Triinu Merese debüütromaan “Lihtsad valikud” pärjati Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistlusel auväärse teise kohaga, mis on seda tähelepanuväärsem, et tegemist on žanripuhta ulmeromaaniga. Kui uudis sellest teatavaks sai, kihises kohalik ulmeskeene päris korralikult, sest taolist head tulemust pole just paljudel siinsetel ulmekirjanikel ette näidata. Liikusid kuulujutud, et tulemas on miskit head, mida pidid tunnistama isegi ulmekirjandusse seni leigelt suhtunud korüfeed. On ülimalt tänuväärt, et kirjastus “Varrak” Merese teose ürituselt üles noppis ja ulmikutele maiustamiseks raamatuletile tõi.

Merese romaani tegevus leiab aset tulevikumaailmas ühel koloniseeritud Glasgou nimelisel planeedil, mida juhib omapärane aristokraatidest Boudicade klann. Nimevalik tundub olevat mittejuhuslikult üdini sarnane Inglismaa ajaloost tuntud hõimuga, mis küll otseselt raamatus välja ei tule. Igas mõttes elitaarsed (geneetiliselt modifitseeritud, ideaalse välimusega ja keskmisest intelligentsemad) aristod on jõukad valitsejad, kellele kehtivad küll nn. võrdsemad ühiskondlikud reeglid, kuid samas kaitsevad lihtrahvast rivaalitsevate klannide eest ja hoolitsevad nende elukäigu eest. Mõneti võiks seda vaadelda kui valgustatud orjanduslikku feodalismi, kus eri planeetidel pesitsevat kuningriiki valitseb kindel klann ja planeedisüsteemide vahelt jooksevad riigipiirid. Muidu rahumeelset ühiskonda raputavad aga mässumeelsete demokraatide ohvriterohked terroriaktid, mis paneb aristod jõustruktuuride abil selle põhjuseid ja põhjustajaid otsima.

Merese romaani sündmustiku keskmes on uurija-teadur Gertrud Omara, kellel õnnestus äsja kinni püüda ülimalt ohtlik demokraatide terrorist Lauri Tropcher. Sellest hoolimata ei tunne peategelane töövõidust erilist rõõmu, kuna kurikael on tegelikult naise endine kallim, salaagendist kaastöötaja ning hilisem ülejooksik. Gertrud püüab meest mõista, kuid tolle sooritatud teod, rohked valed ja naise usalduse pidev ärakasutamine suruvad alla vähimadki riismed kaastundest, kuigi vangistatud kaaslast piinatakse ebainimlike vahenditega. Kõige selle juures palub mees Gertrudil otsida üles last ootav kallim Nadine. Nii tulebki peategelasel hakata tegema esimesi valikuid. Kas need on lihtsad või mitte, jäägu juba lugejate otsustada.

Kui mõelda kõige ühe ja esimese sõna peale, mis Merese romaani iseloomustada võiks, oleks see Emotsioon. Lugeja kistakse otseses mõttes esimesest leheküljest alates peategelase melanhoolsesse ja muserdavasse mõttemaailma ning hoitakse seal põhimõtteliselt lõpuni välja. Üldse kipub Meres antud romaanis hästi põhjalikult kirjeldama kõigi tegelaste tundeid, näoliikumisi, kehakeelt, mis ühel hetkel hakkab väsitama. Kusagil romaani keskosaks on meile täiesti selge, et Gertrud ja Lauri on seesmiselt metsikult ängi täis – olgu siis kaude rõhuvate aristode või muude eluraskuste tõttu – ning isegi aeg-ajalt ilmuvad naeratused mõjuvad lugejale kibedalt. Puudu on tunnete dünaamikast. Ainsad õnnetusest vabanemise hetked olid erootilised stseenid, kus võis korrakski tajuda, et selles maailmas on killuke õnne peidus. Mis järgmises lõigus taas julmalt puruks rebiti. Loo arenedes selgub, et sama katki on ka näiliselt ideaalseis tingimustes elav kõrgklass. Hoolimata igavesest noorusest, pea piiramatutest ressurssidest ja tervisest on nad sama õnnetud, kui lihtne inimene tänavalt. Vähemalt selline mulje jääb aristodest printside ja printsessi tegemisi jälgides. Oodanuks veidi kiiremat sündmuste arengut, kuna jõupunktid said üsna kiiresti paika. Lugedes tekkis mitmel korral tahtmine hüüda, et mida paganat siin enam halada. Tegutseda tuleb, naine! Või siis öelge asi lõpuks välja, seda nii nais- kui ka meestegelaste puhul. Meres oskab soovi korral kenasti ja detailselt tegevust kirjeldada, mida ta on tõestanud mitmetes varem ilmunud lühijuttudes ja lühiromaanis “Kuningate tagasitulek”. On tõesti kahju, et debüütteoses jäi rõhk valdavas osas tunnetele.

Meres valdab suurepäraselt kirjakeelt ja luulelisi mõjutusi või lausetes kohata raamatu esimesest peatükist peale. Autori 2009. aastal ilmunud luulekogu “Lagunemine” on kriitikutelt saanud väga kiitvaid hinnanguid ja meil jääb nentida, et stseenide kirjeldamine – k.a. märulirohketes osades – on väga õhuline. Kahjuks saame liiga vähe aimata keskkonda ennast. Meres piirdub enamasti pisikese ruumala kirjeldamisega, mille täidavad suures plaanis peategelased. Me ei saa haista, maitsta või silmadega naudelda, mida endast kujutab Glasgou üldiselt. Kujutan ette, et kui autor oleks osa oma võimekalt õhulisest kirjandusjõust suunanud ühiskonna ja ümbruskonna kirjeldamisele, saaksime palju rohkem aimu, miks asjad just nii on, nagu nad meile ridadelt vastu vaatavad. Mida endast kujutavad terroristidest demokraadid, kuidas tekkisid aristod, mida kõigest sellest arvavad näiliselt olukorraga rahul olevad lihtinimesed jne. Praegu ripub meie ees hallivarjundine lõuend, kuhu on intensiivse värvikogusega peale surutud puna-violetsed harvad laigukesed.

Olen viimasel ajal sattunud järjest lugema erinevate naisautorite ulmeromaane ja seetõttu arvasin end olevat sobival lainel võtmaks ette Merese teos. Jah, üldiselt suutsin mõista, miks tegelased nii või naa arvavad, millest just säänsed tunded neil tekivad ning lugedes ei ilmnenud mitteusutavuse tunnet, et nii ju inimene ei räägi/käitu. Küll muutus pika peale takistuseks peategelase hüplik eneseväljendus – olgu siis mõttemaailmas või sõnas. Kuigi reaalses maailmas inimesed kipuvadki oma mõtetes tihti kaootiliselt ringi hüppama, on raamatus sellist vestlust raske lugeda. Laused katkevad väga sageli poole pealt, mõtted vahetavad kiirelt fookust või teemat. Kontrastiks tundusid aristod mõnevõrra ühtlasemalt ennast väljendavat ja see oli kui värske briis. Ausalt öeldes kippusin neid dialooge paratamatult enam nautima.

Mida veel öelda, minu meelest on Meres kasutanud häid lühikesi eestikeelseid vasteid traditsioonilisele ulmebutafooriale (näit. tehis – tehisintellekt, laud – (tahvel)arvuti, närvipiits ja pihukas relvadena), mis on minu arvates ainult kiiduväärt ja värskendav lugeda. Tõesti, kuna maailma kirjeldatakse napilt, siis sama vähe saame teada nonde vidiante kohta. Ega eesmärgiks peagi olema kõige detailne kirjeldamine ja jäägu lugejale voli oma peas ise neid asju ette kujutada. Võib-olla oleks oodanud veidi rohkem hullu panemist ehk puudu jäid mõned mahlakad küpsekirsid tordi peal. Sensawundat pole kunagi liiast.

Pean kohe siia otsa nentima, et ideed on Merese romaanis täiesti olemas. Usun, et kõige enim jututeemat tekitab mõte kujutada inimkonna religiooni läbi sellise prisma nagu Meres seda teeb. Kahjuks ei saa lugemismõnu rikkumata sellest pikemalt kirjutada, kuid see on kindlalt üks meeldejäävamaid asju minu jaoks antud romaanis. Huvitav oli tasapisi avarduv pilt tehisintellekti rollist selles ühiskonnas. Kahjuks jäi mõlemad teemad loo käigus korralikult lahti seletamata, mille üle võib siirast kahetsust tunda. Ma ei oska öelda, kas autoril on plaanis romaanile järge kirjutada, kuid oleks äärmiselt mõnus rohkem… ei PALJU-PALJU ROHKEM sellest maailmast teada saada.

Kokkuvõtteks usun, et Triinul oli vaja see raamat ära kirjutada. Seda on väga tunda teksti lugedes. Jäägu teiste otsustada, palju selles loos on teda ennast, kuid kahtlemata on tegemist kirjandusliku väärtusega ulmeromaaniga, mis jääb 2017. aastat korraliku sabatähena valgustama. Tõusva sabatähena, kusjuures.