Lihtsad valikudTegelikult pole selle raamatu juures mitte midagi lihtsat. Ärge laske end pealkirjast petta! Ega väikesest formaadist, pehmetest kaantest, lihtsast kujundusest. Üldse mitte millestki, mis esmapilgul silma ja kõrvu hakkab. See on üks igavene salakaval, võimatult kõverat, hargnevat, kokku-lahku kasvavat trükimusta täis paberipakk. Selline raamat, mille peale võib end südamerahus välja vihastada ja mida võib (kui laenata autorilt endalt) üleni armastada, vihata, nautida, põlata, selle järele haara, et siis minema visata. Kui selle lugemine mingit emotsiooni ei tekita, siis ilmselt on selles kohas, kus inimesel emotsioon peaks asuma, midagi olulist puudu.

Lugedes saab teada, et kuskil Glasgou-nimelisel planeedil käib mingi tagasihoidlikumat sorti kaklus rohelisteks (…?... ausõna, tead… rohelised!?...?...) nimetatud demokraatiat ihkavate terroristide ja seda süsteemi valitseva aristokraatia vahel. Viimastest tutvustatakse lugejale küll võrdlemisi napilt üht printsessi, üht printsi ja siis veel väga põgusalt üht teist printsi. Päris lõpus ilmub veel üks prints korraks. Vihjatakse kuningale, räägitakse teistestki aadliperekondadest; noh – jääb mulje, et nad on sigarikkad ja neid on üldiselt sama palju kui kärbsemusta, aga raamatu lehekülgedele neid eriti ei jõua. Praegu taipan end mõtlemast, et Boudicad ja üldse kõik sellesinase maailma printsid ja printsessid on nagu Saudi-Araabia printside sugu. Muu maailma jaoks on neist enamasti teada kaks fakti: nad on rikkad ja neid on palju.

Õnneks on sellel raamatul väga konkreetne peategelane, kes pole prints ega printsess. Selleks on uurija-teadur Gertrud Omara. Meres on otsustanud 99,999...% osas oma lugeja sellest teadmisest ilma jätta, mis puudutab teaduri osa Omara ameti juures. Ühes kohas korraks vilksatab viide, et ta justkui kuskil kedagi õpetab, aga miks ja keda ja üleüldse, mida värki, selles suhtes on Meresil ilmselt sügavalt poogen. On selline müstiline amet nagu uurija-teadur seal Glasgoul (võib-olla selles interstellaarses kuningriigis laiemaltki, aga selle üle võidki näpp suus mõistatama jääda) ja Omaral näikse vähemalt uurimise osa piisavalt hästi käpas olevat, et juhatada mingisugust politsei eriüksuse laadset asja.

Omara võtab pikaajalise operatsiooni kulminatsioonina kinni roheliste demokraatiaterroristide legendaarse võitleja Lauri Tropcheri – ühemehearmee, kelle kontol on mitmeid otsekui üleloomulikuna näivaid rünnakuid valitseva aadlikeklanni vastu. Keerulisemaks muudab olukorra muidugi asjaolu, et nimetatud Tropcher on Omara kunagine sõber ja armsam, kelle ta ise spioonina roheliste ridadesse saatis ja kes otsustas pooli vahetada.

Ei – mina ei saanudki teada, et mis värk nende rohelistega on, et miks nad rohelised on, noh. Sama hästi võiksid olla punased või valged või lillad või kirjud. Demokraatiat tahavad raiped, noh – ja on nõus selle nimel pomme panema ja inimesi tapma ja ilmselt veel mõndagi muud tegema, millest Meres meile ei räägi. Ma ei tea – ju siis selliseid asju teevad rohelised. Üldse seab autor meid kahvlisse – autoritaarselt valitsevad aristokraadid on justkui suhteliselt head selles maailmas, kellega ollakse võrdlemisi rahul ja demokraatiat ihkavad tegelased on sildistatud pahadeks (võibolla ongi roheline selles maailmas halb värv?), kes külvavad kaost ja hävingut. Huvitav allhoovus: demokraatia võrdub kaos…

Kinni nabitud Tropcher, va närukael aga sokutab vaatamata vangilangemisele Omarale ja valitsevale Boudicate klannile ühe eriti eriskummalise pommi, mis potentsiaalselt võibki kogu olemasoleva maailmakorra segi paisata, hävitada. Võib-olla ka midagi selle asemele luua, aga see on üksnes minu oletus.

Kuskil kuklas sumiseb häirivalt tõdemus, et võib-olla pole ma sellest raamatust üldse aru saanud, et see ongi lihtsalt liiga keeruline ja diip mu jaoks. Aga ma teen teadliku valiku selle sumina ignoreerimiseks. Ja laon välja, mis ma asjast arvan.

Esiteks ma arvan, et Triinu Meres on selle raamatu kirjutanud iseendale. Selle üle, et kirjanik iseennast lehekülgedele jätab, pole mõtet üldse pikemalt arutada, see on loomulik paratamatus. Kuskilt on mulle meelde jäänud Triinu arvamus, et talle meeldib kirjutades öelda just niipalju kui ta ise paremaks peab. Umbes nii, et tahan, siis ütlen, ei taha, jätan ütlemata. Hea küll – autori püha loomeõigus. (Ja võib-olla polnud see üldse Triinu mõte, vaid seda ütles keegi teine… Minu peas lihtsalt on see mõte ja Triinu omavahel seotud. Kõik.) Tekst, kõne, pilt, kuju – iga teos võib olla mingi mõtte väljendus, selles mõttes, et autor annab midagi endast välja, eksole. „Lihtsaid valikuid“ lugedes ei saa ma aga üle kummalisest tundmusest, et seesinane asi on hoopis kuidagi sisse-, mitte väljapoole kirjutatud. Sisendus…?

Lugedes on selge, et autori peas, mõtetes on terve see maailm olemas kogu oma keerukuses, täiuslikkuses ja puudustes, ilus, valus, koleduses ja ülevuses. Aga saast küll, miks sa mulle seda lugeda ei anna!? Mina, näe pean end peast ogaraks kujutlema ja ise kogu selle sisenduse üle, millega kodanik (vabandust – uurija-teadur) Omara tegeleb, mina pean ise proovima sinna ümber mingi maailma kokku konstrueerida. Ühesõnaga on autor pannud mind väga ebamugavasse olukorda – ma pean lugedes mõtlema hakkama. Või siis võingi rahulduda selle maailma piilumisega läbi autori poolt pakutud lukuaugu ja pärast kirudes raamatu riiulisse visata ning otsustada, et see on üks puudega tükk.

Teiseks. Vaatamata sellele, et tegemist on kõige ehedama ulmeromaaniga, mitte mingi müstilis-alternatiivse-maagilise-suri-muri-kamarajuraga, on „Lihtsad valikud“ samas omal äraspidisel moel üleni Eesti Romaan. Ma tsiteerin siinkohal Urmas Vadit, kellelt sain sügisel ühe hindamatu tarkusetera draama (ja üldse jutukirjutamise) teemal: „On oluline, et kogu aeg toimuks midagi!“ Siin raamatus justkui oleks kogu aeg esiplaanil mingi keks-ja-kiun, aga ei toimu peaaegu mitte sittagi. Olgu-olgu – Omara läheb ja tuleb, teeb kuuma jooki, vahepeal võitleb teiste tegelastega, tapab mõned inimesed maha, on seksi, verd ja peaaegu soolikaid. Näpuotsaga. Valdav enamik sellest kõigest, mis raamatus sisaldub on minu meelest kokkuvõetav sõnaga ’sisekaemus’. (Mäletate – sisendus?) Ehk siis ehe Eesti Romaan. Kui mulle mistahes põhjusel Omara sisekaemused korda ei peaks minema, kui ma juhtumisi temast kui isiksusest mitte kröömigi ei pea, siis kaotab kogu tekst kandvama osa mõttest. Või vähemasti on seal seda ideed ja sündmustikku ainult ühe lühikese jutu jagu.

Selgemast selgem, et siin pole tegemist vidinaulmega. Ja ega ma seda otsigi. Vidinaid muidugi on ka – võrr, laud, tehis, liugur, pihukas, närvipiits, linna kattev kuppel, kasutatavad kemikaalid, isiklikud kilbid, vihjeid teistsugustele sotsiaalsetele suhetele. Mõnigi igapäevaselt tuttav sõna tähendab siin tekstis hoopis midagi muud kui oleme täna harjunud. „Lihtsat valikud“ on lugu inimestest, nende mõtetest, tunnetest, motiividest. Vidinaid on tegelikult nii vähe, et kuidagi lausa lage, askeetlik tundub nende tegelaste ilmaelu.

Kolmandaks taban end lugedes mõttelt, et Triinu Meres on poeet. Tema keelekasutuses on midagi… noh ma ei oskagi tegelikult sellele nime anda. Loen ja mõtlen: vau!

Ja siis virutab Triinu mulle justkui haisva kaltsuga näkku kui osad tegelased hakkavad pruukima estonglish’it. Nagu päriselt või!? Jah, nii tõesti on. Toibun, kehitan õlgu – see on ka ju tegelikult Eesti elu, eesti keel. Ja taevas polegi veel selle pärast alla kukkunud ega eesti kultuur hukkunud. Hoolimata aastatepikkusest häda-ja-viletsuse kuulutusest. Kirjanike liidu romaanivõistluse auhinnaline koht näikse isegi justkui ääri-veeri tunnistavat, et ei ole mõtet peaga vastu seina joosta, või siis lihtsalt tuleb valida olulisemaid võitlusi, kui estonglish’i vastane ristiretk.

Mingid pisiasjad… Tahaks nagu viriseda, kuigi see tundub väiklane, aga no nii kange tahtmine on ju. Anna mulle Triinu, palun peatükkidele kasvõi mingid tärnid või numbrid, mitte lihtsalt tühi rida kuskil lehekülje keskel. Kui see juhtumisi täpselt kahe lehekülje vahele jääb, siis ma ei saagi aru, et on uus „osa“. Võimalik, et see polegi muidugi oluline, aga mind on niigi mugavustsoonist kaugele välja tiritud, midagigi võiks karguks alles jätta. Nimed – osad on täiesti võõrad, teised nii läbinisti eestikeelsed, et jällegi tekkib mingi seletamatu konflikt mingis minu aju osas. Omara/Gertrud/Gert/naine/uurija – mingi lõhestunud isiksus on või…? Loe nagu sünonüümisõnastikku, ausõna, tead, kohati tekkis lausa segadus, et mis jant see on, kas jälle mingi peidetud sõnum, millest mina, va tuimur, aru ei saa? Kusjuures ühtegi teist tegelast niimoodi ei kohelda. Nagu öeldud – pisiasjad.

Hinnata… Aga kas peakski? Olgu siis… Hästi tehtud, Triinu Meres! Oi-oi kui hästi tehtud.

PS. Kaanekujundus… Mul oli möödunud suvel võimalus kätt proovida elektroonilisse märklauda laskmisega. Sellel on need kontsentrilised ringid, mille keskmine, väike must südamik tähendab „10“ Sihid, lased ja vaatad ekraanilt tulemust. Näitab 10,2 näiteks. Et mis mõttes? Noh – saab lasta täpsemini kui 10…

Seesinane kaanekujundus on 10+
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0547)