„Aplus“ (Les Affamés)
Režissöör: Robin Aubert
2017

Vaatasin PÖFF-i palvel „Öiste värinate“ programmi kuuluvat prantsuskeelset Kanada zombikat „Aplus“ mõningase eelarvamusega. Mida värsket zombidest veel välja väänata annaks? Näib ju, et kõik on ammu ära tehtud. Kinnistunud kuvand – verejanulised mörisevad kollid, kehastamas meie alateadlikku hirmu teispoolsuse ja –(t)suguse ees, – ei jäta just palju mänguruumi. Nii trumbataksegi eelkäijaid üle pigem tapmisviiside ekstravagantsuse ja verefontäänide suurusega. Aga kuna film kuulus PÖFF kavva, siis midagi pidi selles ju olema.


„Aplus“ on visuaalselt ilus ja kohati valus film, vähem õudukas ja rohkem draama, kindlasti suure ekraani film oma maaliliste vaadete tõttu. Oh, eks verd pritsib selleski filmis, aga siin näib see pigem sõbraliku torkena žanri klišeede suunas, sest paljusid surmasid ja tapmisi ei näidata. Just seetõttu on „Aplus“ palju mõjuvam ja painavam. Tegelastel tuleb langetada otsuseid, mida kuidagi ei tahaks langetada, ja säilitada seejuures inimlikkus.

Ka zombid ei ole siin niivõrd grimmimeeskonna kunstisaavutus, nad on ehmatavalt tavalised, ei veni teosammul ja mis peamine – neil on mingid kummastavad, arusaamatud ja seetõttu hirmutavad omad rituaalid. Võõraste tavadega näljased hordid, kelle saabumise järel pole meie maailm enam endine… Midagi pole teha, tahes-tahtmata tuletatakse sulle meelde, et on probleeme, mida saab lahendada ainult pumppüssi ja suure matšeetega. Aga teisalt – ka pumppüssiga pead sa jääma inimeseks, leidma põhjuse elada (või siis surra).


Soovitan nii neile, kelle jaoks õudusfilm pole küll esimene valik, kuid kes zombinduse peale kohe nina kirtsu ei tõmba, kui kogenud õudukahuntidele. Usun, et nii ühed kui teised võivad üllatuda (ja naerda saab siiski ka).
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0993)