1. Tuttav taevas
Tagalatehnik Tikuta pistis pea roomukiluugist välja ja nuhutas ettevaatlikult välisõhku. Pakane, osoon, kübeke väävlit ja tundmatu kirbe vine…
Mõne hetkega täitis ta sõõrmed härmatis, silmamunad naksusid ja mundri neuroliides andis pinisedes häiret. Näokatte kinni klõpsanud, pööras Tikuta pilgu üles ning muigas tahtmatult: nii võõras maastik ja ometi nii tuttav taevas. Õigupoolest - peaaegu tuttav. Koduse silmapiiri kahest kuust pisem laiutas siin loperguse hiiglasena hambuliste ahelike taga, suurem aga krudises jalge all.
Ta lülitas kiivri valgusvõimenduse sisse ja lasi pilgul üle hõredasse hämusse mähkunud lumiste nõlvade rännata. Õrn kuma taevakummi udusel veerel lubas aimata päevavalguse pikka ringkäiku silmapiiri taga; taamal, kõrgemal, terendas tume triip - lumeta klibune vöönd, millest nende üksus peagi pidi hakkama üle ronima. Kuru taga ootas nende rännaku sihtpunkt - kraatritest puretud laavaplatoo.
Maleva emalaev Hõbehaigur oli poolteist megasekundit tagasi Ekurana Neljanda lõunakontinendilt, sealmaa-rahva ookeaniäärsest operatiivsadamast salakesi orbiidile lennutatud, pardal viisteist üksust, võitlejad ja baasipüstitajad käsikäes. Veidi aega moepärast manööverdanud, siirdus Hõbehaigur lõpuks koduilma väiksema kuu taha – kaootiliste kursimuutuste harjutamiseks, nagu kõigile osalejatele rõhutati. Kiirendussilmuse sooritamise asemel jäädi seal aga paigale ning kui kaks kuud kohakuti jõudsid, jäeti kaootilised manöövrid kus seda ja teist ning emalaev vonkles taas orbiidilt orbiidile ning maandus kesk suurema kuu tagakülge, kus malevlaste kellavärgina paikaharjutatud viisid pidi esimest korda päriselt proovile pandama.
Tikuta uuris teist roomukit, milles võitlejate põhikoosseis
õndsat und magas ning silmas masina taga poolkorrapäraste lumepahvakute
sillerdust. Kui ta välismikrofoni tundlikumaks nügis, krudisesid eksimatult kõrva
vahipidaja allamäge-hüpaklevad sammud.
Ta vilgutas krudina suunas
mundritulesid, mispeale sammud valjenesid ja lähiside-kanalisse hüüti reipal kärinal:
“Tervitus! Tagala ei magagi?”
“Tagala ei maga kunagi!” lõõpis Tikuta vastu ja libistas end ettevaatlikult kinnitrambitud lumele. Kui seni aitasid roomuki seesmised tugisüsteemid alla-keskmise külgetõmbega toime tulla, siis väljas pidi õige tasakaalu iga kord ise paika harjutama. Ta sammus ebalevalt edasi-tagasi. “Ja kuidas sina nii täpselt kohale teadsid ronida?”
“Termovaade.” Võitleja toksas oma visiiri. “Tükk aega juba vaatan, kuidas sa siin sooja raiskad.”
Tikuta turtsatas, müksas teist ja viis jutu mujale. “Mis teil pealikud ütlevad, kas saame järgmise paari vahetuse sees omadega kuru peale?”
Võitleja laiutas käsi. “Kui maastik kannatab... Teie geo-biod lasid eile paar kratti välja.”Ta tonksas tagalaroomuki keret, milles haigutasid tühjad droonipesad. “Küsi neilt, kui ükskord üles ärkavad. Meie omad teevad enne ühist söömakorda ka veel ühe pikema luureringi. Ja viimase sõna ütleb muidugi Haiku.” Võitleja leelutas ülema kõnemaneeri matkides: “Me ei kiirusta. Õppus tuleb pikk, kõik jõuavad ühes tükis kohale… Kuule, ma nüüd lasen ka edasi.”
Tikuta noogutas. Teekond ja selle raskused seisid tõesti alles ees. Muistsete maasarnastajate kombel oli emalaev maandumiskohta paigale jäänud; tema raudsest üsast liikusid üksused kiirtena laiali muhklikule maastikule, igaühel kindel sihtpunkt ja käsk sinna kaugside-majakas püstitada. Järgnevad kolmteist-sada kilosekundit pidi iga koosseis iseseisvalt hakkama saama, sest otseühendus üksuste ja emalaeva vahel katkes veel enne, kui pinnavormid nähtavust varjutama hakkasid. Nagu paljudel taevakehadel, kuhu inimkond oli elu istutanud, ületasid mitmed parameetrid ka siin koloniseerimis-optimumi piire. Stabiilselt tugev magnetväli, mis toetas kuu tihket atmosfääri ja aitas elustikul vohada, segas sidepidamist ja võimendas hapniku ülerikastusega kaasas käivat tuleohtu; lisaks pelutasid püsiasustajaid kuu tagakülje käredad talveööd. Just seepärast toodi väljavalitud vabatahtlikud eriharjutuseks siia, lõhangulise mäemassiivide ja vulkaaniliste koobaste sekka, mitte kuu planeedipoolele, kus valitsesid koduselt pehmed tuuled ning ookeanialustes asulates askeldas küllaga uudishimulikke.
Siiski, hoolimata pimedast, pakasest ja raskeist masinatest, tõi senine tegevus vägisi meelde lapsepõlve, mil sealmaa-mudilased bambussalude varju salapunkreid ehitasid, mida siis üksteise käest aina keerukamal moel ära vallutati...
***
Tikuta ehmus ärkvele, avastades enda ümbert pehme lumehange. Taevas mägede kohal püsis endistviisi tume, kuid roomukite vahel, jäljeridadega sillutatud platsil askeldas nüüd tulede vilkudes mitmeid erikujulistes mundrites inimkujusid. Teiste seast hakkasid kohe silma geo-bio-tehnikud ja üksuse kroonik moodulmundrites, millest turritas rohkelt side- ja salvestusliiteid; võitlejate roomuki ninajätke kõrval uuris masina abioperaator koos raskes kilpturvises peameedikuga midagi oma küünraekraanilt; platsil jõlkusid tehtud tõtakusega mõned võitlejad ja tagalaroomuki varjust lähenes kindlal sammul laopealik Karilatsi võitlejate omadest veidi toekamas kergmundris. Üksuse laagrissejäänud koosseis oli üksikute eranditega ärkvel.
Järsku püüdis välimikrofon kinni tasase undamise ja avatud ühiskanali taustakrõbinaid katkestasid korrapärased laulvad signaalid. Tikuta suunas valgusvihu kratti otsides üle laagriplatsi. Seal ta oligi - pisuke robotvirgats, mis lendas kiili kombel tõmmeldes roomukite vahele, kus ta tiirutades paigale jäi. Üksuse kroonik tõttas lähemale, käigu pealt käevarrel andmevahetuspesi lahti korkides. Kratt maandus kuulekalt krooniku käel ja sitsis seal, kuni kroonik ülekande lõpetuseks käskluse sisestas - siis vuhises väike abiline võitlejate roomuki juurde ja keris end laadimisdokki.
Kroonik vilgutas tulesid ja köhatas ühiskanalisse. “Tähendab, patrull on tagasiteel. Prognoositud saabumisaeg - kaheteist kilosekundi pärast.”
“Sain,” pomises Tikuta automaatselt ja upitas end kolmandal katsel jalule. Kroonikule kinnituseks viibanud, lülitas ta ülekande ühiskanalilt tagala omale ning sörkis külgluugi juurde, kus laopealik juba välimise õhulüüsi haake lahti kangutas. “Laseme soolika täis?”
Karilatsi nohises kinnituseks ja lülitas pikemat juttu tegemata puhurid sisse.
Kahepeale viimased ühendused lahti haakinud, nihutasid naised välimist lüüsmoodulit järk-järgult eemale, kuni tagalaroomuki küljel pungitas kontrollitud siseõhu ja temperatuuriga telklaiendus.
Nende ettevalmistusi segas krõbin ja kirumine ühiskanalist.
“... geenius, kes arvas, et õhufiltri võib maha keerata? Teate, mu seeneratsioon hakkab ära lahtuma, nii et ärge...”
Tikuta köhatas rõhutatult. “Sonora, mida sa jaurad seal jälle? Too rahvas sööma, saad oma ratsiooni ilusti täis.”
“Ah! Aga sa ei tea, mis õudusi ma olen pidanud läbi elama! Need sindrid siin panid mul habeme põlema.”
“Ah et kohe päris põlema, mis?”
“Natuke. Peaaegu. Ma tundsin kõrbelõhna!”
“Et kohe nagu kiivri sees või?”
“No võtsin natukeseks peast, jah. Ma pean ju nägema, kuhu ma neid juurikaid sõidutan. Aga need-”
“Ja mina jällegi pean teile kõigile võitlusvõimelise elutegevuse tagama. Aitab lobast.”
Kõneldes pani Tikuta tähele, et sidemoonutused vähenevad iga hetkega. Ta noogutas Karilatsile, kes märguande peale nobedasti telki puges.
Peagi suhises väljakule sale pind-hõljuk, mis tagurdas sädemete praginal kaarega võitlejate roomuki sabale ja haakis jõnksuga selle külge. Masinalt pudenes lumme paarisrusika jagu võitlejaid; nende järel kolistas üle-inimsuurune neljajalgne kogu - retkel kaasas olnud abimeedik oma “gorillas”. Operaatorikabiinist kargas välja lüheldane riiaka moega kogu, kes hiivas end hõljuki katusele ja patseeris seal käed puusas, kuni võitlejad end kohendasid ja relvastust laagrirežiimile lülitasid. “Jookske aga jah laiali! Kui ma diagnostika käigus veel mõne üllatuse avastan...”
Tikuta koputas luugi pihta. “Jõudsid. Sa pane kakud küpsetisse, ma juhatan niikaua liikumist.” Ta teadustas toiduaja ühiskanalisse ja vilgutas saabujate suunas torsotulesid. "Siiapoole-siiapoole, julgemini! Kaks tükki korraga lüüsi, saate kiiremini sooja.”
Kui luurelt tulnud koosseis ja laagri puhkevahetus olid “soolikasse” kadunud, ronis Tikuta ka ise neile järele. Sees avati sisinal näokatete ventiile ja püüti varustusele kogunevat härmatist tulutut maha kloppida. Kuumajoogi-automaadi ümber tungles salk lõbusalt käratsevaid võitlejaid, kõigil hambad kokariisika nätsutamisest sinirohelised; teine, vähem härmas seltskond loivas kollektiivselt haigutades toidukonteinerite poole.
“Enne veel kui tõuseb päikene,” ümises kroonik kahe salga vahele tüürides. “Jajah. Tooge aga tooge siia, teie mõlemad.”
Kummagi paarisrusika sidepidajad venitasid mundritest välja andmevahetusjätked, mille kroonik sünkroniseerimiseks oma käisepesasesse ühendas.
“Meile ka, palun! Vastu pakume uuema hooaja öko-seiret.” Abikaasadest geo- ja biotehnik võtsid võitlejate järele sidesappa.
Nende kannul lonkisid roomukipoolsest luugist sisse “gorilladest” vabastatud abimeedikud ning kõik roomukioperaatorid eesotsas sõjakalt mossitava Sonoraga. täiskoosseisust jäid puudu vaid vahipidajad, peameedik, kes kasutas võimalust uinakut teha ja-
“Jätku!”
Toimetusi katkestamata pomiseti tervitussõnu üksuse ülemale, kes üldises saginas märkamatult telki oli jõudnud. Ainult paar noorukest võitlejat tõmbusid vedruna sirgu.
“Jätta,” muigas ülem. “Me oleme maastikul.” Ta kinnitas oma peakatte kiirustamata vööle ja jalutas joogisaba lõppu.
Korraga paiskus telki küpselõhnaline aurupilv, mille keskel purjetas Karilatsi kastitäie värskete klorellakakkudega.
“Oodake,” kamandas Tikuta, nähes, kuidas rahvas lõhnade peale kihama läks. “Kogume enne jäägid kokku. Orgaanika siia, vesi siia.” Ta hekseldas harjunud kombel kätega õhku. “Kestad ja kopsikud - kui ära ei söö, siis pange siia. Tühjad küttekapslid siia kasti ja siit saate laetud kapslid vastu!”
“Kas rohkem ei saaks?” Üks vahetuskaubaga valmis saanud võitleja kaalus fütosünteesi-elemente nukralt peo peal. “Soojendust jääb nagu väheks…”
“Me lähtume etteantud normidest.” Tikuta naeratas vabandavalt.
“Aga te tõstke normi! Õppus ju ei kesta nii kaua…”
Tikuta hingas sisse ja välja, kaaludes hoolega, mida võitlejate juuresolekul võis ja ei võinud öelda.
Nüüd astus ka ülem justkui muuseas ligi. “Tagala lähtub etteantud juhtnööridest. Nagu me kõik. Muuhulgas on meil korraldus harjutada piiratud tingimustes hakkamasaamist ja toimetulekut väiksemate ebamugavustega. Külmaga harjumine vajab lihtsalt aega.”
Tikuta jätkas vaikides küttekapslite jagamist.
“Äh, maleva värk,” sekkus nüüd naerusuiselt Kubeba - suurekasvuline meesvõitleja, kes puhkehetkel reageeris ainult hüüdnimele Mõmm. “Vaat, oleks täisautonoomsed mundrid nagu mõnel palgalisel agentuuril - muudkui sööd ja situd, mingit kapslitega jukerdamist pole, kõik majandatakse kohapeal ära.”
“Agentuuridel on tsirkadiaan-kalorinormid ka hoopis teises suurusjärgus,” tähendas Karilatsi kuklikasti varjust.
“Just just!” Mõmmi silmad lõid särama ja ta pistis ühe aurava kaku tervelt põske.
“Aga külm on siin küll,” võttis jutujärje üles tõmmu tedretähniline tüdruk, kelle munder oli väljaõppe-embleemidest kirju.
“Eks ta ole… Pime aeg, kohati kakssada kolmkümmend Kelvinit - pole mõni naljaasi.” Tikuta koukis põuest korduvkasutatava topsiku ning nihkus ka ise joogivõtu-positsioonile.
“Kelvin-kolvin… ma olen sellesama mundriga avakosmoses ka käinud,” jäi tedretähn resoluutseks. “Seal küll kanni nii jahedaks ei võtnud!”
“See on sellepärast,” ütles kroonik ja noppis pajukikonteinerist osavalt pauna pähkleid - “sellepärast, et vaakumis kaotad sa ainult seda soojust, mis otseselt ära kiirgab. Aga siin poeb külm õhk sulle otse sinna kanni vahele ja jahutab veel püksid ka maha. Sellepärast.”
“Aga varjemantlid?” Tikuta kattis aurava joogitopsi peopesaga. “Nendega hoiab ka ju osa soojakadu ära?”
Terve puhkevahetus pahvatas naerma.
“Dottir, näita neile!”
Üks paarisrusika-pealikutest koukis reiekonteinerist augulise krussis tekstiilitüki ja hoidis seda vastu valgust. “Juba proovitud. Esimese retkega kärssasid ära.”
“Jajaa,” pistis biotehnik õhinal vahele. “Siinse õhu hapnikusisaldus on parasjagu nii suur, et natuke annad sädet ja lähebki…”
“...ja sädet juba jagub,” haaras ökotehnik sõnasabast.
“Miks siis?” päris üks luurevahetuse võitlejatest suurisilmi.
“Magnetväli ju!” hüüatasid geo-bio korraga. “Kuidas nii, teil koolitükid puha tegemata…”
“Punane pullike juusk saina müüdä üles,” häälutas kroonik enesele nina alla.
Alles nüüd märkas Tikuta teistegi turviskestadel siin-seal söiseid jälgi. “Ai-kurzeme, hoopis tagalal on koolitükid tegemata! Läks standardvarustus, me isegi ei kontrollinud... Teate, pidage veel mõned vahetused vastu. Selleks ajaks töötame parema materjali välja.”
“Saite nüüd,” nähvas Sonora luurevahetusele. “Ma ei räägi ilmaasjata, et sisekeskkonna optimisaator peab töötama. Alati.”
“Aga kui kärssabki veidike, mis sellest siis niiväga on?” õiendas üks noor võitleja. “Mundritel on ju keskkonnakindel pealiskiht.”
“Jah.” Sonora põrnitses noorukit nohisedes kuni see nihelema hakkas. “Aga minu habemel ei ole.”
Illustratsioon: Kärt Mikli
2. Võõrad püksid
“Soolikas” oli kokku pakitud ja söönuks saanud koosseis laiali läinud, kes une-, kes töövahetusse. Tagalarahvas kobistas veel varustust ära panna, kui masinatevaheline kanal korraga helisema hakkas.
“Tagala, siin Uigurski. Ma toon teile ühe... nojah, isikliku varustuse juhtumi. Ärge ilma meieta ära sõitke.”
“Sain,” kajas sinna otsa tagalaroomuki peaoperaatori kinnitus.
Juba kostiski keskmisest lüüsijätkest kobinat. “No mis see on, ei saa, ei saa… Kuulge, on siin keegi?” hõikas keegi arglikult masina sisekanalisse. “Kuku? Kuidas ma sisemise luugi lahti saan?”
Tikuta astus lähemale. “Niisama ei saagi, ära kanguta. Tõmba välimine kinni ja oota kuni õhuringluse tuled roheliseks lähevad. Ma teen seestpoolt ise lahti.”
Kõnduridokkide poolt lähenes juba abimeedik Uigurski. “Noh, kus mu hädaline on? “
“Atmosfääritab.”
Nähes ähvardavat rahvakogunemist, pobises Karilatsi midagi kalorinormide ja protsentide kohta ning kadus kiirkäigul laomooduli suunas.
Tikuta pani vaheluugi tema järel hoolikat kinni. “Milles siis õigupoolest asi on?”
“Noh, eelmise vahetuse ajal, kui nende allüksus väljas käis, siis see punn kaebas südamepööritust ja tasakaaluhäireid. Ma mõtlesin et, noh, algaja asi, las aklimatiseerub vähe, pistsin meie taastumistuppa. Järgmise vahetusega pidin ise välja minema, noh, unustasin poisi täitsa ära. Söögiajaks kupatasin muidugi välja… Noh, ja siis näen, et keegi on meil varude kallal käinud ja, noh, peotäis verefiltreid on jalutama läinud. Võtsin poisil kõrvad pihku ja… Lühidalt, mure ei kuulu meditsiini vaid tagala pädevusse. Noh, et siin ta siis nüüd on.”
Luugile koputati ja sisekanal krõbises jälle. “Ee… Kas kaua peab ootama? Kõik tuled on rohelised…”
Tikuta kergitas kulme. “Eks laseme ta siis sisse.”
“Allüksus? Liignimi?”
“Kunda... Teine PR.”
“Teine…” Tikuta ajas tagalakontori seinaterminalis näpuga järge. “Hm, meie tabelis ei ole ainevahetuslike eritingimuste kohta mingit märget. Kuidas nad sind keskusest niimoodi pooliku varustusega välja lasid? Kui sa regulaarselt kehavälist filtrit kasutad, siis sa oleks pidanud isikliku komplekti kaasa saama.”
“Ei, ega ma tavaliselt ei kasutagi, aga nüüd… Ma, seesamune et... metsapeatust!”
Tikuta vaatas noorukest võitlejat juhmilt, sellal kui naerust puksuv abimeedik innukalt noogutas.
“Taevas küll. Ja tahke? Kuhu sa selle panid?”
“Emalaevast saadik pole teinud, võtsin grafiidikapsleid…”
Itsitav Uigurski jäi Tikuta range pilgu all vakka. “Poisil pole seent püksis,” pahvatas ta lõpuks.
"Selge." Tikuta noogutas. “Võitlejate vahetu heaolu küsimustega tegeleb üldiselt paarisrusika pealik. Kas sa Dottirile kandsid ette?”
“Mhmh,” ühmas Kunda punastades.
“Ja mis ta ütles?”
“Käskis tagala jutule tulla. Ma... ma nüüd siis tulingi!”
“Noh, olgu taevad kiidetud, et see veel niigi läits,” õhkas Uigurski silmi pööritades.
Tikuta toksas teda ribidesse ja viipas teisi endale järgnema. “Tulge. Hügieenimoodul asub saba pool.”
Kui nad läbi vahekäikude ja luukide ronisid, kõlas kanalist võitlejate roomuki abioperaatori hele hääl. “Tagala, siin Tuikõnõ. Puultõise kilosekundi pääle nakass liikumine, a muist me rahvast lätsi tõse massina pääle. Mis tettä?”
“Tuikene, siin Tikuta. Kõrvaldame varustuse tõrget, läheb aega. Liikumine nagu-on, järgmise peatuse ajal saate omad tagasi.”
“Hüva siss. Tuikõnõ lõpetas.”
Tikuta juhatas teised sisse ja käivitas järgemööda kõik hügieenimooduli süsteemid
“Hakkame siis aga pihta. Aja munder seljast”
Kunda kobas tulutult turviskesta juhtpaneeli. “Ei tule,” teatas ta lõpuks hädiselt.
“Noh, ilmselgelt on eksomuskulatuur töörežiimile lukustunud.” Uigurski astus ligi ja klõbistas vilunud liigutusega rinnaku juhtpaneeli. “Nii, kood sai… lase ennast nüüd hästi lõdvaks.”
Kunda puhkis ja kehitas end, kuid katse turviskesta avada tõi kaasa ainult neuroliidese etteheitva pinina.
“Ah, ma tean, mis viga on.” Tikuta astus lähemale. “Ta ei lase lahti, sest sa oled lihtalt nii närvis. Munder peab kasutajat igal juhul kaitsma. Sellepärast ta suurema stressi puhul ei lasegi niisama välja lülitada.”
Kunda ajas silmad suureks. “Aga kuidas ma siis välja saan? Kuidas sina nii ruttu välja said?”
Uigurski ringutas. “Noh, kõndurid on rohkem masinad kui mundrid. Ronid luugist sisse, ronid luugist välja… Ühes tükis, noh.”
“Härrased… “ Tikuta köhatas. “Ühesõnaga, sa pead lõõgastuma. Korda minu järel: musta lehma saba valge lehma taga, valge lehma saba musta lehma taga… Korda.”
“Musta... misasi? Mis see lehma on?”
“See on üks loom,” õiendas Uigurski. “Noh, nagu pisike bora.”
“Ära mõtle, korda ainult sõnu. Proovime veel. Musta lehma saba…”
Kui kõik kolm olid salmi seitse korda järjepanu öelnud ja kiiruse kasvades kõik sabad segamini läksid, andis mundri väliskest klõpsatusega järele ja tulukesed juhtpaneelil kustusid.
Tikuta vajutas kärmelt paar analoog-nuppu alla ja voltis rinnakupaneeli hingedel lahti. “Nonii, nüüd ta ei lähe ise tööle. Tead, sa tagurda paar sammu, seal on mundripesa.”
Kunda vedas lõtvunud karkassi vaevaliselt sammukese tagasi.
“Nii raske!”
“Peabki olema. Natuke veel… just. Nüüd on väliskest paigas, laseme muskulatuuril rõhu päris välja ja saadki lihtsalt välja ronida.“
Pärast pisukest ukerdamist puudutasid Kunda varbad õnnelikult põrandat.
“Oota.” Tikuta kortsutas kulmu. “Sul on kärgpesu all veel midagi?”
Kunda tõmbas käed häbelikult kubeme ette, varjutades pesulõhest väljapiiluva mustrilise kangasiilu. “Ee… ma ikka püksid panin alla… muidu on ju kõik lahti…”
Uigurski pööras kõõksatades näo seina poole.
Tikuta ohkas. “Vaata… Kui kärgpesu vahetult vastu ihu ei istu siis on neuro-ülekanne häiritud… mundrisse ei jõua kõik signaalid kohale. Või siis moonutab. Eks ta sellepärast sul siis ka jukerdas.”
Kunda lõi silmad maha. “Liikuda oli tõesti kuidagi imelik...”
“Nonoh!” Uigurski ajas näpu tähtsalt püsti. “Nüüd on meil lõpuks õige diagnoos. Sellepärast ma räägin väljaõppel ka - võitleja heaolu algab püksist!”
“Ja meedikute heaolu algab vaikimisest. Aga sina - võta kärgpesu ka ära. Oota-” nähes kuidas poiss kaelust tirib, asus Tikuta teda õpetama. “Ära kisu suurt tükki korraga… Vali üks kindel punkt, kuhu lahutuskoht teha. Nii, ja nüüd pigista äärest skutoide… tähendab, neid kärjekesi.” Ta näitas õige liigutuse õhus ette. “Pigista kahelt poolt korraga, siis lasevad ühendused lahti. Julgemalt-julgemalt - sinul on ju häda.”
Paljakskooritud noorvõitleja Kunda takseeris kõheldes väheldast lehtrit, mis jalgpedaali vajutuse peale seinast välja rullus.
Tikuta ei andnud armu. “Seisa sinna kohale ja ole paigal.”
“Aga raputab ju…”
“Ja mis siis kui raputab? Näe, põlved toeta siia lohkudesse. Ära karda, süsteem on sama nagu emalaeval, lihtsalt veidike pisem.” Tikuta võttis Kundal pikemata õlgadest ja tüüris võitleja kaadervärgi vääramatusse haardesse. “Nii, tõmbas sulle korralikult külge jah? Siis lase aga tulla. Siin pole ruumi häbeneda.”
“Kui ei tule, siis aitame järele,” tähendas Uigurski seinal üht kangi kobades - aga juba ajas Kunda silmad pungi ning nohises keskendunult.
“Valmis?” uuris Tikuta mõne aja pärast. Kinnitust saanud, tõmbas ta pesurežiimi kangi tööasendisse. Kui sanitaartehnika oli oma töö teinud ja ohvrist lahti lasnud, lükkas ta kangi nõksu võrra edasi. Lehtri pind lõi mikrovõngetes lainetama ja süsteem imes kujuteldavaid jääke endasse; siis tõmbus lehter seina sisse tagasi ja sulguva paneeli vahelt võis aimata valgussähvatust, mis pindadelt viimsedki elutegevuse jäljed pühkis.
“Pistame ta õige sauna kah, siis on paljakskoorimine päris täie ette,“ arvas Uigurski.
Enne kui Kunda protesteerida jõudis, oli Tikuta ta hügieenikapslisse sulgenud ja selle käima pannud. Kuni poiss lõhnastatud bakteripilves praavitas, korjas Tikuta tema mahakooritud kärgpesu ja pistis sellegi sarnasesse, veidi nurgelisemasse kapslisse.
Uigurski noogutas. “Kui juba siis juba. Pagan teab, mis ta endale veel küljevoltidesse koguda on jõudnud.”
“Ah jäta… Ise olid algõppe ajal samasugune! Ma tean küll, kuidas-”
Saunatsükli lõpumärguanne säästis neid meenutuste radadest.
“Nüüd siis tuleb kõige tähtsam protseduur.” Tikuta vedas aurutamisest pooloimetu Kunda hügieenikapslist välja, juhatas ta vöökõrguse silindri sisse valgustatud platvormile ja sulges ta sinna sisse. “Jalad harki. Käed võid serva peale toetada. Nüüd seisa paigal, kuni su anatoomiat sisse loetakse.” Tikuta tippis seinaterminali mõned käsklused, mille peale platvorm vaikselt undama hakkas, ning kesta täitis piimjas valguskuma. Kunda ehmunud ilmet ignoreerides lisas ta veel kaks käsurida ja miski silindri sees võttis kuuldavalt tuurid üles.
“Vaat nüüd tunned õiget heaolu!” hõikas Uigurski lõbusalt üle printimishelide.
Kui silinder vakka jäi ja valgus kustus, avas Tikuta kesta. “Ongi valmis. Sinu esimene mükomembraan, mis?”
Kunda sonkis umbusklikult koredat pinda. “Aga karvad?”
“Lagundab aegamisi ära.”
“Ta sööb naha pinnalt lahtised rakud ka ära - täpselt nagu kärgpesu,” lisas Uigurski.
“Nii et see on elus?”
Tikuta kehitas õlgu. “Õigem oleks öelda, et see pole elutu.” Ta meenutas algõppe käsiraamatut. “Mükomass liigub ja hingab omaniku kehaga ühes taktis ja on sünteesbakteritele koduks. Jäägid tõmmatakse välja ja juhitakse vahekapslisse või…"
Kunda kõrvad lõid õhetama. “Aga mis siis saab kui vahel ärgates, noh…”
Uigurskit tabas ootamatu köhahoog ja ta pidi jälle seinalt nõu otsima.
Tikuta naeratas leebelt. “Jah. Sinu keha taktis, kogu aeg.”
Kunda julges lõpuks kestast välja astuda. Ta keerutas end ebalevalt, uuris mundripesa ning naeratas järsku. “Oot… Kui see neuroliidese süsteemidega ühildub, siis saab ju...”
Nüüd oli abimeediku kord kulmu kortsutada. “Ära unistagi. Esiteks, kogu üksus järgib paikapandud graafikut. Noh, ja teiseks, kiimla ja muud rekreatsiooniasutused pannakse tööle ainult püsibaasi olemasolul, null-häiretaseme puhul. Sa oled ehk tähele pannud, et meil käib, noh, vägagi aktiivne maastikuõppus.” Uigurski kostitas Kundat kerge kuklavõmmuga. “Kasutad kujutlusvõimet nagu kõik teised.”
Puhastatud kärgpesu ja putitatud mundri selgaajamine toimus peaaegu tõrgeteta. Tikuta aitas viimased ühendused kokku liita, õpetas kõrvalt, kuni Kunda oli puhkeseisundis mundri sisse roninud ja asus eksomuskulatuuri rõhku reguleerima.
Ootamatult vedas keegi läheduses laulujoru üles: “Cherubino alla vittoria, alla gloria militar!”
Alles nüüd märkasid nad kroonikut, kes istus pähkleid nakitsedes ukseavas ja vaba käega midagi terminali üles tähendas.
End seni veel kuidagi tagasi hoidnud Uigurski laksas lõkerdades kätega vastu põlvi. “Tee või tina, Ahjal on õigus! Palju õnne, jumbu! Sa oled nüüd täisvarustuses võitleja.”
“Järgmise luureretkega lähed välja,” lisas kroonik, voltis terminali kokku ja toppis suu pähkleid täis.
“Kaunviljapasta ja kibusemarja laastud. Olemas.”
“Mm-mhh…”
Laopealik Karilatsi koukis hoiukonteinerist kamaluga lapikuid palakesi ja luges neid jaokaupa ratsioonikastidesse. “Krõbetahvel, pr-”
Roomukiajamite müdinast eesseisvat raputust välja lugedes haaras laopealik ühe käega tugirihmast ning lükkas loetud ühikutele osavalt sõrme järjeks vahele. “Et siis - krõbetahvel, prussakas. Kõigil olemas.”
“Mmhmm… Järgmine kord siis saavad ritsikat.” Tagalatehnik Tikuta lesis kärgpesu väel laomooduli puhkeorvas, sirvis oma mäluhelmeste andmepanku ja teeskles tarmukat kaasamõtlemist.
Juba kahesajandat kilosekundit vaevles üksus lumeta ahelikul katkematutes tuuleiilides. Nagu kaks hiigeltõuku rühkisid masinad teineteise ligi hoides aegluubis üle laavaklibuste nõlvade. Lapsepõlve-malevad jäeti selja taha ning võimalusi ebamugavuste harjutamiseks leidus küllaga. Ühiste söömakordade asemel tassis tagala siin võitlejate roomukisse valmispandud ratsioonikomplekte. Karilatsi, kes iialgi ühtki numbrit segamini ei ajanud, ja kes oli oma elus rohkem pajukikaste komplekteerinud kui mõni teine kaloreid sisse söönud, otsis miskipärast just selle tegevuse juures seltskonda.
<“Vinnutatud bora-liha. Olemas. Riisikas -”
“Kokavärki enne ei anna, kui uuesti maastikule minnakse, paigal istudes saavad kohvimaisi,” deklameeris Tikuta laopealiku heakskiitva noogutuse saatel.
Parema meelega oleks ta praegu hoopis muinasmaastikel aardeid jahtinud või kroonikult saadud uusi lugusid avastanud. Päikesekildu ja suure looma jahtimist teadis igaüks, aga vähemalt nende asulas polnud keegi kuulnud poisist, kes vana saapa ähvardusel teistelt vara riisus, seepeale allilma sattus ja muna abil ellu ärkas…
Räägiti, et Ahja oli oma käega katsunud mäluvakka, mille ennemuistsed esivanemad salgakesele sealmaa-rahvale Vanamaalt lahkudes olla kaasa pannud. Kui tõsi see oli, ei teadnud muidugi keegi; ei teatud sedagi, kas mõni neist omaaegsetest teabevakkadest algsel kujul alleski oli. Kuid lood ja kombed elasid edasi ja teati, et Ahja valduses on rohkem lugusid ja laule kui mahuks malevatäie rahva mäluhelmestele. Vähe sellest, et ta andmepangad neid täis olid, suuremat osa teadis ta ka peast...
“Mis?” Tikuta oli end unelema unustanud ja nüüd pidi Karilatsi te tegelikkusesse tagasi köhatama.
“Kuidas meil veega on?”
Tikuta pani ohates kõik lugulaulud kinni ja vedas terminalis lahti jooksva varude aruande. “Puhta paak on alumise kolmandiku peal. Sekundaarvee paak kaheksakümmend protsenti, värskelt kogutud vesi... passiivkondekate andmeid ei saa praegu usaldada, see tuul ajab nad lolliks. Ütleme nii, et kui maastikult varsti suuremat kogust juurde ei saa, läheme varsti täielikult kollase peale. Teise masina näitusid pean meedikutelt küsima.” Ta ootas, kuni masina rappumine vaiksemaks jääb ja sirgeldas aruandesse sellekohase märkme.
“Roomukikütusega on korras,” tähendas Karilatsi. “Käisin eile koos operaatoritega arvestused üle. Kõik ülejäänu… mis sinu numbrid ütlevad?”
Tikuta ronis vastumeelselt puhkeorvast välja, tõmbas vaheluugid kinni ja keeras sidekanalitele segaja peale. “Ametlikust õppuse legendist lähtudes on kõike mitmekordse ülekattega.”
“Aga tegelikult?” nõudis Karilatsi.
“Tegelikult…” Tikuta ohkas. Ta oli salamisi lootnud, et selle jutuajamiseni on veel aega. “Ühe megasekundi pärast peab niikuinii kõik ümber hindama. Aga üldise jätkusuutlikkuse seisukohalt… ma hea meelega tahaksin juba praegu esimesed piirangud peale panna.” Ta kehitas vabandavalt õlgu.
Karilatsi noogutas ja lasi hindaval pilgul üle laokonteinerite libiseda. “Saaks esmasegi baasi püsti. Siis oleks võimalik vähemalt bakterikultuure mõistlikus mahus-”
Tagalaroomuk sööstis g-kompensaatorite kiuste tuntava hüppega allapoole, pillutades hoolega üleloetud toidukraami igas suunas laiali. Siis rappumine vaibus ning masinad vaikisid hoopis.
Karilatsi ajas end sirgu, üht täidetud konteinerit kiivalt rinnale surudes. “Vaat kus. Tea, mis neil nüüd lahti on?”
-----------------------------------------------
Loo tegevus toimub Kaosnoova fiktiivuniversumis, kus inimkond on ühes erakordselt elusoodsate tingimustega Linnutee piirkonnas asustanud paljude tähesüsteemide kõlbulikumad taevakehad. Ammu-ammu Maalt saabunud asustusekspeditsioonide järglastest välja kasvanud uustsivilisatsioonid lävivad nüüd ka omavahel, avastavad uusi tehnoloogiaid ja ületavad uusi raskusi.Samas universumis toimuva “Jäljekütiga” otseseid seoseid ei ole.
-----------------------------------------------
---jätkub järgmises Reaktoris---
