Kerli müksas Jaanekit tugevasti ja Jaanek ärkas. Äratuskella polnud vaja, see oli Kerlile nagu sisse ehitatud. Ütle, mis kell vaja tõusta, ja ta tõusebki.

Jaanek laksas Kerlile käega tagumikule, ajas end püsti ja vedas end duširuumi. Ta süütas tule ja vaatas peopesa. See oli tumesiniseviiruline nagu see külgki, mis magades Kerli vastas oli olnud, aga polnud häda. Duši all tuli kõik ilusasti maha.

Seejärel tuli ta magamistuppa tagasi. Kerli istus endiselt voodi serval. «Tõuse üles,» ütles Jaanek ja Kerli tõi kuuldavale pahameelekorina. Jaanek astus akna alla ja vedas kardinad eest ära. «Sul on täna neli esimest tundi. Matemaatika, eesti keel, laulmine ja kodulugu.» Kerli keeras kõrvad torusse ja suunas mehe poole ning tema suust kostis nõusolekukorin. «Ja õhtul lähete nukuteatrisse kogu klassiga.» Kerli suust kuuldus heameelekorin.

Kerli polnud tumm, aga peale eri sorti korinate ta hommikuti häält ei teinud. Ükskord käis Jaanek talle väga peale ja sai kätte kiljatuse, aga see oli nii ebaharilikult võigas, et Jaanek loobus edasistest katsetest Kerli hääleaparaadiga.

Kerli tammus kööki, Jaanek hakkas voodit üles tegema. Voodilinad, mille vahel nad olid maganud, olid sinise limaga koos ja lõhnasid tugevalt Kerli järele. Jaanek pani need pesumasinasse. See oli Kerli puudus, iga öö kohta tuli kaks pesemist vajavat voodilina. Pentsik mõeldagi, et eile õhtul oli ta Kerliga isegi ... jah, parem sellele mitte mõelda.

Jaanek ajas habet, riietus ning ajas siis poja ja tütre üles. Hea veel, et mõlemad olid temasse ja mitte Kerlisse. Siis läks ta kööki.

Kerli hakkis seal parasjagu kurki ja tomatit ning tegi ühtlasi võileibu peekoni ja munaga. See meeldis Jaanekile, et Kerli sai köögis asjad kiiremini tehtud. Naine keeras piimakruusi alt tule ära ja pani sooja piima kruusi lauale, teise käega valas salati kaussi ja ühtlasi tõstis võileivataldriku keset lauda. Peas olevad kombitsad avasid ülemise köögikapi ukse ja tõstsid sealt välja kohvipaki. Keegi teine peres ei joonud nii kanget kohvi kui Kerli.

Kahjuks ei kõlvanud Kerlile selga ainuski riidekapis olev ese, ei kleit ega püksid, ükski jalanõu ega isegi rinnahoidja, rindu nagu Kerlil polnudki. Hommikumantli saanuks selga vedada, kaks ülemist kätt varrukatesse ja kaks alumist paistaksid vabalt hõlmade vahelt, aga hommikumantli frotee saaks sinise limaga kokku. Seetõttu oli riieteta magamine tema jaoks paratamatu. Üksainus riietusese talle kõlbas, see oli põll ja see oligi tal praegu seljas, põllele ei hakanud lima hästi külge. Ta ei saanud kõrva- ega ninarõngaid kanda ja kaelakeedest ainult kõige suuremaid, sest tal oli nii jäme kael, et ta seda peaaegu pöörata ei saanud. Siiski täheldas Jaanek rahuloluga, et Kerli kandis midagi peale põlle veel: tema alumise vasaku käe eelviimases, kuuendas sõrmes oli abielusõrmus. Kõik ülemiste käte sõrmed, neli kummalgi käel, lõppesid küünisega ja olid abielusõrmuse jaoks liiga jämedad, alumiste käte sõrmedel oli ühel pool küüs nagu inimesel, teisel pool iminapp.

Lapsed tulid kööki, ütlesid mokaotsast tere hommikust ja istusid laua kaugemasse otsa. Kerli lehvitas kõrvu ja tõmbas suu naerule, see ulatus tal peaaegu kõrvast kõrvani. Ta paljastas väikeste valgete teravate kolmnurksete hammaste rivi ja tekitas tervituskorina. Tema hambad polnud õigupoolest väiksemad kui inimesel, need lihtsalt tundusid väiksematena, sest korraga paistis neid paarkümmend tükki nii üleval kui all. Selline naeratus võis hirmutada, aga Kerli polnud veel kunagi Jaanekit ega lapsi hammustanud.

Kerli pööras tähelepanu köögis ringi lendavale kärbsele. Korraga purskus tema suust erkroosa keel, haaras kärbse ja kadus suhu tagasi. Järgnes õnnekorin.

Lapsed vaatasid ema võõrastusega ja Jaanek ohkas: «Oh, lapsed, lapsed. Te ju teate, et enne teist tassitäit hommikukohvi ema inimeseks ei saa.»
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1463)