Esimese ulmekirjutamise töötoa läbiviimise kogemuse sain ma kaks aastat tagasi, mil Viljandi Gümnaasium kutsus mind ja Maniakkide Tänavat sealse, tänaseks juba traditsiooniks muutunud, kirjanduspäeva Raamaturock ühe töötoa korraldajateks. Muide, olgu siia algatuseks kohe öeldud, et tegemist on väga ägeda kirjandusüritustega, kus on olemas nii üks peaesineja, keda kõik kümnendikud on kuulama kutsutud, kuid sellele järgneb töötubade ring. Peotäis erinevaid kirjandusega seotud teemasid visatakse õhku ning iga kümnendik peab leidma töötoa, milles just tema tahab osaleda. Teemade ring on lai, hõlmates lisaks žanriharjutustele ka illustreerimist, restaureerimist, raamatukogundust - ehk räägitakse kõigest, mis raamatutega seotud on.

Igal sügisel ilmub töötubade nimekiri seinale ning kümnendikud saavad endid vabalt registreerida meeldivaimasse, seda kuni grupi täitumiseni. Ulmekirjutamine on siis nüüdseks juba kahel korral nende päevakavas olnud ning võin uhkusega öelda, et mõlemal korral on just ulmekirjutamise töötuba olnud üks esimesi, mis täis on saanud.

Ega me neid ei hellitanud, kuid kui mõni neist tänastest noortest peaks kunagi tõsisemalt kirjutamisega tegelema hakkama, siis ega need lugejadki teda hellita. Kui töötuba, siis ikka selline, mille sarnaseid me isekeskis siin, Tartuski, iganädalaselt korraldame – kirjutajad ise pakkusid välja teemad, millest hääletamise teel parim välja valiti, et seda siis arendama ja kirja panema hakata. Aega loo kirjapanemiseks oli napilt, kuid sellegipoolest valmis päris mitmeid alguse, lõpu ja sisuarenguga lugusid, mida sai ette loetud ning lugude vigu ja arenguvõimalusi arutletud. Nii nagu Maniakkide Tänav meie kirjutamistoa motoks ütleb: „Ega me sul siin mingid sõbrad ole!”

Kui me kaks aastat tagasi Viljandis käisime, oli ulmekirjutamise üldine joon zombimaailma suunal nihkes. Ainuüksi teemapakkumistes jooksis sõna „zombi“ läbiva niidina ning hiljem lugusid vaadates ja kuulates tugevnes tunnetus veelgi. Tagasiteel Tartusse kommenteeris Maniakkide Tänav: „Zombid on uued vampiirid.“ Temal, nimelt, oli eelmisest koolinoortega kirjutamisest ikka veel kerge vampiirinduse mekk huulil, kuid sellest võrdlusmomendist tuli välja üks huvitav seik. Noored, kelle isiklikud eelistused ei ole veel kivisse raiutud, lemmikžanrid ega -autorid veel paigas, peegeldavad mõnusa ehedusega seda, mis neid parajasti köidab, mis peegeldub kõige paremini neid hetkel ümbritsevas kultuuriruumis.

Sellele mõttele hoopis omamoodi ja armsa kinnituse sain ma mullu Kiviõlist, kus me Mann Loperiga üsna sarnase töötoa läbi viisime. Sealsed teemad olid hoopis malbemad, seotud pigem fantaasia- ja muinasjutumaailmaga ning gümnaasiuminoorte loodki olid fantaasiaküllasemad, kuid samal ajal helgemad. Üsna selgelt kumas lugudest läbi nende igapäevane elu linnas, mille kultuuriruumist suure osa slaavikultuur enda alla võtab.

Viljandi Gymnaasium

Aga nüüd tagasi käesolevasse aastasse ja üheksandasse novembrisse, mil Viljandi gümnaasiuminoored meile teemasid välja pakkuma hakkasid. Sel korral tulid teemad (rõhutatult palusime, et teemas võiks ka ulmeline element sees olla) sellised:

1. Eesti-Läti-Leedu autoritaarne liit
2. Tulevikku ei tule
3. Mineviku kook
4. Harry Potter lendab
5. Radioaktiivselt mürgised tulnukad

Rohkem teemasid ei olnud nad valmis pakkuma, kuid rohkem polnud otseselt vajagi. Hääletuse võitis ülekaalukalt teema „tulevikku ei tule“, jättes teisele kohale kerkinud „radioaktiivselt mürgistele tulnukatele“ vähem kui pooled omale saadud häältest. Noorte ulmemaailma tänaste trendide analüüsi jätan ma pädevamate inimeste hooleks, kuigi minugi peas haakus kokku siit ja sealt kuuldud emakeele õpetajate porinat, et vana hea klassikaline kohustuslik kirjandus pole pooltki nii sünge kui see, mida noored vabatahtlikult loevad. Muide, sellele vastukaaluks võin mainida, et lood ise ei olnud üdini depressiivsed, vaid kandsid äärmise mõnuga mingit hoitust ja pulbitsevat energiat.

Kui neid teemasid vaadata, siis jääb üks tõsine ulmekirjutaja esmalt kukalt kratsima, et pole ju nagu nii 100% ulmelised teemad. Kui me isekeskis siin, Tartus, oma kirjutamistuba läbi viime, on selge ulmelise elemendi olemasolu teemas kohustuslik. Viljandis see nii hästi välja ei tulnud. Küll aga tuli noorte pastakast välja lugusid, milles oli zombielemente, teadusulmet, tulevikumaailmu, alternatiivajalugu, kalmistu õudust ja palju muud. Kui me oleme harjunud, et valitud teema võiks suunata ja aidata mõtte arengut, siis gümnaasiuminoored tõestasid edukalt, et piisavalt ebamäärane teema ei piira mõttelendu ja laseb fantaasial vabalt rändama minna. Võib-olla on see koht, kus me võiksime noortelt midagi õppida?

Vähe sellest, et lugude temaatika varieerus, oli neis sisukust ja ambitsiooni kasvada lugudeks, mida on hea lugeda. Ma siiralt loodan, et nii mõnigi neist noortest võttis kuulda vihjet, kirjutas enda jaoks üles Reaktori toimetuse aadressi ning suunab hilisemalt viimistletud jutu ka laiema publikuni. Võimalik, et sellest saaks järgmise jutuvõistluse võitja esimene publikatsioon. Igal juhul oli töötoa läbiviimine meeldiv kogemus ning olgu see vihjeks ka teistele koolijuhtidele ja emakeele õpetajatele: noorte jaoks on ulme oluline ning ulmekirjanikud ei hammusta. Pigem vastupidi: tuleme hea meelega ning õpime protsessist ka ise.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0594)