Indrek Rüütel

Ootasin Kreatorit pikisilmi. Ikkagi välja hõigatud, et andke loovusel minna, hullud ideed ja piiritu fantaasia ja mis kõik veel. Ülesköetud lootuste otsast maanduda hämarulme radadele ja selliste tekstide otsa, mis meenutavad kas sihilikult või juhuslikult vaba teadvuse voo jäädvustust või on ohtlikult lähedal sellele, et paneksin neile külge tolle vastiku sildi „diiplev soga“, oli ausalt öeldes natuke frustreeriv. Teisalt – ongi ju ikkagi hea kui ei tule päriselt täpselt seda, mida ootasid; et noh, mingi avastamise rõõm nagu jääb.

Sellest ei saa nüüd teha järeldust, justkui oleks Kreator mu jaoks lugejana pettumus. Kindlasti võib mitmegi jutu kohta öelda, et need on vägagi teistsugused. Teistsugused sellest, mida olen harjunud Reaktori veergudelt leidma, teistsugused sellest, mis oleks minu isiklik esmane lugemiseelistus. Mõni oli lihtsam lugeda, teine raskem. Mõni pani üksnes sügavalt ohkama või õlgu kehitama, mõni oli naudinguga loetav. Eks nii ongi normaalne.

 

Reidar Andreson – Lõplikkuse apoteoos

Mu meelest on see ühe „tööõnnetuse“ asjaolude ilukirjanduslik kirjeldus. Kohtumine võõraga, aga läbi selle võõra pilgu muutub see veelgi võõrikumaks. Päikesesüsteemi on sisenenud mingit sorti kollektiivne intelligente eluvorm, mis esineb gaasi tarbiva pilvena. Ja millegipärast tundub mulle, et resultaat pole ühegi osapoole jaoks päris see, mida võiks oodata. Ridade tagant kumab äärmiselt sünge pilt. Samas võib ka näiteks inimese ja sipelgate kohtumine lõppeda sama traumaatiliselt nii inimeste kui sipelgate jaoks.

Aga mõtteharjutusena võiks kujutleda, kuidas sipelgas selle üles kirjutaks.

 

Veiko Belials – Ja aidaku meid jumal

Jätkuks Joel Jansi „Langtoni maailmale“. Kes need langtoniidid ikkagi on? Mida nad seal teevad? Kuidas paljunevad, mismoodi suhtlevad? Mis asju nad seal planeedil toimetavad. Ja noh – puänt on kah olemas. Täpselt nii vägev kui vaid lugeja vaevub (või suudab) ette kujutada.

Autor on valinud sihilikult sellise kaudse jutustamisviisi, et sündmuste käiku edastatakse intervjuude, salvestuste ja tegelaste personaalsete päevikute katkete kaudu. Lugu tormab peaaegu pimesi edasi ja lugejal peab olema ilmselgelt metsik fantaasialend, et sellest fragmentide lasust tekkiks toimiv tervik. Ehk siis paras pähkel pureda.

Mind haakis see siiski kaasa ja kuna Joeli jutust oli ka natuke üht-teist ikkagi meeles, siis polnud raske ree peal püsida. Ja no see lõpp... Lõdva randmega visatakse lugejale korraliku mastaabiga idee ning siis keeratakse veel mõnuga paar vinti peale.

 

Joel Jans – …siis saabub ka õpetaja

Kunagi ammu elanud inimese teadvuse baasilt disainitud  robotid, tiksuvad oma kaevanduses ja „paljunevad“ seal, moodustades sülemeid. Aeg-ajalt toimub pereheitmisi ja uute sülemite asutamisi. Aega on tänapäevast läinud juba rohkem kui 2000 aastat. Vilksamisi käivad läbi ka tulnukad. Ühed robotid, keda tähistatakse kui Janet 3.55 ja Janet 3.644 algatavad pereheitmise ja sattuvad oma skeemitamise tulemina kosmoselaevale, kus  peavad krüounest üles sulatatud inimese eest hoolitsema.

Dialoogirohke ja kiiresti areneva sündmustikuga lugu, kus on ulmelist butafooriat jalaga segada. Tunnetuslikult natuke selline retro. Palju rasket rauda. Samas on sisse toodud roboteid ja värki, tehisintellektid ja puha. Mis muidugi häirib, on see, et hästi palju räägitakse konkreetsetest numbritest – mitte et meil on siin siga-võimas laser pardal, vaid ikka et 30-megavatine „pill“ on. Ja siis on vaenlastel sajavatised jne. Sellisel puhul on lihtne orki lennata – näpuvead ei pruugi enam autorile ega toimetajale silma hakata. Näiteks on sajavatist laserit reklaamitud kui 30 megavatisest võimsamat…

Minul personaalselt on ka raske lugeda teksti, kus tegelased on tähistatud numbritega (või kui laiast ilmast paralleeli otsida – ametinimetustega; a’la Keemik, Bioloog vmt). Mul ei tekki nendega inimlikku sidet. Põnevaid nüansse (mida kannataks soovi korral edasi arendada) on aga teksti juures palju. Üks neist on näiteks kosmoselahingu kirjeldus (viib mõtetega Expanse’i sarja juurde) ja teine on loo lõpplahendus, mida ei hakka siin detailselt lahkama.

 

Rosanna Padus – Põrmuks pead sa saama

No vot ma ei tea... Kuidas sa kirjeldad millegi võõra kontakti selle võõra jaoks omakorda võõraga, nii et see võiks lugeja jaoks saada omaseks, lähedaseks, nauditavaks ja mida kõike veel. Inimene pidi kõigega harjuma. Ka poomisega. Alguses siputab natuke, pärast jätab järele ja seejärel hakkab meeldima. Mina isiklikult ei ole selles faasis, et ma suudaks sellist juttu nautida. See on niivõrd võõras, et ma  ei oska ennast selle külge haakida. Sel pole minu jaoks maitset, ma ei saa aru, mida sellega öelda on tahetud. Pole minu rida.

Sõnad, laused, tegevused. Lugu on iseenesest täitsa olemas. Aga... aga...

Ma kujutan ette, et meripura võiks selgitada nahkhiirele, kuidas ämblik ja koolibri üritavad paaritudes nastikut sigitada ja tulemus oleks umbes sama palju ulmejutt.

 

Helju Rebane – Kõik puud ei ole ühesugused

Alguses mulle see jutt ei meeldinud. Siis hakkasin mõtlema „Black mirrori“ mõnigate episoodide ja „Brave new world“ seriaali peale, sest see pealiskaudsel pilgul ilusaks lihvitud maailm, kus kõik oleks justkui täiuslik ja pöörleb üks suur ratas, mis juhunumbrite generaatori toel viib üheks ööks kokku juhuslikud inimesed. Ja kui siis kohtuvad kaks inimest sellest samasuguste inimeste massist, kes mingil põhjusel on natuke teistsugused, muutus selle jutu tunnetus mu jaoks düstoopiliseks ja ütlemata kurvaks. See maailm on lubjatud haudade sarnane – pealispinnalt ilus, kuid sisemuses täis mädanemist ja kõiksugust muud õõva. Kurb. Nii otsatult kurb ja tegelikult hirmus. Paneb hindama meie elu nüansirohkust, ebatäislikkust, etteaimamatust. Paneb hindama elu.

 

Ilmar Särg – Võõra mehe kingad

See on nüüd see koht, kus ma ei suuda enam hoiduda viitamast Veiko avasõnadele peatoimetaja veerus. „…olgu siis maagilist realismi, seda põlatud hämarulmet, sürrealismi jne“… Minus on ikka piisavalt ulmikut, et iga kerge flirt ei kvalifitseeru minu silmis ulmeks. Mis ei tähenda samas, et tegemist ei peaks olema hästi kirjutatud jutuga (romaaniga) ja kõige üleüldisemas tähenduses hea ilukirjandusega. Lihtsalt – sebra ei muutu sellest hobuseks kui sa üht või teist värvi triibud üle maalid ja teda hobuseks nimetama hakkad.

Jutt siis millalgi tulevikus (aga tegelikult võib see ka vabalt olevik või isegi minevik olla, sest ega siin mingit kindlat pidepunkti anta) on keegi vanamees, kes kohtab naist, kes annab talle maagiliseks osutuvad kingad ja siis natuke ühtteist juhtub. Kokkuvõttes ilus, inimlik lookene, kuid mistahes X rahva muinasjuttudes on reeglina ulmet rohkem kui siin.

Ja ma täiesti teadlikult ei hakka siin veerus antud jutu puhul juurdlema loost tõstatuvate eksistentsiaalsete ja filosoofiliste probleemide üle – selleks peab palju tõsisemalt minu juurdlemisnärvi pihta käima :)

 

Manfred Kalmsten – Tuli on igavene

Meh…?

Sügav ohe...

 

Jan Kaus – Tuhande risti tee

Veel sügavam ohe.

 

Meelis Kraft – L-Gluon

Lühike laastuke hingesugulastest. Aga kui selle järgi nüüd lasta oma mõte rändama esoteerika radadele, siis ei – esoteerikat siin pole. On segases soustis teaduslik fantastika. Ja ausaltöelda sihuke paari mõnusa vindiga lugu, kus see hingesugulase värk pakkus mulle muhedat üllatust.

 

Mairi Laurik – Ene, see hinnang!

Miks, oh miks mulle ometi tundub seesinane asi lahitühendatud, võõristusse uppunud alaväärsuskompleksi lahanguraportina…?

Võibolla seepärast, et seda see ongi? Ilusas kirjanduslikus garneeringus, serveerituna ulmejutu nimetuse all.

Täitsa toredasti kurb.

Selleks hetkeks on seda kurvameelsust Kreatori veergudel juba päris omajagu kogunenud. Ei tea – võibolla teeb hall sügis oma töö?

 

Tiia Navi – Ettekuulutus

Alustuseks erinevalt mõnestki teisest Kreatori jutust, on see siin hästi visuaalne. Minul oma lihtsameelsuses on seda mööda rabalaudteed kepsutavat printsessi korraga kuidagi hästi lihtne ette kujutada.

Autor muidugi ütleb ette, et tegemist on muinasjutu dekonstruktsiooniga. Olgu pealegi… Ja võibolla on kulunud võte teha mingis standardloos teistsugune pööre, kuid antud juhul nopib see lugu punktid ära tõdemusega, et mul oli lõbus lugeda.

 

Imre Siil – Kreeka pähkel

Loo pealkiri ütleb, et siin on oma roll kreeka pähklitel. Korjab mees surnuaiast kreeka pähkleid ja hakkab nägema imelikke unenägusid. Järgnevad veidrad sündmused.

Mida ma selle jutu juures kõrgelt hindan: ausust. Selles mõttes, et (näiv)ulmejuttude juures üks odavamaid ja magedamaid lahendusi on lõpetada puändi-laadse asjaga „see kõik oli üksnes uni“. See on (ulme)lugeja petmine. Siin on selgemast selge: see üleloomulikkus ongi unenäos, unenägu on üleloomuliku elemendi lahutamatu koostisosa. Näiteks Riho Välgu jutt „Ainult unenäos“ on samamoodi ausalt, juba pealkirjast alustades üheselt mõistetav – üleloomuliku elemendi juures on loomuliku komponendina unenäod.

Teiseks meeldib mulle selle loo tempo, jutustamisviis ja ka lõpplahendus on selline – muhe. Ja kui meeldivaid asju on rohkem vähem meeldivatest, siis ju tegelikult ongi hea jutt.

 

Imre Siil – Tulnukate vaktsiin

Anekdootlik jutuke eesti maameestest, kes kohtuvad tulnukaga, kääritavad kokku miski veini-laadse toote, mida nimetatakse vaktsiiniks. Kui nüüd kaaluda meeldis-ei-meeldinud-skaalal, siis ega ma päris isikliku meelelahutuse huvides omast vabast ajast selliseid hulgi ei loeks. Aga… tagantjärgi meenutades täitsa muhe jutt.

 

* * *


Kokkuvõtteks siis. Jagan Kreatori jutud kolme gruppi. Konkreetsed, loetavalt kirjutatud, minu jaoks mõistetavad, rohkem või vähem ulmeks kvalifitseeruvad jutud ja siis need, millele omistan samad iseloomustused, kuid mis lõppeks minu jaoks ulmena ei kvalifitseeru. Subjektiivne ilmselgelt. Noh ja siis on mingi ports selliseid, mida ma iseloomustaks sõnadega ’huvitav’ ja ’teistsugune’… Eks kunst ongi kunstis kunsti näha.

Et kui siin mingeid lemmikuid nimetada. Mulle meeldisid: "Lõplikkuse apoteoos", "Ja aidaku meid jumal", „L-Gluon“, „Ettekuulutus“; täitsa hea oli lugeda ka nt "Võõra mehe kingad", "Kõik puud ei ole ühesugused", „Ene, see hinnang!“ ja „Kreeka pähkel“.

Autoritele ikka jätkuvalt aitäh – te olete julged inimesed, kes usaldate oma loomingu näiteks minusugusele :)

 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0767)