid ei esinenud. Kirjutasin kaks korda pikemaks ja siis panin punkti. Loomulikult oli headel soovitajatel õigus ja raamat sai tänu pikemaks kirjutamisele oluliselt parem. Sellest sai tervik. Vähemalt mulle tundub nii.

Romaani ilmumise osas oli kõige raskemaks hetkeks see, kui selgus, et Kultuurkapital raamatu trükkimist rahaliselt ei toeta. Ma ise oleks võib-olla käega löönud, ent Eva Luts otsustas, et asi tuleb siiski ära teha. Ses, et raamat ikkagi ilmavalgust nägi, on seega Eval vähemalt sama suur roll, kui autoril.

Kirjutamise protsess oli, olgu öeldud, uskumatult põnev, sest soovisin luua kolm aastat ilma inimeste sekkumiseta ja ka muudes parameetrites romaani sisuga kooskõlas oleva maailma sellisena, nagu see päriselt võiks olla. Suhtlesin väga palju erinevate valdkondade spetsialistidega (Päästeamet, kütusefirmad, bioloogid jne) ning tulemus sai minu hinnangul selline, et kui ilm peaks tõesti hukka minema, siis võib antud romaanist leida edasiseks eksisteerimiseks olulisi näpunäiteid.

Mõne raamatusse jõudnud lühikese lõigu taga on kümneid ja kümneid e-kirju, milles ma üht või teist valdkonda oma ala asjatundjaga täpsustasin. Nii näiteks kirjutasin raamatusse sisse, kuidas peategelane sõidab Käsmu lahes mootorpaadiga merele. Igaks juhuks kontrollisin selle tegevuse võimalikkuse paadimootorite müüjatelt üle ja nad kinnitasid kui ühest suust, et kui paadimootor on kolm aastat välitingimustes hoolduseta seisnud, siis ei saa seda enam niisama lihtsalt tööle mingi valemiga, sest seal on juba tekkinud pisike ökosüsteem. Tuli ümber teha.

 

„Maailmalõpu päevikus“ kerkib üles piisavalt põnevaid teemasid, et neist kirjutada palju mahukam teos. Miks valisid seekord formaadiks lühiromaani?

Lühike vastus on, et lihtsalt kukkus nii välja. Peaaegu oleks välja kukkunud veel lühem, ent õnneks läks teisiti. Kuigi kirjutada ei olnud eelpool mainitud põhjustel raske, ei ole ma varem kunagi nii pikka teksti loonud. Väike eneseületus isegi too lühiromaani formaat, seega.

Ma olen pisut mänginud mõttega kirjutada „Maailmalõpu päevikule“ kas üks või kaks järge. Näiteks „Uue maailma päevik“ ja „Igavik“. Ma ei tea, kas ma hakkan seda kunagi tegema. Oleneb vast sest, kas vaim tuleb peale (olgu siis unes või ilmsi) ja eks sellest ka, mida lugeja lühiromaanist arvab. Noh, et kui nõutakse, siis vaatan, kas suudan ennast kokku võtta ja kas seest on miskit tulemas. Vägisi ma ei kirjuta. Ma ei suudaks seda teha.

Igaks juhuks jätsin ma lühiromaani ühe väga olulise… kuidas seda nüüd öelda… minategelase tegematajätmise sisse. Üks väike asi, mida ta oleks kindlasti pidanud tegema, ent mida ta ei teinud. Kui järg peaks tulema, siis kasvab sest minategelase veast välja väga oluline liin. Ka tean ma, milliste sündmustega võimalik teine romaan algaks.

 

 

Kas on tegu üksiku, olude kokkulangemisest sündinud raamatuga või plaanid nüüd kirjutamisega jätkata?

Kui kõik läheb mu praeguste plaanide kohaselt, siis tahaksin järgmisena välja anda ühe lühijuttude kogumiku. Mul on väike ports sinna sobivaid lugusid juba olemas, ent vähemalt teist samapalju peaksin veel kirjutama. Mingit kindlat tähtaega ei ole ma enesele seadnud, sest tahan kirjutada siis, kui tuleb tuju ja jutt voolab. Ehk järgmise aasta lõpuks võiks jõuda nii kaugele, et piisav kogus teksti on olemas. Või siis ilmub kahekümne aasta pärast. Näuss.

Sellest saab muidugi võrrelduna „Maailmalõpu päevikuga“ hoopis teistsugune elukas…

Ma loen oma Väikesele Printsessile õhtuti unejutuna sageli ette Andrus Kivirähki lastelugusid ja kord seda tehes tekkis mul mõte, et õigupoolest võiks ka täiskasvanute jaoks olla selline õhtujuttude kogumik. Kogumiku töönimetus (esialgu mu peas) ongi „Õhtujutud täiskasvanutele“.

Lood ise on lühikesed (no kui sa oled pika päeva kuvaldaga maad tagunud või põldu kündnud, siis ei jõua ju enam mingit tellist lugeda) ning seal on paras annus musta ja absurdihuumorit. Mõned lood on natukene ropud… noh, tegelased on ju tavalised inimesed, kes satuvad erakordsetesse oludesse. Sa ise ju ütled ka saunalaval, et peaminister on ….. ja võiks tegelikult üldse ….. minna, onju? Sotsiaalselt ja ühiskondlikult tundlikud teemad on sees, pluss pisut provotseerimist ka. Enamikel lugudest ulmemoment täiesti olemas.

Üldiselt olen ma selle kogumiku valmimise osas meelestatud üsna optimistlikult, sest kirjutada on neid lugusid kuradima lõbus. Ma ei tea, kas teised kirjutajad ka enesel mõnda humoorikamat teksti luues tati ninast välja naeravad, ent mul on seda praeguste lugude juures juhtunud korduvalt. Ja no kui endal on naljakas, siis on loodetavasti suure ilma peale kokku vähemalt mõni inimene, kel ka lugeda naljakas. Sellele ma, tähendab, loodan, või nii.

 

Kui väga kardad sa meie maailma otsasaamist? Kuidas ise maailmalõpuks valmistud?

Ikka võib maailm otsa saada. Kindlasti saab ka kunagi. Miski pole igavene.

Ma olen ära vaadanud kõik „Elavate surnute“ osad ja viinud ennast „Maailmalõpu päevikut“ kirjutades kurssi paljude postapokalüptiliselt oluliste teemadega. Mina olen valmis ja ei karda miskit. Las tuleb, kui julgeb. See maailmalõpp.

maailmalõpu-päevik

 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0853)