Arkadi ja Boriss Strugatskid Eestis ilmselt tutvustamist ei vaja ja ilmselt ei vaja nad tutvustamist ka ulmeajakirjas. Usun, et paljudel on siinvaadeldavad raamatud loetud ning seepärast pole põhjust kirjutada ka sisust, ega lahata süžee keerdkäike.
Tunnistan ausalt: ma lugesin romaani „Esmaspäev algab laupäeval“ alles tänavu sügisel. Täpsemalt öeldes – lugesin esmakordselt eesti keeles. Vene keeles olen lugenud vähemalt kümme korda. Sama kehtib ka „Muinasjutt Troikast“ mõlema versiooni kohta, aga selle erinevusega, et neid olen ma vene keeles vaid kaks korda lugenud. Osaliselt põhjuseks, et ma sain troikad esmakordselt kätte alles 80ndate viimasetel aastatel, kui need taas lubatud olid ja masstiraažis ilmusid, aga osaliselt ka seetõttu, et troikad pole siiski nii mõnusad lugeda.
Sarjakirjanduse paine
Järjed ja sarjad on kirjanikule ja kirjastajale tõeline paine ja mõnikord ka väike rõõm. Kirjanik võib-olla ei taha järge kirjutada, aga kirjastajad nõuavad ja eks ka kirjanikul on teinekord kasulikum – lihtsam avaldamiseni jõuda ning mõninkord on tunne, et ühe teosega ei saanud kõike ära öelda. Vähemasti oli eelmisel sajandil niimoodi. Tänapäeval on vaikimisi eelduseks, et iga romaan on vähemalt triloogia, et autor kohe mõtleb oma teoseid sarjana ning kui veel ka müüb siis tuleb järjetriloogia, tuleb eeltriloogia, külgnev triloogia, kõrvaltegelase triloogia, paralleeltriloogia jne.
Kirjastajal on asi veelgi keerulisem, eriti siin väikeses Eestis. Suur osa menukaid raamatuid on sarjade osad ning kirjastajal on pidevalt dilemma, kas avaldada ja riskida sellega, et kui ei müü, siis saab fännidelt taaskord hurjutada, et kuradi sarjasolkija selline! Võib-olla olen ma idealist ning kirjastajatele ei lähe taoline dilemma üldse korda, et tõngutakse kui kult rukkis, et siit natuke ja sealt natuke ning kui ei müü, siis ei müü...
Vendade Strugatskite lood TUINÕIVÕI-st on samuti sari, aga pole seda kõige jäigemas tähenduses. Romaan „Esmaspäev algab laupäeval“ on kirjutatud täiesti iseseisvalt ja sellisena võib seda ka lugeda. „Muinasjutt Troikast“ on siiski hilisem lisandus ning neid versioone ei saa pidada esmaspäeva-romaani otseseks järjeks. Troikad isegi ei ava maailma laiemalt, pigem näitavad, et selle lõbus-entusiastliku maailma sees on midagi koledamat ja vastikumat, millel kahjuks on enam kui suur võim toimuva üle.
Kahenäoline sari
Nii nagu tegutseb TUINÕIVÕI sarjas kahenäoline Janus Polüektovitš, nii on ka mainitud sari ise kahenäoline. On lõbus, suisa vallatu esmaspäeva-romaan ning on kaks troikat, romaan ja lühiromaan, mis on kõike muud kui vallatud.
Eks mõneti ripub see ära kirjutamisajast, sest „Esmaspäev algab laupäeval“ on kirja pandud nn sulaajal, aga troikad juba siis, kui sulakliima lõppes ja ühiskonnas hakkasid puhuma kõledamad tuuled. Jah, n-ö ametlikult loetakse sulaaja lõpuks Praha kevadet, mis purustas enamuse illusioone inimnäolisest sotsialismist, aga midagi ei toimu punktipealt ja eks nõukogulik marasm kogus hoogu ja jõudu juba aasta varem, kui valmistuti oktoobrirevolutsiooni poolsajandi tähistamiseks. Piisab, kui lugeda taustaks kasvõi Boriss Strugatski kommentaare troika-kogust, või siis Kir Bulõtšovi lühiromaani „Tõrge-67“ mehe autorikogust „Perpendikulaarne maailm“.
Naljade aeg sai mööda. Ka ulmekirjandus peegeldab ühiskonda ja selle arenguid, eriti ulmekirjanduse sotsiaalsem pool ning esimene termin, millega vendade Strugatskite loomingut iseloomustatakse-märgistatakse on just „sotsiaalne ulme“. Esimese troika alapealkiri algab sõnadega „lugu leppimatust võitlusest“ ning üks leppimatu võitlus oli ka vendade ja paljude teiste nõukogude ulmekirjanike tahe kirjutada ulmet, igasugust ulmet ja sealhulgas ka sotsiaalset. Ja niisama leppimatu võitlus oli ka kirjandus- ja parteifunktsionääride ning kirjastustegelaste püüdlused suruda ulme taas teaduse ja tehnika saavutuste ja projektide populariseerimise tasandile, teha ulmest lihtsalt aimekirjanduse ripats.
Ja eelneva valguses tekkis mul ka küsimus, kuidas võtab vastu ja saab neist teostestaru lugeja, kes nõukogude aega pole oma silmaga näinud? Kes arvab näiteks, et sulaaeg on kuidagi seotud kliima soojenemisega... kes arvab, et Praha kevad oli mingi festival? Tunnistan ausalt, et ma polnud varem sedapidi mõelnud, aga eesti keeles lugemine tekitas teatava distantsi ning sellised mõtted hakkasid pähe tükkima.
Olgu, romaanil „Esmaspäev algab laupäeval“ on korralik lugu sees, on ajatut nalja, on pentsik maailm, kus põimub nõukogude teadusasutuse argipäev ja venemuinasjutulik fantasy. Kui lugeja kõigest isegi aru ei saa, on tal võimalik siiski kaasa elada ja nautida.
Troikade puhul on nautimise küsimus juba vaialdav. Puudub hoogne sisu, ka olen ma korduvalt kuulnud arvamust, et Strugatskid oleks pidanud kätte võtma ja kahest ühe korraliku troika kirjutama. Ma ju saan aru, miks vennad seda kokkukirjutamist ei teinud, aga ma näen ka, kuidas troikaromaan on püüdlik, aga äpardunud ning näen, kuidas samast materjalist tehtud lühiromaan on parem, aga sobib veel vähem TUINÕIVÕI sarja.
Tõlkest ja kommentaaridest
Teosed, mis on meie igapäevasest kogemusest väljaspool, mis kirjeldavad möödanikku vajunud ühiskonda, sellised teosed on rasked tõlkida ja ilmselgelt vajavad ka joonealuseid märkusi ja kommentaare. Lühidalt: ma mõistan tegijate raskusi.
Aga on asju, mida ma ei mõista. Kui näiteks peetakse vajalikuks seletada ühisköögi mõistet, aga ei seletata joone all lahti kõiki tähendusega nimesid. Kui kohalikus fändomis on umbes paarkümmend vene keele oskajat, siis vast ikka peaks?
Esineb ka tõlke- ja kommenteerimisvigu. Näiteks on Saksa revolutsionäär
saanud vene nimelõpu. Kusagil oli TUINÕIVÕI täielik nimi osaliselt tõlkimata jäänud – oli AN NSVL TUINÕIVÕI, aga peaks olema
NSVL TA TUINÕIVÕI. Pealetükkivad valangud pole samuti seotud tankidega, vaid tegu oli
Saksamaal toodetud kirjutusmasinatega. Ei, ma ei taha viriseda, ma lihtsalt
osundan, et kui kommenteerida, siis võiks ka teada, mida kommenteeritakse. Ja
et mitte olla vaid negatiivne, siis tooksin vastandnäitena positiivselt esile
Richard Cirugue’i nime õige kuju.
Lõpetuseks
Ja kuigi ma olin eespool kahtlev ja kriitiline, ei saa mu kirjatükki kuidagi võtta kirjastuse Fantaasia või tõlkijate-toimetajate materdamisena. Vähemasti mina ei kirjutanud seda nõnda. „Esmaspäev algab laupäeval“ on kindlasti oluline, omanäoline, leidlik ja lõbus tekst nii vendade, kui ka vene ja nõukogude ulmes. „Muinasjutt Troikast“ versioonid on ehk vaieldavamad, aga avavad kindlasti mingeid tahke nii vendade loomingus, kui ka nõukogude ulme ajaloos. Koos saatesõnadega annavad troikad ja nende saamislugu enam kui selge pildi, millistes tingimustes sel ajal kirjutati ja püüti avaldatud saada.
Jah, alati võib väita, et ühest põhjalikust artiklist oleks ju küll olnud, aga artikkel on siiski vaid artikkel ja paljude jaoks jääb artikkel teoseid lugemata siiski üldsõnaliseks jutuks. Pealegi, vennad Strugatskid on siiski sedavõrd populaarsed ja tasemel autorid, et nende nimi aitab müüa ka märksa vaieldavamat elamust pakkuvaid tekste.
Ma täitsa siiralt ajan mõlemad pöidlad püsti kirjastuse Fantaasia ees, kes julges välja anda sedavõrd riskantse ja vaieldava köite, nagu on seda troikade-kogumik. Eesti on väike ja ulme lugejaskond veel pisem ning iga ulmeraamatu, ka eeldavalt hästimüüva väljaandmine on kirjastuslik risk ja vaieldava köite ilmutamine seda enam. Loodan, et kirjastus Fantaasia oma otsust ei kahetse, sest oma oluline iva troikade-kogumikul täitsa on.
Arkadi & Boriss Strugatski
Esmaspäev algab laupäeval
Tõlkinud Tatjana Peetersoo
Fantaasia
2015
256 lk
Arkadi & Boriss Strugatski
Muinasjutt Troikast
Tõlkinud Tatjana Peetersoo
Fantaasia
2020
328 lk