Kui vihm lakkas, jäi järele vaid kõhe vaikus. Elu oleks kui varjude taha kadunud. Rongad ei kraaksunud, tuul ei vilisenud. Vaid aeg-ajalt tilkus mõni liialt suureks kuhjunud vihmapiisk rõduäärelt prügikastile ning kõlksatas nagu vastu metalli heidetud pudelikork, ent õõnsalt ja vaiksemalt kui pidanuks. Siia ei kostnud isegi läbi lompide kahlavad autorattad. Kitsas kõrvaltänavas surusid majad mõlemalt poolt peale. Räpaseid kiviseinu katsid torud ja juhtmed ja kinnilöödud aknad, kuid ei olnud märkigi, et siinpaigus elaks keegi.

Erin judises ja tõmbas jope tihedamini ümber keha. Murdunud tõmbluku kinniti oli hammaste keskel katki ning jättis nii kurgualuse kui kõhu katteta. Käed kõvasti taskusse surutud, sundis ta sammu kiiremaks. Riided nõretasid, juuksed niisamuti, ja vesi nirises kuklalt särgi alla. Seintel heitsid erineva kujuga lambid küll isesugust valgust, ent millegipärast tundus toon hoopistükkis kõledam, kui kuuvalgus, mis sel ööl pilvede vahelt läbi ei tunginud.

Keegi köhatas. Katkendlik häälitsus lõppes just siis, kui hoog ähvardas kasvama hakata.

“Tüdruk,” kõlas eemalt.

Erin tõstis pea, justkui poleks kindel, kas üldse kuulis.

“Siin.”

Mõne meetri kaugusel tõusid kolm ajast ja ilmast kulunud trepiastet lukustatud ukse juurde. Madala trepiääre vastu toetus vana mees, silmad suletud. Riided olid tal närused – püksipõlved lõhki ja tagi varrukad paigatud, nägu tahmane, kuid mitte kasimata. Kui ta laud avas, näisid pupillid valgesse ära kaduvat, ning ehkki ta lamas räpas, tundus temast õhkavat kummalist kindlust.

“Tüdruk,” ütles ta taas.

Erin vaatas kaugusse kaduvat tänavalõppu. Jalad ei teadnud, kas astuda edasi või keerata ringi. Ta hingas sisse, õhk tähitu taeva all kosutav, ning pöördus võõra poole.

“Jumal…” ütles Erin, kui vanameheni jõudis.

“See?” Mees naeratas ja osutas verekihist tumedaks värvunud särgile. “Ära selle pärast muretse.”

“Kas te tahate, et ma kutsuks kellegi?”

Taat raputas pead. Kui ta nägu oli viivuks ühel pool, tundusid juuksed mustad kui süsi, teisel aga valevamad, kui luigesuled. Lõpuks püüdsid ta silmad Erini, ning nii juuksed kui habe püsisid sügistaevana hallid. “Ma olen poodud,” ütles ta. “Uppunud. Nuga täidab kolmkorra.”

Erin nõksatas, aga ei suutnud tagasi astuda. “Ma ei tea, mida see tähendab.”

“See tähendab, et ma olen suremas, laps.” Vanamehe hääles püsis… Kahetsus? Leppimine? Valu või viha seal ei leidunud. “Aga sellest ei ole lugu. Ma ei taha lihtsalt üksi olla.”

Tühi tänav ei kandnud häält, kõik sõnad olid summutatud. Erini sõrmed näppisid taskus münte.

Vanamees oleks kui ta mõtet lugenud ning raputas jälle pead, ja taas vahetas pahmakas värvi. “Selleks ajaks, kui jõuad tänava lõpus taksofonini, olen mina juba lahkunud. Sa ei tundu kellegina, kes jätab isegi võõra säärasel hetkel üksi.”

“Ma ei saa niisama seista.” Erin kortsutas kulme. “See haav vajab vaatamist. Me peame teid viima…”

“Selle ees, kuhu mina lähen,” ütles mees, ehkki vahelelõikamine ei märkinud tõredust, “ei ole ühtki peatust. Kõik on korras, laps.” Ta osutas Erinile, ning huulil kerkis õrn naeratus. “Öeldakse, et tedretähnid on kellegi näol iga eelnevas elus aidatud inimese eest. Ja sul on neid palju. Ent hetkel ei ole tarvis abi. Või vähemalt mitte säärast, mida sina arvad, et vaja. Vaid ühte hinge, kes vaatab, kuidas teine lahkub.”

“Ma ei ole laps.” Erin kirus end mõttes. See näis hetkel ütlemiseks kõige narrima mõttena.

“Veerand sajandit on vaid võrse suurel elupuul.”

“Kuidas…”

Ent vanamees ei lasknud tal lõpetada. “Ühelgi murel ei ole piisavalt väge, et su õlgu igavesti längus hoida.” Ta mõõtis Erinit mõistetamatu pilguga ja hõõrus habet. “Kas sa saad midagi minu heaks teha?”

Erin astus sammu lähemale. “Muidugi.”

“Väljaütlemata sõnad jäävad maailma neid mitte kuulnud inimesi järama. Heljuvad nagu puult rebitud lehed, ja just nagu lehed nad kolletuvad ja kaotavad värvi, kuniks alles on vaid kuivanud vare, mis peitub lumekihi alla ja jääb kevadist mädanemist ootama.”

“Tahate, et ma annaks edasi sõnumi?”

“Kaks. Üks ühele ja teine teisele.” Vanamehe silmad värahtasid. Korraks säras neis kuude taha kadunud rohelus. “Otsustamatus kammitseb tugevamini, kui murdumatu lukk.” Ta tõmbas hinge, paus pikk ja vaikus raske. “Selja pööramisel ei kao see, mida soov maha jätta.”

Erin vaagis sõnu ja üritas neid meelde jätta. “Kellele ma need ütlema pean?” küsis ta.

“Kui vaatad, ei näe. Kui näed, tunned ära.”

Erin vakatas. “Ja kummale läheb kumb?” küsis ta viimaks.

“Selle tunned samuti ise ära.”

Sellest ei ole abi, mõtles Erin. Siin linnas polnud ju tuhandete ja tuhandete isikute hulgas kuidagi võimalik vaid juhuslikul nägemisel mõista, kes õige.

“Ära kahtle endas,” ütles vanamees ootamatu jõuga. “Aita mul kinkida kaks rahu. Sõnadel on võim. Maailm on niigi morn, ent ei pea nõnda olema. Sina võid seda muuta. Enne, kui homsed tähed päevavalgusse kaovad.”

Erin taganes. Talle meenus, et oli külm ja ta oli läbimärg, ning ta hõõrus käsi vastu värisevat kere. See ei olnud tõsi, mõtles ta. Tema ei suutnud muutust tuua. Ning homme õhtul ei olnud ta enam siin linnas, kui kõik laabus.

Vanamehe pilk hägustus. Ta nägu leebus korraga ning pea vajus õige pisut norgu. “Varjud rõhuvad,” ütles ta nii vaikselt, et vaevu kuulda. “Minevikukoorem. Mõnikord tundub, et muud siin ilmas ei olegi, vaid mälestused ja kahju sünnitavad sõnad. Aga kui me kannatame sõnade käes, tuleb nad välja vahetada. Õigeid peab otsima, sest päeva lõpus, või öö alguses nagu praegu, on nad ainsad, mis meil alles. Sõnad, mis ootavad välja ütlemist. Ja nende edastamisel ei hoia rohkem midagi kinni.”

“Ma annan teie teated edasi,” ütles Erin. “Ehkki ei näe tähendust päris nii, nagu teie.”

“Küll näed.”

Vaikne kõlks rebis Erini pilgu kõrvale. Maja külge kinnituvalt tuletõrjeredelilt tõusis lendu ronk. Tiivad laksusid kõrgele-kõrgele pea kohale, misjärel sulas tume lind taevaga ühte.

Kui Erin tagasi alla vaatas, oli vanamees kadunud. Vaid kolm lõhkemiseni täis topitud prügikotti vedelesid seal, kus võõras oli lebanud, üks must, üks hall, üks valge.

*** 

Hommik tõi kaasa udu ja isegi suletud akendest läbi tungiva tuule. Öö oli taevaluugid taas valla päästnud, aga nüüdseks oli sadu nõrgenenud. Viimased talve-eelsed nädalad olid alati ajaks, mil köeti jube napilt ning ehkki vesi liikus vahel radiaatoris, olid torud jäise asemel vaid külmad. Erin tõmbas kampsunikrae kõrgele kurgu alla, kuid polnud vahet kui palju ja millised riided seljas, rõskus ja jahedus võtsid ikkagi pihtide vahele.

Pisikeses ühetoalises korteris pakkus täiendavat soojust vaid paks vaip magamistoas. Erin hõõrus silmi ja lõi varba vastu pooleldi pakitud kohvrit. Karjatuse nõudis pigem üllatus kui valu, ning takka kõlas ka üürike kräunumine. Erin viis pilgu riiulile, kuhu oli ennast raamatute vahele pressinud unine kass.

“Minu varvas kannatas,” ütles Erin ja sügas oranži kassi lõua alt. Meelesopis püsis kahtlus, kas eelmisel ööl oli üldse midagi juhtunud ning oli ta kedagi näinud. Ta mäletas küll vanameest, ent samas olid ju trepi ääres olnud ka kolm pungil kilekotti.

“Tule nüüd, Fergal. Lähme otsime kohvi.”

Kõuts maandus tuhmi potsatusega ning sibas ta kannul üle hämara koridori.

Erin tõstis käe ning kaalus, kas vajutada lülitit ja otsustas lõpuks mitte vaeva näha. Kaheksa tundus pidevalt halli kellaajana, mil mõlemad variandid näisid väärad.

Ta oli just kannu pliidile asetanud, kui väljast koputati.

Ukse ketti jätnud, avas ta selle vaid niipalju, et vaadata, kes teisel pool. Koputajaks osutusid kaks tumedais rõivais meest. Lähim näitas isikutunnistust. Politsei.

Erin lükkas ukse kinni, tõmbas keti eest ning avas sissepääsu. Ukse alumine äär vajutas vastu põrandat ning ta pidi kogu jõuga sikutama, siis suruma.

“Hommik,” ütles kaarti näidanud mees. Eeskoja valgus moondas näo imelikuks – kõik tõmbus nina juurde kokku. Kulmud kaardusid alla, suu oli kõver. Aukuvajunud põskedele oli kleebitud kaks plaastrit, kust oli tõenäoliselt habet ajades nuga sisse lõiganud. Ta hoidis rääkides sõrmi kõril, justkui oleks raske hingata ja käsi aitas kaasa. “Tohib sisse tulla?”

“Mis toimub?” küsis Erin, pinges pilk võõrastel.

“Meil on paar küsimust.”

Erin juhatas mehed kööki. Kumbki ei vaevunud kingi jalast võtma, mõlemad jätsid põrandale porised jäljed. Vähemalt riputasid nad mantlid nagisse.

Fergal sisistas ja tõmbas selja küüru, ent ei lahkunud köögist. Lonkis lihtsalt Erinini ning põimis end ümber ta jala.

“Pole tarvidust olla ärev,” ütles kõvera näoga mees. Kui ta kübara peast võttis, avanes nii kaugele taanduv juuksepiir, et kiilasuseks tarvitses vaid korra pardliga tõmmata. Ta köhatas ja muljus kurku, ning sikutas lipsusõlme alla. “Käime ümbritsevaid maju läbi. Otsime varast.”

“Varast?” Erin sügas kukalt ja sidus tohutu juuksepahmaka sassis krunni.

“Tõepoolest.”

Teine politseinik õngitses põuest kaks kuulmisaparaati ning surus need kõrvadele. Marraskil sõrmenukid olid säärast värvi nagu valge lina, millest mitme pesukorra järel ei õnnestunud ikkagi verd välja saada.

Gaasipliidil hakkas kann vilisema. Erin otsis pajalappi. Tavapärases konksus seda ei leidunud. Millegipärast kadusid esemed alati siis, kui neid kõige enam tarvis. “Kohvi?”

“Ära küll ei põlga.” Kõrvaaparaatidega mees tõusis ise ning haaras pliidilt kannu.

Erin hakkas juba hüüatama, ent politseinik ei teinud metallist käepidet puudutades teist nägugi, ehkki see pidanuks kõrvetama. Mees valas täis kolm tassi, ehkki Erin oli üsna veendunud, et ei olnud neid veel kapist välja võtnud. Kõrvaseadmete huilgamine täitis toa. Mees kehitas õlgu. “Vihmaga ei kuule.”

Erin istus pisikese laua taha politseinike vastu. Lause lõigati suust veel enne, kui esimesed sõnad jõudsid kõlada.

“On see su isa?” küsis kohvi valanud mees ja osutas seinal raamitud pildile.

Erin noogutas, keha korraga loid ja õlgel väsimus nagu ei oleks ta öösel silmagi kinni saanud. Pähe mahtusid vaid kõik need mõtted, mida ei õnnestunud õigel ajal öelda. Nüüd sai neid lausuda vaid külma öötaeva alla. “Ta…” alustas Erin. “Ta liikus kahe kuu eest edasi.”

“Kuna ta tagasi tuleb?”

“Ma ei usu, et ta seda mõtles,” ütles mehe kaaslane.

“Aa. Tunnen kaasa.”

Kaastunnet ei täheldanud Erin kummagi häälest. Nad võisid küll olla politseinikud, kuid täitsid Erini kõhedusega, ning mitte vaid välimuse tõttu. Tal oli säärane tunne kui vaid siis, mil tallaalune sügeles aga saapad olid jalas.

“Kus on mu kombed?” Sõrmed olid ikka kõril, ent mehe ilme tõmbus kohvi rüübates pisut rahulikumaks. Ta osutas endale, seejärel kaaslasele. “Detektiiv Anail. See on Bodhar. Teie?”

“Erin MacKenna. Ma ei ole kindel, et suudan kellegi püüdmises kasulik olla.”

“Isegi väikseim üksikasi võib olla määratlematu kaaluga,” ütles Anail. Ta haarast põuest märkmiku, lehed kortsus ja pastakas spiraalköidikus, ning hakkas kirjutama. “Niiviisi?”

Erin haaras märkmiku. Käekiri oli peaaegu tabamatult viltune ning tähtede mõistmiseks pidi ta märkmiku nina alla tooma. Eireann Mac Cionaoith, oli mees kritseldanud. “Võib ka nii.”

Iga sõõmu kohviga muljus Anail järgneval lausel üha vähem kõri. “Vahel läheb valesti. Aga. See kurjategija.”

“Mis ta varastas?” küsis Erin. Kass turtsus laua all ning surus end kõvemini vastu ta jalga.

Bodhari pilk tõmbus süngeks. “Sõnu.”

Erin oli parasjagu tassist rüübanud ning kõrvetas jõnksatades terve suu ära. Ta köhatas ja pühkis kampsuni varrukaga huuli. “Nagu raamatu?”

Anail nõjatus ette. “Sõnu. Vaata, Eireann, kui sõnad lähevad lendu, on need teel seni, kuni kohale jõuavad. Aga meie varas haaras need endaga kaasa. Ja meie ei saa valedele inimestele läkitatud sõnu niisama jätta. Need tuleb üles leida. Varem ei saa me lahkuda.”

Sõnu… Erini mõte liikus eelmise öö juurde. Surev taat oli samuti neist rääkinud. Nendest, mis välja ütlemata ning nendest, mis kohale toimetada. Kuidas aga sai keegi sõnu varastada? Neid ei saanud ju niisama poeletilt noppida ning põue torgata. Ta avas juba suu, ent ohkas siis. Tegelikult polnud tal ju suurt öelda. Oleks ta maininud, et arvas end kedagi nägevat, aga järgmisel hetkel olid alles vaid prügikotid, oleks ta luku taha pandud. Sellest loost tuli tal endal pilt kokku panna. “Kes ta on?” küsis ta lihtsalt uurimise pärast.

Doran O’Broin, ütlesid nad varga nimeks. Teiselt poolt merd tulnud rändur, keda neil ei olnud õnnestunud aastate jooksul kinni püüda. Anail ulatas Erinile polaroidfoto.

See oli täiesti must. Sama hästi oleks võinud pimedast keldrist lahendust otsida. Erin tõstis silmad, ent politseinike ilme oli sünktõsine. Ta neelatas. Sel hommikuvestlusel oli juhtunud liialt palju seletamatut. Ta kehitas õlgu ja ulatas pildi tagasi. “Ei saa öelda, et tunneksin siit ära.”

Anail toppis foto tagasi pintsakutaskusse ning tõusis. “Noh, kui juhtumisi näete, andke teada.”

“Muidugi.”

Enne lahkumist osutas detektiiv lahtisele kohvrile. “Lähete kuhugi?”

Erin kohmetus. Pisut aega sõnu otsinud, noogutas ta. “Kolin teise linna.”

Anail avas ukse ning lasi kaaslasel ees lahkuda. “Töö kaotamine võib olla raske. Surnud pereliikmeta linn ängistav.” Ta naeratas, suukaar võigas ning silmad vilavad. “Head päeva.”

Erin lükkas keti riivi ning keeras ka luku ette, õlad ukse surumisest kanged. Alles siis, kui teise kohvitassi viimased tilgad põhja kuivasid, mõistis ta, et ei olnud vallandamist maininud.

***

Päike ei tulnudki välja. Erin kõndis kesklinnas, pea kohal mornid pilved, jalge all vihmaveest libe asfalt. Ta ei olnud veel pärastlõunaks piletit ostnud. Siin oli kõik liialt hall. Ehk ei tulnud see lahkumisel kaasa.

Majade kõrval jooksis kõrgendatud raudtee, mille rohmakad terastalad olid kaetud grafitiga. Enamik tähiseid olid jäänud poolikuks, justkui oleks seaduserikkujad teolt tabatud ning lõpetamata minema tormanud, või hoopis mõtted katkenud ning üritused hüljanud. Sillal kolises mööda maapõuest vabadusse pääsenud rong, mis kadus mõne hetke pärast silmist.

Viimased ripakile jäänud sõlmed oli vaja kinni siduda. Lahkuda ei saanud teisiti. Erini jalad jäid ühe kohviku juures seisma. Ukse ees puhkas pisike volditav tahvel, kiri mõlemal pool. Ent tuul oli selle paigalt lükanud ja rõske ilm valge kriidi hägustanud. Seinast eendus arhailine kell, ladina numbritega ja sekundiseierita. See näitas…

Erin hõõrus silmi. Keskpäev oli märkamatult möödunud. Ta ei olnud ju nii pikalt ringi kõndinud, mõtles ta.

“Hõõru palju tahad, teisipidi ei hakka ta ikkagi käima.”

Erin vaatas kõrvale.

Üks meesterahvas nõjatus märjale majaseinale, krae põskede ette tõmmatud, peopesad tulemasina ümber koopaks keeratud. Leek paljastas hetkeks varjudest näo, misjärel jäi alles vaid söena hõõguv sigaretiots.

Erin köhatas. “Vahel käib liiga kiiresti.”

“Hah.” Mees toppis välgumihkli taskusse. “Tee vajalik õigel ajal ära.”

Erin avas suu, aga võõras keeras ringi ning kadus tänavanurga taha.

***

Raamatukogu oli suletud. Määrdunud kivihoone keskel nägi läikima löödud uks kohatu välja, nagu hooliks keegi vaid osast, mis kõige enam kasutuses. Elektrikatkestus, märkis silt. Ukse kõrval puhkas tohutu kast pisikese piluga, millest tuli tagastamiseks raamatud läbi lükata. Erin haaras koti, aga ei suutnud sundida ennast lukku avama. Kunagi ei teadnud, millal raamatud kokku korjati. See olnuks veel üks poolik tegevus, mida ei näinud ise täitumas ja mis kriipis hiljem peasopis nagu lause, mida poole vestluse pealt minema kõndinud kaaslane ei kuulnud.

Erin surus huuled kokku. Taevas tõmbus tumedamaks, päev oleks kui õhtusse veerenud. Ent sedasi juba sügis oli. Kõik sulas ühte – hommik, pärastlõuna, öö. Ta sisenes lähimasse poodi. 

***

“Kaart ei lähe läbi,” ütles kassapidaja, hääl noorest ja väsinud näost hoolimata kannatlik.

Erin proovis uuesti. See ei olnud võimalik. Makse lükati jälle tagasi.

“Liiguta,” kõlas järjekorrast. Ätt toetus kassale ning surus suu kokku.

“Kohe,” ütles Erin. Ta toppis kaardi rahakotti ning avas tasku. “Mul… mul on vaid kaart.”

“Otsusta juba,” ütles vanamees. “Proovi uuesti või astu eemale.”

Erin katsetas veel korra. Taas tulutult. Otsus, nõuti tagant. Erin tõstis käed. “Ma ei saa hetkel maksta.”

*** 

Linnale oli laotunud sametine pimedusevaip. Erin avas suu, aga ühtki heli ei väljunud. Äsja oli ju vaevalt pärastlõuna, ning poes oli ta viibinud vaid mõne põgusa minuti. Aeg vormus omasoodu, sulas eristamatuks uduks. Eelmisel ööl ja sel päeval toimunu üritas teda justkui kõnetada. Ta surus suu kriipsuks. Vahel oli ju ainus valik kõik maha jätta. Siis, kui ei teadnud, kuidas tegutseda või edasi liikuda. Või kui rinnus haigutavasse tühimikku mahtus vaid valu. Ent lahkumine tähendas ka surnud vanamehe soovi hülgamist.

Rahvas oli läinud tänavalt kodu kaitsvasse embusse või liikus kõrgete majade varjus. Erin jõudis laia sillani, mille ääres heitis tänavalamp lõigatud valgust. Kõik, mida kahvatukuldne joon kõrgelt ei püüdnud, mattus pimedusse.

Posti kõrvale oli pargitud vana auto. Romu põrin meenutas pigem sureva looma korinat, oli madal ja katkendlik ja rahutu. Avatud kapotist kerkis toss, metallkatte all askeldas tume kogu.

Erini saapanina tabas lahtist kivijuppi. See sibas edasi, justkui oleks oma tahtega, täpselt üle sillaääre ning kukkus peaaegu kuuldamatu sulpsuga jõkke.

Kogu pöördus. Tal oli vaid üks jalg, ning tollepoolne püksisäär oli põlvest all sõlme seotud. Vastaskäsi toetus peenikesele kargule, keha püsis pika ja nõtkena. Ta vaikis ja kõndis auto tagumise ukse juurde. Ent karku ta ei kasutanud. Kuidagi jäi säärane mulje, nagu astuks ta ka teise, kadunud jalaga.

“Tallad juurdusid?” küsis ta, kui oli tagasi mootori kohale kummardunud.

Erin pilgutas silmi ja avastas, et oli tõepoolest paigale surutult võõrast vahtinud. Jalgade tõstmisel oleks ta need kui maast lahti rebinud. “Kas te saate hakkama?”

“Mh?” tegi mees ja tõstis pea. “Ja-jah, sellega pole muret.”

Erin jäi pidama. Ta otsis sõnu, aga pea oli tühi. Kui ta uuesti meest vaatas, märkas ta, et tollel ei olnud kaenla all karku. Seda ei olnud kusagil. Auto ees seisis hoopis pikk toigas, tipus helesinist valgust heitev latern. See sai kollasest helgist jagu ning võõpas kogu silla kahkjaks.

“Kui sa juba seal seisad,” ütles ühejalgne mees ja ajas end taas sirgu, “saad ehk aidata?”

Ta ei tahtnud ju abi, mõtles Erin ja astus lähemale. Masinaid ta parandada ei osanud, aga ehk õnnestus tegutseda täpselt nii, nagu juhendati.

Mees raputas pead ja osutas autole. “Sellega saan ise. Mida teha aga siis, kui kumbki valik ei ole õige?”

“Vabandust?” küsis Erin.

“Üks mu tuttav suri ja minu õlule langes kohustus tema keha eest hoolt kanda. See oli tema tahe ja sureva mehe viimane soov on kõige siiram. Sest tema ei viibi enam siin ilmas nägemaks seda ellu võrsumas. Matmiseks ei ole raha ja ma ei usu, et keegi küsimisel annaks. Võin lasta laiba tuhastada, aga tean, et ta eelistaks hauda ja kivi, ükskõik kas keegi seda iial külastaks või puhastaks.”

Erin püsis pikalt vait. Siis meenus talle ätt eelmisest ööst. Ta mõtles pisut ja sundis hääle kindlaks. “Otsustamatus kammitseb tugevamini, kui murdumatu lukk.”

Mehe naer ehmatas sillaäärelt parve linde minema. “Selles häda ongi. Hingata raske.”

Erin kohmetus. Ei olnud siis mees ta vastas ikkagi õige isik, kellele sureva rauga sõnu edastada? Ta ei näinud sedamoodi, nagu pööraks kaaslasele selga, seega ei olnud mõtet ka teist lauset öelda. Erin lukustas pilgu mehe näole. Vaikuse pidi ta murdma. “Sel juhul tuleks ehk otsus langetada,” ütles ta.

“Milline?”

“Vahest ei olegi see oluline.” Tuul rebis juuksed krunnist lahti ning pani need ümber pea lehvima. Erin kehitas õlgu. “Südamest tulev otsus on aus. Vali üks ja usu sellesse. Pigem anda endast parim, kui jääda hiljem kahetsema.”

Mees mühatas. “Ehk tõesti.”

Kapott langes hääletult kinni. Kaigas oli märkamatult muutunud taas kargukujuliseks, mees haaras selle sõrmede vahele ja istus autosse. Masin mürises ning sõitis sillalt ära.

***

Erin sammus mööda viimast tänavat enne kodu. Piirkond oli pungil odavaid elamuid ja räämas poode. Suvel valitses siin elujõuline rohelus, ent nüüd pidasid vahti vaid raagus puud. Krobelised oksad küünitasid tähitu taeva suunas, kuid ei jõudnud kunagi kohale.

Pisemad erapoed olid hilistunnil suletud. Klaasaknaid looritasid nüüd alla tõmmatud plekk-katted, mille vastu tuul vilises ja mis valjult tärisesid. Hoonete õhušahtid ja tänavalt tõusvad aurutorud saatsid novembriöösse tihedaid tossurünkaid. Aur sisises, justkui hingaks asfaldiga sillutatud linn peale tungiva talve tõttu pisut sügavamini.

Hallis aurus oli siiski kummalisi toone. Ristmikul ootava takso lambid visandasid pilve haiglaselt kollakaks, tagumise kaubiku punane aga märkis, et kusagil lähedal oli äkki toimunud avarii ja keegi vajas abi.

Erin jõudis ühe sissesõiduavani ning vaatas, ega ükski auto sealt välja ei kippunud. Avaus ei tahtnud majade vahele ära mahtuda, seinad pressisid kokku nagu üha kitsenevas kuristikus. Nurgad sulasid varjudesse, ent isegi nii kaugele jõudis üksainus valgusviirg.

Triip langes ühe naisterahva näole. Ta pea oli maas ning säärase nurga all, et pimedusse tungivas valgusvihus paistis vaid üks suur silm ja kulmukaar selle kohal, justkui oleks ta nõustunud nägema vaid poolikut maailma või koguni sinna mitte kuuluma.

Erinit märgates astus ta varjudest välja, ning pimedus langes ta kehalt nagu maha raputatult. Tumedate juuste alt mõõtis noor nägu. Silmad olid aga vanad ja näinud paljut. Need ei sobinud üldse palgega kokku, sillerdasid hoopis nagu sillaalune jõgi.

Toru susistas taas öhe. Hämaras tänavavalguses tantsis aur pilvena ning jättis naisest alles vaid mustja silueti. “On juba homme?” küsis ta. Hääl kajas õõnsalt, justkui viibiksid nad inimtühjas tunnelis.

“Ma ei oska öelda,” ütles Erin. Täna ta järelikult siit linnast minema ei saanud. Vasak käsi kiheles, nimetissõrm tõmbles viivuks. Ta ei teadnud, kas olla kurb või tänulik. Ehk oleks ta pidanud varem lahkuma. Ehk aga üldse siia jääma. “Täna on aeg kuidagi imelikult käinud.”

“Sedasi tiksub ta alati.” Naine vaatas maha ning ta juuksed langesid kõrva tagant näole. Korraga õhkas temast seletamatut kurbust ning ta näis võimatult habras. “Miks sa säärasel kellaajal väljas oled?”

Erin osutas peaga ebamäärases suunas. “Lähen koju. Teie?”

“Mina koju minna ei saa.”

Erin ei pidanud selgitust küsima. See tuli niigi. Hilistundidel oli veider komme tuua kokku võõrad, kes ei kohanud üksteist kunagi uuesti, aga kes leidsid sel jagatud hetkel ühise keele.

“Mul on poeg,” kõlas juuste alt. “Praeguseks on ta juba üsna vana.”

Erin kergitas kulme. Naisterahvas ei näinud säärases eas, nagu tal võinuks olla täisealine laps.

Naine naeratas. “Ma olin väga noor.”

“Miks see teile valu teeb?”

“Ma jätsin ta sündides maha. Panin kirikuukse ette trepile ja põgenesin. Arvasin, et ta saab nõnda parema elu, kui ma suudaks pakkuda. Ent ma eksisin. Ja nüüd ei taha ta minuga tegemist teha. Ei saa ette heita.” Ta tõmbas sallisõlme kinni ja surus käed mantlitaskutesse. “Aga ma ei jõudnud talle isegi öelda, mida tahtsin. Mida pidanuks ütlema juba aastaid tagasi.”

Sõnad leidsid ise Erini. “Selja pööramisel ei kao see, mida soov maha jätta.”

“Mis siis, kui nad tahavad seda? Siin paigas ei saa kedagi millekski sundida. Kõik on nagu rauast oksad, keegi ei paindu. Veri ja valu, valskus ja võõrandus – nendele on siinne linn rajatud. Keegi ei pääse. Ma ei suuda isegi lahkuda. Seisan iga päev rongijaamas aga vagun jääb alati ühe sammu kaugusele. Valida on vaid kättesaamatu ja kahetsuse vahel.”

See lause… Sedakorda leidis Erin, et oli sureva vanamehe sõnad öelnud juba teadmisega, et neist ei piisanud. Õigeid pidi otsima. Ta isa oli samuti edasi liikunud, ent tema oli kõik sõnad endaga kaasa võtnud. Järele ei jäänud midagi ning juurde ei tulnud enam iial. Lahkumist oli kahte sorti. “Kellegi juurest ära kõndida on raske. Aga usu mind, olla see, kes maha jääb, on kordades hullem.”

Naine tõstis silmad. “Arvad nii?”

“Tean nii. Sa ei saa kedagi panna ennast vastu võtma. Aga sa saad öelda kõik, mis südames. Vahel ei olegi rohkemat tarvis.” Erin naeratas ja püüdis kaaslase pilgu. “Sinul on võimalus. Ära raiska seda.”

Naine ajas end sirgu ja vaatas taevasse. Tähed ja kuu olid kaetud, ent ta silmad särasid mõlema eest. “Näib, et pean homset ootama.”

“Homme on käes.”

***

Käänaku taga peitus kodu tiheda udu rüppe, mille tõusmist ei olnud Erin isegi hoomanud. Tänavalatern alistus ööle ning kustus, ent selle ette kogunenud lombis küütles oranž kuma, justkui oleks valgus sinna kinni püütud.

Erin seisatas. “Kõik korras?” küsis ta.

Kaks mantlis kogu, kelle suhtes oleks ta võinud vanduda, et neid seal hetke eest ei olnud, pöördusid. “Eireann,” ütles Anail. Kübar kattis ta lõuani pimedusega, ent siiski võis aimata kõveraid näojooni. “Sa valetasid meile. Teadsid küll, mida otsime.”

“Kuidas te…”

“Öö kannab helisid.”

Politseinikud astusid edasi ning jäid tast mõne sammu kaugusel püsima.

Anail ristas käed. “Aga mõtted kõlavad valjemini. Sinul on neid palju.”

Kaetud kuu andis voli kõigele kaugel all võtta säärast kuju, nagu see ihaldas. Erin kissitas silmi ning vaatas meestest mööda. “Kes te olete?” küsis ta. “Politseinikud küll mitte, ükskõik, mis tunnistus kaasas.”

“Me oleme nagu sina,” ütles Anail. “Teel, aga püsime paigal. Keegi ei saa edasi liikuda, kui sõnad on enne lõppu katkenud.”

Mõistukõne taas, mõtles Erin. Ta pilk laskus munakivisillutisel laiuvale lombile. Vesi hoidis ikka veel kustunud valgust, peegeldas maailma, mis ei olnud praeguseks säärane, nagu algselt. Ja siis ta nägi. Ühe jalaga mees. Valguslõikega naine. Mõlemad olid elus, ja mõlemal oli jäänud pisut tegemata. Hinge suletud sõnad ei lasknud lahti. Elust lahkuv vanamees ei olnud öelnud, et ta pidi tema viimase soovi ütlema just nimelt kellelegi. “Mis te olete?” küsis Erin ning tõstis silmad.

Ta pidi kõigest väest tagasiastumisele vastu panema.

Mõlemad mehed kandsid ikka mantleid, aga kehad nende all ei kuulunud päevavalgusse. Bodharil, kes oli aastasaja eest tunduval hommikul kasutanud kuulmisaparaate, ei olnud üldse kõrvu. Paljas laup oli sile nagu kaljusein, silmade asemel suitsesid kaks koobast. Üheainsa sujuva liigutusega surusid ta sõrmede asemel kaarduvad inetud küünised meelekohale ning käristasid nahka augu. Seejärel vaatas ta kaaslasele otsa. “Mis ta ütles?”

“Tahtis teada, mis me oleme.” Anail ei hoidnud kätt kaelal. Kõri soonis niidiga õmmeldud triip, mis narmendas küljelt nagu oleks see õige pea rebenev riideäär.

Kummagi näost oli võimatu vanust määrata. Nende helevalge nahatoon ei oleks nagu siia ilma kuulunud, ning see tundus võõram kui süngeim must.

“Oled sa iial kuulnud kedagi suremas, kui nad lämbuvad omaenda raskuse all?” küsis Anail. “Valu ja jõuetus haaravad tangide vahele. Ükski valik ei ole siis õige.”

“Oled sa iial kuulnud kedagi suremas, kui neil pole võimalik häält teha?” küsis Bodhar. “See heli on koletislik, nagu nad oleksid liikunud edasi järgmisse maailma enne, kui hing on järele jõudnud. Ükski suund ei ole siis õige.”

Tuhat mõtet sööstis korraga Erini peas. Selgitused näisid varjuhõlma taga ega saanud ometi olla tõesed. Ent öös ei olnud vastuseid selgelt välja joonistavat päikest. “Te…” alustas ta. “Te ei ole inimesed, kellele ma pidin sõnad edasi andma. Te olete need sõnad.”

“Me oleme need, kelleni ta sõnad ei jõudnud.”

Hoolimata Anaili ja Bodhari jubedast välimusest lasus Erini meeltele mõistetamatu selgus. Ta surus hirmu kaugele peasoppi ning tõmbas sügavalt hinge. “Otsustamatus kammitseb tugevamini, kui murdumatu lukk,” ütles ta. “Aga selja pööramisel ei kao see, mida soov maha jätta.”

Anail vangutas pead. “Kasutasid need juba täna ära, andsid valedele inimestele. Seepärast polnudki neil mõju. Sa ei saa öelda erinevatele hingedele sama ja oodata, et nad saaksid edasi liikuda.”

Ehk oli seegi tõsi. Kõik olid erinevad, ning kõik said valuga omal moel hakkama. Erin tundis huulil naeratust. Ehk aga luges vaid mõte, ja et see tuli südamest. Õigeid sõnu pidi otsima, oli vanamees öelnud. Mitte ettemääratud sõnu. Ausaid. “Keegi ei jõua teisele poole samal kujul, millega eelmisest lahkume,” ütles ta. “Teid ei ole unustatud. Ma annan teile kadunud laused tagasi ja saate minna läbi selle raske punase kardina.”

Anail ägises, ning lahtine niidiots ta kõril laperdas nagu õhkõrn tuulelipp.

Bodhari auk peas tõmbus kokku, otsekui ei sooviks ta enam kuulata.

“Kui kahtlus nöörib, tuleb köis läbi lõigata,” ütles Erin Anailile. “Enne otsust tuleb hingata.” Ta viis pilgu Bodharile. “Maha jäänud hinge tuleb järele oodata. Ümber pöörata ja sellele vastu astuda.”

Rohkem ei olnudki öelda. Erin keeras ringi ning kõndis kodu poole. Seljataga loitis tänavalatern, ja kui ta korra üle õla vaatas, olid kaks kogu öhe kadunud. Pilved avanesid pisut. Üksainus täht säras heledalt, kaugel nagu peaaegu lahkunud mõte, mis andis endast vahel märku lootuses, et saab kunagi lahenduse.

Minevik ei pidanud halvama. See ei pidanud kinni hoidma ja meelt ainult vaevaga täitma. Siin linnas olid Erinil alles rõhuvad mälestused ja kaotus. Isa oli läinud ning niisamuti ka siht. Ent siin oli ka võimalusi. Homne ei jäänud pilvede taha. Ehk tõi see isegi päikese. Ehk ei pidanud ta lahkuma.

Erin tõmbas tuules lehvivad juuksed kinni. “Sa ei pea muretsema,” ütles ta külma taeva poole. “Ma saan hakkama.”

Korteriuks ei olnud kunagi varem nii kerge tundunud.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0276)