tõnis"Juriidilised probleemid”
Kaido Tiigisoon
Tulevikuühiskonnas, milles taimetoitlusest on tehtud seadus ning lihatoitlusest seadusvastasus, tegutseb juuraharidusega peategelane, kes käib vahetevahel oma onu Toivoga öösiti jahil. Korraliku liha eest võib päris palju raha teenida. Loo sündmustik keerleb ümber ühe öö, mil nad lasevad maha kellegi, kes võiks neile tekitada suuri probleeme – kentauri.

Mulle meeldib Tiigisoone loo huumor – see ei väljendu üksnes maailmas (seda saaks kujutada düstoopsena), sündmustikus (samu sündmusi saaks kujutada ka traagilistena, aga selle loo kontekstis mõjuvad peaaegu jaburkoomilistena) ega detailides (muidugi on kentaur lätlane!), vaid ka üleüldises jutustaja kirjutajahääles.

See on natuke naljakalt pragmaatiline, et mitte öelda hoolimatu nende suhtes, keda saab tajuda luuseritena – teksti algusest näiteks: „Rääkisin kliendile, kuidas ma teda kohtus kaitsta kavatsen, ise teades, et see on suhteliselt lootusetu. Vorstisööjate puhul pidin lihtsalt hoolitsema selle eest, et ma oma raha enne kätte saaksin, kui klient riigi hammasrataste vahele jääb.” Ja see suhtumine luuseritesse annab teatava lisateravuse, kui peategelased ise sooritavad teo, millega vahelejäämine võiks rikkuda nende elu.

Ja noh, loomulikult oli kentaur lätlane. Olnuks ka omamoodi naljakas, kui olnuks hoopis soomlane (põder või nii), aga midagi on lätlastes sellist ebamäärast ja kauget, vahest ka omamoodi müstilist, mis muudab lätlasest kentauri sobivamaks sihtmärgiks (naljadele ning padrunitele).

Loo kaks ulmelist elementi – ainuseaduslik veganism ning geneetiliste modifikatsioonidega inimesed – on kenasti välja mängitud, kumbki pole liiane element. Mingi osa minust oleks tahtnud põhjalikumat kirjeldust sellest, miks ja kuidas selline veganistlik seadus tekkis – kas inimeste ja loomade vahelist piiri õhendavate geneetiliste modifikatsioonidega on kaasnenud ka suurem lugupidamine loomade eluõiguse vastu? –, kuid seda pole tingimata vaja. „Juriidiliste probleemide” puhul pole tegemist ühe düstoopia kirjeldusega, vaid ühe lühikese lõbusa õnnetuse looga. Puändiga ja puha.

Kas saab tekstile pahaks panna, et sel pole suuremaid ambitsioone? Mitte tingimata. Tore ajaviitetekst. Ta täidab oma meelt lahutava ülesande ja ehkki kuidagi otsapidi riivab mõningaid suuremaid teemasid (võimule pääsev veganism kui düstoopne hullus; geneetilised modifikatsioonid ühtaegu sotsiaalselt soosituna (puine metsavaht), teisalt olemuslikult eemaletõukavana („See kindlasti kusagilt mustade maalt tulnud. Seal nad kepivad hobuseid ja kitsi. Nüüd on tulemus käes. Sihukest värdjat ei saagi ellu jätta!”)), ei peatuta neil teemadel pikemalt. See lugu pole noist teemadest, Tiigisoone lugu on vaid ühest jahilkäigust.

Ühesõnaga, tekst ääripidi riivab suuremate teemadega, aga jääb pigem lõbusa ja lõbustava süžee pinnale. Mõjubki lõbusana, aga kuidagi on tunne, et ideed pääseks paremini mõjule ning tekst ise jääks tugevamalt meelde, kui maailm oleks põhjalikumalt tematiseeritud või teemad ammendavamalt käsitletud.

7/10

Üüriaeg
Miikael Jekimov

Selles düstoopses loos kirjeldatakse üürilise õudusunenägu. Niko, kes niikuinii on harjunud arveid hiljem maksma, peab järjekordselt küsima majaomanikult lisaaega. Kuid see saadab ta edasi oma bosside jutule. Mida majaomanik ja nood kõrgemad bossid aga ei tea, on see, et Niko kodus peidab end kivigolem.

Jekimov on üldiselt hea kirjutajakäega. Dialoogidest aimub kriminullide õhustikku ja see taotlus on korrektselt saavutatud. Lõigu tasandil ma nagu ei heidagi midagi ette – pole küll midagi väga erilist, aga pole ka midagi laita.

Teksti lugedes kerkis mul silme ette film „Judge Dredd”. Mitte Sylvester Stallone'iga, vaid uuem, parem. Seal olid tihedalt täis pikitud megalinnad, milles kõik tilgub ning elektrivalgust on katkendlikult. Seetõttu hakkasin ka selle loo pahalasi tajuma sarnastes toonides. Üle lugedes ei saanudki ma täpselt aru, kust see mulje tekkis – ilmselt kahkjast punasest bordellilikust valgusest. Muu poolest aga näis, et olin ise juurde mõelnud. Tekst ei anna tegelt nii põhjalikku pilti... aga võib-olla piirdubki üksikute elementidega, mis lasevad lugejal endal seda pilti enda silme ette manada.

Esmalugemisel polnud nagu midagi otseselt laita – aga samas märkasin, et lugemine kippus kergemini katki jääma kui selle numbri teisi jutte lugedes. Sündmused ei kutsunud iseenesest edasi lugema, selle n-ö sütitavad elemendid ei mõjunud väga sütitavalt.

Ilmselt on asi selles, et golem Emet mõjub peaaegu liiase elemendina. Ta saaks olla ebatõenäolist lõppu võimaldav deus ex machina – ainsa vahega, et temast räägitakse juba teksti alguses. Ja teda pole sinna lõppu isegi vaja. Ta on peaaegu täiesti lahutatav ülejäänud tekstist – Niko suhtlemisest oma majaomaniku ja selle bossidega ning lõpus sooritatavast kuritööst. Ta küll aitab Nikot loo lõpus, aga Niko oleks ilmselt hakkama saanud ka juhul, kui tal olnuks Emeti asemel kaasas sõrgkang.

Sellest on natuke kahju, sest golem võiks olla huvitav ulmeline element. Kas ta on tehnikasaavutus või maagiliselt hingestatud? Kas ta oli algusest peale kaastundlik olend või kujunes süütunne temas pikkamööda? Millest Niko teda päästis? See kõik jääb väljaütlemata looks – ja mulle tundub ka, et huvitavamaks looks kui see, millest jutustab see tekst.

Natuke on ka lõpu juures tunne, et kui Nikost saab uus majaomanik, siis peaks kuidagi rohkem rõhutama asjaolu, et temast saab nüüd see kalk jõmm, kes peab hakkama inimesi pitsitama. Võib-olla oli autor mõelnud pooleldi irooniana seda, kui Niko väidab, et temast saab teistsugune võlanõudja kui oli eelmine ja et temast saab palju leplikum ja leebem majaomanik – ehk aimubki sellest Niko enesepettust –, aga mu arust on ülemäära tajuda, et seda lõppu tuleks võtta üsna õnnelikuna. Võib-olla on minu jaoks natuke liiga ridade vahele peidetud Jekimovi loodud sünge maailma paratamatus, et Nikost ja tema (vägivaldse minevikuga) golem-abilisest saab selle maja hirm ja õud.

Miikael Jekimovi kirjutusstiil on sümpaatne, aga see tekst eriti ei mõjunud mulle.

6,5/10

Müür
Andrei Samoldin

Paralleelreaalset Euroopat poolitab müür, mille teisele poole jääb pool Eestit ning Venemaa. Loo sündmusi edastab üks müürist Lääne pool elav mees, kes saadetakse väeteenistuse lõpul müüripostile ühe liigagara ja liigjutuka reamehega. Tema jutustus pole ent lihtsalt jutustus – see mõjub pigem kui ülestunnistus. Kas pole ehk tegemist sõjakohtuga?

Mu esmamulje sellest tekstis oli, et tegemist on omal moel täiusliku tekstiga. Parajalt lühike, parajalt vürtsitatud keelelise mahlakusega, parajalt erinevate tegelastega, parajalt põhjendatud sündmustiku ja jutustuslaadiga. Tekstist on isegi tajuda teatavat ärevust nüüdisaegsete poliitiliste olude suhtes, aga sedagi mitte niivõrd, et tekst taanduks vaid sotsiaalkriitiliseks kommentaariks. Kõike on nagu parajalt, ei tormaks muutma midagi.

Mingid tähelepanekud tekkisid, aga need on eelkõige tähelepanekud, mitte muudatusettepanekud. Näiteks hiljem üle mõeldes tundus, et mine tea, vahest oli kogu seda keelelist mahlakust natuke palju – hiljem mõtlema hakates tundus, et ehk oli autor selle osas püüdlikum kui vaja. Ja võib-olla on jutustaja emotsionaalne nivoo natuke kitsas. Nimelt on terve lugu jutustatud ühtlase omameheliku mahlakusega, lõbustatud ja „ah, ma siis räägin, millise hullusega poiss hakkama sai”-meeleoluga, ehkki sündmustik võimaldanuks, et major, kellele ta seda räägib, kärataks kuskil, et võta asja tõsiselt, tegemist on suure süüdistusega. Sündmustik oleks õigustanud jutustajahääle varieerimist, aga tingimata pole selleks tarvidust.

Natuke rohkem mõjub tõrvatilgana meepütis minu jaoks asjaolu, et ulmeline element on huvitav, aga jääb mõnevõrra ebamääraseks. Esmapilgul näib, et müür samastub Berliini müüriga – isegi Tallinn on poolitatud –, aga siis antakse mõista, et selle oli venelaste sõnul ehitanud Joann Müüriehitaja, seega on selle ehitamine pigem müütiline, aegade hämarusse jäänud sündmus. Kuuldused sellest, et Joann Müüriehitaja on selle taga, on valed, tegelikult olid selle ehitanud Lääne pool elavad inimesed, aga sedagi vaid läänlaste endi sõnul. Alguse poole tekkis korraks mulje, nagu kumbki poleks seda ehitanud – et tegemist hoopis müstiliselt kerkinud moodustisega –, aga tekst ei mängi ka selles suunas. Müür on selle maailma füüsiline paratamatus, aga ei tundu otseselt olevat teksti sündmustiku fookus.

Ega ulmeteksti eesmärk polegi esitada üht ulmelist elementi ja tühjendavalt välja kirjutada kõik selle mõjud antud teksti maailmale. Selline kirjutamine kõlab süstemaatiliselt ja korrektselt, aga (sõltuvalt teksti pikkusest ja eesmärgist) võib kukkuda välja kohusetundlikult ning igavalt. Seda pole vaja, mõni asi võibki jääda nagu on. Pealegi ei saa Samoldini „Müüri” süüdistada selles, et mitteulmelisele süžeele on lisatud dekoratiivne ulmeelement – müür tekitab erilise sotsiaalse pinna, mida ei ole lihtne üle kanda mis tahes teistsugusesse olustikku.

Kokkuvõttes sümpaatne tekst. Pärast veerandpikka kriitikat on ehk veider öelda, aga siiski, omal moel, omal kujul üsna laitmatult tehtud. Üks mu sümpaatsemaid lugemisi Reaktoris. Päris lemmik siiski mitte, sest jääb natuke kitsaks sündmustiku ja emotsionaalse mitmekesisuse pinnalt.

9/10
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0577)