Kui ma vaatasin oktoobrikuu jutte ja nende autoreid, siis nähtu andis lootust, et ehk seekord saab rohkem lugemiselamust. Ei, loomulikult ei kütnud ma end ette üles, aga nimed justkui lubasid...

Miikael Jekimov – Üüriaeg
Jutu peategelaseks on keegi Niko, kes üürirahadega taaskord tasumispäevast üle lasknud. Tegevuskoht paistab olevat mingi agul või vaeste-patuste linn(aosa), kus kõigil raske ja kõik on kõrgemale võlgu. Niko palub võlale pikendust, aga majaperemees ja temast kõrgemal olev laenuhai ütlevad, et kõigil on raske jne.
Nikol on ka golem. Ja eks vähegi lugenud/elanud inimene saab aru, kuhu see kõik välja viib ja kuidas Niko omad probleemid lahendab... kui lahendab? Küsimus on vaid detailides.
Jutt on üldiselt hästi kirjutatud. Paar korda on bordelli nime valesti käänatud, esineb ka liigselt poetiseerivat keelekasutust... et taoliste tegelaste ja maailmaga poleks taolised kirjaldused ehk vajalikud. Algajale autorile omaselt on ka liigset seletamist ning tegelikult peaks jutu algust ka tihendama, seda Niko raske elu ja rahmeldamiste kirjeldusi on liialt palju ning see ei anna lugejale suurt midagi. Eks looming olegi tihendamine ja liigse maha näpistamine...
Kuid nagu öeldud: üldiselt hästi kirjutatud. Rohkem küsitavusi tekitas ainus ulmeline moment ehk golem. Lugeja ei saanud savimehest suurt midagi teada ning tundus, et tugevamat tegelast oli autorile vaja vaid selleks, et Niko saaks kellegagi vestelda ja autor saaks asju lugejale nende dialoogide kaudu lihtsamalt lahti seletada... no ja golemi jõudu oli ka lõpupoole vaja...
Autorile ilmselt on see tekst suurema tähendusega, kui lugejale, aga ega see ka lugejat kurna.
6/10

Andrei Samoldin – Müür
Oktoobrinumbri teine jutt on tekst, mis võinuks vabalt ilmuda paberajakirjas või -raamatus. Mitte et ma wõrguajakirja kui sellist halvustaks, aga paberil ilmub laadungites tekste, mis sellest jutust tunduvalt nõrgemad. Kuid eks wõrk kannatab kõike, kannatab ka head teksti...
Kindla käega kirja pandud pajatus ühest juhtumist Eestit poolitaval müüril. Militaarne värk, mehed ja umbes vöökohal kõlkuv vaimsus ning kirjeldus, kuidas midagi seekord pekki keerati.
Minu jaoks jutt, mis kindlasti kandideerib minu Stalkeri kolmikusse.
Kui tahta millegi kallal viriseda, siis tekst mõjus episoodina millestki suuremast, et iseseisva teksti jaoks jäi siin üht-teist vajaka. Kuid eks see on mõneti otsitud virin, et kiidulaul liig kõrges kaares ei käiks.
9/10

Kaido Tiigisoon – Juriidilised probleemid
Tunnistan kohe ausalt, et ma polnud varem Kaido Tiigisoont lugenud – nime teadsin, aga lugenud polnud.
Juttu lugedes on kohe tunda, et autor oskab, et küllaltki enesekindlalt teeb. Üsna kähku tõmmatakse lugeja konkreetsete sündmuste sisse, ehk siis lugeja saab osa ühest jahilkäigust. Pean tunnistama, et lastud n-ö jahisaak oli minu jaoks päris ootamatu pööre.
Tekstis kuvatud maailm oli pisut napakas ja pigem satiiriline, kui tõsiseltvõetav. Vähemasti sellisena, kuidas autor seda esitas. Ja kusagilt siit tuleb ka teksti suurim puudus: autor pole suutnud otsustada, et mida ta siis teeb, et üldiselt meie praeguse ühiskonna mingeid arengusuundasid pilav satiir, samas kangutati vahepeal miskit tapatööjärgset traagikat ja lõpus jälle humoorikat puänti. Ei, loomulikult võib autor niimoodi mängida, aga tundub, et sellise lahenduse jaoks jäi siiski oskusi pisut vajaka...
Ega ahnetes eesmärkides pole ju midagi halba ning iseenesest on ju tore, kui autor püüab teha midagi edevamat, kui tavaline sirgjooneline põhjus-tagajärg jutuke.
Kordan veelkord: autor oskab, aga lõpptulemus polnud päris tulemus.
8/10

Olen siin kolmest tekstist kahte omajagu kritiseerinud, aga pean vajalikuks siiski öelda, et hoolimata kriitikast olid kolm teksti kõik tugevad. Seekord polnud kordagi tunnet, et ma loen nüüd kohusetundest, et kuradi loll, et sa sellise koorma omale võtsid.
Ei, mõnus oli!