maailmalõpu-päevik

Ma ei tea, miks ma neid ridu kirjutan.

Võimalus, et keegi kunagi mu päevikut loeb, on ju kaduvväike.

Ei, ma ei arva, et ma olen viimane inimene kogu maailmas. Kindlasti on ellujäänuid mujalgi ja ma tahaks väga loota, et kusagil on koguni tegutsemas väikesed inimgrupid, kes meie liigi säilimise lootust elus hoiavad.

Ehk on ses ilmas ka lapsi, kellele saab kirjutamist ja lugemist õpetada ning rääkida kadunud maailma imedest, mis mitte kunagi enam tagasi ei tule. Kui need lapsed peaksid kauges tulevikus mu märkmete otsa komistama, siis suudaksid nad loodetavasti neid lugeda ja vähemalt osaliselt mõista.

Aga oleme ausad – on äärmiselt ebatõenäoline, et keegi kunagi mu vihiku leiab.

On raske uskuda, et mõni vähestest elavatest inimestest satub lähimas tulevikus siia, Tallinna külje all asuvasse pisikesse majja ning leiab muu prügi seest üles just mu märkmed.

Kindlasti ei ole meenutused ühe maailma kadumisest esimene asi, mida selline inimene siit otsiks.

Pigem jõuab mu kirjutiseni enne tuli või langeb sisse majakatus ning tuul ja vesi teevad oma töö ja hävitavad mu mälestused igaveseks.

Mõistan seda, ent olen siiski otsustanud toimunu jäädvustada.

Panen kõik kirja nii, nagu mäletan.

Võib-olla siis peamiselt selleks, et mõista ja näha seoseid, mis mulle seni varjatuks on jäänud.

Seepärast, et saan ja kuni ma pole liialt palju unustanud.

Kuni mälupiltidel on veel värvid, lõhnad ja sügavus.

Kuni mina veel olen.

***

Maailmalõpuni viinud sündmused said alguse aastal 2020, mil meid tabas aastatepikkuseks veninud koroonaviiruse pandeemia esimene laine.

Mäletan, kui veider ja uskumatu tõve esmane löök tundus. Kuidas elu jäi äkitselt kogu maailmas seisma ning igal hommikul jahmatasid meid uudised uutest haigestunutest ja surnutest.

Eriolukord. Karantiin. Liikumispiirangud.

Esimese laine ajal elasin koos oma abikaasaga pealinna äärelinna üürikorteris. Tööd oli parasjagu, kõik sai kodukontoris tehtud ja, kuigi see kõlab praegu uskumatuna, oli karantiin tegelikult omamoodi üsna mõnus aeg.

Saime siis veel väga hästi läbi. Võib vist isegi öelda, et olime armunud, mistõttu oli koosolemine, mis sest, et sunnitud, siiski nauditav.

Hirmu ma ei mäleta ja ilmselt seda eriti polnudki. Lõppude lõpuks olin ma siis veel koroonaviiruse sihtrühma mõttes üsna noor ja riskigrupist väljas. Oli isegi natukene põnev, enneolematu ja uudne. Vähemalt seni, kuni kodus istumisest tõsiselt kõrini sai.

Tõesti, hirmust enam mäletan igavust ja tüdimust. Mida pikemalt pealesunnitud kodune elu kestis, seda suuremaks tülpimus muutus. Lõpuks oli seda suisa võimatu taluda.

Tekkisid ju isegi erinevad protestiliikumised, mis nõudsid juba paar kuud pärast esimese laine algust suuremat liikumisvabadust ja piirangute leevendamist. Inimesed väsisid kodusest vangistusest lihtsalt ära. Toona ei aimanud veel keegi, et meil tuleb selle haigusega koos eksisteerida pikki aastaid.

Mäletan veel muret, kuidas kõik toimuv mõjutab majandust. Kas palka kärbitakse, kas laenud ja liisingud saavad makstud? Veider on sellele praegu tagasi mõelda. Teine reaalsus, teine elu…

Noored surid esimeses laines väga harva, pigem viis tõbi hauda eakaid.

Muidugi valutasin ma seetõttu südant oma vanemate pärast, ent sedagi mitte üleliia. Siis oli meil veel luksust arvata, et meie ja meie lähedastega midagi hirmsat ei juhtu. Meil oli alust eeldada, et kõik meedia vahendusel nähtud jubedused leiavad aset kellegi teisega ja kusagil mujal. Ja mis seal salata, nii see ju tavaliselt oligi.

Püsisime kodus. Hoidsime distantsi. Pesime käsi. Kandsime maske.

Esimeses laines suri maailmas inimesi tohutul hulgal, ent igapäevaelus see meid siin Eestis, oleme ausad, eriti muretsema ei pannud.

Jah, ka meie kandis viis viirus hauda kümneid inimesi, ent need olid peamiselt eakad, kel pikk elu selja taga ja seega ei tundunud need surmanumbrid sugugi nii hirmsad.

Maailmalõpp saabub siin ilmas inimeste jaoks iga päev, ent need on teised inimesed ja kusagil mujal. Kuigi nende elu lõpeb, läheb meie oma edasi, samamoodi nagu läheb see kõigi teiste jaoks edasi ka siis, kui lõpp saabub meie jaoks.

Koroonaviiruse esimene laine oli Eestis suuresti anonüümne. Me ei puutunud surmaga isiklikult kokku ja väga vähestel meist oli mõni lähedane, kes haiguse tõttu elust lahkus. Me ei teadnud siis veel, kuidas surm lõhnab, kui see sind igast küljest ümbritseb. Meie jaoks polnud veel käes jõuetuse hetk, kus sa mõistad, et mitte midagi ei saa enam vääramatu lõpu lähenemise vältimiseks teha.

Ma ei mäletagi enam, kui kaua koroonaviiruse esmane löök kestis. Eestis vist neli või viis kuud, kui ma ei eksi. Või veidi kauem? Meil sai esimene suurem haiguspuhang läbi loetud kuudega, kuigi üksikuid haigestumisi ikka aeg-ajalt registreeriti. Kuigi mujal maailmas sai paljudes riikides haigestumine õige hoo sisse alles siis, kui Eestis tõbi mõneks ajaks taandus, tundus meile siin, et äkki ongi nüüd kõik. Korraks tekkis isegi lootus, et ehk läheb elu vana rada pidi edasi.

Tagantjärele mõeldes on veider ja arusaamatu, et keegi ei mõistnud toona, mis tegelikult haiguse juures oluline on. Keegi ei märganud vihjeid saabuvast hukatusest. Vähemalt ma ei mäleta, et oleksin siis lugenud või kuulnud midagi sellist, mida võiks tagantjärele prohvetlikuks nimetada.

Mingil hetkel küll räägiti päris palju karjaimmuunsusest, meenub… Ehk oleks see võinud olla koht, kus keegi küsib alguses rumalana tunduva küsimuse, mis lähemal vaatlusel osutub selleks kõige olulisemaks küsimuseks üldse.

Oleks see midagi muutnud, kui mõni viroloog oleks välja pakkunud, et äkki oleme me kogu asjast pisut valesti aru saanud ja lähenenud koroonateemale väärast vaatenurgast? Võimalik, et oleks. Samas, tagasi vaadates on asjad alati selgemad ja nende teadmiste valguses, mis meil siis olid, oleks vilepuhuja ilmselt välja naerdud ja tema sõnum maha vaikitud.

Muidugi ei saa öelda, et keegi oleks maailmalõpus otseselt süüdi. Kindlasti andsid kõik eksperdid endast parima ja kui ka vigu tehti, siis olid need toonastes oludes andestatavad, kui mitte paratamatud.

Keegi ei teinud midagi valesti. Nii lihtsalt läks.

Arvan, et Gaia oli juba ammu otsinud võimalust meiesugustest ohtlikest parasiitidest vabanemiseks ja seekord sai ta oma tahtmise.

Ehk olime lihtsalt natukene liiga ennast täis, kui pidasime ennast jumalasarnasteks olenditeks, kellele loodusseadused enam ei kehti. Kui üldse süüdlast otsida, siis oli selleks meie liigne upsakus, meie superbia.

Ühel hetkel, kui selgus, et koroonaviirus on tulnud selleks, et jääda, hakkasid aina valjemalt kõlama arvamused, et meil tuleb lihtsalt õppida selle viirusega koos elama, sõlmida temaga kompromiss.

Oleksime pidanud olema targemad. Kui sa teed saatanaga salasobingu, siis võib sulle mingil hetkel tunduda, et oled võidumees. Alles hiljem selgub, et kurat võttis ikkagi oma.

***

Kui ma juba maailmalõpu kroonikat kirjutan, oleks igati asjakohane sissekanded ka dateerida, ent seda ma paraku teha ei suuda.

On veider, kuidas meie varasemat elu nii suurel määral raamistanud pidepunktid – kuupäevad, päevad, kuud, minutid, sekundid – on järsku kaotanud igasuguse tähtsuse ning aja möödudes mõnevõrra koguni tähenduse.

Aastaajad on muidugi endiselt olulised, sest neid on võimatu mitte märgata ja nende jälgimiseks on olemas ka vajadus – külmade saabumiseks tuleb valmistuda ning suvine kuumus toob enesega muresid, mille olemasolust mul varem üldiselt aimugi polnud.

Eelmise maailma lõpust on praeguseks möödas pisut enam kui kolm aastat. Seda ma tean. Veel.

Tean, et käes on kevad, sest loodus õitseb ja ilmad on läinud soojemaks.

Enne seda, kui senine maailm otsa sai, seostus kevadega alati ka linnulaul. Enam mitte ja see on asi, millega ma veel ikka harjunud ei ole. Mõne asja sügavat loomulikkust mõistad alles siis, kui seda enam ei ole.

Hetkel istun oma maja ees trepil ja teen päevaplaane.

Täna on kavas varustusretk Sikupilli keskusesse, kütusevarude täiendamine ning tagasi sõites kammin läbi tosinajagu maju Raekülas.

Ükski eesmärkidest ei tulene otseselt hädavajadusest, sest olen olnud varude täiendamisel väga tubli ja põhimõtteliselt saaksin praeguse kraamiga hakkama vähemalt pool aastat. Tegelikult isegi palju pikemalt, kui priiskama ei hakka.

Üht-teist mul siiski tarvis on ning kunagi ei tea, millal satub ette midagi sellist, mille vajalikkuse peale pole varem nagu eriti mõelnudki, ent ilma milleta sa edaspidi justkui enam hakkamagi ei saa.

Toidukraami osas kavatsen pisut ringi vaadata – ehk leian midagi muud peale kuivikute ja konservide. Ei oska eriti arvata, mis see võiks küll olla, sest viimati toodi poodi kaupa enam kui kolm aastat tagasi. Ilmselt tuleb lähiajal ikkagi oma peenramaa rajamine tõsiselt ette võtta. Esimesed katsetused aasta eest kukkusid läbi, ent eks olen nüüd mitme kogemuse ja teadmise võrra rikkam.

Vett võib alati lisaks tassida ning vitamiine ja mineraalaineid peaks juurde tooma. Nälg mind ei ähvarda, ent värske ja rohelise kraami puudumisel peab toidulisandite tarvitamisesse suhtuma väga tõsiselt.

Mäletan, et mulle tegid juba enne eelmise elu lõppu nalja telesarjad, kus inimestel on pärast tsivilisatsiooni kokkuvarisemist ning näljapajukile jäämist kaunis jume ja ilusad säravvalged hambad. Justkui pärast maailmalõppu taanduksid lavalt ka skorbuut ja muud vitamiinide vaegusest tingitud tõved.

Kammin muidugi veelkord põhjalikult läbi Sikupillis asuva apteegi. Olen teinud tervishoiu käsiraamatute ja muude sarnaste väljaannete abiga põhjalikku uurimistööd ravimitest, mida mul võiks erinevat tüüpi hädaolukorras vaja minna, ja vaatan, paljud neist ma saan pärast tänast käiku paberilt maha kriipsutada. Ennekõike huvitavad mind erinevad antibiootikumid.

Kui ma päris uue ilma alguses lisaks kaubanduskeskustele ka maju läbi otsima hakkasin, oli mu peamiseks sihiks leida toitu ja muud eluks esmaselt vajalikku. Vast peamiselt harjumusest või inertsist üritan ma kodudest tänapäevalgi esmalt leida erinevate koroonalainete ajal kokku tassitud kriisivarusid, ent sisimas tean ma, et see pole minu jaoks tegelikult juba ammu peamine.

Viimasel ajal olen eramajadest aina enam kaasa võtnud asju, millel puudub praktiline väärtus. Ühest küljest on mul piisavad toiduvarud juba olemas ja ma lihtsalt saan enesele sellist ekstravagantsust lubada. Teisalt – tunnen aina enam, et vaid esmavajaduste rahuldamine ei saa olla kõik, mis on alles jäänud. Midagi peab veel olema. Olgu see midagi siis kasvõi klaaskuul või maal seinal.

Võimalik, et kunagi elu täis olnud majade külastamine on minu jaoks omamoodi teraapia, justkui meenutus päästmatult kadunud normaalsusest. Mõnikord istun ma mõne maja paksu tolmukihiga kaetud ja satikatest kubisevas köögis, valan enesele termosest kuuma kohvi ja sulen silmad. Võtan sõõmu ja kujutan ette, et kõik on nii, nagu varem. See muutub iga päevaga raskemaks, sest eelmise ilma mälupildid on hakanud hägustuma.

Inimesed surid koroonaviiruse viimase rünnaku käigus loetud tundide jooksul ja enamik neist jättis selle ilmaga hüvasti koduseinte vahel. Seetõttu puutun eramajades väga sageli kokku surnukehadega. Üldiselt see minus enam emotsioone ei tekita, ent mul on tekkinud komme sealt leitud inimjäänused tekiga katta. Lihtsalt on selline tunne, et see on õige tegu. Eriti arvestades, et ma lähen nende inimeste koju võtma nende asju.

Tuleb öelda, et päris paljud haigestunud otsustasid üsna piinarikast surma mitte oodata ja tegid enesele ise lõpu peale. Peamiselt kohtan majades pooduid – lõikan nad alla, kui nöör juba ise varem katkenud ei ole. Sageli on inimesed end ka maha lasknud…

Nagu kirjutasin, surnute leidmine minus enam eriti midagi ei liiguta, ent mõnikord on neil surnutel rääkida lugu ja see võib olla raskem.

Hiljuti leidsin ühest majast voodist perekonna – ilmselt ema, isa ja kolm last – kes isegi aastaid pärast surma olid ikka veel teineteise embuses ja üksteise külge klammerdunud. Võib-olla oli minusse selleks hetkeks tavalisest rohkem kogunenud või oli põhjus muus, ent vajusin sealsamas toas põrandale ja nutsin nii, nagu juba ammu nutnud ei ole.

Sellest majast ma midagi kaasa ei võtnud ja minnes sulgesin hoolikalt kõik uksed.

Mõned kuud pärast maailmalõppu sattusin ma toona veel mööda Eestit ringi rännates ühte lasteaeda. Ma teadsin selleks ajaks juba väga hästi, mis mind võib seal ees oodata, ent parasjagu olid mu toiduvarud otsakorral ja seetõttu polnud mul erilist valikut.

Ma ei olnud valmis selleks, mida nägin. Millekski selliseks ei saagi vist valmis olla.

Õpetajad olid ilmselt surnud esimestena ja paanikas ning segaduses lapsed olid kogunenud ühte ruumi. Nii nad siit ilmast lahkusidki – üksteisest kõvasti kinni hoides ja üheskoos. Silma järgi umbes kolmkümmend erinevas vanuses last, kes moodustasid ühe suure hingelõikava surnukehade kobara.

Pärast maailmalõppu olen ma näinud nii mõndagi, mida ma hea meelega unustada sooviksin. Millegipärast on aga nii, et need kõige hirmsamad meenutused ei kao mitte kunagi. Nad ujuvad ikka ja jälle silme ette ning see teeb vahest sedavõrd haiget, et põgusaks hetkeks tundub mitteolemine nii neetult veetlev, sest annaks võimaluse nende nägemuste eest lõplikult varjuda.

Kui aga kriisivarude juurde tagasi tulla, siis nendega seoses on õhus sageli ka teatud huumorimoment. Asjad, mida inimesed maailmalõpu kartuses kokku on korjanud… Olen maailmalõpuvarude hulgast avastanud kõiksugu veidrat kraami alates Viagrast ja lõpetades silmaaluste kreemiga. Loomulikult ka tohututes kogustes WC-paberit, mille puhul tekib küsimus, kas see oli mõeldud söömiseks või tundus nende kunagisele omanikule lihtsalt mõte sitase persega surra absoluutselt vastuvõtmatu.

Üldiselt on varud siiski suures osas asjalikud – kuivained, pakisupid, konservid, kuivatatud puuviljad ja pähklid, ravimid, patareid, gaasiballoonid, vesi, küünlad ning muu taoline. Kokku pakitud ja mulle noppimiseks valmis seatud.

Lugemist pean kindlasti juurde tooma, sest riiulilt mul praegu enam nagu midagi uut eriti võtta polegi. Õhtud on pikad ja pimedad ning kõige parem ravim igavuse vastu on hea raamat. See pole muutunud.

Ma olen üldiselt alati eelistanud ilukirjandust, ent viimasel ajal olen päris palju lugenud neid Petrone kirjastatud erinevate maade reisikirju. Aeg-ajalt tekitab see natukene liiga tugeva dissonantsi ja siis panen raamatu mõneks ajaks käest, ent enamasti võtan seda kui leebet meeldetuletust, et kunagi oli olemas teistsugune, praegusest palju suurem ja värvilisem maailm.

Nüüd on lisaks tekkinud vajadus igasugu nõuandeid sisaldavate raamatute ja tehnilise kirjanduse järele. Sellised raamatud on olnud mulle uute oskuste omandamisel suureks abiks.

Esoteerikakirjandus on ka igati tarvilik. Eks ikka tulehakatuseks, milleks muuks.

Üks oluline käik on mul tegelikult täna veel – tahan leida oma koduse jõusaali jaoks kaablimasina. Ma olen üldiselt jõusaalis käies alati olnud kangi ja ennekõike hantlite usku, ent mõned masinad on siiski hädavajalikud.

Varem käisin jõudu tegemas Peetri Keskuses asuvas 24/7 jõusaalis, ent hiljuti läks see maja äikesetormi ajal põlema ning just see hoone pool, kus asub tennisekeskus ja jõusaal, sai kannatada sedavõrd rängalt, et trenni seal enam teha ei saa.

Nüüd siis olengi enesele koduse saali sisustanud.

Võiks ju arvata, et üksi maailmas mässates on füüsilist tegevust nii palju, et jõudu juurde enam tegema ei pea. Tegelikult see nii ei ole. Eriti nüüd, kus mul suured varud juba kokku veetud ja ladustatud. Kui ma aga tahan heas vormis olla veel ka kahekümne aasta pärast, siis tuleb selleks vundamendi ladumisega tegeleda juba praegu.

***

Nagu ma juba kirjutasin, ei kadunud koroonaviirus pärast enese ootamatut ilmutamist enam päriselt kunagi. Lained tulid ja läksid järgnevate aastate jooksul pidevalt ning kui vahepeal ka tundus, et viirus hakkab pildilt taanduma, naasis see taas uue hooga ja hakkas taas üleilmselt näljaselt levima.

Koroonaviiruse järgmiste suurtulekute ajaks oli meil juba varasemate tõvelainete kogemus ning senisest paremad ravimid ja peagi ka mitmed vaktsiinid, mistõttu pandeemia algusega võrreldavat globaalset paanikat enam ei tekkinud. Selleks ajaks olid isegi kõige põikpäisemad juba tunnistanud, et koroonaviirus on tulnud selleks, et jääda, ning selle mõttega oldi harjutud.

Varsti küll selgus, et vaktsiinide efektiivsus on loodetust oluliselt madalam ja mitmed tuntud eksperdid ütlesid ka otse välja, et nende kasutamisel ei näi hetkel olevat mingisugust mõtet. Ilmselt oli peamine probleem selles, et kiiruga välja töötatud, heaks kiidetud ja massiliselt toodetud esimesed vaktsiinid põhinesid viiruse esialgsel kujul, mis oli aga hiljem korduvalt oluliselt muteerunud.

Mõned uuringud näitasid ka, et hoogtöö korras loodud vaktsiinid mitte ainult ei paku loodetud kaitset, vaid võivad haigestumist koguni soodustada ning vaktsineeritud ja hiljem koroonaviirust põdenud inimestel kulges haigus sageli keskmisest raskemalt.

Kui selgus, et koroonavaktsiinidel on erakordselt palju tõsiseid kõrvalmõjusid, siis kandsid mitmed maailma riigid, kes olid varem neid preparaate massiliselt kokku ostnud, oma hiigelvarud maha ja olid sunnitud need hävitama.

Juba pandeemia esimeste kuude jooksul tehtud uuringud paljastasid, et haiguse läbipõdemine annab küll immuunsuse, ent see kestab ka parimal juhul vaid paar kuud. Koroonaviirus oli muutunud sarnaseks hooajalise gripiga, mida paljud põdesid läbi igal aastal või isegi mitu korda aastas, sest vastupidiselt gripile kippus see patogeen pead tõstma olenemata aastaajast.

Uued, lausa jonnaka järjekindlusega iga paari kuu tagant ilmuvad viirustüved levisid palju kergemini ja lisaks oli haigustekitaja enesele sihtmärke valides teinud ootamatu kannapöörde – kui esimeses laines haigestusid ja surid peamiselt eakad inimesed, siis nüüd võttis viirus löögi alla noored. Kaitstud olid vaid kuni 6-kuused lapsed, kes, kui väga üksikud juhtumid kõrvale jätta, ei haigestunud või põdesid haiguse läbi ilma igasuguste sümptomiteta.

Spetsialistide suureks üllatuseks oli koroonaviirus hakanud edasi kanduma viisidel, mida varem isegi võimalikuks ei peetud. Nii näiteks leiti elujõulist patogeeni joogiveest ja kuigi enamik eksperte kinnitasid kui ühest suust, et vee kaudu ei saa see mitte kuidagi levida, registreeriti siiski mitmeid juhtumeid, mis näisid tõestavat vastupidist.

Samamoodi tekitas uurijate seas hämmeldust tõik, et koroonaviiruse jälgi tuvastati suurlinnadest võetud õhuproovidest suisa tohututes kogustes. Reostusosakesi kasutades suutis koroonaviirus üksikutel juhtudel lühikesi vahemaid läbida ka juba esimeses laines, ent nüüd näis, et haigustekitaja on ses osas muutunud varasemast palju võimekamaks.

Märkimisväärne kogus koroonaviirust leiti isegi Gobi kõrbest ja Siberi taigast võetud õhu- ja pinnaseproovidest ning seda vaatamata asjaolule, et inimasustus ja paikne õhureostus puudub neis piirkondades täielikult.

Kui esialgu peeti uudisväärtuslikuks seda, kui koroonaviirust leiti mõnelt koduloomalt, siis peagi oli see pidevate mutatsioonide toel juba üsna tavaline nähtus. Arvukalt esines juhtumeid, kus loomad, seejuures ka erinevatest liikidest loomad, nakatasid teineteist viirusega ning andsid haiguse edasi ka oma peremeestele.

Muidugi ei rünnanud koroonaviirus vaid koduloomi – haigustekitajat leiti sisuliselt kõigi uuritud imetajate organismidest ning erakordselt suur osa neist suutis viroloogide suureks üllatuseks tõbe inimesele edasi anda.

Koroonaviirus muutus aastate jooksul oluliselt vastupidavamaks – mitme teadusuuringu käigus leiti, et haigustekitaja on võimeline üllatavalt pika aja vältel taluma väga suurt kuumust. Vähemalt ühe katse käigus ei tapnud viirust koguni lühiajaline allutamine kuni sajakraadisele temperatuurile.

Varasemast palju paremini sai see hakkama ka miinuskraadidega.

Laste ja noorte surmasid esines aja kulgedes siiski aina vähem. Päris noortel patsientidel registreeriti koroonaviiruse poolt vallandatud Kawasaki tõbe teatud hulgal juba pandeemia esimesel aastal ning nüüd oli selliseid juhtumeid küll mõnevõrra rohkem, ent see tervisehäda oli siiski endiselt üsna haruldane.

Ka muidu oli koroonaviirus muteerunud selliselt, et haiglaravi vajavate ja haigust raskekujuliselt põdevate inimeste osakaal oli väike.

Juba teise haigestumislaine käigus panid eksperdid tähele, et asümptomaatiliste juhtumite arv on pidevalt kasvamas. Viimaks saavutas selliste haigete osakaal sedavõrd kõrge taseme, et senised viiruspositiivsete tuvastamise ja nende lähikondsete isoleerimise meetmed muutusid suures osas kasutuks.

Kui esimesest lainest jäid meelde ajakirjanduse igapäevased raportid uutest registreeritud juhtumitest ja surmadest, siis peagi see üldine statistikalembus vaibus – kedagi lihtsalt enam ei huvitanud need numbrid.

Pandeemia kolmanda ja neljanda laine ajal koroonauudised enam ajalehtede esilehele ei jõudnud.

Karantiinimeetmeid küll järgnevatel aastatel rakendati, kui uute juhtumite arv kippus üle pea kasvama, ent need olid nüüd paiksed, kustutamaks tuld seal, kus leegid kõige kõrgemad. Haigus kulges oma uuel kujul palju leebemalt ning maailma riikide valitsused ei olnud enam nii varmad majandust sarnaselt pandeemia esimestele kuudele põlvili suruma. Seda enam, et reservid olid esimese hooga peaaegu täielikult käiku lastud ja juurde polnud raha enam eriti kusagilt võtta.

Piisas vaid mõnel teadlasel tõstatada küsimus laialdaste karantiinimeetmete vajalikkusest, kui vastuseks tõusis selline kisa, et teema kadus päevakorrast koheselt.

„Enne Suren Kui Jälle Karantiini Jään“ mõttelaad oli sedavõrd laialt levinud, et inimesed oleks koju nelja seina vahele saanud vaid sõjaseisukorra ja komandanditunni abiga. Võib-olla isegi mitte siis.

Paljudes riikides leidsid suuremad või väiksemad karantiinimeetmete vastased meeleavaldused aset juba esimese laine lõpus. Nüüd oleks üleüldise eriolukorra kehtestamine tänavatele toonud meeletu vihase massi ja ka kõige põikpäisemad poliitikud mõistsid, et sisuliselt on laialdane karantiin nüüd juba võimatu.

Mitmes maailma riigis kerkisid esile erakonnad, mille peamiseks ja mõnel juhul koguni sisuliselt ainsaks programmiliseks põhimõtteks oli lubadus enam mitte kunagi koroonaviiruse tõttu eriolukorda kehtestada. Isegi Euroopas olid sellised parteid mõnedel valimistel üsna edukad ja pääsesid ka erinevate riikide parlamentidesse.

Kodukontorid ja -koolid jäid seega peagi suletuks, kaubanduskeskuseid kinni ei pandud ja riikidevahelised piirid jäid lahti. Inimesed reisisid ja lõbutsesid enam, kui eales varem, ning see mõjus haigestumiste arvule tõeliselt plahvatuslikult.

Nüüd juba reeglina leebelt kulgeva koroonahaigusega töölt koju jääda oli peagi äkki umbes sama veider, kui pohmaka või kõõmaste juuste tõttu perearstilt haiguslehte küsida.

Viiruse järgmised tulemised olid tõesti kui tsunami, nagu mitmed eksperdid juba pandeemia alguses ennustasid. Tõsi küll, see polnud mitte kõike enese teel purustav hiiglane, vaid leebelt maailma rahvastikku üle ujutav voog.

Koroonaviiruse pandeemia kestis laialdaste tõusude ja mõõnadega ühtekokku viis aastat ning siis hakkas uute haigusjuhtumite arv ootamatult väga kiiresti langema.

Üsna varsti selgus ka, miks pandeemia nii äkiliselt hääbus – varasemast täpsemate testide abil leiti koroonaviiruse vastaseid antikehi erinevate uuringute andmeil 96%–98% inimeste organismis.

Täiendavate analüüside käigus nähtus, et lisaks antikehadele leidus kõigi uuritute organismis ka elujõulist viirust. Haigustekitaja oli seega leidnud viisi inimkehas passiivsel kujul ja ilma haigestumist põhjustamata eksisteerida. See leid pani meditsiinieksperdid kukalt kratsima, sest varem polnud teada, et ükski ägedat viirusnakkushaigust põhjustav patogeen võiks selliselt käituda.

Ma ei tea, kas teadlastel õnnestus kindlaks teha, mis täpselt võimaldas koroonaviirusel inimeste organismis pikemajaliselt ellu jääda, miks seda seika polnud varem märgatud ja kus haigustekitaja end peitis. Viiendal pandeemia-aastal tabas maailma teadupärast ka hoopis teine suur katastroof, mida ellujäänud, kui neid peaks kusagil olema, kindlasti mäletavad ja mille tõttu näiliselt olulisuse kaotanud koroonateema meediast ja teadlaste huviorbiidist lõplikult tahaplaanile vajus.

Toona ei osanud keegi aimata, et salakaval vaenlane on meie kõigi silme all ja ometi meile märkamatult oma nupud lauale lõppmänguks valmis sättinud.

maailmalõpu-päevik


Marek Tihhonov

Maailmalõpu päevik

Orpheuse Raamatukogu 7/2020

Kirjastus Fantaasia

 

Toimetanud Eva Luts



Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0546)