Kirjanduses on hämarulme moes. Põhiliselt vist sellepärast, et nimetades ühe oma raamatu tegelastest vampiiriks tagab see kaks korda suurema müügiedu vms. Seekordne õnnitletav Andrzej Żuławski ei olnud oma loomekarjääris mitte just ülemäära produktiivne, tema filmograafiast puhtaks žanrifilmiks loeks tegelikult ainult ühe, aga hämarulme alla liigitasin kolm filmi veel. Mingil juhul aga ärge arvake, et Andrzej ulmelisi elemente oma filmidesse kassaedu silmas pidades lisas.
Andrzej Żuławski sündis 22.novembril 1940 aastal toona Poolale kuulunud Lvivis. Tudeeris 50. lõpus kinokunsti Prantsusmaal, naasis siis aga Poola ja alustas oma karjääri Andrzej Wajda assistendina. Sõjateemat käsitles kohe oma esimeses töös ja samuti ka teises, nurkapidi õudusfilmiks liigituvas “Saatanas” / “The Devil” (1972). 1792. aastal võtsid kolm suurvõimu plaaniks Poola omavahel ära jagada ning film keskendubki 1793. aasta Preisimaa vägede sissetungile. Alamat sorti aadlik Jakub päästetakse vahetult enne vaenuväe kohalejõudmist kloostris tegutsevast hospidalist/vanglast, tõstetakse koos noore nunnaga setuka selga ja suunatakse loom Jakubi kodu poole astuma. Sellist häda ja viletsust mida mees teel ja kodus näeb, ei suuda lahjema kujutlusvõimega inime ettegi kujutada, nii et “päästja” “abiga” kaotab Jakub varsti sideme reaalsusega ja veri hakkab voolama. Kuna Andrzej olevat filmi mõelnud kriitikana Poola 60. lõpu poliitilise olukorra kohta, siis võttis keegi seda kriitikat väga südamesse, film keelati ära ja Andrzej kolis ära Prantsusmaale.
Tegi seal ühe eduka draama ja kutsuti tagasi Poola lubadusega, et tee mis aga hing ihaleb. Andrzej otsustas, et tema hing ihaleb ekraniseerida vanaonu Jerzy Żuławski sajandi alguses
kirjutatud ulmetriloogiat “The Lunar Trilogy”. Kosmoselaev sooritab hädamaandumise Maaga sarnaneval planeedil, ellu jäävad kaks meest ja üks naine. Kaks neist hakkavad põlve uueks looma ja kolmas käib vahel mägedest alla, vaatamas kuidas ühiskond areneb. Filmib seda arengut ja saadab enne surma filmilindi Maale, kust lähetatakse uus seltskond astronaute. Üks neist loob kontakti, kuulutatakse Messiaks ja juhib inimesed sõtta nad anastanud lindinimeste vastu.
Andrzej alustas “Hõbedasel keral” / “On the Silver Globe” (1988) filmimist 1975. aastal ja jõudis kahe aastaga enda hinnangul neli viiendiku materjalist üles võtta. Siis sai aga kultuuriala aseministriks keegi Janusz Wilhelmi, kes otsustas, et “Hõbedasel keral” on allegooria ja käskis nii filmi kui ka dekoratsioonid hävitada. Osalised ja võttemeeskond panid aga valmis materjali tallele ja 1988. aastal linastus film kujul, kus puuduolevate kohtade peale luges lavastaja ise teksti peale, mis puuduvas stseenis toimuma pidi ja kes mida ütlema.
Pärast Wilhelmi seatempu lahkus Andrzej uuesti Prantsusmaale ja lavastas koostöös sakslastega ilmselt oma kuulsaima (õudus)filmi “Omand” / “Possession”(1981). Sam Neill ja Isabelle Adjani kehastavad suhte purunemise äärel abielupaari, kelle paradiisiaeda on roomanud übermensch Heinrich ja üks nimetu võõras. Veri hakkab voolama.
Ning viimase servapidi fantaasia/õudusžanri kuuluva filmi “Šamaanitar” / “Szamanka” (1996) lavastas Andrzej Poola-Prantsuse-Šveitsi ühisprojektina poolatari Manuela Gretkowska raamatu põhjal. Nimetu naisterahvas vajab suures linnas elamispinda ja leiab selle kohalikus ülikoolis antopoloogiat õpetava professori vennast äsja vabanenud korteris. Korteriga tuleb kaasa ka nimetatud professor ja noored leiavad üksteist. Korduvalt, vägivaldselt, üllatavates kohtades. Ühes stseenis loetleb professor kolm neiu jaoks olulist tegevust - söömine, magamine, seksimine. Sellel filmiga läks Poolas isegi suhteliselt hästi - lubati seal piiratud kinolevisse.
Kui need kirjeldused huviäratavad tundusid ja tekitasid tahtmise Andrzej loominguga isikliku tutvust sobitada, siis ettevaatust. Lihtsad vaatamised pole neist ükski. Ma olen oma märkmetesse kirja pannud nii painajalik, haige, räpane, vastik. Igas neist neljast filmist on stseene, mis panevad ebamugavusest nihelema. Ühelt poolt muidugi need teemad mida filmides lahatakse, nii suured (sõda, tsivilisatsioonide kokkupõrge) kui ka individuaalsed (armukadedus, seksuaalsus) aga Andrzej selgelt äratuntav isikupärane käekiri keerab neile selle vindi peale, et mingist toredalt positiivsest kinoelamusest küll rääkida ei saa, aga ükski film pooleli ka ei jäänud.
Rollisoorituse eest “Omandis” teenis näitlejaauhinna Isabella Adjani. Üks meeldejäävamaid stseene tema poolt on oma raskusastmelt “Irreversible” tunnelistseeniga võrreldav metrooepisood toidukotiga. Andrzej nimelt ei tunnista mõistet “ülemängimine”, kui tegelasel on halb, siis saab vaataja sellest üheselt aru. Appi võetakse kogu keha, hääleaparaat ja ümbritsev keskkond. Kui on muda milles püherdada, samal ajal kriisata ning käsi murda, siis on Andrzej filmi kangelane rahul.
Samasuguse hoolimatusega nagu puhtuse hoidmisse suhtuvad filmide tegelased ka seksi. Eriti üheselt arusaadavalt toimivad peategelased “Šamaanitaris” loomalikul tasemel. Olgu meeleseisund milline tahes, emotsioonid elatakse välja seksides. Paljast ihu näeb aga küllalt palju ka ülejäänud kolmes filmis, eriliselt erutav ei ole see aga kordagi. Kas on eelnevalt poris püherdatud või on üks partneritest selline, kellest ei saa soti, mis elukas ta täpselt on või on partneriteks ema ja poeg.
Ning et vaataja olemine veel natuke ebamugavamaks teha, siis meeldis Andrzej'le väga käsikaamera. Mitte selles uuema aja stiilis, kus kaamera on ühe konkreetse tegelase õla peal vaid pigem selles võtmes, et vastavalt olukorrale on kaamera kellegi silmade eest. “Saatana” väga mõjus algusstseen hospidalis näiteks. Ja reeglina on siis see kaamera näitlejal väga lähedal, mis tähendab, et kõik need ülevoolavalt võimendatud emotsioonid on vaatajale väga lähedal ja nende eest ei ole kuskile põgeneda.
Kui nüüd juhuslikult peaks veel olema keegi, keda eelnev tekst ei ole ettevaatlikuks teinud ja on endiselt soov Andrzej filmidega lähemalt tuvuda, siis ilma ühegi konksuta, heliribad tasuvad kuulamist. Nende eest hoolitses suuremas osas filmides tema ihuhelilooja Andrzej Korzyński. “Hõbedasel keral” avaldas mulle kõige rohkem muljet, selline progelik rokitaust, aga ka “Šamaanitari” teemalugu on märkimistväärt.
Kinldasti mitte ei ole Andrzej Żuławski igaühe tassike teed, aga lavastajana on ta suutnud väga oskuslikult meelitada näitlejatest välja rollisooritused, mis ei jäta sind külmaks. Samas panna neid sooritusi toetama väga eripalgelised keskkonnad ja näidata seda komplekti nurkade alt, mis ei lase sul enne filmi lõppu silmi ekraanilt keerata. Ja pärast filmi lõppu endamisi mõelda, et mida põrgut ma just vaatasin.
Eriti tublidele pakun võimaluse ära arvata, mis Andrzej filmi mis stseeni peale on mulle loonud seose “Last House on the Left”, “Perfume”, “Hannibal” “2001: A Space Odyssey” ja “Cannibal Holocaust”.