Vahel on nii, et kõik ei lähe nagu tahad. Vahel lihtsalt läheb kõik omasoodu. Unistused, tunded ja mõtted. Juba koolipõlvest mäletad, kuidas enesehinnang langes, kui vanema klassi poiss sulle „vinninägu“ ütles. Ning kuidas kaklesid tühiste asjade pärast naaber-tänava poistega ja isa nahutas sind, et oled sitakott, kui verise suu ja sinise silmaga koju jõudsid. Valus on oma enesehinnang alla suruda ja edasi liikuda. Õpid koolis kõik ilusti selgeks ning lõpetad hästi. Oled tubli kodanik. Abiellud.

Aga vahel lihtsalt on nii, et rentsliveed viivad su südalinna neljatoalisest korterist ligasesse äärelinna. Puumajja, kus on kriuksuvad trepid ja kooruva värviga kolisevad aknaraamid. Kuidas pead vara-hommikul ärkama , et ahju tuli teha, et natukenegi sooja kontidesse saada.

Kõik algab lihtsalt ühe väikese hilinemisega. Saad noomida, see teeb meele mõruks. Tekib trots kogu maailma vastu. Seistes seljaga vastu tuult, võitled, kuniks jääd alla. Kukud käpuli, hakkad jooma. Hilined ning jääd kohast ilma.... Saatan kergitab pead, ulub silmad tagurpidi ulub kuu poole. Jalgu trampides ei saavuta midagi.

Must ja masendav novembriöö koputab uksele. Kuid siinsamas hoovis hakkab sähvima hele-rohelist ja sinakat valgust, tuul puhub jäisemalt kui kunagi varem, valgusvihust astub välja mees. Ema, Kkuula kuidas trepp krigiseb ja vingub ta raskete saabaste all. Aste astmelt lähenevad hirmuäratavalt kääksudes madalad helid. Suru pea padja sisse, ehmunud näolt valguvad soojad pisarad.

„Eema, emaaaa!“

„Tsssss, lapsuke, maga.“

Niisked seinad kannavad endas Kuu valgust. Puuoksa krabin vastu mõranenud klaasi. Suru ennast rohkem teki sisse, lapsuke. Pimedus katab sind oma tume-sametise vaibaga. Sul on mugav, vaju unne. Sa ei suiku, värised niiskusest ja hirmust, sest varsti on raskeid samme kosta juba ukse tagant. Õlitamata snepperlukk kiuksub ning sammud lähevad jalanõusid vahetamata magamistuppa.

„Kurat, kus on sõrmus? Vanamoor, kus sõrmus on?“

„Iiiiiiii.“

Kolksatades lendab midagi vastu seina. Keegi niutsatab.

„Raisk!.“

Ära karda, püha laps, siia ta ei tule. Sa oled öö embuses. Öö kaitseb sind. Need kihvad ei küündi sinuni. Seo ennast sellega vaikuse külge, ära karda , ära karda. Tekk on su kilp. Poe voodi alla, kui pelgad.

Seinad sõimavad, seinad on niisked. Toas on pime. Ära pane lampi põlema, siis ta näeb läbi lukuaugu ja tuleb sind kiusama. Ole vaikselt ja loe palvet. Las seinad sõimlevad ja nutavad, sina ole peidus. Jälle kolksatus vastu seina.

„Raisk, tule siia, lits!“

EI, ei, need rippuvate ämblikuvõrkude ja lipendava tapeediga puidust müürid ei hoia kinni ust, mis pauguga lahti lendab ning verise näoga naine mööda põrandat vana reformvoodi poole libiseb. Särk katki rebitud ja silmalaugudelt värv laiali. Juuksed takkus ja segamini.

Ta näeb, kuidas ukse valgusvihus seisva mehe selga kasvavad mustad tiivad. Kuidas punased silmad välguvad öös ning küünistes käed hoiavad kirvest, millega tavaliselt hommikuti halge lõhutakse.

Rasked sammud astuvad pimedasse tuppa. Valge aur tuleb suust, tuul on akna pauguga lahti paisanud.

„Kurat, kus sõrmus on? Küsin viimast korda.“

„Iiiii, ma ei tea, vist ise müüsid maha.“

„Sittagi.“ Ta pillab kirve maha ja haarab käega naisel juustest ning sikutab teda toast välja.

Karjed venivad väikesest toast esikusse. On kuulda kolksatusi ja oigeid.

Pisarais silmad, poe sügavamale voodi alla, tule lähemale, virgu. Saa tugevaks ja võimsaks. Saa valguseks enda sees. Päästa jõud valla. Ära nuta. Lapsuke roomab voodi alt välja, haarab kirve ning uisutab mööda verist rada esiku poole. Silmad pisaratest märjad ning hing vihast vahutamas.

Must vihmamantlis kuju seisab hargiti naisterahva peal ja peksab teda rusikatega näkku.

Ta libastub vere-real. Ning kukub vastu kappi. Peegel seinal rappub ning kukub kildudeks, tehes ta kõhnale kehale pikki punaseid triipe.

Mees ei kuule seda, tal pole kõrvu, on sarved ja kihvad ning küünised. Kraabib ja kratsib naise keha mis vintskleb valu krampides põrandal. Karjed on palsam kurjale hingele.

See ei ole sõrmus, mis ajab mehe vihale. See on pudel, mis just otsa on saanud. See on nälg., sSee on iha ja trööstitus, mis tema saatanat toidab. Tal on vaja minna ja jääda. Tal on vaja lihtsalt olla ja kummutada seda kibedat jooki kurgust alla.

Lapseke toibub ja justkui virgub lae poole kasvades meetri jagu pikemaks. Ta on nüüd pea isa pikkune. Ta käsi venib, otsides kirvest, mis peab kusagil siinsamas olema,. lLeiab, Hhaarab mõlema käega kinni. Upitab ennast vaevaga püsti ja virutab.

Hetkelga jääb kõik vaikseks. Kostab viimane kolksatus. Vihmamantlis kogu prantsatab esiku põrandale, kirves pea küljes rippumas. Naine roomab nurka ja puhkeb nutma. Lapsuke kukub põrandale, hingab raskelt. Ta tunneb, kuidas ta hambad kihinal lühemaks tõmbuvad.

Nad lahkuvad järgmisel hommikul ei tea kuhu. Kandes seljas oma kompse ja veel midagi, mille nad tolsamal õhtul kaasa võtsid ning millest ei aita neil vabaneda ka vanakurat ise.


Risto. J Juvanen 2017 august
Räpina
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0540)