4. Tuhatjala-supp (jätkub)
“Kas nüüd võib sisse pugeda?”
Laskeharjutuse lõpetanud võitlejad tunglesid uudishimulikult mäeküljel. Mustrilistes jääkuhjatistes haigutas sulanud servadega avaus, mille sügavustest imbus välisõhku ühtlane uduvine. Udu kerkis hämaraid nõlvakumerusi järgides, kuni ülal tihkemaks triibuks kogunes ja üldisesse pilvesäbrusse suubus.
“Kannatust.” Lumes põlvitav geotehnik jätkas metoodiliselt terminali toksimist, sellal kui ta abikaasa ühe krati vabakäigul august sisse läkitas ja teise käsijuhtimisel järele manööverdas.
“Kõigepealt kaardistame kaudselt. Praegu ei tea me sedagi, kas sinna üldse on võimalik sisse minna.”
“Või siis, noh, kui ohutu seal on,” lisas abimeedik Uigurski ja seadis nagu muuseas kõnduri võitlejate ja jäärüsi vahele. “Gorillaga siit läbi ei lähe, nii et kui mõni jällegi, noh, kuhugi sisse ronib, ega meie appi ei pääse.”
Üksuse kroonik sättis end koopasuu äärde rätsepistesse, hellalt süles kolmas kratt - ainukene vanast partiist, mis kurult laskumise oli üle elanud. Selle küljele oli keegi paranduskiti ribadest kleepinud suured tähed: TUPSU #1.
“Sisend tuleb,” teatas kroonik ühiskanalisse. “Kas jagan otse kõigile?”
“Lase tulla,” kinnitasid pealikud.
Tagalatehnik Tikuta seadis ennastki mugavalt hange istuma ja alustas pildivastuvõttu.
Käsijuhtimisel krati kaameraväljas tantsisklev valgusvihk kobas läbinäritud härma-massiivi ning põrkas siis mineraalsele pinnale. Mõnda aega kulges vaade muutumatult tumedate kiviseinte vahel ning pildiservas vahelduvad numbrid andsid teada, et liigutakse kerkivas joones.
“Temperatuur - kakssada kuuskümmend Kelvinit!” hüüdis kroonik. “Märgatavalt soojem kui väljas.”
Kitsuke käik laienes peagi kumeraks kambriks, kus numbrite põhjal otsustades oleks mitu võitlejat mahtunud kõrvuti kõndima. Kambrist viis sügavamale mäe sisse üksainus mustav lõhe; see sirgus peagi laiemaks käiguks, mis laugelt alla, siis ülespoole käänas ja lõpuks jällegi laiemasse kambrisse suubus.
“Temperatuur - kakssada seitsekümmend Kelvinit… kakssada seitsekümmend viis!”
Taas sukeldus krati valguskiir pimedasse käiku, ning siis-
“Kuulete?”
Tilk! Tilk! Tilk! kajas selgesti kiviste võlvide all. Helitundlikkust lisades kuuldus sügavustest ka matsakaid mulksatusi ja jooksuvulinat.
“Voolav vesi! Lase edasi!”
Kaugemale liikudes hakkas pilt peagi virvendama.
“Signaal nõrgeneb.” Biotehnik noogutas kroonikule. “Laseme kolmanda võimenduseks järele.”
Võitlejate ergutushüüete saatel lennutati TUPSU #1 koopasse.
Pildiülekanne taastus täielikult parasjagu siis, kui käsitsijuhitud kratt veevulina jälgi ajades sügavamasse harukäiku sukeldus.
“Kuulge taibud,” ühmati ühiskanalist. “Tehke midagi, pilt on ikka mingit soga täis.”
“Äärmiselt huvitav - minu andmetel on sisend tõrgeteta. Ja ometi…” Kroonik katkestas ülekande ja toimetas nobedasti oma terminali kallal.
“Oota.” Biotehnik toksis omakorda mõned käsklused. “Ma võtsin lisavalgustuse maha. Näita neile nüüd.”
Kroonik kõhistas naerda ning jorutas: “Ukse vahelt paistis pilu, kõrvaltoas oli - vaat nii!”
Ülekande taastudes täitis ühiskanalit üleüldine ahhetamine.
Käiguvõlvidel sirasid türkiistähekestena pikergused limused, kes aegamisi üle kivi venisid, tuhmuvad tatiread järel.
“Need on ju…”
“Just! Helendavad eluvormid! Ja täiesti ärkvel.” Biotehnik juhtis vaatekratti aeglaselt edasi, aeg-ajalt lähi- ja pöördvõteteks peatudes.
Järgmises suuremas läbikäigus tervitasid uudistajaid paksud aurupilved. Neist läbi sukeldunud, jäi krati teele mulksuv mudalomp ja kobrutav kuldrohejas taimemass selle veertel; püstisematel seintel hargnesid juuspeentes kivipragudes verevalt hõõguvad vetikamustrid.
Mida sügavamale kratt liugles, seda kirevamalt valgustas kohalik elustik ta teed: limustega võidu ronisid käiguseintel sinkjad tuhatjalad, igas uues kambris avanes aina uusi vetikate ja samblike mustreid; ikka ja jälle vilksas kratisilma eest läbi mõni hoopis tundmata elajas.
Lend lõppes maa-aluse järve kaldal.
“Palun,” teatas biotehnik uhkelt. “Värske vesi.”
“Ja seireandmed kinnitavad, et siia saab ohutult sisse minna,” lisas geotehnik. “Aga meil on ülema luba vaja.”
Spetsialistid kogunesid krooniku ümber, kes liitis nad ajutise poolavatud sidekanaliga.
Geotehnik võttis juhtimise enda peale. “Seire kutsub staapi.”
“Okano kuuldel.”
“Ah teie, doktor… Ja kus Haiku on?”
“Magab. Meediku veto. Ülema volitused ja vastutus on senikauaks minule üle antud.”
Eemalt kostis valju sõnelemist.
“...mu veljekestel on ka rohkem mõistust peas ja nad pole veel esimest pööripäevagi...”
“Palun oodake üks hetk.” Kostis luugiprantsatus ja nägelevad hääled vaikisid. “Nõndaks. Millega ma saan kasulik olla?”
“Tähendab sedasi, härra ülema asemik,” alustas geotehnik, “et meil oleks luba vaja. Tähendab, ametlikku kinnitust. Et tohime koobastesse siseneda.”
Okano lõbus toon muutus hetkega ametlikuks. “Nõndaks. Näidake seiret.”
Geotehnik asus materjale saatma. “Siin on läbilennu-salvestus, siin atmosfäärianalüüsid, seismilised näitajad, mineraalide loend ja koobastiku ruumiline mudel.” Kui peameedik midagi ei vastanud, lisas ta kiiresti: “spekulatsiooni korras ütleksin ka, et neid käike on ilmselt kasvõi osaliselt inimkäega kujundatud - vaadake näiteks läbipääsude mõõtmeid, käiguteede tasasust, veereservuaaride paiknemist…” Geotehnik tõmbas hinge ja jätkas õhinal: “Oletan, et neid rajati kuu selle külje ennetavaks asustustoeks, lihtsalt asustus jäi peale tulemata… Pakun välja hüpoteesi, et sarnaseid õõneskomplekse paikneb mäeahelikus regulaarselt, mis pikemas perspektiivis-”
“Sain, sain,” pomises Okano. “Pidage nüüd hoogu.” Pärast mõningast vaikust küsis ta: “Kuidas on lood primaarse eesmärgiga? Kas olete kinnitust saanud, et koobastikust on võimalik mõistliku vaevaga tarbimisvalmis vett hankida?”
Tikuta kujutas ette, kuidas meedik-aseülem näpuga staabilaual järge ajab. “Saime kinnitust,” vastas ta kähku ise.
“Nõndaks. Hüpoteesid märgin ma üles - edaspidiseks. Ja ärme praegu rohkem spekuleeri. Ahja, lisage palun vestlusesse ka pealikud ja abimeedikud.”
“Olemas. Kõnelge.”
“Siin Okano - ülema asetäitjana. Annan loa väikeste gruppidena koobastesse siseneda, veevõtu ja ökoseire eesmärgil. Võitlejatest eelgrupp viib sisse julgestustrossid, teised tegutsevad vastavalt spetsialistide ja pealikute korraldustele. Pealikud - teie määrata jätan täpse liikumiskorra ja koosseisud; teie ise jääte välja. Kui midagi juhtub, siis ma tahan, et otsustusvõimelisemad pead oleksid päästjate seas. Abimeedikud annavad julgestustrosse välja ja hoiavad koosseisul kaudselt silma peal. Koopasviibimise ajal edastab eranditult igaüks otsepilti. Ahja, teie tagate, et ülekanded ja salvestused katkestusteta staapi jõuaksid. Ja läbiv instruktsioon kõigile: niipea, kui märkate midagi kahtlast, katkestate tegevuse, väljute, kannate ette. Okano lõpetas.”
“Nojah,” ütles kroonik. “Läheme siis aga botaniseerima!”
Kui paarisrusikate pealikud oma hoolealustele ülesandeid määrama hakkasid, palusid tagalaspetsialistid kaks vabatahtlikku abiks ja asusid veevõtuks ettevalmistusi tegema.
Abilised sabas, jõudis Tikuta Karilatsiga hädavaevalt sammu pidades roomukite juurde. Plats säras tuledes ja kõik neli operaatorit olid masinate vahel kibedasti ametis: iga roomukijätke energiaplokkidest korjati välja kütusesalved; saba-angaaridest ja kasutuks muutunud hõljukist tassiti kohale värsked reaktsioonikettad, need lükiti salvedesse ja täisvõimsusele laetud salved topiti tagasi energiaplokkidesse; kurul kannatada saanud kerepaneelidele pihustati hoolsalt kiudkiti kihte.
“Jõudu!” hüüdis Tikuta lähenedes.
“Sittujal on jõudu tarvis, töötegijal on abi tarvis,” vastas Sonora elegantse kummarduse saatel.
“Küll aitaks, aga meil on vesi vedada,“ ei jäänud ka Tikuta vastust võlgu. “Tulge ka parem koopasse sooja!”
“Ei see töö niipea otsa saa,“ ühmas vana Petroskoi ning pöördus tagasi kerehooldust tegema.
“Meil oll’ sest küll, mis tõse üle kannava,” kinnitas Tuikene. “Es pea esi senna peenikese mulgu sisse tükma.”
Tikuta jättis operaatorid sinnapaika ja ruttas töötegijate vahel põigeldes tagalaroomuki saba alla. Seal oli Karilatsi juba veevõtu-luugi lahti kangutanud ja vedas kereõõnsusest kapillaarlontide kimpu välja. Tikuta viipas ühe abilise endaga ja kordas sama liigutust võitlejate roomuki juures.
Abilised jäeti masinate juurde valvama, londiotsad kinnitati selga ning sammuti koopasuu poole tagasi.
Seal oli vahepeal elav sagimine lahti läinud.
Mürakad abimeedikud kerisid kõnduritest julgestustrosse, jälgisid kiivalt ülekandevoogusid ja lugesid võitlejatele sõnu peale.
“Te ei kujuta ette, mis just juhtus!” hüüdis keegi ühiskanalisse. “Minu munder lülitas aktiivse kütte välja!”
“Noh, ja mis me sellisel puhul teeme?” päris Uigurski.
“Ee, ma ei tea. Midagi?”
“Väga hea - ei teegi midagi. Noh, lased edasi nii kui enne. Aga kui nüüd mõni tahab kangesti suplema minna või, noh, mundrit lahti teha, siis teiega tuleb omaette jutt. Kõigepealt pistan, noh, oma käega karantiini.”
“Ja mina pean kogu see aeg loengut,” lisas teine abimeedik. “Ohutushoiust ja võitleja heaolust.”
Kapillaarlondid järel lohisemas, pugesid tagalaspetsialistid läbi esimeste kitsamate käikude. Kui jõuti kuumamuda-kambrisse, lasi Tikuta Karilatsil ees ära minna ning lülitas siis oma valgustuse välja.
Ta silme ees avanes kohe pisimõõtmeline elu, mida krati vahendusel enne näha ei olnud: samblakulla tortidel askeldavad piimjate sipelgate hordid, muud mutukad ja mudateod, siin-seal laepragudest punguvad pikukesed seenekobarad. Ka ülekandest tuttavad limused ja jämedad tuhatjalad kiirgasid lähedalt vaadates eriti erksalt.
“Tagalatehnik Tikuta,” kõlas otsekanalist korraga peameediku hääl. “Kuiväga ma teie jagatud vaadet ka ei naudiks, pean teile siiski meelde tuletama, et ülesanne ootab.”
“Ah, jah, loomulikult.” Tikuta lisas kiirust ning julgestustrossi peos pigistades jõudis peagi veevõtukohta.
Põhjatu maa-alune järv loksus laisalt madalas kambris, mille küljed kadusid mineraal-purikate rägasse. Mäesügavusest purikate taga pahvis auru ja kostis kuumaveeallikate pulbitsemist.
Järve kaldale oli juba püstitatud mobiilne minilabor, mille kallal geo- ja biotehnik kordamööda askeldasid, katkestades töö ainult siis, kui mõni võitleja-abiline järjekordse laadungi uurimismaterjali kohale tassis.
Tikuta haakis londiotsa mundri küljest ja püüdis tõmbesüsteemile käigu pealt parameetreid sisestada - kuid komistas lohiseva silmuse otsa ja kukkus kõhuli otse järve.
Hele plarts ehmatas liikvele koopaseinal auruvannis peesitanud tuhatjalgade karja, kes sihitult sagides üksteisele otsa jooksid ja lõbusate sulpsatuste saatel samuti vette pudenesid. Selleks ajaks, kui Tikuta oli kaldale tagurdanud ja end istuli ajanud, solberdas järvesopis mitu tosinat helendavat vingerdist.
Tikuta hakkas suure häälega naerma. “Tuhatjala-supp!” hüüdis ta näpuga näidates.
“Tõesti, tuhatjala-supp oleks hea mõte,” vastas kohe Karilatsi.
Tikuta turtsatas - tal oli meelest läinud, et laopealik ei saa eriti naljast aru ja võtab pea kõike sõna-sõnalt. Siis aga ajas hea mõte ta rõõmust pugistama.
Ta sörkis minilabori juurde ja tonksas biotehnikut. “Kuule… teil on vast tuhatjalad niikuinii arvel, aga te testige neid toiduohutuse seisukohast ka. Lausa valus on vaadata, kuidas rammus liha niimoodi vabalt ringi jookseb!”
”Kulinaarseire – sain,” itsitas biotehnik vastu.
***
Veetõmbamine oli täies hoos, kui peameedik-asepealik Okano tagalaga kõnelda soovis.
“Mul oleks palve - seoses meie suplejatega. Kas oleks võimalik nad eelisjärjekorras hügieenile läkitada? Ma mõtlen kohe praegu.”
“Kas te neid kauem jälgimise all ei taha hoida?” päris Tikuta. “Et ikka kindel olla…”
“Oo, ma kinnitan, nad on täiesti terved. Nüüdseks ilmselgelt ka ehmatusest üle saanud.”
“Mille põhjal te seda nii kindlalt väidate?”
“Nad vaidlevad vahetpidamata.”
Kolleegidega naeruturtsatuste saatel nõu pidanud, oli Tikuta lõpuks nõus hädalised oma voli ja vastutuse alla võtma. Ta läkitas rõõmusõnumi staapi ja ronis julgestustrosside najal ise järele.
Noorvõitleja Kunda toimetas seekord hügieenimoodulis nagu vana kala. Ilma käskimata tagurdas ta oma mundri ise hoiupesasse ja pärast lühikest lõõgastushetke - Tikuta kuulis, kuidas ta nina alla mustalehma-saba pobises - sai ühenduste avamisega hakkama. Ka kärgpesu oskas ta nüüd ise lahti noppida.
Alles siis, kui Tedretähn asjalikult mükoprinteri kestast välja astus, vana seenekorp maha kooritud, hakkas ta punastades nihelema.
Tedretähni pesukapslisse sulgenud, tõmbas Tikuta noorvõitleja kõrvale ja päris vaikselt: “Esimest korda oled naistega saunas või?”
Kunda noogutas kõrvade õhetades.
“Harjud ära.” Kuklavõmmu asemel kostitas ta Kundat julgustava noogutusega.
Kui mõlemad supelsaksad olid küüritud ja seenetatud, korjas Tikuta hoolduskapsli näppide vahelt ka nende kärgpesud - need jäid ta käele rippu nagu tühjad sisalikunahad. “Ajage selga. Ja siis vaatame, kuidas teie mundrid elavad.”
Kunda läks taas ähmi täis. “Oi… ma loodan, et midagi rikkis ei ole! Ma just sain ta sisse töötatud…”
Tedretähn turtsatas. “Sa ole õnnelik, et kõik ühes tükis oli, kui sa supi sisse sadasid. Oleks vale koha peal pragu või mõni ühendus lahti, ei piriseks sa siin praegu. Munder on igaühe isiklik elumull,” tsiteeris ta nipsakalt algõppe-tõdesid. “Munder annab meile õhku ja sooja, pühib meil perset. Hoia mundrit, siis munder hoiab sind.” Tedretähn lõpetas pesu kokkunäppimise ja tõmbas lünklikult pöetud kukla kapuutsi sisse. “Kuidas on, kas proovime järele? Viskame sind pesuväel õue ja-”
“Pidage!” hüüatas Tikuta. “Pesu! Ma unustasin täiesti - pesu diagnostika ju ka… Seiske siia.” Ta lükkas võitlejad mundripesade ette, lülitas peavalgustuse välja ja violett-riba sisse. “Näete - elujõulised kärjekesed kumavad kuldselt, aga osad on tumedad. Need vahetame välja. Kunda, sinul on lihtsam põlvest varbani uued pesutükid panna. Nõnda, pöörake ümber. Olgu, persest varbani...”
“Aga mis see on?”
“Mis nimelt?”
Väiksem kuldkumav kogu astus sammu kõrvale, paljastades hoopis teist tooni helenduse - tontlikult roheva, mis ilmeksimatult tuli mundripesade seest.
“Paistab, et järv on teiega kaasa tulnud.” Tikuta astus lähemale - tõesti, mõlema mundri liitekohti palistasid järvebakterite helendavad triibud. “Siin pole muud, kui uued mundrid ja vanad varuosadeks.”
Nüüd oli Tedretähni kord kohmetuda. “Äkki ikka saab kuidagi… Mul on isiklik, kõik õppuste ajalugu sinna peale kantud ja puha… Ma nii väga palun.”
Kunda ei öelnud midagi, ainult tema anuv kutsikapilk läikis hämaruses.
Tikuta kõndis edasi-tagasi, mõttes enesega võideldes.
Lõpuks ta taltus. “Hüva. Teeme nii: kui muu diagnostika on korras, täiesti korras… Ja kui sisekeskkonnas võõrelu ei ole. Siis ma kaalun muid võimalusi.”
Pärast pingsat uurimist teatas Tikuta: “Võitleja Ted- ee... Nyota - sinu oma saab puhtaks teha.” Ta tegi mõned ettevalmistused ja lülitas mundripesa puhastusrežiimile. “Aga Kunda, sinu oma peab välja vahetama.” Tikuta näitas mundri sisekihi vahelt immitsevat helendust.
“Aga mis nad seal ikka teevad? Puhastame seestpoolt ära,” jäi Kunda lootusrikkaks.
“Ma ei tea, mida nad seal teevad, aga see et nad sinnani välja jõudsid, näitab, et kuhugi on auk tekkinud. Su elumullis on pragu sees - ma ei tohi sind niimoodi välja saata. Tule, paneme sind laos riidesse.” Ta puksis noorvõitleja laomoodulisse viivasse käiku. “Aga sina, Nyota - kui puhastus on lõpuni käinud, siis sina oled vaba.
Tikuta oli vaevalt jõudnud saastunud mundri ja muud jäägid ära paigutada, kui tema suureks kergenduseks jõudis tagasi ka laopealik Karilatsi. Kaasas oli tal esimene plaaniline saunaline - üks veevõtul abiks olnud võitlejatest.
Tervituse asemel ulatas mees neile pehme kotikese. “Materjaliks.”
Tikuta piilus sulguri vahelt: segiläbi juukselõiked - heledad, tumedad, sirged, krussis… teiste seas hakkasid silma leekivpunased tupsud, mis said kuuluda ainult Tedretähn-Nyotale. Ta hüpitas kotikese tänusõnade saatel toormekasti.
“Kohe pärast äratust pügasime,” seletas võitleja uhkelt. “Me teame ise kõige paremini, kuidas peab - et kus on vaja kasvama jätta.” Ta astus mundrihoidikust välja ja nokkis kärgpesu-kapuutsi lahti. “Näete, esimesel paarisrusikal on üks ülepea triip.” Ta silitas värsket harjast. “Teisel on kaks tutti kõrva ääres. Numbri järgi!”
“Õige jah,” rõõmustas Tikuta. “Aga palun nüüd printerisse.”
Nõnda käis hügieenimoodulist läbi kogu ülejäänud üksus, kes üksi, kes paarikaupa. Pea kõigil oli vaja pesujuppe vahetada või mundrit putitada, mõned usaldasid koguni juukselõikuse tagala hoolde.
“Justkui olekski kõik…” Kapslite vahel hõljuvaid aurupilvi trotsides lõi laopealik Karilatsi numbreid kokku. “Aga arv ei klapi. Kes peale meie veel käimata on?”
“Ainult Ahja. Küllap on end jälle mõne lugulaulu sisse unustanud.” Nähes, kuidas Karilatsi vastumeelselt sideliidest näperdab, ajas Tikuta end jalule. “Pole vaja. Ma toon ta ise kohale.”
Tikuta suundus roomuki sabajätke, möödudes miniatuursest maasarnastamislaborist ja öko-laost, kus arvutustehnika vahetpidamata seireandmetest mudeleid ja simulatsioone üles ehitas, ning kus vaikelu-kapslitesse suletud prussakapesad, kokapõõsad, riisikaniidistikud ja muud tarbekultuurid ootasid tulevast püsibaasi. Tikuta märkas, et kapslite hulka oli lisandunud mitut uut - koobastes kohatud elustikuga.
Kroonik lesis oma eraklas kesk salvestusseadmeid, leebe naeratus näol, pilk äraolevalt farmako-virtuaalsetel maastikel rändamas ja pomises vaid talle mõistetavat sõnasegu mitmekeelsetest Vanamaa lauludest, liikuvatest piltidest ja esivanemate ütlemistest.
Tikuta koputas koikuseinale. “Kuule! Ahja! Aeg sauna minna!”
Kroonik hüppas istuli. “Selga tarvis siidisärki, ümber tarvis kuldakörti,” teatas ta reipalt ning marssis Tikuta sabas hügieenimoodulisse.
Tema paljakskoorimine võttis rohkem aega kui mitme võitleja puhul kokku. Ainuüksi kogukas sidemunder nõudis erilist hoolt, kuid ka tavalise kärgpesu asemel kandis kroonik ihu vastas eriotstarbelist teaduriülikonda, mille lõimedesse oli punutud veelgi rohkem tugi- ja täiustustehnikat kui meedikute stressipesusse. Lõpuks koorus liideskihtidest välja luider androgüün, kelle ihugi katsid üleni liidesejooned ja siirikukühmud.
Ajutine vabadus liitkeskkonnast ja analoogmaailma kogemine pakkusid talle lapselikku rõõmu. Pesukookonist välja pääsenud, käänas ja keerutas ta end nagu nooruke felynx, kes esmakordselt oma sabaga tutvust teeb.
“Kui nüüd pikemaajalistest spekulatsioonidest rääkida,” alustas kroonik muuseas, justkui iseendale, “siis küllap on teile teadmata…” Ta keerutas end, nautides sooja õhku palja naha vastas. “Mmhmm... Just. Teadmata, et enne kui ma oma saatuse Malevaga sidusin-” ta kalpsas mükoprinteri platvormile ja võttis positsiooni sisse. “Niisiis. Et varem töötasin ma kodeerijana ühes Microbe’i katselaboris,” lõpetas ta vallatult r-i põristades. “Ma ei unusta kunagi ühtegi genoomi.”
“Tähendab, sa saaksid meile kohalikust elustikust midagi kombineerida? “ uuris Tikuta.
Kroonik asus pesu selga ajama ja sedamööda, kuidas ühendused taastusid, tuli tagasi ka tema leebe äraolev naeratus.
“Bora-vasikat ma teile muidugi planktonist kokku ei pätsi. Aga kui aeg tuleb - ja kui kolleegid päri on, siis bakteri- ja pärmikultuure oleks mul kindlasti võimalik siinsete omadustega rikastada. Vastupidi ka. Näiteks nendele võrratutele tuhatjalgadele võiksime nuumprussaka jooni lisada… või siis koka-sümbioosi...”
“Ja sul ei ole kahju säärast talenti tühipalja toidu peale kulutada?” uuris Karilatsi.
“Sugugi mitte,” vastas kroonik pühalikult. “Rinne tuleb ja läheb, aga süüa on ikka vaja!”
5. Platoo
Võitlejate roomuki neljandas magalas toimetas kirju seltskond. Põrutuskindlatest kastidest kokkulükatud mängulaua uksepoolses otsas troonis võitleja Kubeba ehk Mõmm, kes oli ka pesuväel pirakam kui mõni teine täies mundris. Tema paremal käel kõõlusid kaks temast poolteist pead lühemat ja kaheksa kraadi kahvatumat noorvõitlejat. Need olid kärgpesu-kapuutsid peast koorinud ja uhkeldasid pöetud harjastest esiletikkuvate tunnustuustidega. Ühtmoodi ümarikud roosatavad nudipead ei tulnud Tikutale esialgu tuttavad ette, aga häältest tundis ta ära kuru ületamisel muinasmaiste esivanematega kiidelnud Võnnu ja Misso. Poisid müksisid teineteist ja vadistasid vahetpidamata, täringupeotäit jutu ajal pantvangis hoides. Mängulaua vastaskülg oli rahulikum - seal veeretasid haigutuste saatel vaikset juttu paar vanemaid võitlejaid, kellega Tikutal väljaspool toidukordi kokkupuudet ei olnud. Tikuta endaga sai ring täis.
Ta istus vaba koiku veerel ja uudistas salakesi võitlejate valdusi ja eluolu. Ainuüksi magalamoodulite ülesehitus andis tunnistust, kui palju rohkem inimesi selles masinas pesitseb. Tagala paarikohaliste kambrite asemel, kuhu lisaks puhkeorvadele mahtusid lahedasti ka mundrihoidikud, seinaterminalid ja mitmes suuruses konteinerid vältimatu spetsialisti-koli tarbeks, kõrgusid siin vastakuti kaks kolme-koiku “silguriiulit” ning otsaseinas ülestikku kuus hoiusahtlit. Mundripesad aga paiknesid eluruumidest hoopistükkis väljas - kogu varustus seisis allüksuste kaupa angaaride taga, alati hüppevalmis omanike ootel.
Kuigi ruumikitsikusest ja lõhnadest aimus pidevalt teiste inimeste kohalolu, ei liikunud läheduses hingelistki ja peale mängulaua-helide kostus kõrva ainult masina madalat jõrinat - ülejäänud võitlejad kas magasid või treenisid tehiskeskkonnas. Pärast peatust platoole laskumine oli toimunud ülevas meeleolus - asjalikult sagivate inimeste varjuteater aurupilvedesse lõikuvates valgusvihkudes, krudiseva lumega põndakult vastu kajamas värskelt putitatud roomukite stardihüüd… Nüüd oli varjuhiiglaste tants vaibunud umbseks argisügeluseks. Luureringe ja pikemaid peatusi sel teeosal kavas ei olnud, sest kurul kaotatud aja tagasivõitmiseks oli ülem andnud korralduse liikuda pikemate lõikude kaupa. Nõnda rühkisid kaks masinat kõrvu üle tasase platoo, krattidest eelvägi maastikku kaardistamas, teeviidaks tulemägede kulunud kontsud kurakätt ja paremal auruvines helendavad järveviirud, mis edasi kulgedes aina harvemaks jäid.
Peatuti vaid lühiajaliselt - parasjagu niipalju, et jõuaks analüüsida krattide söödetud maastikuandmeid, ning et tagala saaks võitlejate roomukisse ettenähtud toiduratsioonid kohale viia.
“Tagala” - tähendab siis mina, mõtles Tikuta pahuralt. Laopealikul jätkus talle iga pajukiringi järel küll hulganisti tagantjärele-targutusi, aga kui saabus aeg kastikoormaga ühest masinast teise ronida, nügis Karilatsi jälle noorema kolleegi välja ja põgenes ise laosügavustesse varanduse üle arvet pidama. Muidugi, täpseid arvutusi oli vaja - sest pajukikastid pidid võitlejate vähema kerevaeva võrra kergemad saama. Lisaks sigines sisse- ja väljatuleva orgaanika numbritesse vasturääkivusi, millel tuli silma peal pidada. Tegelikult oleks pidanud sedasorti küsimustest esimesel võimalusel staabile ette kandma. Kuid laopealik lükkas raporteid aina edasi ja kui jälle midagi ei klappinud, oli Tikuta see, kes pidi loengut kuulama. Kasvav vastumeelsus hinges, oligi ta järjekordsel pajukiringil mundrist välja roninud ja veetis nüüd puhkevahetust hoopis võitlejate seltsis.
“Kuuled või?” Üks noorvõitlejatest lasi Tikuta nina ees nipsu.
“Eh? Jah? Kas juba minu kord?”
“Ei-ei,” rahustas võitleja Kubeba. “Ma siin niisama mõtlesin valjusti, kiitsin tagalat… Teate, ma olen nii tänulik, et te tavanormide peale tagasi läksite. Säästurežiimil jäi kere ikka väga heledaks.”
“Mis mõttes tavanormide?“ ei saanud Tikuta aru. “Mõmm, misasja sa ajad?”
“Noh et pärast esimesi kärpeid saime uuesti toitu juurde. Kiidan heaks.” Ta patsutas laia naeratuse saatel oma võimsat keret.
“Me eeldasime, et kuna lisavarustust niikuinii ei antud, et siis energiakulu kompenseeritakse toiduga,” lisas vanem naisvõitleja, kes iga natukese aja tagant haigutas.
Tikuta kortsutas kulmu. “Oot, mis lisavarustust?”
“Sooja hoidmiseks.” Võitleja laiutas käsi. “Pidite meile ju tulekindlamad mantlid tegema, aga siiamaani pole saanud...”
Tikuta hammustas huulde. Tavaliselt jäi selliste asjade meelespidamine Karilatsi tööks – aga ju siis oli kergekäeliselt lendulastud lubadus laopealikust üldises melus mööda läinud...
“Ära unustasin,” ütles ta tasa.
“Näete nüüd!” Noorvõitlejad-nudipead lõid üksteisele patsi. “Me ütlesime kohe, et ei saa ainult tagala peale loota! Jätsid meid külma, nüüd tahavad nälga jätta… riisikat ka enam ei anta!”
“No kuulge,” pahvatas Tikuta. Teiste juhmus hakkas teda õige vastikult närima. “Kokariisikaga on sott selge. Eriolukorra ajal said kõik topeltnormi. Ja kuna kuru peal kulus niimoodi palju ära, siis allesjäänud varud reserveerime nüüd roomukioperaatoritele.”
“Eks jah, mõnda poputatakse muidugi rohkem… Õu poisid, ärge vaielge, tagala teab kõike,” osatas võitleja Võnnu.
“Ja mis toitu puutub,” ignoreeris Tikuta teda, “siis vähendatud normid on täpipealt välja arvutatud - vähendatud koormustaseme põhjal. Kuna võitlejad praegu pikematel eelretkedel ei käi-”
“Ja kelle süü see on, ah?” praalis noorvõitleja edasi. Harukordne võimalus nurkaaetud spetsialistiga vaielda muutis ta õige kuraasikaks. “Küll me käiks, aga näe, teie taibud keerasid hõljuki perse! Endal polnud muhkugi peas, aga meie nüüd kopitagu siin...”
Ka teine nudipea tõmbas ennast õhku täis. “Vähemalt oskame meie enda eest ise hoolitseda! Eriti nüüd, kui tee on selge, ee…” Nähes et Mõmm enam ei naerata, jäi nooruk kohmetudes vait.
“Või nõnda?” Tikuta põimis käed rinnale risti ja piidles noorvõitlejaid altkulmu. “Ehk valgustate, mis tee see selline on?”
Noorvõitlejad vaatasid üksteist ebalevalt; siis lõi Võnnu käed ülbelt puusa ja Misso pobises kuulekalt: “Saunapäeval… meile näidati…”
“No oli ülesanne pesamunale natuke õpetust anda,” võttis Võnnu jutuohjad üle. “Relva kaotamise eest. Saime ta kätte ja-”
“Vabatahtlikke oli vaja,” poetas Misso vahele. “Poleks meie... oleks meid ka õue visatud.”
Võnnu sundis näole tardunud naljagrimassi, sellal kui ta toon aina kiledamaks muutus. “Ega me jumbule mingit häda ei teinud, niisama väheke sai ehmatatud. Ainult lüüsidesse pistsime… Aga kus tema, kohe kukkus laulma - tagala ladu, palju nodi, jagame ära...”
Misso jätkas julgemalt: “Kui meie saunakord tuli, me siis vaatasime sinna… panime natuke kõrvale…”
Roosapõsksed noorvõitlejad puksisid teineteist sunnitud itsituste saatel.
“Nii et teie aga käisite ja võtsite. Tagala laost.” Tikuta vaatas toetust otsides Mõmmi poole, see aga oli oma kohalt kadunud.
Vanemad võitlejad ainult põrnitsesid vaikides enda ette. “Kuule, sinu kord on,” pobises haigutav naisvõitleja lõpuks ja ulatas Tikutale peotäie täringuid. Tikuta mudis neid, turi pingul ja põsed hõõgumas.
Ei tohi, vasardas tal peas. Ei tohi, ei tohi, ei tohi… nad ei tea, mida nad teevad. Kannatab ära, kannab ette… musta lehma saba valge lehma taga, valgelehma saba…
Kuidagimoodi suutis ta hingamisrütmi rahustada.
“No minu arvates on niimoodi igatahes väga õiglane,” ei jätnud Võnnu järele. “Meie kaitseme teid, meie mõõdame maastikku, püüame teile kulleseid, kannatame külma - aga teil on seal alati soe; tahate, hüppate sauna, tahate, pugite liha...”
“On ikka lasteaed,” ei pidanud Tikuta vastu. “Kes ei oska potil käia, kes varastab palakesi...” Ta surus hambad kokku ja nohises tigedalt.
“Mis te siis nüüd niimoodi,” püüdis haigutav naisvõitleja teisi lepitada. “Mis sest tühjast… mängime parem…”
“Sina unihiir, ära sega vahele,” nähvas Tikuta.
“Ei noh… Mis see paar kasti ära ei ole - teil on seal ju mitme õppuse jagu perse alla kraabitud!” õiendas Võnnu juba ägedamalt. “Võtke vabalt, varsti saab koju! Nagu ullikesed oma normidega. Noh kuuled või?” Ta toksas Tikutat üle laua. “Päris lolliks läinud vist…”
Tikuta kargas kastide kolinal püsti. Tema vasaksirge vihises mööda punktist, kus hetk tagasi oli olnud võitleja Võnnu nina, ja raksas vastu vaheseina. Terav valusööst pühkis peast üleliigsed mõtted; alles jäi vaid vääramatu tung: hävita!
Ta tõi kuuldavale raevuka möirge. Hästisihitud jalahoop paiskas mängulauaks olnud kasti ja sellele laotud kola klirinal nurka.
Nudipead hüppasid halba aimates vahekäiku ja putkasid mundrihoidla poole.
Tikutagi ei jäänud maha ning jõudis neile käigu lõpus järele.
Kolm kätt haarasid korraga vaheust - üks, et kinni lükata, teised, et lahti tõmmata. Tõmbajad jõudsid ette.
Tume müts, mis Tikuta lõuapäradest läbi kajas, naelutas ta hetkeks hämmeldunult paigale.
Eemalt kostis hüüdeid ja sammukobinat.
Ära pääsevad!
Tikuta pöördus, otsides pilguga pahategijaid, kuid sirinal silma valguv soe vesi segas vaatamist. Ta äigas käega üle näo.
Veri?
Vaat, kus raisad.
Värske raevuga asus ta pahategijate kannule.
Kaugele Tikuta ei jõudnud. Magala uksel käänati tal kahelt poolt käed selja taha ning suruti õrnalt, kuid kindlalt mitme võitleja jõul maha.
Nina vastu vibreerivat põrandat, püüdis ta ikka veel vastu rabeleda. Siis aga kostus ta kaelal terav plõks! ja valgus ning helid sulasid ühtlaseks venivaks pudruks.
Kui Tikuta jälle pärismaailma helisid eristama hakkas, tõstis tundmatu jõud ta silmalauge ja vaatevälja tungis ergav valguskera. Vaistlikult eemale tõmbudes silmas ta valgusallika ümber kaardumas pikki sõrmevarje ja tagapool läikimas pruuni pealage.
“Ei-ei, põrutada pole saanud, ainult kulm on lõhki,” seletas kellelegi eemalseisjale peameedik Okano - tema hoolega puhtakskaabitud peanupp seal läikiski - ning lisas otsekui väite kinnituseks rea teaduskeelseid termineid.
Pilk selginemas, täheldas Tikuta eemal ukseava, millest paistsid “silguriiulid”, tema ümber õõtsus tavaliste kulgemishelide saatel roomuki pikikäik, ta ise aga vedeles poolistukil põrandal, vasem käsi diagnostika-tahvli klambrite haardes.
Hetke mõelnud, jõudis ta otsusele, et see siin peab olema võitlejate roomuk. Aga mis tal siia asja oli?
Õige küll…
“Kui ma need põrsad kätte saan-” Tikuta üritas püsti hüpata, kuid ta jalad ei kuulanud sõna ja kellegi rasked kämblad õlgadel surusid ta tagasi istuma. Ta vilksas üle õla vaadata - sealt vaatas vastu Mõmm, alaline lai naeratus jälle näol. Tikuta tegi veel ühe katse jalule vingerdada. Mõmm naeratas veelgi laiemalt ning ta raudne haare jäi vankumatuks. Peameedik kummardus lähemale, jälle kostis dosaatori plõks! ja mõnus rammestus valgus üle Tikuta kere.
“Nõndamoodi.” Peameedik peitis oma öömustad silmad diagnostikaprillide taha ja noppis osavalt käise-skutoide lahti, ise sundimatult vesteldes, justkui laiskleksid nad kolmekesi pärastlõunases teelauas. “Nagu te isegi näha võite, on võitleja Kubeba näol kaotsi läinud suurepärane abimeediku-talent! Nii et Mõmmikene, kui teil peaks kunagi tekkima tahtmine eriala vahetada, siis võtan avasüli oma meeskonda.” Okano pikad sõrmed jooksid udusulg-kergelt üle Tikuta randme. “Vasakukäeline,” nentis ta ja pihustas nahale jahutavat udu.
“Vasaku jah. Kust sa… kuidas te teate?”
“Esiteks, kui instinktid välja löövad ja inimene ei mõtle, siis läheb ikka juhtkäsi käiku. Varasemate vigastuste põhjal võib ka üht-teist järeldada…” Okano osutas Tikuta sõrmedele, mille nahk ülejäänud käest märksa noorem välja nägi. “Muidugi kontrollisin ma ka andmeid.” Ta askeldas meedikukohvri vahet ja asus Tikuta käele ridamisi õhukesi fiksvõrgu-liistakaid laduma. “Kogu üksuse tervisetoimikud on minu halduses.” Siis sirgeldas meedik midagi oma terminali.
Peopesale kõdi tehes sirgusid liistakud käe ümber ühtlaseks kihiks ja tõmbusid jäigastudes pingule. Tikuta niutsatas tahtmatult, kui koomaletõmbuv võrk purustatud nukkidele rõhus.
Meedik joonistas kiire vastuhaagi ja surve andis järele. “Andke andeks, palju sai.” Ta pritsis kähku jahedat udu võrgu vahele. “Nõndaks. Proovime liigutada.”
Tikuta kuuletus - ranne ei pääsenud painduma ja tagumised sõrmed olid samuti lõksus.
“Väga hea,” noogutas meedik ja lasi veel ühe sortsu udu. “Nüüd annan särtsu.”
Elektrisurina vaibudes tonksis Tikuta käel jooksvaid hapraid tugimustreid. “Saigi korda, jah? Ma siis katsun kuidagi meie masinasse ta-a… oeh.”
Kubeba rasked kämblad takistasid teda nii püsti kargamast kui ümber kukkumast.
“Rahu-rahu. Minu hinnangul pole te kaugeltki valmis tööpostile asuma. Jätan teid veidikeseks meile silma alla närvisüsteemi taastama - ütleme, kaks circadiem? Selle juurde käib täielik eetrivaikus. Kalibreeriksin ühtlasi ka teie hormooni-optimeerimise kiipi, kui lubate.”
“Kaks circadiem…” Tikuta arvutas. “See teeb oma sada kaheksakümmend kilosekundit... Mis siis kui ma ei taha? Rakendate mulle ka meediku veto?”
“Ei, milleks?” Okano lõbus teelaua-toon oli tagasi. “Teiega kõneleksin ma kui spetsialist spetsialistiga - paluksin juurelda rännaku kui terviku õnnestumise üle, samuti selle üle, missugused on üksuse ellujäämisvõimalused vaenulikul maastikul, juhul kui mõni kriitiline töölõik, nagu näiteks tagala, on nõrgestatud ja sellele õigel ajal tähelepanu ei pöörata… Kõigest sellest kõneleksin ma - kui te peaksite vastu puiklema. Aga te ju ei puikle, ega?” Peameedik naeratas, pea kelmikalt viltu.
“Ei, doktor,” muigas Tikuta vastu, kuid tõsines siis. “Oi… Aga kes siis järgmised ratsiooniringid teeb?”
“Rahu. Ma juba kõnelesin proua Karilatsiga, selgitasin talle olukorda. Tema ka ei puigelnud - järgneva nelja vahetuse jooksul tegeleb ta varude toomisega ise.”
“Hee, las mutt tassib jah vahelduseks ise!” Tikuta kahjurõõm ehmatas teda ennastki. “Ee, vabandust, ma ei mõelnud päris nii. Lihtsalt… ta õiendab muudkui minu kallal ja ise ei võta midagi ette…”
“Pole viga. Ma jagan seisukohta, et teievaheline tööjaotus vajab mõningast tasakaalustamist. Muuseas-” meedik võttis prillid ninalt - ”masinaoperaator Sonora lubas ka vabast ajast aidata. Mulle jäi ebaselgeks, kes talle just mida öelnud on, aga ta jõudis juba kõigile tuld ja tõrva kokku lubada. Sõnavara ei hakka ma kordama. Tundus, et ta on teie pärast üpriski mures.” Okano muigas, kui nägi Tikutat punastamas. “Mõistan ma õigesti, et teda võib vahetuse lõppedes külastama lubada?”
Tikuta noogutas. “Aga need… põrsad?” juhtis ta jutu kähku mujale.
“Meie isetegevuslaste pärast ärge muretsege. Suunasin nad koos pealikuga ülema juurde - strateegilisi seisukohti selgitama.” Okano ladus varustuse meedikukohvrisse. “Aga teid viksime nüüd meie taastumistuppa. Siin on küll üks vaba koikut, aga ma ei usaldaks teie käeulatusse praegu ühtegi võitlejat.”
Tikuta turtsatas ja ka Mõmmi musklid ta selja taga vappusid naerust.
“Minu poolt on hetkeks kõik.” Peameedik klõpsas kohvri kinni. “Võitleja Kubeba, teie etteaste.”
“Sain. Läksime.”
Tikuta tundis, kuidas ta õhkkergena maast kerkib. Mõmm haaras ta kaenlasse ja talutas roomuki nina poole, kus staabi taga paiknes meedikute väike kuningriik.
***
Ta ärkas koduse soojamere-müha saatel. Pärast hetkelist hämmingut sai tagalatehnik Tikuta aru, et hääled kostavad ehahämarast paneelist pea kohal. Pikk uni oli otsa saanud. Ta vabastas end kinnitusvõrgust, lükkas soojuskesta pealt, ajas end ettevaatlikult istukile ja lasi jalad üle koikuserva rippu. Pea tundus erakordselt selge, ainult alakehas lasus harjumatu raskus.
No muidugi - ta oli pikalt ilma mundrita passinud ja ka magamisase oli vaid tavalisest mugavam koiku, mitte täisteenindusega tervisetoe-kapsel. Ta laskus põrandale, püüdes meenutada, kuspool ainevahetus-liides paiknes.
Käes!
Kui jäägid said kehast välja tõmmatud, tulid meelde ka muud mugavused. Siit sahtlist sai udurätikuid, siit hambatökatit - ta pistis paraja käntsu suhu ja mälus mõnuga, samal ajal ettevaatlikult käsi ja nägu tupsutades.
Silmad hakkasid hämarusega harjuma ja Tikutale jäi silma ta enda käsiterminal, mis varustusekasti otsas lebas. Selle ümber oli seotud põimpael, millele oli lükitud üksik mäluhelmes.
Uinunud teadvuse hämaratest soppidest kangastus talle Sonora kare põsk tuikava peopesa vastas ja tasasel häälel etteloetud vanamaa-jutud. Endamisi naeratades kandis ta andmed terminali ja sõlmis paela kaela, enda oma kõrvale.
Taastumistoa leebes hämaruses hakkas õige pea igav. Tikuta püüdis tulemusteta sideliidest käivitada - “Täielik eetrivaikus,” meenus talle. Siis märkas ta, et ka tema munder oli siia toodud. Pikemalt juurdlemata ronis ta sisse ja otsustas omal käel avastama minna.
Luugist välja astudes tervitas teda meremüha asemel tuttavlik roomuki-jõrin koos teiste argihäältega.
Farma-lao esises vahekojas leidis ta peameediku tukastamas, jalad seinale sirutatud. Taas sai kinnitust paljude sosinal jagatud tähelepanek, et kui Okano parasjagu kedagi kokku ei lappinud või käske ei jaganud, veetis ta iga vaba hetke magades.
Tikuta otsustas meediku und mitte eksitada ja puges temast mööda pikikäiku. Siingi oli vaikne ja hämar, ainult eestpoolt, staabiruumi poikvel ukse vahelt, kumas heledam triip.
Ta astus tasa edasi ja piilus sisse.
Ülem istus üksinda, sügavas mõttes, ning sirvis staabilaual liikuvaid pilte.
Tikuta puges ukseprao vahele ja köhatas. “Jõudu…”
Ülem virgus. “Tarvis. Astu aga sisse!”
Tikuta kuuletus kõheldes. Kas ka teda ootab nüüd “strateegiliste seisukohtade selgitamine”? Ta kaalus, mis karistusi nende olukorras üldse võidi rakendada. Koju ju kedagi saata ei saanud…
Aja viitmiseks tegi ta asja joogimasina juurde. “Ma… meedikute juurest,” seletas ta teevulina kõrvale.
Ülem noogutas. “Olen kursis. Okanole juba naljalt vastu ei hakka. Tean omast käest. Ootad peatuse siin ära?”
“Paistab nii…” Tikuta kandis teetopsi aegluubis laua juurde ja otsis koha, kus ei pidanud ülemale otse silma vaatama.
Mõnda aega istusid mõlemad vaikides.
“Kuidas käsi on?” küsis ülem lõpuks.
Tikuta kõverdas vabu sõrmi. “Elab üle,” pomises ta nägu krimpsutades. “Eks ma ise-”
“Jäta…” Ülem katkestas ta sõbraliku viipega. “Kõik see praegune segadus… Niisuguste asjade ennetamine on minu kohustus.”
“Nojah-” Tikuta rüüpas teed - “ma olen isegi näinud, kuidas munemine ajab lollusi tegema. Aga kuidas sa seda niiväga ennetad? Kujundad maastiku ümber?”
Ülem ohkas. “Võitlejad ja baasipüstitajad peavad tegutsema käsikäes, üksteise tööd nägema, üksteise ülesandeid mõistma. Kui hakatakse kambakesti eralduma, levivad peagi kuulujutud, kahtlused… Sõnaga - ma tegin vale otsuse.”
“Ühised söömised!” taipas Tikuta lõpuks.
“Just. Näost näkku peab kokku puutuma, olgu või kord-paar mõne vahetuse peale. See on isegi halb, et võitlejatel nii ruttu kindel peksupoiss välja kujunes. Aga et võitlejate ja tagala vahele niisugune lõhe tekib... “
“Kas poleks lihtsam neile kõik ära seletada?” päris Tikuta ettevaatlikult.
“Ma ei või. Mulle on antud selgesõnaline korraldus sihtkohta jõudmiseni toimida nii, nagu oleks meil käsil lihtsalt tavalisest mahukam õppus. Ja…” Ülem ohkas, veeretades peos kapslit üksuse salajaste käskude ja sidekoodidega. Enne äramärgitud sihtpunkti käsukapslit avada ei saanud.
“Ja sa kardad,” lõpetas Tikuta vaikselt.
Ülem noogutas aegamisi, ise nimetissõrmega oma kõhna nina triikides. “Loomulikult.
Mismoodi peaksid meiesugused siinsel pinnal püsibaasi hoidmisega hakkama saama? Eks sa oled isegi näinud, kui õrnakesed me oleme. Rannamaa rahvas ei tea, mida tähendab külm, saarerahvas ei tea, mida tähendab nälg… Tasamaa rahvas-”
“Ja tasamaa rahvas ei räägi,” pistis Tikuta muiates vahele. “Vabandust…”
“Eks ta õige ole,” muigas ka ülem. “Kuid jah - keegi meist ei tea, mida tähendab vaenutegevus. Tõsi, jookseme rannal ringi, tublimad käivad orbiidil, mängime sõda, kõigil on lõbus… Aga kui see, mis asunduste ühiskogule öeldi, tõele vastab - kui peame valmistuma tegelikuks hädaohuks…”
“Aga sa oled ju ise kutselises jõurakenduse-agentuuris töötanud, kas sellest siis ei ole abi?”
“Olen. Mitmed meie omadest on. Aga agentuuris ei ole sul vaenlast, seal on tellija sihtmärgid.”
Ülem viipas Tikuta lähemale ja käivitas liikuvad pildid uuesti.
“Sa vaata neid.”
Staabilaual mängisid kõrvu mitmed lugulaulu-ruudukesed, kõigis toimetamas endisaegsetes tekstiilriietes inimesed. Siin lehvitasid määritud nägudega noored okasmetsa all lõbusasti vaataja poole; seal seisid tõsised mehed ja naised pikas reas… Lugulaulude vahel ilmus ruutudesse hõbedane kõvera nokaga lind, nurgeline terariist küüniste vahel - mõnikord üksi, mõnikord kaardusid ta ümber neli heledat kroonlehte.
“Esivanemate malev.” Tikuta noogutas.
“Vaata neid,” kordas ülem ja tõmbas ühe pildiruudu suuremaks. “Vaata, kuidas nad seisavad - otse lumes, paljaste nägudega, isegi lapsed.”
Lumes seisvad inimesed vaatasid kuhugi üles ja nende suud liikusid.
Tikuta ei teadnud, mida nad öelda võisid, kuid miski nende olekus näitas, et see oli tähtis. Tahtmatult kerkisid huulile tema enda jaoks tähtsad sõnad: “Tõotan kaitsta meie ühist taevast ja selle all sõlmitud ausaid kokkuleppeid”.
“Ja nüüd siis seda taevast ka,” lisas ülem. “Aga mismoodi? Meist ei ole talverahvast.”
Tikuta jäi vastuse võlgu.
“Nii et jah - ma kardan. Kardan, et me ei saa hakkama. Kardan, mida üksus ütleb, kui neid tegelikust missioonist teavitatakse… Kui nad küsivad, kes selle algatas, kes on malevale laevade ja masinate soetamiseks vahendeid andnud… Kuidas me teame, et seda osapoolt võib usaldada? Neil oleks õigus teada - aga mina ei oskaks neile vastata.”
Ülem pani liikuvad pildid seisma ja hõõrus meelekohti, viivuks sama hall ja väsinud, nagu kurult tulles.
Äkki lõikusid vaikusesse masinate peatumise hääled. Peagi ärkasid elule ka vahekäigud - paukusid luugid, põntsusid sammud, inimesed hüüdsid.
“Ma ei saa sind otseselt aidata.” Tikuta tõusis ja poetas joogitopsi orgaanikatorusse. “Küll aga… Teen ettepaneku jätkata strateegiliste seisukohtade arutelu hoopis tagalas. Meie masina pardal võib vabamalt rääkida. Ja pealegi on meil käimas üks süntees, mille ee… mille juures oleks hädasti vaja volitatud isikute arvamust.”
-------------------------------------------
Loo tegevus toimub Kaosnoova fiktiivuniversumis, kus inimkond on ühes erakordselt elusoodsate tingimustega Linnutee piirkonnas asustanud paljude tähesüsteemide elukõlbulikumad taevakehad. Ammu-ammu Maalt saabunud asustusekspeditsioonide järglastest välja kasvanud uustsivilisatsioonid lävivad nüüd ka omavahel, avastavad uusi tehnoloogiaid ja ületavad uusi raskusi. Samas universumis toimuva “Jäljekütiga” otseseid seoseid ei ole.
