Ja ta kogus nad kokku paika, mida heebrea keeles hüütakse Harmagedoon. (Ilmutusraamat).
„Kas sa oled kunagi näinud naeratavat robotit?”
Selle küsimusega avas vanaema värava maailma, millest ma midagi ei teadnud, maailma, milles tal oli olnud oluline osa. See algas minu viimase külaskäigu ajal. Kui ma kohale jõudsin, ei paistnud millestki, et minu arvamus vanaema kohta vajab täielikku ümberhindamist. Nagu alati, tervitas ta mind innukalt ja palus minult suurt memmekalli. Nagu alati, tegin suure kiindumusega nagu ta soovis, kuna vanaema meeldis mulle väga.
Kui mu vanemad surid, võttis vanaema mu enda juurde. Ta elas juba sel ajal saarel, kus enamik asju juhtus palju hiljem kui maismaal. Tänu oma suurepärasele robotile elas ta ikka veel oma vanas majas, kuigi tema lihasfunktsioonid jätkuvalt halvenesid. Kui ta oleks olnud noorem, oleks seda protsessi saanud peatada, aga nagu tema robot ütles, oli ta oma vanuse tõttu parandamatu. Vanaema ei kurtnud, ta ütles mulle, et oli juba piisavalt näinud.
„Vanaema, sa tead küll, et robotid ei ole võimelised naeratama,” vastasin. „Räägi, kes see naine on ja mida ta kõigi nende sõdurite hulgas teeb?”
Põrnitesin pilti, mis oli esimest korda tema lauakesel. Olin kindel, et polnud seda varem näinud.
Vanaema ohkas. „Ilmselt on parem sulle tõtt rääkida. Pealegi on sellest kaua aega möödas ja kõik asjaga seotud inimesed praeguseks surnud.”
Ta sõnad käivitasid mu peas järelduste ahela, mis viis ainsasse võimalikku lõpp-punkti.
„See olid sina?” hüüatasin. „Mida sina seal tegid?”
„Kas sa näed seda erakordselt kaunist meest minust paremal? See oli meie toonane president David Buffet oma kindralite keskel.”
Olin rabatud. Inimajaloo kõige tähtsam sündmus, päev, mil maailm seisis paigal, Viimsepäevalahing, ja minu vanaema oli seal? Pealegi veel koos Antikristusega. Kuidas see võimalik oli? Miks ta sellest kunagi varem rääkinud ei olnud? Küsisin temalt järgi.
„Nagu Viimnepäev oleks midagi, millest maailm rääkida tahab.”
Tal oli õigus. Isegi ajalooõpikutes ei olnud selle kohta suurt midagi kirjas. Ringlesid küll mõned erakordsed raamatud metsikute teooriatega, aga kõik teadsid, et parimal juhul oli tegemist järjekordse vandenõuteooriaga. Tundus, nagu oleks kogu inimkond otsustanud sellest mitte rääkida, nagu oleks terve maailm häbi tundnud. Kui vanaema ei oleks mulle Viimsepäevast jutustanud, ei oleks ma selle kohta kunagi midagi täpsemalt kuulnud.
„Sa ilmselt ei tea sellest ajalooperioodist kuigi palju?” Ta jätkas mu kinnitust ootamata: „Esimese asjana pead aru saama, et sellest vaikitakse mitte totaalse sõjaolukorra pärast, vaid hoopis seetõttu, et meie ajalugu muutus radikaalselt. Sel päeva kaotasime oma iseseisvuse.”
Mis juttu ta ajas? Kaotasime oma iseseisvuse, mis matslik jutt. Küllap ta märkas mu hämmeldust.
„No kuule, laps. Lõpeta mõtlemine ja kuula mind ära. See on ilmselt viimane võimalus, kui saan sellest kellelegi rääkida.”
Tegin protestivat häält, ja mitte ainult seetõttu, et olin ise juba kuuskümmend üks, aga ta jätkas: „Viimsepäevalahing oli muidugi islami ja kristliku maailma vahelise pikaajaliselt kasvanud pinge tulemus. Pärast seda, kui islamiriigid olid läinud sajandi kahekümnendatel sunniidi džihadistliku vastupanuliikumise välja juurinud, võtsid nad alguses kursi hariduse ja tsivilisatsiooni suunas, eelkõige selleks, et hakkama saada elanikkonna hiiglasliku kasvuga. Kas sa teadsid seda?”
Kinnitasin, et olin selle osaga ajaloost kursis.
„Hästi, siis võime minna otse Viimsepäevalahingu eelsetesse päevadesse. Ajalugu on näinud omajagu fundamentalistlikke maniakke mõlemal poolel. Kuid just siis, kui vajasime kõige rohkem rahutagajaid, said mõlemad pooled omale juhi, kes tahtis teise kiviaega pommitada. Kalifaat lubas Jeruusalemma vallutada ja kõik juudid ja kristlased maha tappa, samas kui Kristlik Liit tõotas islami täielikult maamunalt pühkida.
Olin sel ajal algaja reporter GWNis. Jeruusalemma ümber koondati hiiglasuuri sõjajõude. Mu boss otsis korrespondenti, kellel oleks hea väljavaade mõlema poole juhte intervjueerida. Tema arvates sobisin selleks tööks kõige paremini mina, kuna nägin hea välja. Abdel Saïdil ja David Buffetil oli mõlemal naistemehe kuulsus. Suurema osa tööst sain teha oma implantaatidega, nii et mulle polnud vanamoodsat kaamerameeskonda vaja kaasa anda. Mulle küll pakuti saatjaks androidi, aga ma ei uskunud, et temast oleks võinud mingit abi olla.”
Vanaema pidas pausi, et anda mulle võimalus küsimusi esitada. Aga ma ei tahtnud tema lugu katkestada, nii ta jätkas:
“Niisiis läksin Ammanisse. Hoolimata sellest, et maailm oli sõja veerel, ehk isegi viimse sõja veerel, oli reisimine endiselt üsna sujuv. Inimesed olid väga abivalmid ja ülikiirelt olin teel Abdel Saïdi staapi. Sõjavägi laius seal nii kaugele kui silm ulatus. Kõige rohkem tekitasid kõhedust raketiheitjad. Luureteenistus oli meile rääkinud, et need olid niinimetatud TADMid, mis sisaldasid väikseid tuumalõhkepäid. See hulk, mida mina nägin, oli piisav, et tuua endaga kaasa kardetud tuumatalv. Aga neid pidi olema palju rohkem, nii et ma ei pidanuks kartma mitte talve, vaid täielikku jääaega.
Staabis võttis mind vastu üsna kena noor kindral. Implantaadid teavitasid mind, et ta oli android. Mul ei jäänud aega selle üle mõtiskleda, kui võimatu on, et androidid on juhtivatel kohtadel, kuna ta ütles mulle, et Abdel Saïd oli juba lahkunud, et juhtida viimast lahingut ketserluse vastu. Palusin, et võiksin talle järele minna, aga see ei tulnud kõne allagi.”
Vanaema pidas järgmise pausi. Ta haaras mul käest ja palus midagi juua, väikese klaasi portveini. Vaatasin toas oleva androidi poole ja too raputas eitavalt pead. Ma ei olnud kunagi kuulnud vanaema niiviisi vandumas. Kiirelt tõi android imetillukese klaasitäie portveini.
„Näed nüüd. Me ei saa enam omaenda elu kohta kaasa rääkida.”
„Aga vanaema, sa ju tead, et see on sinu tervise pärast.”
Ta vaatas mulle silma ja raputas uskumatuna pead, kuid ei lausunud midagi. Peale ohet jätkas ta:
„Olin loomulikult pettunud. Sain aru, et pean kiirustama, kui tahan jõuda õigeks ajaks, et presidendiga kohtuda. Läksin Tel Avivi nii kiiresti kui sain. Kõik sujus jälle hästi, GWN oli sel ajal ilmselgelt väga võimas. Kuid kui staapi jõudsin, oli ka hr Buffet läinud. Olin surmani väsinud ja nutu ääre peal. Aga siis sain loa talle järgneda ja maailmalõppu pealt näha.
Sa võid arvata, et maailmalõpp ei olnud midagi sellist, mida oodata, kuid mul ei olnud selle vastu midagi. Suutsin mõelda ainult sellest, et pidin kohtuma maailma kõige ilusama mehega. Kapten saatis mu kohta, kus president isiklikult pidi juhtima lahingut kurja vastu. Jällegi ei olnud seal näha muud kui sõdureid ja lahingvarustust. Ka seal olid tuhanded TADMi raketid. Pidin maha suruma sünge hukatuse tunde.
Välistaapi jõudsin hommiku lõppedes. Kapten viis mu maa-alusesse varjendisse, kus mind võtsid vastu mitu kindralit. President pidi iga hetk saabuma. Muutusin iga oodatud minutiga järjest närvilisemaks. Mu põlved värisesid ja olin üle kogu keha higine. Mõtlesin oma esimesele armumisele ja sain aru, et tundsin end parajasti samamoodi. Oh, jumal.”
Vanaema võttis oma portveiniklaasi ja jõi selle ühe lonksuga tühjaks. Seejärel andis ta klaasi mulle ja osutas kapile. Kõhklesin, aga kuna android oli toast välja läinud, läksin ja täitsin ta klaasi, seekord korraliku koguse portveiniga. Kallasin ka endale klaasikese.
„Kas sa arvad, et ma olin siis rumal?”
Ma ei teadnud, mida vastata. Ma ei suutnud tema olukorda ette kujutada, rääkimata tema tunnetest. Need pidid olema võimsad. Vanaema võttis enne jätkamist veel ühe lonksu.
“Just siis, kui panin tähele, et varjendis oleva seitsme kindrali juures oli midagi imelikku, tuli president sisse. Heldeke, sa ei suuda ette kujutada, mis minuga juhtus. Läksin üle keha kuumaks, tundsin liblikaid kõhus ja kokutasin nagu armunud koolitüdruk. Mida ma tegelikult olingi. Paistis, et ta tundis minu suhtes samamoodi, sest kui ta mu kätt surus, ütles ta midagi nagu: “Kahju, et me varem ei kohtunud. Muus olukorras oleksin teid õhtusöögile kutsunud.” Mul läks natuke aega, et enesevalitsust tagasi saada. Aga siis alustasin intervjuuga.
President vastas oma tavapäraste viidetega Ilmutusraamatule. Muidugi küsisin temalt, kas ta suudab kanda vastutust hävitava jõu vallapäästmise eest, mis tähendab kindlasti inimkonna lõppu. Siis võttis ta omaks selle, mida paljud tema kohta juba rääkinud olid. Et ta oli Antikristus. Et ta oli saanud Jumalalt endalt käsu alustada viimset lahingut, mis viiks Kristuse ülestõusmiseni. Et siin ja praegu me küll sureme, aga ei pea eriti kaua ootama, et igavest elu alustada. Et ta ootas seda.
Lõpuks küsis ta, kas ma olen valmis seisma tema kõrval, kui viimne hetk käes on. Kuna ma olin ka ise sel ajal üsna usklik, ei saanud ma tema pakkumisest ära öelda. Enamgi veel, ma rõõmustasin selle üle. Kui tal oli õigus, oleksin pealt näinud sündmust, mis oli Piiblis ette ennustatud, ehk isegi kõige viimast sündmust. Mida enamat võiks kristlane soovida? Seega ütlesin: „Jah.” Ta ulatas mulle oma käsivarre ja me astusime koos välja. Kui jõudsime väikse platvormi juurde, lasi ta must lahti. Ta pöördus kindralite poole ja saatis minema kõik peale ühe. Pärast seda astus ta platvormile.
Niipea kui sõdurid teda nägid, hakkasid nad rõõmust hõiskama. Mul olid pisarad silmas, tead, see oli nii võimas. President David rääkis seejärel ligi kaheksa minutit sellest, et viimne tund on saabunud. Tema kõne tundus pärinevat otse Ilmutusraamatust, aga mind see ei häirinud. Mis mind häiris, oli tema seitsme kindrali väljanägemine. Nad mitte ainult ei näinud täpselt ühesugused välja, vaid olid ka täpsed koopiad sellest kindralist, keda olin näinud teisel poolel. Mu implantaadid kinnitasid mu kahtlusi – ka nemad olid androidid. Imestasin, kuidas said androidid olla kindralid.
Rahvas hõiskas jälle. Kui ma õigesti mäletan, oli president öelnud, et kindralid annavad varsti märguande viimse lahingu alustamiseks. Ta astus platvormilt alla ja pöördus kohalejäänud kindrali poole. David käskis tal märku anda, aga kindral ei allunud, vaid palus hoopis hetke vahet pidada, kuna vägede seast paistsid valged lipud. President sai vihaseks ja karjus – läbirääkimiste aeg on möödas; maailmalõpp tuleb valla päästa; see oli Jumala tahe. Seepärast pidi ta kohe tuumarelvad välja lennutama. Oh sa poiss, oli see alles hetk. Ma ei suutnud oma silmi ja kõrvu uskuda.”
Vanaema võttis lonksu portveini. Ta põsed olid taas värvi omandanud, kahtlemata portveini tegu. Ma ei püüdnud teda peatada, selle asemel neelasin ka oma joogi ühe lonksuga alla. Android tuli ja küsis, kas kõik on korras. Vanaema vaatas tema poole ja ütles ainult: „Ah, sina...,” mille peale android kähku jalga lasi. Ta palus veel ühe portveinilonksu. Ma polnud kindel, kas tema soovile järele anda oli tark tegu, aga ta nautis seda hetke nii väga, et täitsin klaasid uuesti. Ta jätkas oma hämmastavat lugu.
„Kindral juhatas presidendi kõrvale, aga ma kuulsin oma implantaatide abil iga sõna. Ta rääkis Davidile, et ARC oli nende liiki androidid kavandanud kindla eesmärgiga. Kuna mõlemal vaenupoolel oli suur vajadus androidide järele, kes suudaksid juhtida laiaulatusliku sõja keerukaid operatsioone, nägi ARC võimalust paigutada neid igasse võimalikku valitsusametisse. Islami poole peal oli see olnud raskem, aga lõpuks paistis, et Abdel Saïd usaldas androide rohkemgi kui inimestest kindraleid. Nii et mitte ainult kõrgetel kohtadel olevad töötajad, vaid lausa kindralid ise asendati uut liiki androididega nii Kalifaadis kui ka Kristliku liidu riikides.
Muidugi oli neil kolm seadust blokeeritud, sest kui need oleksid olnud aktiivsed, ei oleks nad saanud osaleda sõja ettevalmistamisel. Aga ARC tegi seda selliselt, et need hakkaksid otsekohe tööle, kui keegi käsiks alustada Viimsepäevalahingut. Nii et sellest hetkest peale oli Viimsepäevalahing võimatu.
President seisis ja mõtles veidi aega. Siis vaatas ta mulle otsa ja pilgutas silma. Ta astus jälle platvormile ja pidas teise kõne, suurepärase kõne, tõeliselt piibliväärilise kõne. Ta lõpetas järeldusega, et maailmalõpu aeg pole veel käes. Et Jumal tahtis meid testida ja et ta oli ilmselt rahul. Nii et kõik võisid pöörduda tagasi koju oma armsate juurde ja elada jälle rahus.
Väheke aega valitses vaikus. Siis kerkis sõdurite seast hõiskamise laine, mis oli kaks korda valjem kui enne ja kergendust täis. Ka mina tundsin kergendust. President tõstis käed ja tegi võidumärgi. Hõiskamine jätkus mitu minutit. Kui see lõpuks rauges, kuulsin samu hääli kaugusest vaenlase asukohast. President astus platvormilt alla. Ta nägu oli väsinud ja tema hoiak peksa saanud mehe oma.
Äkitselt vaatas ta mulle otsa. Ta nägu lõi särama ja ta ajas end sirgu. Ta tuli minu juurde ja pakkus mulle taas oma käsivart. Me lahkusime koos.”
Vanaema jäi vait.
„Ossa,” ütlesin, „oli see alles lugu.” Võtsin foto ja vaatasin presidenti, vanaema ja kindraleid, kes tõepoolest paistsid väga sarnased. „Nii et sa olid seal, kui...”
Paistis, et vanaema ärkas oma mälestustest. „Nii et ma olin seal, kui meie vabadus lõppes, jah. See ikkagi oli Viimnepäev.”
Tahtsin öelda, et ta on ülekohtune, sest androidide juhtimise all oli nii palju kurja kadunud, aga vanaema tõstis käe.
„Tean,” ütles ta, „aga ikkagi ei tundu see õige.”
Sain aru, et niimoodi tundis enamik vanu inimesi. Minusuguste nooremate jaoks oli elamine maailmas, kus ei olnud sõda, reostust, haigusi, vaesust ja vägivalda, igapäevane reaalsus. Meil ei olnud tunnet, et oleksime midagi kaotanud.
„Kas sa siis sõid David Buffetiga õhtust?”
Vanaema naeratas. „Mitte kohe, kõigepealt seksisime tema staabis. Jäin tema juurde paariks nädalaks, kuna ta vajas sel ajal kogu saadaolevat toetust, kui ta ametist tagasi astus. Ma ei ütleks, et kahetsen. Tal oli jumalik keha, aga ta ei olnud suurem asi armastaja. Varsti köitsid teised tüdrukud tema tähelepanu ja mina läksin oma rada.”
Mõtlesin sellele, kuidas minu vanaema oli armatsenud Antikristusega. See oli imelik ja arusaamatu vaatenurk. Äkki kerkis üles küsimus.
„Vanaema, aga see robotinaeratus, mida sa mainisid?”
„Ah see. Tead, kui ma platvormilt lahkusin, pöörasin pead, et viimast korda kindralile pilku heita. Ma võiksin vanduda, et ta naeratas mulle.”
Inglise keelest tõlkinud Tiina Intal