tõnis

See liblikateasi, millest eelmine kord rääkisin, läks üle. Tegelt oli lihtsalt väike gripp. Vabandust, et puhusin väikse asja suureks. Seekord on aga üks uus asi, mis ajab kukalt sügama.

Üht näidendit lugedes täheldasin midagi iseäralikku. (Ehk oleks õigem öelda, et tajusin “kedagi” iseäralikku… Aga ma parem ei rutta ette.) Ma ei tea, kui paljudele on tuttavad eri muusikalised terminid. Kui paljud näiteks välja lülituvad, kui räägin näiteks ülemhelist (millega võin päris paljusid tüüdata, aga bear with me). Aga see puutub hetkel ikkagi asjasse, nii et pean rääkima.

Kooriproovis olles olen vahel kuulnud üht huvitavat asja. Näiteks kui terve hulk mahlaka häälega basse hakkavad koos laulma täpselt sama nooti, teevad seda väga klaarilt ja paraja intensiivsusega, lisandub nende väga madalale noodile mingi selge veidi vilisev kõrgem noot, mis kõlab täpselt nagu veini- või šampuseklaasi silitamine märja sõrmega. Ei tarvitse tingimata olla basside laulmine – nende puhul olen seda lihtsalt enim tajunud. Selline kõrge noot, mis kumiseb kõrvus ja mida kuuldes ei saagi aru, kas see mõjub terava sissetungijana nende loodud kumedasse helipilti või pigem sillerdava eesmärgina, milleni altpoolt jõuda tahetud.

Igatahes, seda ühisest samast noodist tekkivat mitmehäälsust nimetataksegi ülemheliks. Räägin sellest, sest arvan, et see analoogia äkki tõestab, et ma pole viimseni põrunud. Sest lugemisel olen tajunud… kedagi veel. Kedagi, kes teksti sees tegutseb. See on mingi muu teadvus, mis varjab ennast ridade vahel. Kõige ebameeldivam on see, et ta näib olevat ka minust teadlik.

Enne aga Veiko Belialsi jutust “Ja aidaku meid jumal”.

Tegemist on Metsavana kunagise loo “Langtoni maailm” järjega. Too oli kirjutatud ulmevõistluse tarbeks ja vist jäi teise kümnesse. Lugu lugedes sain ka aru, millest selline saatus – teksti oli lisatud tubli annus märulit, mis veidi tõmbas vee peale loo tugevusele. Loodan, et Metsavana andestab selle, et ma neid vanu haavu katkun – või noh, mine tea, see oli üsna ammu, võib-olla on nüüdseks tekkinud mingi rahulik distants sellest. Ent loo tugevus – teadusulmeline võõrkeha või, kui lubate, noovum - oli sedavõrd originaalne ja põnev, et lugu jättis ikkagi jälje.

Belialsi loos jutustatakse sellest, mis juhtub pärast toda intsidenti. Nad on ennegi koostööd teinud, isegi kolm ühist Stalkerit saanud, nii et koostöö on hea. See kehtib ka praeguse teksti kohta.

Selmet olla klassikaliselt jutustav kirjandus, on tegemist eri tekstide kogumiga – päevikud, ettekanded, sõnumid –, mis on järjestatud nõnda, et oleks lugu. Belials töötab ideed edasi moel, mis mõjub väikest viisi vaimustavalt (Metsavana ideed on väga loogiliselt edasi töötatud ja ehkki see ei mõju enam nii rabavalt originaalselt, on see siiski väga põnev ja tekitas suurt edasilugemise indu).

Nentida tuleb, et see pole ülemäära eraldiseisev järg – hea on mõninganegi tutvus “Langtoni maailmaga”, milleta lugeja võib sattuda segadusse. Ent mine tea, millised mõtted on autori(te)l teksti ja maailma suhtes edaspidiseks. Igatahes on siin midagi, ootan uudishimuga, mis edasi saab. Selle loo endaga vast teist Stalkerit ei saada, aga midagi põnevat on teoksil küll.

Jätkan korraks raamatute lugemisel tekkiva “lisaisikuga”.

Mu viimase aja raamatuis tärganud iseteadvus ei ole mitte tegelane, keda arvan end tajuvat ühes või teises raamatus jõulise natuurina – ta pole mõni taustal tegutsev linalakk, keda ma arvan taasnägevat uues raamatus, poolikute kirjelduste kaudu aimuva tegelasena. Ma pole keegi hüsteerik, kes näeb tuttavat kirjeldust ja pistaks karjuma, et seal ta jälle on.

Ka pole tema näol tegemist autoriminaga või kujuteldava lugejaga või muu säärase kirjandusloengutest tuttava kirjutamisel paratamatult tekkiva persooniga. Need on pigem abivahendid, millega mõelda tekstis peituvate paratamatute suhtumiste või retooriliste võtete peale, need ei kerki omaette persoonidena.

Tahaksin ikkagi rõhutada seost harmooniatest ilmuva ülemheliga – umbes sarnaselt on ka selle teadvusega. Või isikuga. Tegelikult teeb autor midagi hoopis muud, näed motiive ja liine, põhiideede kinnitamisi ja kummutamisi… ja kujutluspiltide vahelt vilab ta ikkagi läbi. Mitte ükski lause talle endale ei viita, autorid ei ütle tema kohta ühtki sõna, aga ometi ta tegutseb peategelaste ja kõrvaltegelaste taustal. Ta pole isegi mitte episoodiline tegelane, ta on pigem nagu sõnamuusikast tekkiv ülemheli.

Võeh, teen, mis teen, aga peast käib läbi üks nimetus, mida ei saa küll irvitamata öelda, aga mida ma ütlemata ka ei saa jätta. Nimelt: kui ma jäängi nüüd ülemheli analoogia juurde, siis võiks talle anda nimetuse ülemveli.

Reidar Andresoni “Lõplikkuse apoteoosiga” tegin kaks katset – esimesel takerdusin avalõiku. Vast ei heida keegi mulle ette laiskust või rumalust, kui näevad teksti ennast: “Nad jälgisid kuuma plasmaosakeste voolu, mis murdis purskega läbi tiheda läbipaistmatu keskmassi gaasipilve välispinnale, hajudes jahtudes laiaks tajumislehtriks. Pidevalt sidemeid luues ja lõhkudes moodustasid molekulid muutuvaid koetisi, mis peegeldasid avaruumis lendlevate footonite murdmisel kirevaid värvisümfooniaid.” Otsustasin, et see on säärane küngas, mida tuleks teadlikult vallutama minna. Või valmidusega, mida mõni muu tekst ei nõua.

Teisel katsel võtsin veidi aega, sain mahti, ja pingutusest oli kasu küll. Lugejana hakkasid juba orienteeruma teemas ja võõraina kujutatud olendid omandasid selgemad piirjooned. Ja lugu iseenesest polnudki keerulise kontseptsiooniga - tegelasteks on Päikesesüsteemi ilmuvad täiesti teistsugused teadvuslikud olendid, lugu seisneb suuresti kokkupõrkes inimestega. Siit aimub ka inspireerumine Terry Bissoni “They’re Made Out of Meat”, üks põnev netiski ringlev lühijutt tulnukate vestlusest.

Reidari lugu meenutas korraks Vernon Vinge’i lugemise katseid – jah, tunnistan, ma pole Vinge’iga kaugemale jõudnud kui 20. lehekülg. See on see teist laadi eksisteerimisvõimaluse kirjeldamine, väljumine tavapärasest, lipsamine võõra kujutamisse (mida on ka aeg-ajal peetud ulmele eksklusiivseks võimaluseks, mistõttu ka üheks ulme olulisimaks ülesandeks). Mõnus, värskendav tekst, jätab sümpaatse jälje mu teadvussagaratesse. Juba teine jutt numbris, millel võiks olla potentsiaali mahtuda aasta parimaid Reaktori jutte koondavasse Tuumahiidu. Varsti asun kolmanda jutu lugemise juurde. Enne aga millestki muust…

Teate, see “ülemveli” on ikkagi totakas nimetus. Et mitte öelda, piinlik veidi. Ma pigem ei hakkaks seda nimetuse sarnasust taga ajama, küll aga tundub, et on mingid muud ühisosad muusikalise ülemheliga nagu mina sellest seni olen aru saanud. Nimelt on mul tunne, et nii, nagu ülemheli on minu kogemuse järgi kõige klaarimalt kuuldav koorimuusikas, ilmub see minu nähtamatu lisategelane kõige selgemalt just teatavat tüüpi kirjanduses.

Vahepeal mõne sõnaga loetud novellist...

Peeter Helme “Loodus, kas teate” on tekst kauaoodatud sõnumist, mis saadakse esimestelt kolonisaatoritelt, kes saadetakse läbi ussijätke uuele tähesüsteemile. Motiividena kerkivad robotid nende esmases, capeklikus tähenduses, inimelu väärtus ja “Jurassic Park”-stiilis lootusrikkus elu jätkumisele ootamatute vahenditega (millele õigupoolest viidatakse juba pealkirjas).

Nii nagu kaks kuud tagasi, tõstatan nüüdki teema, kas teda üldse peaks käsitlema. Ulmikkond on küll solidaarne, ent tema isikuküsimuse asjus jäädakse eriarvamusele. Tean, et mõni keeldub ta loomingut lugemast, sest ajakirjanduseski käsitletud “naljaga” peetud jutukavestlus tekitas nii suure tõrke kõige suhtes, millesse ta puutub. On neid, kes pigistaks selle suhtes silma kinni, tundes, et ta ongi irooniaküllane inimene, küllap peabki selliseid vestlusi tobeda nalja pähe. Mõni tuletaks ehk meelde tema panust Eesti ulmesse – on pidanud häid ja teadlikke intervjuusid igast asjapulkadega, mida on alati olnud huvitav lugeda. Vast oleks minu poolt tegemist poolehoiuavaldusega, kui ma käituks täiesti naiivselt nii, nagu Helme oleks lihtsalt üks nimi teiste seas ega tõstataks seda teemat. Ma olen (küllap veidi argpükslikult) suht erapooletu selles asjas – ei tunne teda sellise sõbrana, et pimesi kaitsta süüdistuste vastu, samas ei tunne teda ja olukorda piisavalt hästi, et tihkaks teda kindlalt ja veendunult välja lülitada kõigest. Jäägu seega minu seisukohavõtuks siinne olukorra meeldetuletamine ühe lõigu vältel.

Kui ütlesin, et üheks motiiviks on robotid nende algses tähenduses, tahaks lisada, et Capeki enda robotid polnud mehaanilised – poltide, mutrite hunnik, juhtmete rägastik, millel pole hinge. Tema “robotid” olid õigupoolest biokeemilised androidid, inimesest eristumatud ja teistsuguse keemilise koostisega. Hiljem väljendas ta isegi pettumust, et “robot” on hakanud tähendama täismehaanilisi töömasinaid – ometigi oli ta soovinud väljendada midagi sarnast sellele, mis Helme siinses tekstis: kui siin jõutakse JP tsitaadini, et elu leiab lahenduse, soovis Capek öelda, et hing leiab lahenduse. Hing võib tekkida mujalgi, kui vaid meie süsinikupõhises bioloogilises kestas.

Helme lugu ei üritada puudutada hinge ei temaatiliselt ega mõju poolest lugejale, see on pigem (taaskord) ühe igati korraliku (kui ehk veidi tuttavliku) teema korrektselt välja kirjutamine. Kena tekst, pretensioone pole, vormiliselt on kõik paigas. Ma ei tea, kuidas inimesed tõlgendavad hinnangut, et tegemist on igati korraliku käsitööga, aga ütlen seda täiesti neutraalselt, objektiivsuspüüuga. Ja enamat polegi nagu öelda.

Möönan, et ma pole kunagi olnud suurem asi orkestriinimene ja võib-olla alahindan instrumentaalmuusika võimalusi, aga ma pole ühestki orkestripalast tajunud seda, mis juhtus kord RAMi-kontserdil, kus lugu eeldas (ja koor saavutas) nii tugeva ülemheli tekkimist, et põhinoodid, mida nad tegelikult laulsid, jäid selle vilina varju, kõlasid sellest vaiksemalt. Ehk ongi inimhääl lihtsalt nõnda varjunditerikas, et selline fenomen muutub võimalikuks alles laulmisel. Püüan selle analoogia järgi aru saada, miks ilmub ta mõne teksti lugemisel väga eredalt, väga selgelt, peaaegu et ülejäänud teksti summutades, samas ma teistest tekstidest ei taju teda ka siis, kui ma püüan teda leida.

Joel Jansi lugu “... siis saabub ka õpetaja” (seistes numbris kõrvuti jutuga, mille pealkiri on “Ja põrmuks pead sa saama”, võib tekkida mulje, et on ootamatult kristlik number… aga võib-olla peaks “õpetaja” olema suurtähega, et väide oleks põhjendatud) räägib loo Janetitega täidetud maailmast, milles erinevad ühe ja sama inimese põhjal loodud tehisintellektid tegutsevad selle nimel, et ühe ammusest ajast alles jäänud, krüogeenilises unes hoitud inimese pealt kapitali teenida. Neid aga rünnatakse. Õnneks osutub vastvirgunud inimene sõjaveteraniks – ja veel ka selliseks militaarselt talendikaks.

Lugedes tundus, et küllap keegi loeb ja tajub seoseniidikest sarjaga “The Good Place” – sealgi ol suht-koht tehisintellektsena vaadeldavat Janetit ühes meeldejäävas osas palju eri variante või kloone (mis pole küll täpne, aga praegu ei tule pähe, kuidas seda selgitada nii, et ei laskuks osa ümber jutustama, ja polegi tähtis. Muuseas, seesama osa pealkirjaga “Janets” pälvis ka Hugo). Ega säärase seose tekkimine väär ole, ent tõele au andes on palju rohkem inspiratsiooni saadud Charles Strossi “Saturnuse lastest”. Kohati näib viidestik sedavõrd tugevalt tajutav, et lugu näib olevat Strossi loo ümberjutustus oma vahenditega.

Esiteks, “Saturnuse lastes” olid samuti ühest algsest (tehisintellektsest) teadvusest kopeeritud tegelased, kes omavahel ka kisklema asuvad. Teiseks, Strossilgi käib kogu jant bioloogilise materjali ümber, millest kardetakse inimolendite taasloomist (kelle tagasitulekuga kaasneks Strossil maailmakorra pahupidikeeramine. Joeli loos pole ehk tegemist maailma raputava sündmusega, aga midagi olulist muutub küll). Sarnasused on ühesõnaga märgatavad, aga oli aru saada küll, miks Joel seda kirjutada soovis – temapoolsed täiendavad ideed on minu meelest küllaltki põnevad. Ka lahknevad need piisavalt Strossi loost, et pean igati põhjendatuks soovi  anda neile kuju sellise teksti näol.

Ma ei oska lugeda seda teksti väljastpoolt Strossi-konteksti, nii et ma ei tea, kuidas mõjuks see inimesele, kel too romaan lugemata. Vahel hakkavad sedavõrd tugevalt viitelised tekstid elama iseseisvat elu (ka “Saturnuse lapsed” on õigupoolest viitetekst, tegemist mütsikergitusena Heinleini “Friday” suunas), vahel mitte.

Kuigi tahaks jälle asuda ülemvelist rääkima, on Kreatoris jutte nõnda palju, et jätkan juttude muljetamisega. Helju Rebane kirjutas (düstoopilise?) loo “Kõik puud ei ole ühesugused”. Steriilne ja kaduvusemeelne lugu utoopiast/düstoopiast, milles toimub igavene rotatsioon. Mees jõuab koju, sööb naise valmistatud toitu, lähevad magama. Järgmisel päeval läheb ta järgmisesse majja - ja seal pole küll sama naine, aga on samasugune naine. Identne, ent ometi teine. Ja ka mees on naise jaoks sama, mis eelmisel päeval, aga mitte sama, kes eelmisel päeval. Novell räägib ent ühe sellise Mehe ja Naise kokkupuute loo, milles nad väljuvad kõige tavapärasemast “mees-jõudis-koju”-narratiivist - mõlemad üllatavad üksteist sellega, et nad käituvad ootamatult. Ja just selles spontaansuses muutub mingisugunegi ehe armastus tõenäoliseks.Tekstis oli lauseid, mis olid täitsa ilusad. Näiteks “Aega tuleks mõõta mitte minutite ja tundidega, vaid sündmustega.” See näikse ka olevat loo üks emotsionaalseid keskmeid - et mitte öelda, lugu on katse seda mõtet kuidagi ilukirjanduslikult kujutada. Ja mingi selline kaduvus siin on… Mingi kurbus selle lugemisest nagu tekiks ka - sest see tekst eelkõige opereeribki mingi tuju või mingi meeleolu peal.

Siin on pikad ja kohmakad tausta selgitavad lõigud (pikad tiraadid sellest, kuidas tegemist on Mister Universum 2200 kloonidega jne), ka vihjatakse võimalikule karistusele, mis kaasneks raamidest välja tulemisega. Mainitakse, et tegelased ei saa haigeks jääda, justkui utoopiline, aga seegi asetatakse mingisse närvutavasse konteksti. Ja ma ei teagi, kumba ma rohkem tahaks – kas seda, et kõike seda tausta oleks vähem või seda, et kontekst oleks loogilisemalt, terviklikumalt, põhjendatumalt välja kirjutatud. Praeguse seisuga mõjus lugu nagu “kõik on virtuaalne reaalsus?!”-novelli natuke igav algus. Umbes selle hetkeni, kus kujutatud maailma ebausutavuse kummipael on viimse piirini pingule tõmmatud – kus tavaliselt näidatakse, et see kõik tundub veider, sest näete, virtuaalne reaalsus. Siinses loos ei tule vabanemist. Jääb mulje, et ebausutavus polegi tahtlik põnevuse tekitaja, vaid paratamatu osa tekstist. Äkki tekstist, mida tuleks helpida kui metafoorset või allegoorilist leeme, mitte kui pesueht ulmejuttu …? Mine tea.

Tia Navi “Ettekuulutuse” juures tuleks samuti peatuda. Mulle meeldis autori eelmises numbris ilmunud libahundijutt. Siinne samuti istub mulle – lugu konn-printsist, kes keeldub oma ettekuulutust järgimast, sest konna omailm pakub piisavalt rõõme (näiteks nauding mokka matsutama ajavatest kärbsenässidest). Kui ma meenutan seda teksti, siis üldjoontes – lihtne idee, igati korralikult tehtud. Ja ometi on meeles, et siin oli midagi veel. Mitte midagi otseselt tuumakat või ülimalt meeldejäävat, aga… head soont dialoogide kirjutamiseks. Head kõrva? Neid lugedes tundsin, et antud juttu võiks ehk isegi proovida dramatiseerida, et esitada oma õpilastega. Algklassidega otsin ainest mingi etteaste tegemiseks ja “Ettekuulutus” pakkus mingit n-ö äratundmisrõõmu: lugesin ja tundsin, et seda saaks. Kui see teemaks tuleb, võtan autoriga ühendust. Tunnen, et see justkui ei ütle midagi teksti enda kohta, aga ehk ütleb rohkem kui mu vohav sõnavaht teiste tekstide aadressil. Ja ärgu tühistagu siinset kiituseaimust asjaolu, et tundsin, et see töötaks 3.b klassi õpilastega. Küllap töötaks ka vanematega, aga ma ei õpeta draamatundi vanematele klassidele.

Rosanna Parduse “Põrmuks pead sa saama” on üllatavalt intensiivne tekst, ent siiski mitte ligipääsmatu. Sama jutt, mis Reidari jutu kohta – tegin kaks katset, sest esimesel lugemisel märkasin, et see pole lugu, mida saaks lugeda väheste juppide kaupa kas või bussis paari peatuse vältel, see oli pigem ikkagi istun-maha-ja-võtan-ette-jutt. Sisult räägib see kahe tundmatuseni muundunud teadvuse (inimliku? Hah, ilmselt pole kumbki enam inimlik) kokkupuutest. Tegelaste olemus tuletas meelde Octavia Butleri “Lilith’s Broodi”: sealne oankali rahvas on geneetilist materjali koguv ja seda optimaalselt ära kasutav liik, midagi sellest aimus ka Parduse jutu peategelases. Üliintensiivse tehnologiseerituse varjus mõjub tekst mõnevõrra nii, nagu jälgiksime ühes David Attenborough’ga korallide vahel tegutsevat seninägemata faunat. See kontrast annab tekstile magusa stiilineurootilisuse, mis on võimalik ainult hästi läbi mõeldud teadusulmes. Mõneti on see kõik lootusetu – teemadena aimuvad kliimakatastroofi paratamatus, transhumanismi viimine tundmatute piirideni, täielik individualiseerumine… Teisalt, selle jutustajategelase jaoks on tulevik olemas, ehk isegi helge. Elu leiab mingi lahenduse.

Manfred Kalmsteni “Tuli on igavene” võinuks ma varem ette võtta. Alles viimastel novembipäevadel hakkasin seda lugema, hakkasin seda muljetama, ja tunnen, et ma ei oska hetkel võimaldada sel mind kõnetada. Lugesin tervet novelli tundega, et siin on poeetiliselt kirja pandud midagi, mis iseenesest ei tundu kuigi uudne (fantaasiamaailma ilmuja, romantikaaimus salapärase haldjaliku entiteediga, maailma päästmine). Ent lõpus näen, et see pole siinse loo mõte. Pigem on tegemist mingi isevärki kirjandusliku mänguga. Igatahes tekkis tunne, et pidanuks teise lugemisringi veel otsa tegema, et võiksin evida adekvaatset seisukohta. Ent seegi on mingigi väärtusega tähelepanek, tundub mulle, et tegemist on pigem teist korda loetava tekstiga, siis pääseb ta mõjule. Hetkel ma sellega ei häälestunud, aga midagi selles on, mis jääb minus küsimusi esitama. Aga kui see nii on, siis ehk see ikkagi häälestus minuga?

Lugesin mingi hetk ühest tekstist välja ka ülemveli. Te ju olete teda ka välja lugenud, tajunud. See peaks ju olema puhtfüüsikaline nähtus, mitte vaid mingi minu luul. Ega ju? Ma räägin mõnest Kreatori jutust veel, siis asun ülemveli kirjeldama.

Ilmar Särg kirjutas loo “Võõra mehe kingad”. Vanem leskmees kirjeldab veidi oma elu, siis aga satub matustel ühe ebamääraselt tuttava naisega suhtlema. Räägitakse romantikast, nagu see vanuigi võib puhkeda inimeste vahel, kel on kogu elu möödas, ent nii mõndagi veel ees. Kui ta ent võtab selt naiselt kadunud mehe kingi kanda, leiab aset see, mis teeb loo ulmeliseks. Huvitav oli täheldada, et see oli kõige erootilisem lugu, mida ma selle kuu juttude seast lugesin. Sest lõpuks pole erootika mitte see, kui keegi seksikas beib võtab riided seljast. Pigem piisab sellest, kui kahe tegelase vahel on tajuda pinget, nad tunnevad küll huvi üksteise ja asja vastu, aga ei luba endal sellele kiusatusele järele anda. Soe, sümpaatne jutt ja tore, et tegelasena on kujutatud ka tegelastüüpi, keda muidu justkui välditakse (vanemad inimesed), eriti teemavaldkonnas, mida nende puhul nii tihti ehk ei kujutata. Inimene võib olla vana, aga armastus on iginoor.

Imre Siil kirjutas sellesse numbrisse kaks juttu, pealkirjadeks “Kreeka pähkel” ja “Tulnukate vaktsiin”. Mõlemad on küllaltki sundimatud tekstid, kirjutatud kergel käel ja suure lõbuga. “Kreeka pähkel” on parem (ent võib-olla mind takistab “Tulnukate vaktsiini” hindamisel selle päevakajalisus, koroona tematiseerimine jne). “Kreeka pähkli” peategelane saab kreeka pähklite söömise järel kontakti manalamehega, kelle hauale on langenud nood kreeka pähklid. Ta saab tollelt hingelt küll palju head, aga häälel teispoolsusest on omad nõudmised. Süžee mõjus mingil tasandil stephenkingilikult (mõnevõrra ebasümpaatne peategelane saab maitsta mõneti kahtlase eetilise väärtusega hüvesid, sealjuures suure riskiga), aga ega sellist liini siis lõpuni jõua mängida, kui tahad sundimatult kirjutada. Mingil hetkel autor nagu tahaks vajutada gaasi: näiteks otsustab ta lugejale ilmutada, et kreeka pähklitega kaetud hauaplatsi omanik oli kriminaal, kelle matustel käisid kõik kõige kurjemad kurikaelad koos. Siis teeb peategelane veel kreeka pähkli kooki (saades retsepti tollelt vaimult) ja mis selle koogiga juhtub, võiks ju viia huvitava lahenduseni. Kui just autor sel hetkel ei otsustaks, et oot-oot, kuhu ma ennast nüüd kirjutanud olen, vajutab jala tugevalt piduri peale – ja laseb peategelasel lihtsalt otsustada, et edaspidi ta noid hauaplatsi-pähkleid ei söö. Ja kõik.

Hmm…  imelik. Ma kirjutasin siia päris pika kirjelduse ülemvelist. Just enne. Kuhugi aga ära kadunud. Proovin uuesti pärast järgmise jutu kokkuvõtmist.

“Tulnukate vaktsiin” on lugu kahest maamehest, kellest üks annab teada, et tal on tulnukas keldris. Nad jauramisi lähevad kaevad asja. Teravalt kerkib teemana ka marjadest veini kääritamine, intergalaktiline biosõda ning vannitäis tulnukaveini. Hakkasin juba kirjutama, et see on mõnevõrra metsavanalik maameeste karune jauramine, aga nõnda oleks väär öelda – siin on tegelaste olekus mingi… ükskõiksus. Autor mõjub sellise ühiskonna- või mõtlejaskonna esitamisel turistina, mistap mõjuvad need tegelased ümberjutustustena. Veelgi vähem õigustab võrdlust metsakaga asjaolu, et igast metsaka tekstist vaatab vastu üüratu ulmepagas ja respekt ulme vastu, mis sunnib teda isegi küllalt sagedase veiderdamise kiuste ideesid käsitlema täieliku tõsidusega. Imre Siil on oma tekstiideesse sundimatumalt lähenenud, ta on kasutanud ulme võimalusi enda lõbustamiseks, et seeläbi ehk lugejatki lõbustada. Mingil määral see mõjub, aga mingi poole vinnaga tegemise tunne jääb ikkagi juurde. Meelde tuleb Jüri Kolk, kes ka viljeleb suhteliselt ebaintensiivsete süžeedega jutte (või oota, äkki ma eksin, äkki on mul mingi ammune muljevirvendus üksikust tekstist või paarist, mis kaugeltki ei peegelda tegelikkust – aga nagu mäletaks tunnet, et ta võiks ükskõik millest kirjutada ja näib, et kirjutabki ükskõik millest - lihtsalt hakkab kirjutama, kuni on seks korraks kirjutatud ja rahuldav lõpp käes… ja ometi mõjub see “ükskõikselt loodu” kuidagi täiesti eheda kirjandusliku tervikelamusena… otsekui ta oleks kuidagi väga enesestmõistetavalt saavutanud selle, mida Kareva raskeks nimetas - lihtsaks saamise). Ehk oli Imre Siililgi samasugune taotlus, kirjutades lihtsaks saada ja lihtsalt mõjuda, lihtsalt? Mine tea.

Ei, nii ta on, mu kirjeldus ülemvelist kaob! Kirjutasin tema väljanägemisest, tema olekust, esialgsest suhteaimusest, isegi tema silmade /.../.

Kirjutasin tema silmade /.../.

Mis toimub? Miks jääb alles ainult see, mis kirjutan teiste juttudest?

Einoh, kuna on nii, siis lähen edasi Mairi Lauriku jutuga “Ene, see hinnang!”

Tegemist on looga tütarlapsest tulevikuilmas, kes kurdab oma elu üle, nende ootuste üle, mis temale on, tema enese võimetuse üle neile ootustele vastata ning võimetuse üle tegeleda sellega, mille poole tema oskused ja anded võiks veidigi kalduda. Ja miks: sest valmistutakse revolutsiooniks. “Naine, kes müüb oma hinge või aju, on hoor, sest hing on keha osa samamoodi nagu hambad.”

Esmapilgul ei osanud ma tekstist kuigivõrd lugu pidada. Nimelt tundus see esiti ulme vahendite laenamisena, et mingit emotsiooni endast välja kirjutada. On ju öeldud - kui sul on hea päev, loo head kunsti; kui sul on halb päev, loo head kunsti. Ent selline lähenemine võib ehk võtta kirjanduselt selle iseolemise, sellest võib saada hinge peegel (eks ta alati olegi… olgu, ütleme “hinge peegli” asemel hetkeseisundite kroonika). Nõnda võib halval päeval loodud jääda ajutiste emotsioonivirvenduste kandjaks. Nõnda arvasin esialgu sellest tekstist, selle esimese poole vältel.Loo teises pooles tuuakse mängu uus tasand: Ene on osa mingist revolutsioonist ja temast oodatakse analüütikuvõimeid, kuna seda on strateegiliselt vaja. Mingis mõttes keeratakse nõnda esialgse mulje pahupidi, antakse mingi iroonilisuse annus või midagi muud värsket juurde, sest revolutsiooni laste kasvuraskused pole mu meelest olnud kuigi sagedasti tematiseeritud liin. Nende soovimatus sellest osa võtta kipub tavaliselt võtma mingi “Ma soovisin tavalist lapsepõlve?!”-kuju. Siin ta aga näib sellega justkui leppivat ja tema kaebused ei eristu kuigivõrd tavalise teismelise noorusea kurtmistest. Mis ehk ongi omamoodi iseäralik.

See, miks kaob kõik, mis pole minu ülevaade teiste tekstidest… algul arvasin, et siin on häda selles, et minu jutt ei tohi kõlada, peab jääma ainult heietus teiste kohta. Aga kui nii oleks, siis poleks ka seda praegust juttu. Poleks mu kurtmist selle üle, et ma ei saa ülemvelist rääkida. Oh ei, siin on ikkagi nii, et ülemveli ise kaotab mingi osa tekstist ära. Tema ise… Ei taha, et teda esile toodaks. Ja midagi on veel… Ma pean temaga veel korraks kokku saama. Mida otsida seks puhuks? Kust teda leida?

Jan Kausi “Tuhande tee ristil” näib ühtaegu olevat äärmiselt ambitsioonikas (kuivõrd võtaks justkui ülevaatlikult kirjeldada elu tekke konarusi ja (inim)eksistentsi mõningaid põhilisi etappe), teisalt näib olevat ilma mingisugustegi taotlusteta teksti enese käekäigu suhtes (kuivõrd autor on otsustanud võtta väga tüütu jutustamispositsiooni, millega soovib lugejat tõrjuda). SIsukokkuvõtteks niipaljukest, et jah, ülevaatlik elu teke ja kujunemine ja mingid etapid. See kõik on jagatud 11 osaks (Algus, Omandamine, Omandamise täpsustusi, Loetelu, Naise- ja masinavõtt, Kodumasinate revolutsioon, Kodumasinate allutamine, Maja mäe otsas, Vulkaan, Õhus, Naasmine maale), igaüks kirjutatud pika viideterohke lõiguna. Teadusulmeliste teemadena aimuvad “robotite rünnak” (Kodumasinate revolutsioon, Kodumasinate allutamine - mis ülejäänu kõrvalt veidi huvitavamana pani kulmu kergitama, ent teema kerkis ja hääbus väga kähku) ja elu tekkimine mujal kui Maal (kui juttu on silmade “esmakordsest” avanemisest, mis juhtuvat juba teist korda). Tematiseeritakse mehe ja naise rolle ja suhet, aga lugu on enamjaolt jutustatud ühe küllaltki ebameeldiva patriarhaalsuse sümboli vaatevinklist.

Selles võiks ehk näha iroonilist patriarhaadikriitikat… nii võiks ka jutustajale läheneda kui Loojale, kes vanatestamentliku Jumala iganenud suhtumiste ja hoiakutega loob universumi ja loob elu, aga loed ja tunned, et kui selline vaimsus on kõige taga olnud, kas ma tahangi sellisest maailmast osa saada. Selle teksti näitel – pigem mitte. Sealjuures on tekst kirjutatud paljulugenud inimese poolt, tihedalt viiteid ja mõtteid täis, sõnastatud nii- ja naapidi. Loed ja lugedes nakatab selline keeleline ja eneseväljenduslik nõudlikkus, et selle järele ei sobinud kohe võtta järgmist juttu lugeda: too võib olla huvitavam ja meeldivam lugeda, aga Kausi jutt on seadnud mingi lati… Ah, võib-olla mulle lihtsalt ei meeldi sümbolism. Kui sobib seda sümbolistlikuks nimetada - siit kumab küll läbi teatav annus tuglaslikkust. Metafoorsuse ja ulme piire see jutt ka ei kompa. Nagu öeldud, täiesti ehedaid ulmeteemasid on puudutatud ka üsna eksplitsiitselt. Eh, mis ma siin ikka arvan. On nagu on.

Leidsin ülemveli ühest raamatust oma riiulil. Ja tal oli kolm kommentaari. Esiteks, et ma ei kirjeldaks teda. Kui ma kirjelduseni jõuan, kaotab ta selle. Teiseks, et ma ei nimetaks teda ülemveliks. Olevat loll nimi. Et kui seda jätkan, ei lase ta mul üldse kirjutada. Mis neisse punktidesse puutub, siis minu arvates ülemveli on /.../. Tähendab, ülemv/.../.  Pagan küll, minu meelest ül/.../. Ah, olgu pealegi! Ma siis ei kasuta seda nimetust enam. Aga ta saab kustutada ainult kirjasõna. Ma võin ju ikkagi pöörduda kellegi poole ja RÄÄKIDA neile ül… temast. Selles ta mind takistada ei saa! Ta tegi ka kolmanda kommentaari. Ütles, et ma otsiks raamaturiiuli kõrvalt üles ukse. Mis ukse, tahaks küsida… aga pööran pilgu oma raamaturiiuli juurde ja… Einoh, seal see on.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0620)