12250022 989812414422675 3234038757522745546 n

Triin palus, et ma ütleksin midagi oktoobrikuise erinumbri Kreator juttude kohta.

Muidugi, miks ka mitte. Eestis on ulmeinimesi vähe ja viimane, mida vajame, on omavahel lollakaid liivakastisõdu pidada; lõpuks ajame ühte asja – mida muidugi võib laiemas plaanis näha ka steroidide ja elektrišokinuia abil vana, räbaldunud tiibade ja õllekõhuga Pegasuse lenduajamisena. Minu sügavam elukreedo ei puutu asjasse, kuid üht praktilist tulemit võib kirjeldada ka nii, et vähemalt üks inimene päevas tuleb välja vihastada. Olles nüüd, ülepoolesajandilisena, vähemalt paar sajandit graafikust ees, võiks ju lubada endale leebumist ja mõelda karmale... Või? Äh, igav!

Ja siiralt – ma lihtsalt ei viitsi kirjutada kokku õlalepatsutavat jura, mis tundub olema – mitte ainult ulmes, vaid eesti kirjanduses üldisemalt läbi kõigi aegade – selline peamine „kriitika” vorm. Paraku pole see ju rohkemat, kui palatitäis keisreid ja jumalaid üksteist kummardamas ja medaleid jagamas.

Ärge otsige tagamõtet ja allhoovusi sealt, kus neid ei ole! Ärge üritage mõelda, keda ma vihkan, armastan, kadestan või... talun. Ma ei diskrimineeri – ma ütlen, mida mõtlen. Ent püüdke samas ka mõista, et pingutan ainult, et olla võimalikult objektiivne.

Hindamisskaala, mida kasutan, on tugevalt logaritmiline. Kui hinnet pole mainitud, on see null. Ehk, ütleme, kümnepunktiskaalas viis ja vähem. „Hm” on vahepealne ja „loetav” on ülemine ots.

Lõplikkuse apoteoos. Reidar Andreson

On tööd tehtud. Võib-olla on kõigist Kreatori lugudest just selles kõige rohkem seda väga teistsugust maailma. Aga, kallid autorid, ärge kirjutage kogu aeg, lugege ka midagi! Neid lugusid, kus kosmoses tegutsevad suured mõtlevad pilved, mis siis kas taipavad või ei taipa, mis on orgaaniline elu vedela vee temperatuuri planeetidel, ja tahavad või ei taha seda millekski pidada või sellega suhelda – neid lugusid on nagu kirjuid koeri. Usun, et olen seda ideed kohanud vähemalt kahekümnes loos. Isegi eesti keeles peaks neid olema õige mitu, alates Fred Hoyle’i Mustast pilvest; seda ideed on ruunanud kõik vähegi aega vastu pidanud SF-seriaalid, alates Star Trekist. See jutt ei lisa midagi uut.

Ja aidaku meid jumal. Veiko Belials

Kõigepealt, Veiko kahtlemata oskab kirjutada. Pannakse üles mingi Külma sõja ajastu ekstrapolarisatsioon, natuke vürtsitatud sõnadega nagu „nano”, ja läheb lahti. Mitte et vihje venelastele iseenesest halb oleks. Eks ma ise olen end ka tabanud sellelt, et kirjutan 60-ndate ulmet. No sealt me pärit oleme, sellega koos kasvasime – sa oled pärit oma lapsepõlvest nagu mingilt maalt (Antoine de Saint-Exupery). Lao She Kassilinna saatuses (1932) jõudsid Marsile järgmiseks prantslased, eks ole – huvitav, kas vana-kreeka ulmes oleksid jõudnud kartaagolased või egiptlased?

Tegelikult on nii lühikeses jutus päris hästi välja joonistatud, kuidas teatud tasemel tsivilisatsioon võib avastada midagi veel määratult suuremat. See jutt küll ei hiilga millegi maailma muutvaga, aga see on loetav.

Loodus, kas teate... Peeter Helme

Kui mul oleks kohustust juttude sisu kajastada, jääksin hätta, sest see lugu on üles ehitatud puändile. Ma tean, et Peeter on ajakirjanik – ja ma mõtlen, et päris ajakirjanik; mitte segi ajada Delfi debiilikutega. Ta saab ka romaani kirjutamisega hakkama. Aga ulme tuleb välja... natuke abitu.

Ma justkui loeksin nõuka-aja pseudorealistlikku olukirjeldust, kuidas traktorist Igor patsutab uut kombaini ja räägib kirgiis X-ile, mitu tonni suudavad eesrindlikud tehased seda toota, ja siis, ronides kunstnahast lõhnavasse (detailid!) mugavasse kabiini, seletab sama hooga kalmõkk Y-le, miks sotsialistlik kombain kapitalistlikust üle on...

Internetis on ulmefilmide-raamatute põhjal koostatud liste tsivilisatsioonidest, kes on liiga lollid, et eksisteerida. Vähemalt veerandil juhtudest on seal – inimkond. Kui see lugu oleks olnud selgelt humoreskina üles ehitatud (nagu omal ajal Erki Kõlu „Õnn kaalule, vana!”), oleksin „hm” teinud. Aga kui jutt on ainult sellest, kuidas inimkond eelmainitud listi täiendaks...

... siis saabub ka õpetaja. Joel Jans

Hm... Nojah. Loomulikult kirjutab autor määratult paremini, kui, ütleme, mainitud keskmine Delfi debiilik. Ma saan suurepäraselt aru, miks mõnedele sellised lood meeldivad – neis on mingit omalaadset muhedust ja teatud helget koolipoisilikku hoogu; Agu Sihvka arvutitega kosmoses. Antud juhul „Saturnuse laste” seksikuseta lühiversioon.

Natuke meenutavad sellised lood mulle aegu, kui keskkooli ajal sai paari sõbraga kahasse umbes sarnaseid kirjutatud. (Neist „Kõiksuse hääl” sai lõpuks jutuks vormistatud, ülejäänuid ei ole pidanud vaeva vääriliseks.) Osaliselt just sellepärast suhtun neisse väga halvasti.

Võimalik, et ma olen selliste kohta kunagi liiga teravalt haugatanud, ent kõige positiivsemalt väljenduda püüdes – ma näen raisatud potentsiaali. Kõik on nagu olemas, kirjutamisoskus, taust... isegi lõpp on olemas... aga väga ootaks otsust, et kas lugu läheb Adamsi või Pratchetti stiilis või taotletakse usutavust ja lugejale kordaminekut.

Põrmuks pead sa saama. Rosanna Padus

Tähendab, on kirjandus. Ja siis on tekst. On tekste, mis ei järgi loo shakespeare’i-likku ülesehitust ja on sellest hoolimata kirjandus, ja on lugusid, mis seda formaalselt järgivad, ent pole. Kahtlemata on autoreid, nagu Jack Kerouac juba umbes 70 aastat tagasi, kes suutsid midagi öelda väljaspool kaanoneid, niimoodi tegelikult öeldut võimendades. Aga siin me räägime sisu-vormi uuest, geniaalsest sünteesist. Ja ühest autorist 70 aastat tagasi...

Ma võtsin vaevaks uurida, mida Rosanna veel on teinud. Ahah.

Kuule, ausalt jäta see stiil! Justkui oleks haridust ja justkui oleks isegi mõttetegevust aimata, aga pole vaja lugejat tappa! No keegi kurat ei hakka end sellisest sõgedast sõnasalatist läbi närima! Usu mind, kellelegi ei lähe peale loimurite seedimise ja paljunemise ükskõik kui ulmeline esitus.

Kõik puud ei ole ühesugused. Helju Rebane

Nojah... Isegi autorinime vaatamata on selge, et lugu võtab kohalt ja läheb. (Eelmise loo autorile – loe! õpi! tõsiselt – nii tuleb lugusid kirjutada!) Seda on hea lugeda. Ulme seisukohast muidugi paras mõttetus – ehk selliseid düstoopiaid on mägede kaupa ja minu jaoks jääb sügavalt arusaamatuks, kuidas üldse saab tekkida ja püsida maailmakorraldus, kus välimuselt ideaalsed inimesed imiteerivad pereelu igal õhtul uutes kombinatsioonides.

Ent jutt on hästi teostatud, omamoodi inimlik ja kordaminev. Ütleme – hämarulme. Loetav.

Võõra mehe kingad. Ilmar Särg

Ka sellest jutust kumab läbi, et autor ei kirjuta mitte esimest teksti. Ja mitmeski mõttes on hea, et see on otse Helju Rebase loo järel – niipalju formaalset sarnasust ja... miks ma seda lugema peaksin? Noh, on kingad, mis kandjat mõjutavad – ja kes ei oleks selliseidki lugusid n+1 tükki lugenud? Ehk kõik jutu komponendid on olemas, on ka natuke tondijutulik nüanss, ent tulemuseks on selline penskariromantiline hämarulme, milles vähimagi väärtuse leidmisel jäin hätta.

Tuli on igavene. Manfred Kalmsten

Mõnikord ma ei saa inimestest aru. Et ühelt poolt tuli autorilt just välja igati mõnus jutukogu, kus praktiliselt kõik paigas ja üsna vinge ja ulmeline...

Ja siis sihuke... No ma ei tea, läbisegi mingi seletamatu maagia, peaaegu maailma loomisjõud, siis näpuotsaga intellektilati alt läbi jooksvat dialoogi, mis midagi ei selgita ega kuhugi ei vii, siis mingeid sümboleid üksteise otsa, natuke nimesid, mis justkui peaksid vihjama mingitele üldtuntud fantaasia-(müüdi-)kujunditele...

Ühesõnaga, märatsev soga.

Tuhande tee ristil. Jan Kaus

... ja kui sa arvad, et enam hullemaks minna ei saa, tuleb see jutt.

L-Gluon. Meelis Kraft

Kunagi, aguaegkonnas, kui Reaktorini jäi veel eoone ja eoone, avaldas Algernonis oma lugusid punt autoreid, kellest mõni hiljem ka Reaktorisse on kirjutanud. Neid iseloomustas teatud omapärane entusiasm, mis aga tundus parasjagu pateetiline, sest näis kaasas käivat õppimisvõime puudumisega – ka nende 10-15 aastat hiljem Reaktoris ilmunud jutud olid sama abitud ja neitsilikult kirjandusliku väärtuseta. Ma isegi kuugeldasin, sest nimigi tekitas millegipärast assotsiatsioone...

Ehk selle loo kandev idee polegi nii paha. On isegi üsna teravmeelne ja kuigi liigagi usutamatu, siis teises skaalas paraja võllahuumoriga ja sümpaatselt ropp. Aga see loomoodi kest seal ümber, jah...

Noh, loodame, et see autor siiski ei ole eelpoolmainitute pundist ja tal hakkab välja tulema.

Ene, see hinnang! Mairi Laurik

Hm – jälle sarnane etteheide kui Manfredile. Esimene reaktsioon oli: täielik ina. No, kurat, Mairi, miks? Sa oskad tunduvalt, mõõtmatult paremini!

Jah, sellel jutul on mõte – teadvusliku olendi kasvatamine spetsiaalseks otstarbeks ja mida ta ise sellest isiksuse kujunedes arvab. On meeleolu, on point, on areng – kõik on. Aga... Kuidagi nagu lugu kokku ei tule.

Ettekuulutus. Tia Navi

Jah – hmm... Pigem loetav. Tegelikult muinasjutu ümberjutustus ja tegelikult üldse mitte originaalne (Karen Orlau kirjutas omal ajal selliseid päris toredaid).

Aga selle sai takerdumata ühe hooga läbi lugeda ja idee oli õige pikkusega välja mängitud. (Kuigi mina oleksin vist kirjutanud ühe lause juurde – midagi sellist, et printsess kuulis selja taga ehmunud krooksatust ja kui ta vaatas, nägi ta ainult kurge üle laugaste kaugemale lauglemas...)

Kreeka pähkel. Imre Siil

Abitu tondijutt.

Tulnukate vaktsiin. Imre Siil

Hm, see on jälle üks üsna eestipärane, vähemalt eesti-ulme-pärane lugu. Et ajakohasel teemal (epideemia) ja sellised õnne-kolmteist joodikuderivaat-tegelased ja opakas tulnukas ja üldse ei ole tõsiseltvõetav. Samas selles tekstis on midagi... elusat. Midagi... mis ei lase sellesse halvasti suhtuda. Nii et vahelduseks päris mõnus.

Puruks ja pool ringi tagasi. Heinrich Weinberg

Lühiromaan. Loetav – see autor üldiselt on.

Aga, jumala eest, ma juba tean, mis seal juhtub! Ma tunnen seda kuradi maailma juba peaaegu sama hästi kui Tartut! Nii et, Heinrich, jäta, enne kui sa end rikkis grammofonina kordama hakkad! Tee sellesse universumisse vähemalt paari- kui mitte kümneaastane paus.


Kokkuvõtteks

Ah, et see oli siis Kreator...

Teate, ma kardan tõsiselt, et kui jumal asjale nii oleks lähenenud, oleks maailm senini loomata või kusagil seal esimeste alfa-testide tasemel, sest miski ei tööta. Ja ei saagi töötada, sest pole ei lähteülesannet ega visiooni ega strateegiat ega justkui viitsimistki.

Mulle tegelikult meeldib see mõte – teha temaatilisi eriväljaandeid. Nagu ma aru saan, pani selle kokku Veiko ja noh, tubli töö. Eks ma lugesin läbi ka kunagised Erektori-numbrid (aga see ei ole hetkel teema). Ütleme niimoodi, et olen ikka ca 20 a teinud lisaks muule ka toimetajatööd ja eks ma nõustusin Kreatorit arvustama ka natuke selle mõttega, et võib-olla oli mu aju umbes seisus nagu sopajoodiku maks teisel kainusenädalal – et mis nüüd, koormust ei ole...? et kuidagi nagu paneb muretsema, et ilma trennita läheb veel laisaks kätte...

Aga päriselt ka – vähemalt pooltes juttudes polnud mitte midagi uut ega põhjapanevat, midagigi, mis isegi väga laiades piirides kreatsiooni alla võiks minna. Sorri, aga – tagantpoolt peale hakates – loen siia Heinrichi, Imre, Tia, Ilmari ja Helju omad (st mõnda neist oli mõnus lugeda, aga jutt on siin maailmaloomise dimensioonist). Tegelikult ei olegi midagi rääkida ka märatsevast sogast, ehk Jani, Manfredi ja Rosanna tekstikogustest.

Mairi „Ene, see hinnang!” andis lootust. Autor teab, mis on ulme, ja on ilmselt vähemalt midagigi lugenud ja enda jaoks selgeks mõelnud. See tekst on vähemalt loogiline ja laseb aimata, et maailm koos oma probleemidega on olemas.

Kreatsiooni skaalal on Krafti lugu päris tõsine tegija.

JJ „... siis saabus õpetaja”... noh, jah, virisesin juba eespool. On välja joonistatud üks selline „iseenesest miks ka mitte” võimalus... aga loos seal ümber on vähe kas sügavust või killutsemist (st üht või teist).

Peetri loo narratiiv on õige ja kohane, aga täpselt samal teemal kirjutas Karel Čapek R.U.R.-i üsna täpselt sajand tagasi.

Veiko on asja ette võtnud ja korralikult teostanud.

Reidar on igas mõttes õiges mõõtkavas asja ette võtnud, aga kahjuks pole tulemus originaalne.

Järelsõnaks

Jumala eest, jätkake (nii Reaktor kui autorid)! Sellised temaatilised kogud on hea mõte! Jah, maailmaloomine oli leebe ja „kogupere” – nagu vanas laulus, mis iseloomustab vast eestlast paremini kui piiblijagu teksti: „Tahaks lennata, aga mitte eriti kõrgelt...”

Jah, noh, kes oskab kirjutada, oskab, kohe näha... Mis aga ei tähenda, et teistel ei võiks kunagi välja tulla. Ei saa olla kirjanik, arvestamata ja ignoreerimata tõika, et kõigile sa niikuinii ei meeldi. Näiteks mulle. Mõnele ikka meeldid.

Ja järgmine kord läheb paremini!

 

 

 

 

 

 

 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0895)