Triinu Meres on kaasaja Eesti ulmekirjanike seast selgelt silma paistnud kirjutaja. Ta kirjutab küll harva ja vähe, kuid käsitleb põnevaid teemasid, tema tegelased on huvitavad ja maailmad tavapäratud. Mis veelgi oluline - Triinu Meres suudab viimistleda oma lugusid, ning usun, et just see viimane - oma lugude kallal töötamine rohkem, kui ainult mustandis kirjavigade parandamine, kergitab teda paljude teiste suleseppade seast ülespoole. Seni on ta oma oskusi näidanud lühilugude maailma, kuid nüüd on äsja ilmavalgust näinud tema esimene romaan. Just seetõttu piilume täna selle iga kirjutaja jaoks olulise sündmuse ja Triinu Merese puhul kindlasti ka eesti kirjanduse jaoks üleüldiselt tähelepanuväärse sündmuse puhul, lisaks teosele ka veidi kirjaniku enda suunas.

1. Tihti seostatakse teatud kirjanikke teatud teemadega, mis neil loost-loosse korduvad. Sinu juttudes on üsna tähtsal kohal armastus. Kas seda võib nimetada üheks sinu peateemaks? Mille poolest see sulle nii oluline on?

Võib või?
Päris veider, arvestades, et mu definitsioon armastusele ühtib uuemate teadusuuringute omaga ja on „see on kooskõla-hetk ühe või rohkema inimesega”. See on ainus „armastus”, millesse ma usun.
Armumine on teine asi. Üleni teine. Tean omast käest, et see on olemas, bioloogiline ja vägev ja täiesti mittemõistlik.
Võibolla on hoopis see mu põhiteema? Armumine?

2. Sa ei ole just väga viljakas kirjanik - ulmedebüüt aastal 2011 ja sellest ajast 8 lühilugu ja üks lühiromaan. Nüüd 2017, esimene romaan. Kas selline rahulik edenemine tuleb sellest, et sa kirjutad aeglaselt või sellest, et sul ei ole väga aega kirjutada või millestki muust?

See tuleb sellest, et ma mõtlen läbi, mida kirjutan. Nagu – hoolega. Kui aus olla, imestan, kuidas on VÕIMALIK kirjutada raamat aastas – kuidas jääb inimesel aega kogu kirjutatut tunnetada, tajuda oma teksti peensusteni? Või neid lihtsalt ei huvita selline tähenärimine?
Mind selgelt huvitab. Mu elueesmärke on kaks: vähemalt kaks proosateost, millega ise rahul olen, ja vähemalt 4 last.
Kaks proosateost ei ole „mõttetult vähe tahetud”. Oluline on, et ma ise rahul oleksin – ja ma ei ole kergesti rahul.

3. Paljud alustavad autorid kipuvad tänapäeval alustama kohe romaanitriloogiaga. Kuidas sina leidsid tee romaani juurde nii hilja?

Küsimus on sellevõrra arusaamatu, et ma vanuses 13 juba alustasin üht romaani (jäi pooleli), vanuses 15 teist (jäi samuti pooleli, kuigi see on mul arvutis isegi alles, ma ikka kirjutasin teda veel 22-senagi), ning üks valmis romaan on ka arvutis aastast 2012.
Need lihtsalt ei olnud piisavalt head.
Ma raudselt ei ole „kirjutasin, nüüd avaldage!” pealekäija. Ideaalses maailmas, kus kehtiks minu ideaalne tööjaotus, mina kirjutaksin (see töö mulle meeldib) ja keegi teine tegeleks edasi.
Minul on vunki avaldamise alla aja ja jõu panemiseks ainult juhul, kui olen VÄGA kindel, et oivaline asi on, maailm on parem, kui see avalikuks saab.

4. Sinu elu jagab vähemalt kõrvalseisja jaoks pooleks üks traagiline sündmus. Kas see on mõjutanud kuidagi ka sinu hilisemat loomingut?

Pooleks =) Olin 34, nüüd olen 37!
Ja muidugi on mõjutanud. Ma kirjutan seda, mis mulle õige ja hea tundub. Põhimõtteliselt kirjutan, mida olen.
Nüüd olen teistmoodi. Loomulikult see mõjutab.
Kas teistmoodi on ka võimalik kirjutada?

5. Minu suureks rõõmuks oled sa proosas pühendunud ulmežanrile. Ent millist laadi kirjandust meeldib sulle lugeda? Mis teeb loo sinu jaoks heaks?

Mulle meeldib lugeda head kirjandust, noh. Ja kuulata head muusikat. Žanridest sõltumata.
Aga kui ära sõnastan, mis teeb kirjanduse heaks, siis:
a) tegelased. Kui on elusad tegelased, keda ma tunnetan, keda usun, kes toimivad endale loogiliselt, on pool olemas. Ükskõik kui igavaid asju nad teevad; kanade söötmine, intereti kammimine, tabelite koostamine ja lehma lüpsmine on täiega köitvad, kui neid teeb hea tegelane.
b) loogika. Ma olen täiesti võimeline pooleli jätma paljulubavalt alanud ja hea tegelasega loo, kui mingi suur ebaloogilisus tegevustikus sisse tuleb. See ei tähenda üldse-üldse-üldse, et kui tavailm või meie teadus ei toeta, ma ei usu – ei, mu jaoks loeb, et asi oleks omas looilmas loogiline. Svend Åge Madsenil on teos eestikeelse tõlkepealkirjaga „Jutustada inimesi” ja see on jube hea raamat. VÄGA nauditav.

Aga selle loogika ongi „pole mingit loogikat”. Mis mulle pädeb, selline loogika, mis tuleb kõnekujunditest või unenägudest, ajad ujuvad, suurem asi läheb pisema sisse, sest lauses oli sihuke, sobib väga hästi.
Mida ma ei kannata, on „seesugused reeglid kehtivad, välja arvatud, kui autoril on vaja” välja paistmine. Ma lugedes lähen rikki ja vihkan selliseid tekste kõigest hingest, sest no – kui lolliks nad lugejat (ehk siis mind) peavad?!
c) Ja kõvad lisapunktid saab ekspressiivsuse eest. Gaasi põhja vajutamise. Laenates Steven Eriksoni (jaa, tema kirjutatut ma armastan) sõnu: „Ambition is not a dirty word. Piss on compromise! Go for the throat!”

6. Kes on su lemmikkirjanikud ja millised on lemmikteosed?

See on nagu lemmiktoidu küsimine. Ühe tuju ja tundega meeldib üks, teisega teine. Aga noh, mõned annan.
Neil Gaiman „Ameerika jumalad”. Kui ma seda esimest korda umbes kahekümneviiesena lugesin, olin: „Appi, ta juba ära kirjutanud selle raamatu, mida ma kirjutada tahtsin! Ja kordades paremini, kui ma ka parima endana suudaksin!”
Steven Erikson, „Deadhouse Gates”.
Nii sügavat muljet, psühhosomaatiliste reaktsioonide ja aastaid ning aastaid kestva „vat SEE”-tundega pole miski muu vist jätnud.
Kate Atkinson, „Inimkroket”. Ma õppisin sealt raamatust naiseks olemist ja siiamaani tundub, et väga pädev, võib-olla pädevaim naiste kirjeldamine ÜLDSE. Isegi „kõik on kokku koomaunelm” (mu vihatuim teoselõpp on „aa, nägi unes”) ei rikkunud seda raamatut.
Jeanette Winterson „Kirg”. „Ma räägin sulle lugusid. Usu mind!” See raamat näitas mulle, et sõna laulma panemiseks ei pea vaid luuletusi kirjutama.
Uwe Kant „Klassiõhtu”. Mida, jah, on täiesti mitteedev õhuke nõukogude ajal ilmunud raamatuke noortekirjandust. Aga nii pagana läbinägelik! Jah, sellised me, inimesed, olemegi.
P.L.Travers „Mary Poppins” (see vana sinine kogumik). Sest mina olengi Mary Poppins, dohh.
Kõik on NII ÕIGE!


7. Millised teosed Eesti ulmes on sulle kõige enam meeldinud?

Andrus Kivirähk on geenius. Ükskõik, mis sõnnikut ta kirjutab, lehesabu või lastejutte „Tähekesse”, ikka on hea. Kui ma sellele mõtlen, tahaksin kadedusse kärvata. Ja kui asjal veel mingi iva ka on nagu „Rehepapil” või „Ussisõnadel”...
Nii et ma siis ei mõtle, lihtsalt naudin ta loomingut.
Aga „Püha ja õudne lõhn” on ka sitaks hea. Robert Kurvitz siis.
Edasi tuleb mitu „üle keskmise” autorit, näiteks Maniakkide Tänav ja Mairi Laurik teiste hulgas, aga umbevaimustust mus rohkem ükski eesti ulmeautor pole äratanud.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1158)