Teoorias võis see ju päris kõva plaan olla. No et võimekas, end juba tõestanud, võib-olla isegi et küps kirjanik võtab ette ja kirjutab müstilise põnevusloo, sündmuskohaks pealegi veel oma koduümbrus, mille tänavaid ja legende arvatavasti nagu oma tagataskut tunneb. Mis saaks valesti minna?

Eesti viimaste aastate ühe edukama kirjaniku viimase romaani kaante vahel olev lugu hakkab hargnema 1997. aastal, mil Elvast Tallinna õnne ja eneseteostust otsima rännanud Karini-nimeline tütarlaps saab töökoha Meriväljal insuldi tagajärjel sandistunud vanema härrasmehe hooldaja, seltsidaami ja ratastoolilükkajana. Palkajaks on invaliidi õitsvas keskeas ärinaisest abikaasa. Muid põhitegelasi on romaanis veel umbes kümmekond, eri ühiskonnakihtidest, keda seob suuresti vaid ühine elurajoon ning ka see, et pea kõiki neist hakkab telefonikõnedega kimbutama saladuslik väljapressija. Viimasel näivad lausa selgeltnägija võimed olema, sest ta teab kõigi väljapressimise ohvrite nõrkusi ja varjatud saladusi. Nii et põhimõtteliselt on tegu detektiivilooga (me tahame ometi teada saada, kes on väljapressija ja miks ta seda teeb) ning toimub ka mõrv. Loost ei puudu ka üleloomulikud elemendid - keegi on nõid, kellelgi on kild UFO-st (sellest Merivälja omast), keegi on jälle narkootikume tarbides ühenduses taevaste infokanalitega.

Toimunud esitlustel on seda raamatut püütud presenteerida kui mingit eraldiseisvat nähtust, asja iseeneses, püüdlikult ignoreerides seda, et olemuselt on tegu äsjalinastunud telesarja romaniseeringuga, mitte kuidagi vastupidi. Sellest, et tegu on romaaniks kirjutatud telestsenaariumiga, algavad tegelikult "Merivälja" kui romaani kõik hädad. Teoses pole ühtegi sügavamalt lahatud tegelast, on (nagu klassikalises seebiooperis) hulk suhteliselt võrdseid tegevusliine; et vaatajal igav ei hakkaks, tuleb iga natukese aja tagant ühelt tegevusliinilt teisele lülituda. Lisaks sellele, et tegelased on pinnapealsed, on nad ka karikatuursed. Et kui pankur või muidu ärimees, siis selline stereotüüpne rahanäss. Kui kunstnik, siis lausboheemlane. Kui teismeline poiss, siis seda tüüpi, keda koolis kiusatakse. Seda, et need tegelased on kõik kaunikesti ebameeldivad, ei pea vist välja ütlemagi.

Teine argument, mis Hargla romaniseeringute puhul ka sagedamini kui vaja kõlab, on see, et sari oli nagu välja tuli, aga raamat on kõvasti parem, hoopis teine tera. Seda eeskätt seepärast, et vaeses Eesti Vabariigis jääb autori lennuka visiooni realiseerimine raha- ja ajapuuduse taha ja tegelikult oli kõik hoopis teistmoodi, suurejoonelisemalt, värvilisena mõeldud. Näinuna ka seriaali, võin kinnitada, et erinevus on marginaalne ja et pigem on telesarjas asju, mida romaanist ei leia, mitte vastupidi. Ning päris kindlasti on seriaali kõige piinlikumad dialoogid ja stseenid romaanis sõna-sõnalt, pilt-pildilt sees. Näiteks stseen prügikasti juures, milles osalevad Erich, Liisalota ja Karin. Või stseen mängupõrgus, kus teemaks Indrek Linde kaunist kaasast tehtud joonistus. Seriaali stsenaariumi ilmumist omaette raamatuna võib interpreteerida ka kui teadlikku katset ühe asja eest kaks korda raha sisse kasseerida, mis ei ole iseenesest üldse taunimisväärne, aga paratamatult on tulemuseks sekundaarne kaup, mitte tähenduslik eesti ulme algupärand, autori võimas comeback või triumfaalne juurte juurde naasmine.

Mis puutub linateoste romaniseeringutesse üldiselt, siis enamasti on need sellised, et need oleks, telekapult käes, võinud ükspuha kes kirjaoskaja inimene kirjutada. Neis on väga vähe selle konkreetse romaniseerija isikupära. „Meriväljaski“ on Hargla isikupära napivõitu. Huvitaval kombel toob stiil, millega "Merivälja" paberile kirja pandud on, hoopis meelde lastekirjanduse, näiteks Mika Keräse Supilinna lood või siis Astrid Lindgreni Kalle Blomkvisti jutud. Selline üldine lihtsustatus viib omakorda mõttele, et äkki adresseeriski Hargla oma teose laiemale lugejaskonnale, mingile geneerilisele Õhtulehe auditooriumile. Ehkki võib-olla ma teen lehele ja tema lugejaskonnale siin üldse liiga, sest just Õhtulehes on 10. märtsil 2012. aastal ilmunud pikk artikkel "Salapärane Merivälja objekt M: Eesti oma ja tõestisündinud salatoimik", mis Merivälja UFO-legendi - isegi mina mäletan oma lapsepõlvest absurdseid jutte Merivälja objektist - kredibiilsusest kivi kivi peale ei jäta. Hargla näib millegipärast aga UFO võimalikkust asjatult tõsiselt võtvat. Ja ma väga loodan, et ükspuha mida uskuma võimelised vandenõuteooriate armastajad „Meriväljat“ millegi enama kui ilukirjandusena tõlgendama ei hakka.

"Merivälja" kõige suurem kuritegu, kui nii võib üldse öelda, ongi see, et ta ei ole žanriulme. Tõupuhast ulmet asendab siin esoteerika ja vandenõuteooria. Selline meetod on rohkem omane peavoolu autoritele, kel tuleb tahtmine ulmega tiiba ripsutada. Teine variant on, et Indrek Harglast ongi saanudki juba selline peavoolu autor. Siis on muidugi kõik väga õige ja loogiline.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1105)