Ühelt poolt oli väga hea meel käte vahel hoida ja lugeda Kalmsteni jutukogu „Raske vihm”. Teiselt poolt – no oli siis niimoodi vaja? Poolt argument on see, et iga autori jaoks saabub kord päev, mil tuleb raamat välja anda. Liiga kaua venitada ei saa, ja oi kuidas päris oma raamatu ilmumine tõstab enesehinnangut. Kohe niimoodi, et tahaks veel ja veel ja veel kirjutada. Uhke ja väärikas tunne ju...

Vastuargumendiks – kui poole raamatust moodustavad toored ja läbiseedimata, -kirjutamata lood, ei ole see kasuks ei autorile ega ka mitte kirjastusele. Kui tõesti on nii, et autoril, kelleks siinkohal Mannu (Manfred Kalmsten), on häid ja väga häid lugusid, siis tuleks just neist kogumik kokku panna. Vahet pole, et nii saab õhem. Mis sest. Kui kogu sisaldab vaid häid lugusid, siis niimoodi jääbki raamat meelde. Esimene on ju see, millega hakatakse igat järgnevat võrdlema. Kui ees on nii suurepärane esikkogumik, siis teine võib olla tsipa nõrgem. See andestatakse. Sest on meeles, et Kalmsten on lihtsalt suurepärane kirjanik. Ei enam, ei vähem. Praegu seda efekti enam ei saa. Ja sellest on kurb.

Mitte ükski autor ilmselt ei taha, et teda kõrvutataks kellegiga. Siiski, ja väga positiivses võtmes teen ma seda. Toetudes just neile väga headele lugudele. Mannu häid lugusid lugedes tuli miskipärast meelde nimi Kristjan Sander. Miks? Sest tema on nii pagana hea lühilugude jutustaja Eesti ulmeskeenel, et pole eriti neid, keda kõrvale asetada. Indrek Hargla jätan meelega võrdlusest välja, sest tema on kuidagi ületanud selle n-ö tavataseme. Hõljub kuskil kõrgustes, kuhu ka Kalmsten on teel. Teised head autorid on pigem suuremate-mastaapsemate vormide sepistajad. Loe: need tulevad neil pisut paremini välja kui lühemad ja kontsentreeritumad lood.

Manfred Kalmsteni raamatu pärlitena toon välja needsamad, ehk enim tähelepanu pälvinud lood: nimilugu «Raske vihm», «Lumemarjaveri», «Kuuekandjad» ja «Põgeneda rottidelinnast». Hea mulje jättis ka vampiirilugu ja mõningaste mööndustega ka viimane lugu – «Murtud süda». Teised lood, noh. Need olid täpselt sellised, et lugesin läbi ja unustasin.

Kui vaatan sisukorda, siis midagi nagu meenub, aga mitte nii hästi kui tahaks. Tuleb tunnistada, et need kaks valitsusaja lugu raamatu keskel on täpselt need, mis ei peaks seal olema. Niisamuti pole nii tugevate lugude nagu eelpoolmainitud kõrval kohta loheisanda lool ja ehk ka detektiivilool. Ja mitte ka «Tundmatul surmal”. Kui nüüd kõik need nõrgemad lood välja selekteerida, saaks korraliku paksusega ülitugeva kogumiku. Miks seda ei tehtud, jääb kirjastaja südametunnistusele. Mingis mõttes tehti autorile karuteene. Väga hea sulega autorist sai ühtäkki harju keskmine. Tavaline autor. Ometigi on Manfred Kalmsteni kirjanikuminas peidus geniaalne lugudelooja, kes valdab sõna. Need kaks omadust on muuseas kuidagi lahkusseisvad Eesti autorite puhul. Või siis ulmeskeenel. On autoreid, kel on suurepäraseid ideid ja suht keskmine jutustamisanne, on ülihea sulega kirjanikke, kel aga napib ideid. Jah, on erandeid, aga neid on vähe. Ja Kalmsten on üks neist.

Niisiis, loodetavasti koosneb järgmine kogumik ainult väga headest lugudest. Eksju, Mannu?

 


Manfred Kalmsten

Raske Vihm

Fantaasia

2020

320 lk

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.9756)