Figuro ümber viisteist meest – trallalaa ja pudel viina…

Kui see nüüd tekitab tunde, et mida „#!?¤$@“% ?”, siis oled üsna hästi tabanud emotsiooni, mida suht-koht läbivalt on Joel Jans suutnud minus tekitada oma 2019.a romaanivõistluse teise koha raamatuga „Tondilatern“. Ma ei saa öelda, et ma oleks mingi suurusjärgu Metsavana – nüüd siis väärikalt Joel Jansi nime all avaldama asunud – tekstide ekspert. Siiski on neid Joeli jutte ja Mandiga kahasse avaldatud pikemaid tekste loetud omajagu. Järgmist raamatut kätte võttes on ikka mingi väike ootus (et mitte öelda eelarvamus) olemas. Omas peas olen loonud pildi, eelduse, missugune „sõit“ siit siis nüüd jälle tuleb.

Ma ei saa öelda, et mu ootused oleksid nüüd petetud, või vastupidi, et sain täpselt seda, mida arvasin saavat. Ma kahtlustan, et niivõrd-kuivõrd see on Joeli sooloprojekt (ta ise küll räägib saatesõnas põhjalikult Mandiga koostööst, inspiratsiooniallikatest jne), siis nimelt seetõttu ongi teos küllalt omanäoline. Ja eelpool nimetatud hämming on olnud ikka positiivne!

Sisust – Elva keskkoolipoiss Rajar on küllalt tüüpiline väikelinna noormees. Vanem vend, ema-isa, mitte ülearu rahaliselt heas seisus pere, kusjuures vanem vend elab jätkuvalt vanematekodus, isa sunnib (nõuab) mõlemat noormeest poksimisega tegelema. Koolis läheb nagu läheb, pigem kehvemapoolselt. Rajar on võrdlemisi vaevatud ja koormatud – igal ööl painavad teda õudusunenäod, mille tõttu on ta hommikul kooli minnes sisuliselt staadiumis, mis on ligilähedane kapitaalsele pohmakale, ning tihtipeale leiab ta koolimajas varjulise nurgakese, kus siis oma magamatust leevendada. Asjaolu, et Joel ongi kirjutanud tõupuhta young adult-ulmepõneviku, hakkab selgeks saama, kui lavale astub teine peategelane Siiri – provokatiivselt lühikese seeliku, värvilise paruka ja koolikohustustesse ning üldse normaalsete noorte sotsiaalsesse vastutusse üleoleva nihilismiga suhtuv üheksanda klassi tüdruk. Ei, tegemist pole klassikalise paha tüdrukuga, vaid pigem natuke sotsiaalse puudega nohikutariga, kelle suurimaks kireks elus on anime, mangad jm „Jaapani värk“.

Ja järgmine kohustuslik samm noosrookirjanduse radadel on koolikiusamise sisestamine jutustusse. Küll aga teenib Joel minult plusspunktid selle eest, et ta ei üritagi leida probleemile mingit sotsiaalselt aktsepteeritavat, pedagoogiliselt (ja minu poolest poliitiliselt) korrektset lahendust. Rajar, kes satub juhuslikult peale, kui klassikaaslased ründavad Siirit – ja see stseen on mu meelest tõesti oma alltoonides jõhkra seksuaalrünnaku eelmäng – lahendab probleemi väga lihtsalt, ilma salvorhardinliku elegantsita, konkreetse füüsilise vägivalla doosiga kiusajate aadressil. Jah, te lugesite õigesti: siin loos on vastumürk koolikiusamisele kiusajatele peksa andmine. Jõupositsioonile vastatakse suurema jõuga ja kiusajad saavad, nii et küll. Ja kui esimesest korrast ei piisa, siis olgu tujurikkujana öeldud, et raamatu jooksul nahutab Rajar neid veel korduvalt, kuni päris ulmelise peksuni välja, mille osaliseks saavad ka väikeste krimpsus hingede ja ajudega (mis ilmselgelt ei ole loodud kolmekohalise numbriga IQ mahutamiseks) tüüpide suuremad sugulased. Jah, te loete jätkuvalt õigesti: kui kiusaja võtab sõna stiilis: „mu suur vend tuleb ja annab sulle molli“, siis kokkuvõttes võib suur vend olla õnnelik, et eluga pääseb…

Kas kirjanik Jans propageerib vägivalda? Ma ei nõustu. Kas ma ise leian, et konfliktid tuleks lahendada eeskätt mitte-vägivaldsel teel? Absoluutselt! Paraku pole mina niivõrd tark, et oskaks mingit üldist reeglit luua, kuid tean omast ja oma sõbra kogemusest, et reaalses elus, reaalses koolikoridoris, reaalses klassikollektiivis, siis kui ühtegi õpetajat ega teist täiskasvanut pole silmapiiril, kui KIVA’d jm sellised programmid tõstetakse kõrvale, sest need on ammendunud (mitte, et meil 1990.aastatel selliseid olekski olnud, eksole) – vot seal, selles ilustamata reaalsuses kehtib teinekord rusikaõigus ja pole midagi paremat enda vaimse ja intellektuaalse üleoleku tõendamiseks, pole midagi paremat enesekehtestamiseks mingi alaväärsuskompleksiga pooletoobise jobukaku suhtes, kui korralik paremsirge või vasema käega antud maksahaak või jalahoop sinnasamusessegi. See võib toimida. Võib ka muidugi mitte toimida. Elu ei ole mustvalge garantiikiri A4 paberil, kus kõik näib lihtne. Nagu öeldud – minul pole mingit imevalemit.

Ehk siis – mida mina ei osanud „Tondilaternat“ kätte võttes oodata, oli see lihtne elulisus, ei osanud ma oodata niivõrd palju tegelaste sisekaemust, mõtisklusi ja emotsiooni.

Ei osanud ka oodata, et loo sündmustik ennast niivõrd ebatüüpilise aeglusega lahti kerib. Rajar avastab korraga, et lisaks halbadele unenägudele on ta hakanud öösiti unes mingit kaadervärki ehitama. Keegi luurab teda varjudes. Siis põrkab ta kokku kohaliku joodikuga, kel hüüdnimeks Sorts, ja juhuslikult selgub, et Sortsul on taskus vidin, mis sarnaneb äravahetamiseni ühe komponendiga masinast, mida ta unes näeb ja poolsegasena kodus ehitab. Üliolulise komponendiga. Mõistatus hakkab end edasi ketrama ja enne kui ma arugi saan, olen sattunud koos Rajariga kuhugi paralleelmaailma või teisele planeedile või midagi. Selgub, et toimumas on suuremastaabiline „tulnukate“ sissetung – mitte mingid rohelised mehikesed või limased kaheksajalad-kollid, vaid inimesed sealt paralleelmaalmast, kellel on õige veider ja õõvastav kõrgtehnoloogia, milles seguneb vaimumaailm, nano-, bio- ja geenitehnoloogia, üliarenenud materjaliteadus ja elektroonika ja mis kõik veel.

Joel Jans lahkab ideede tasandil raamatus küsimusi inimeseks olemisest – mis on see, mis teeb meist inimesed? Kui me oleme sisuliselt surematud, kas me oleme siis jätkuvalt inimesed? Kui me oleme juba rohkem masinad, kas me siis oleme ikka veel inimesed? Kui me oleme üliinimesed, kas me siis oleme selle tõttu paremad inimesed? Või hoopis ohtlikumad, mitte-nii-head? Mis siis, kui Jumal pole mingi üleloomulik vaimses sfääris olev „tegelane“? Mis siis, kui ta pole mingi „väljamõeldud sõber“, nagu mõni ütleb? Mis siis, kui Jumal (või jumal?) on mingisugune ülitehnoloogia? Väga õõvastaval, meeleheitest ajendatud viisil loodud ülitehnoloogia, mis on pöördunud oma loojate vastu, aga mitte nende hävitamiseks, vaid – parema termini puudumisel – nende taltsutamiseks, nende eluviisi endale meelepärasemaks, ratsionaalsemaks korraldamisel?

Ja võibolla polegi üllatav, et lõpuks siinsamas, meie kodusel maakamaral, Elva linnakese tänavatel ja majades, hargnevad lahti sündmused, milles on osalisteks kohalikud koolilapsed, tulnukad, lahingurobotid, USA kindralid ja tankid, palju ei jää puudu tuumapommitamisest… Lõbus isiklik leid oli Eesti kaitseminister Arvo Rüütel, minu kadunud isa nimekaim.

Teinekord põrkume probleemiga, et ulmekirjanikud on konstrueerinud mingi sündmustiku, kus Eestis leiab aset mingi globaalses mastaabis oluline asi, kus meie nurgatagusest miniliivakastist saab ootamatult oluline koht. Ja siis virisetakse stiilis, et ei ole usutav, Eesti ei ole ju nii oluline, Eesti pole ju „tegija“... Omal mõnusal moel on „Tondilaternas“ vägagi loogiline, et kogu see globaalselt tähtis värk leiab aset Elva-taolises väikelinnas. Mis võiks olla veel parem koht kõrgtehnoloogilise maailma vastupanuvõitleja jaoks maapakku minekuks kui „mingi Elva“? Noh hea küll, võibolla see suvaline seedripuu kuskil Siberi avaruses või kaljukoobas Tulemaa mägedes või inuiti onn mingil Põhjamere saarel. Aga Elva sobib samuti suurepäraselt!

Võimalik, et üks suurimaid selle loo plusse on asjaolu, et kõik jääb vaatamata dramaatilisusele samas hoomatavuse piiridesse, ideede ja aktsiooni tulevärk ei ole üle viimase vindi ja siis veel natuke peale keeratud. Ei ole üritatud triloogia mahus asja kolmesajale leheküljele kokku suruda. Vähem on rohkem selles mõttes, et seda vähemat on põhjalikumalt lahti kirjutatud. Joel Jans on õppinud natuke lobisema.

Miinustena toon esile asjaolu, et trükivigasid on teosesse sisse jäänud terve tubli ports. Siin ilmselt kehtib see tõdemus, et võimalusel peaks lahutama toimetaja ja korrektuuri lugeja, ja hea, kui neid korrektuuri lugejaid oleks isegi mitu. Aga noh, oleks ja poleks.

Mingid pisidetailid kraapisid samuti aeg-ajalt silma. Esiteks, kui räägitakse kaitseliitlase tüüprelvana AK-47-st, siis tegelikult on ju täna siiski pigem AK4 ja Galil need kaitseväe ja kaitseliidu tüüprelvad. Ning AK4 ei ole sugugi mitte AK47 „kloon“ või analoog. See viimane kehtib pigemini mingi piirini Galili kohta. Teiseks ei saa leppida tõdemusega, et venelaste luurelennuk peab NATO õhuturbehävitajaga lahingut. Luurelennukil pole vaja siiapoole piiri ronidagi, et luurata, ja kui toimubki kohtumine hävitajatega, siis luurelennuk ei pea nendega lahingut. Üldse tundub, et autori fantaasia lahingute kirjeldamisel pärineb eeskätt filmidest, multikatest, koomiksitest ja arvutimängudest. Ja mitte ilmtingimata realistlikest, militaarvaldkonda tõetruult kujutavatest, vaid nn B-kategooria meelelahutusest. See pole muidugi mingi ületamatu probleem ja ma olen kaugel sellest mõttest, et ainult endised/praegused sõdurid võiksid sõjast kirjutada.

Selliste pisidetailidega ongi ilmselt teema, et need hakkavad silma lugejale, kes mingist valdkonnast veidi rohkem teab. Ilmselgelt on teisi lugejaid, kes näevad teoses hoopis teisi detaile ja seoseid ja kellel tekivad sootuks teised küsimused. Loo terviku seisukohalt pole need pisiasjad lõpuks olulisedki ja ei seganud minul teose nautimist. Pigem tekitasid mõtteid. Näiteks tasub arvutivõhiku(ma)l kirjanikul häkkeritest kirjutades konsulteerida mõne IT-taustaga inimesega, kui on vaja kirjutada spordist või autode remondist või narkootikumidest või meditsiinist või millest tahes, siis tuleb end ühel või teisel moel teemaga kurssi viia, et mitte päriselt mõne olulise asjaga puusse panna. Ulmekirjanik kõnnib ju sellel mõttelisel miiniväljal, et üksainus vale liigutus ja su tekstile lajatatakse: POLE USUTAV! EBALOOGILINE! POLE TÕENÄOLINE! Ulme tegeleb küll fantaasiavallaga, kuid pole mingi suvaline „segast peksmine“.

Mõtiskledes edasi veel veidi militaarteemadel, siis analoogselt klišeega, et ulmekirjanik, kes on välja mõelnud auto, ei peaks kirjutama autost, vaid liiklusummikutest ja autostumise mõjudest ühiskonnale; sarnaselt ju pole kvaliteetsetes sõjadraamades ja raamatutes rõhk tegelikult sõjategevusel (aktsioonil) enesel, vaid pigem selle mõjul inimesele, ühiskonnale. Leo Kunnas näiteks räägib meile oma Gort Ashryni triloogias taagast ja sõjamehe haigest hingest, vastutusest, mis kaasneb sõjalise juhtimisega; ta räägib hinnast, mida indiviid ja ühiskond tervikuna peab maksma meeleheitliku püsimajäämise nimel. Nii paljud sõjafilmid (olgu või vanameister Stallone’i „Esimene veri“, Rambo-seeria avafilm, mida hindavad kõrgelt nii kriitikud kui fännid) tegelevad posttraumaatilise stressihäirega, haavadega, mis sõda on jätnud inimese hinge, ja kuidas sõda lõhestab ühiskonda, hävitades inimelusid nii sõjakoldes kui kaugel tagalas, ilusas heaoluühiskonnas.

Siit tulebki teine asjassepuutuvam etteheide raamatule – vaatamata kogu sellele šokeerivale vägivallale ja kohtumisele täiesti võõra maavälise tsivilisatsiooniga, hoolimata isiklikest jamadest ja globaalse ulatuseni küündivast kriisist, tundub, et see kõik ei avalda väga mõju loo peategelastele. Pole ka muidugi päris 100% välistatud, et see on minu funktsionaalse lugemisoskuse puue, kuid romaani esimese kolmandiku ahistav õhkkond, mis luuakse Rajari probleeme lahates ja koolikiusamise küsimusega tegeledes, asendub edasi väikesemõõdulise ja romaani teises pooles juba kapitaalse aktsiooniga – psühholoogilise alatooniga noorteromaanist saab ulmemadin, seiklusjutt. Jah – Joel ei lõpeta oma teost miski kangelasliku õnnejoovastusega, kus poiss ja tüdruk kalpsaksid käest kinni hoides päikeseloojangusse, nagu armunud noored muiste. Otsad jäetakse natuke lahti, mõneti on lõpp isegi kurvapoolne. Aga päriselt seda avapeatükkide tunnetust enam ei taba. Kui seda tegelaste hinge süüvimist oleks veel parasjagu seal teises pooles ja päris lõpuski doseeritud, siis läheneks raamat täiuslikule noortekale.

Vägisi kipub pähe paralleel Sass Henno romaaniga „Mina olin siin“, mis käsitleb samuti jõhkra naturalismiga probleeme, millega noored kokku puutuvad. Mitte kõik noored muidugi. Aga ega probleemid seetõttu vähem realistlikud ole. Henno võtab aega emotsioonideks, võtab aega, et kirjeldada mõju, mida toimuv avaldab tegelastele.

Igati hea meel on näha, et seni erinevates tandemites kas siis toetavaks, lükkavaks või vedavaks hääleks olnud Joel Jans on leidnud oma soolohääle. Kindlasti vajab see pill veel timmimist ja võibolla siin-seal riivab mõni noot kõrva, aga igatahes pole see mingi garaažis põlve otsas tehtud raju-punk. Seesinane on ilukirjandus, väärt lugemist ja igati hää meel on selle üle, et ka kirjanikeliidu romaanivõistluse tulest on eesti ulme kastanid auga jälle välja toodud.

Kui jääda ustavaks oma hindamise skaalale, mida olen pruukinud viimased üheksa kuud, siis oleks tulemus 9/10.


Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1114)