Sel aastal toimus Riias esimest korda BaltiCon – Baltimaade esimene lauamängumess. Nii suurejoonelisest nimest ei suuda ju ometi ükski lauamängufänn eemale hoida. Loomulikult läks asja kaema ka Reaktori esindus.
Üritus toimus Läti Rahvusraamatukogus – tohutus hoones, milles oli messile eraldatud mõned saalid keldrikorrusel. Kaks suuremat saali olid mängijatele ning müügi- ja tutvustusputkadele mõeldud, kolmandas, eelmistest tublisti väiksemas, toimusid seminarid, mida oli programmis suisa 10 tükki ette nähtud. Reaalsus tegi omad korrektuurid ning toimusid neist 9.
Mängijatele mõeldud ruumi oli kõvasti ning suure osa ajast oli enamus sellest hõivatud. Ropult palju oli laudadel Kataani asustajaid, kuid nägi ka teisi mänge – kohalik ludoteegi lauake oli küll Soome messide riiulitega võrreldes tagasihoidlik, kuid valida oli sealgi üht-teist huvitavat. Mõlemal päeval toimusid ka lauamängude meistrikad. Jõudu katsuti nii Sabotööris, Kataani asustajates, Ticket to Ride’s kui ka uues Brain Gamesi hittmängus Ice Cool. Pisemaid jõukatsumisi toimus loomulikult veel ning autasustamisi oli jagus pärast kõiki võistlusi küllaga.
Kaubapakkujatel oli väljas hulk lette sh. Brain Games, Hobbyshop, 2d6 lauamängukirjastus ning palju teisi. Tutvustatavaid mänge oli samuti hulgi. Mul õnnestus lõpuks ära proovida 2d6 kirjastuse töös olev projekt Eesti Vabadusvõitluse teemal, mis kujutab endast täiesti korralikku sõjamängu mõningate viguritega. Mida ma, T-särgifännina, sel korral ei leidnud, oli riietelett. Samuti ei täheldanud ma väga palju animenodi. Miniatuuride jaoks oli pühendatud paar suuremat lauda ning üks pisike oli ka miniatuuride värvimise tarvis. Kui see mulle esimest korda silma jäi, olid seal kõik 4 kohta hõivatud ning hiljem ei tulnud see mulle enam meeldegi – seekord jäigi miniatuur värvimata.
Seminarid olid kohati isegi asjalikud. Tuvustati Türgis aset leidvat lauamängude integreerimist haridussüsteemiga, mis väidetavalt pidi andma väga positiivseid tulemusi. Meenutas see ettekanne küll mingi püramiidskeemi tutvustamist, kuna proua müüs põhimõtteliselt oma kahepäevast koolitust, kuid üht-teist andis kõrva taha panna siiski. Jelgava lauamänguaktivistid jutustasid nende korraldavatest lauamänguõhtutest ning tõid välja nippe, kuidas enda kohalikes kohvikutes sarnaseid õhtuid korraldada. Minu jaoks, olles ise mänguõhtuid ning –öid korraldanud, oli seal vähe uut informatsiooni, kuid hea, et keegi uute õpetamise enda peale on võtnud. Kolmandas ettekandes, kuhu ma jõudsin, rääkisid Brain Gamesi korraldajad sellest, mida peale hakata oma lauamänguideega. Seminaris räägiti küll põhjalikult oma kulu ja kirjadega kirjastamise plussidest-miinustest, kuid ma ise oleks eelistanud paneeli mitme kirjastaja osavõtul ning miks mitte kaasata vestlusesse ka mõned kohalikud lauamänguautorid. Aga ehk järgmine aasta näeb ka mõnda sellist.
Rollimängud olid messil väga nõrgalt esindatud. Eks Baltimaade rollimängumaailm on siiski veel üpriski kapispordi mõõtu. Minu üllatuseks aga oli messil härra Guntis Veiskats, kel oli õnnestunud oma kulu ja kirjadega tõlkida ning trükki lasta minu isiklik lemmiksüsteem Fiasco. Sihukese julge teo ees tuleb küll müts maha võtta. Kui ma läti keelt natukenegi mõistaks, oleks teda kohe ühe raamatu ostmisega toetanud. Vestluse käigus tuli välja, et ta oli autoriõigused sebinud 2015 Ropeconil, kus ma mängu autoriga ka
intervjuu tegin.
Erinevalt läänepoolsetest messidest, kes kella kukkudes visatakse kõik külalised saalidest välja, sai raamatukogus soovi korral terve öö lauamänge mängida. Logistiliste viperuste tõttu jõudsime sinna alles peale kümmet õhtul, mis suurem möll hakkas juba vaibuma ning tasapisi hakkasid lauad vabanema. Püüdsime küll leida mõnda mängu, mida ei peaks eraldi õppima hakkama, kuid sobiva puudumisel sai pisut Klaski taotud (väga mõnus osavusmäng) ning lahkutud messilt kesköö paiku.
Kokku sibas 2 päeva jooksul messilt läbi 907 külastajat. Korraldajatelt saadud andmete kohaselt oli umbes 70 % neist lätlased, u 25 % eestlasi ja leedukaid segamini ning ülejäänud ligikaudu 5 % olid kaugemalt, keda olla meelitanud kohale Sabotööri ja Wizard World’i meistrivõistlused.
Eestlasi jooksis aga vastu küll pea iga nurga peal ja olen veendunud, et neid oli seal veel. Nägin igastahes oma silmaga üht soomlast.
Arenguruumi on, kuid kindlasti on tegu messiga, mida võimaluse korral võiks külastada. Saab mängida, tutvuda toredate inimestega, seminaridel aju uue informatsiooniga turgutada ja loomulikult odavat Läti õlut osta. Sportlikumad võivad osa võtta ka kõiksugu turniiridest, kuid ka minusugustel laiskvorstidel on seal küllalt tegemist.